1. Rocki perspektiiv
Pärast Tartu Rocki 0:4 kaotust Eesti meistrivõistluste finaalis leidsid nii peatreener Indrek Visnapuu kui TÜ spordiklubi juht Andres Liinat hooajast nii mõndagi positiivset.
Visnapuu: «Arvan, et keskmist taset suutsime kindlasti paremini välja mängida kui eelnevatel hooaegadel.»
Liinat: «Mõnigi mees tegi elu parima hooaja. Kindlasti on meil perspektiivi.»
Väga ei mõista, mida Visnapuu lause tähendas, aga Liinati jutus on tõtt - perspektiivi on. Kuna Rocki mängijail on pikad lepingud, saavad nad nüüd 28 päeva puhata nagu tööinimesed ikka, misjärel kogunetakse 13. juunil Kääriku laagrisse, nagu Kalev ennevanasti, treenitakse kolm korda päevas ja naastakse koju augusti lõpus. Pärast säärast laagrit peaks meeste areng olema märgatav. Pole ju ühtki põhjendust, miks antud stsenaarium ja suvi läbi kestev laager ei peaks käiku minema.
2. Varjunud jooksuprofid
Selgub, et Eesti kergejõustikus on varjatud reservid, ent nad ei taha end eksponeerida. Ehk meil on hirmvägevaid pikamaajooksjaid, kes eelistavad millegipärast varjus püsida.
Nimelt selgus loost, kus kohalikud atleedid olid pahased Tartu jooksumaratonile kutsutud aafriklaste peale, kes auhinnaraha endale krabavad, et Eestis: «On ka jooksjaid, kes ainult jooksmisest elavad, ja nad saaksid võistlustel natukenegi teenida.»
Tohoh! Kes need kõvad elukutselised jooksumehed on? Nad peavad olema kõvemad kui Vjatšeslav Košelev, kes töötas täiskohaga kaevurina ja võitis veel mõni aasta tagasi, nooremana, enamiku kohalikest jooksuvõistlustest. Sest elukutseline sportlane, kui vähegi asjale pühendub, peab panema amatöör Košelevile pika puuga. Nagu proff Pavel Loskutov panigi.
Loskutov millegipärast ei nurisenud, et peab Musta Mandri meestega võidu lippama. Äkki tuleks praegustelgi proffidel, selle asemel et hädalda, hoopis trenni teha? Või minna kaevandusse tööle. Siis saaks kaks kärbest ühe hoobiga: palga ja rahvajooksuvõidud. Sest kui Košelev suutis, siis miks teised ei suuda?
