Kas jalgpalli Euroopa Liiga on üks väike, mõttetu ja varjusurmas või vastupidi, elujõudu koguv sari?
Kahtlemata reageeris lai publik Porto ja Braga eilsele finaalile ääretu ükskõiksusega: misasja, miskid Portugali klubid omavahel, igav. Kuulsusi laval polnud, otsest intriigi samuti mitte.
Klubide suhtumine Euroopa Liigasse on täiesti seinast seina. Ja just selles peitubki tolle võistluse tegelik iva ja vajadus.
Näiteks Inglismaal tuntakse teise eurosarja suhtes üsna varjamatut apaatiat. Ehkki Liverpool ja Tottenham heitlevad praegu nimelt tolle pääsme nimel, ei taha paljud nende klubide fännid seal jõu raiskamisest midagi kuulda.
Enamgi veel: kui Liverpooli ja Tottenhami saab liigitada suurteks, siis isegi märksa väiksem Fulham polevat võimalusest läbi fair play arvestuse Euroopa Liigasse pääseda vaimustunud. Ringlema on lastud ka võllanali: järelikult tuleb viimase vooru mängus Arsenaliga hankida paar punast kaarti.
Miks suured Euroopa Liigat ei armasta?
Peapõhjus on tihe mängudekava. Mullu pidas toosama Fulham Euroopas koguni 19 heitlust - ehk täpselt pool Inglise liiga hooaega.
Vähetähtis pole raha roll. Euroopa Liiga võitja teenib vaid kolmandiku võrreldes meeskonnaga, kes pääseb Meistrite Liiga alagrupiturniirile. Tohutu kaalukausside erinevus ju!
Siit järeldus: suurtele ei paku too väikevennast sari mingit motivatsiooni, väikestele aga küll. Näiteks poolakate tänavune üllataja Poznani Lech täitis Euroopa Liigaga tervelt 30 protsenti aastaeelarvest. Ei ole põrmugi vähe...
Seega jääb vaid üks küsimus: kas ja mida ette võtte, et peibutada ka suuremaid? Eeldusel, et rahapada peab jääma võrreldes Meistrite Liigaga kümnetes kordades pisemaks, siis lahendusi on vaid üks: karikavõitjale otsepääs Meistrite Liigasse!
