Rahvusvaheline Jalgpalliliit FIFA andis üleeelmisel nädalal teada mängu haaravamaks muutmiseks kokkukutsutud töörühma esimese koosoleku tulemustest. Pole üllatus, et töörühm jõudis järeldusele, et jalgpallireeglid vajavad värskenduskuuri. Samuti pole üllatus, et neil pole aimugi, kuidas seda teha.
Välja toodi neli jutupunkti: 1. lisaaja korral neljanda vahetuse lubamine, 2. lisaaja kaotamine U17 vanuseklassi turniiridel, 3. passiivse suluseisu konkretiseerimine, 4. karistusalas tehtud viimase lootuse vea puhul kolmekordse karistuse - penalti, punane kaart, mängukeeld - leevendamine.
Esimesed kaks punkti on puhtalt tehnilised ning kõlavad mõistlikult. Kolmandagi vastu ei saa midagi olla, ent samas tuleb leppida, et lõplik selgus ei saabu suluseisu reegli osas mitte kunagi. Nagu kogu muu jalgpall, on suluseiski hinnanguline.
Asi läheb põnevaks ja keeruliseks neljanda punkti puhul. Kõik kolleegiumi liikmed, kelle arvamused FIFA koduleheküljel olid kenasti ära toodud, nentisid koosmeelselt, et kolmekordne karistus on liiga karm. Mitte ükski neist ei pakkunud aga mõistlikku alternatiivi. Põhjus lihtne - seda ei ole.
Ainuke viis kolmekordset karistust leevendada on mõni komponent ära kaotada või leebemaga asendada. Arvestades, et jutt käib karistusalas tehtud vigadest, siis penalti ärakaotamine ei saa kõne alla tulla, sest siis poleks tegu enam jalgpalliga. Alles jäävad järelikult punane kaart ja mängukeeld.
Punase kaardi asendamine kollasega oleks vastuolus enamvähem kõigi ründavust soosivate põhimõtetega, mida rahvusvaheline jalgpall pärast negatiivse mängu poolest silma paistnud 1990. ja 1994. aasta MM-finaalturniire järginud.
Külmalt kalkuleerivad kaitsjad hakkasid suuremate kahtlusteta väravavahiga silmitsi pääsenud ründajaid kukutama ja väravajoonelt palle käega tõrjuma, sest kollane kaart on väike hind võimaluse eest ära hoida värav. Arvestades, et penaltitest realiseeritakse umbes 85%, tasuks kollase võtmine end pikas perspektiivis ära. Punase kaardi kaotamine seega lahendus ei ole.
Seega jääb ainsa komponendina alles mängukeeld, ent tegelikult kehtib siingi sama jutt, mis punase kaardi puhul. Ründavale jalgpallile oleks punase kaardi eest määratava mängukeelu kaotamine samuti väga valus hoop. Karistamatuse tunne innustab tehnilisi pallivõlureid julgemalt hakkima, mis omakorda tähendab, et Vinnie Jones muutub sama kõvaks valuutaks kui Lionel Messi.
Rõhutan siinkohal, et välistatud on variant hakata vahet tegema koos penaltiga antud ja nö tavapäraste punaste kaartide vahel, sest see oleks jalgpallireeglite loogikaga karjuvas vastuolus + avaks paharettidele järjekordse ukse.
Seega leiab lugupeetud töörühm end olukorrast, kus probleem on, aga lahendusi mitte. Kui muidugi välja arvata naiivne lootus, et Ausa Mängu võidukäik vähendab oluliselt vigade arvu jalgpallis.
Võtkem näiteks Pareiko äsjane punane - kohtunik lihtsalt pidi lisaks pendlale ka punase andma kui ta juba viga seal nägi. Pole õiglane, et sellistes olukordades on karistus sama karm (tegelikult karmim sest penalti ju ka) kui keskväljaj toimunud jõhkra ja sihiliku jalgadesseraiumise eest.