"Leppik! Ja läheb! Kas täna on see päev, kui Rockil lähevad kolmesed?"
"See reaktsioon pärast sellist kolmest oleks võinud vähe tagasihoidlikum olla. Siis võib-olla läheks järgmine kolmene ka sisse."
Kolmandat korvpallifinaali oli mängitud seitse ja pool minutit, kui Silver Leppik sai lõppude lõpuks sisse oma esimese kolmepunktiviske selles seerias ning juubeldas tagasi kaitsesse joostes, nagu oleks just võidukorvi tabanud. ETV2 otseülekandes mängu kommenteerinud vanameister Valmo Kriisa polnud taolisest "auringist" kohe samal hetkel vaimustuses ja tal oli õigus - see jäigi Leppiku ainaks korviks tolles kohtumises. Mängu otsustanud hetkel, Gert Dorbeki kahe tähtsa viske vahel sai Leppik "nulli otsast" võimaluse vastata, aga eksis.
See polnud esimene kord. Oktoobrikuises Balti liiga mängus Ventspilsi vastu tõmbas Leppik avapoolajal 18 punkti visates ja Rocki 20 punktiga ette aidates väljakul samasuguseid poognaid nagu Jelena Glebova vabakavas. Eesti koondise rekordinternatsionaal Rauno Pehka, kellega koos ise sama mängu kommenteerisin, soovitas ka siis otse-eetris asja rahulikumalt võtta. Rock mängiski teisel poolajal peaaegu 20punktise edu maha, võitis siiski, kuid mitte tänu Leppikule, kes teisel poolajal viskas mööda kõik viis viset.
Neid stseene ei saa muidugi ületähtsustada - žestid iseenesest ei olnud pöördepunktid ja saatuslikud kogu Rocki meeskonna jaoks. Kindlasti võib ka vaielda, et emotsionaalsed hetked käivadki spordi juurde. Et sport ei pea olema üks tuim mäest üles-alla nühkimine vaevumärgatava naeratusega medalit kätte saades.
Kuid on suur vahe, kes, millal, kuidas ja kus "auringile" läheb. Kui LeBron James taob esimesel mänguminutil pärast pealtpanekut rusikaga vastu rindu, ei tasu kahelda - enesekindlus, see ongi tema! Ta on seda tõestanud ja tõestab seda lõpuks väljakul. Ülim kadestamisväärne enesekindlus, see on enamike USAst tulnud mustade mängumeeste lahutamatu osa.
Kui aga meenutada "Leppiku juhtumi" tuules kurikuulsamat sarnast stseeni Eesti liigast - Sven Pugoneni näkkuhüppamist Aivar Kuusmaale 2005. aasta veerandfinaalseeria otsustavas kohtumises (meenutus siin!), mis tema jaoks lõpuks eriti ahastavalt lõppes, siis see ei ole enesekindlus. See on katse peita ebakindlust enesekindluse maski taha. Mäng platsil ju ei "kinnita", et see oleks enesekindlus.
Ehk kui kasutada Indrek Ruudu värsket määratlust, et tänavuses Kalevi ja Rocki seerias on kari julgeid hunte mängimas karja jäneste vastu, siis oli Leppik antud olukorras jänes, kes üritas jätte muljet endast kui hundist. Aga see ei tee teda veel hundiks.
Just seesama ebakindlus Rocki leeris, mida peita ei õnnestu, on olnud käimasoleva finaalseeria võtmesõna. Ebakindlus, mis lisaks Giorgi Tsintsadzele paistab valusalt vastu just põliste Tartu Rocki mängijate ehk Leppiku, Marek Doronini ja Asko Paade tegemistes. Tänavu on esimene aasta, kus nad pole saanud olla Teini, Kullamäe, Müürsepa, Tsintsadze, Beardi, Cusworthi, Kikerpilli, Abernethy kõrval, vahel õnnestuda, aga samal ajal teada, et midagi pole katki ka siis, kui ei õnnestu. Ei, see on nende meeste jaoks esimene hooaeg, kus: sa tabad ja meeskond võidab, sa eksid, ja Rock kaotab. Nagu näha, on see hoopis uus lugu, uus psühholoogia.
See on "osakond", kus Kalev tunneb end just nimelt koduses omavahelises mängus ja Rocki vastu niivõrd suurepäraselt. Miks ei peaks? Gregor Arbet, Tanel Sokk ja Gert Dorbek näiteks on elu jooksul olnud 1443 minutit Eesti koondise EM-valikmängudes väljakul, Tartu samaealiste trio Doronin-Leppik-Paade seevastu vaid 123. Põhjuste seas on nii vigastusi, pulmareise kui ka lihtsalt konkurentsis alla vandumist. Kolm kalevlast on aastate jooksul olnud vähemalt periooditi ka oma meeskonna vedajad, Rocki omad mitte. Arbet ja Dorbek on proovinud ka elu välisklubis, Doronin ja Paade aga pakkumised tagasi lükanud.
See ongi vahe, mida finaalseerias näeme - uued tulijad Sten Timmu Sokk, Rain Veideman, raudmees Vallo Allingu ja leegionär Callistus Eziukwu veel Rockis välja vedamas, aga Teini varjust kerkima pidanud Tartu mehed koos Tsintsadzega mitte. See väide ei põhine ainult sisetundel, vaid mängupildil. Ka statistika toetab seda. Lööme kolme finaalmängu peale kokku Euroliigast tuttavad "ränkingupunktid" (kõik positiivsed näitajad miinus negatiivsed): Eziukwu, mängu vähem pidanud Veideman, Allingu ja Sokk nelja peale 121, ülejäänud platsil käinud viisik kokku 43 ühikut.
Kui selle kõige taustal meenutada otsustavaid hetki kolmandast finaalmängust - kaks viset Dorbekilt, seejärel kolmene Arbetilt ja vahe on kümne peal. Olgu teiste laantega, kuidas on, aga nad teavad, et vähemalt selles metsas on nemad hundid. Ja nad kavatsevad seda tõestada. Et neid takistada, on vähemalt sama tigedaid hunte tarvis.
MÄNGU NUMBER | 0 kiirrünnakut õnnestus kahel meeskonnal kolmandas finaalmängus korviga lõpetada. Kohtumise ametlik statistika ütleb, et Rock luhtas kaks, Kalev viis üritust.
ÕHTU TSITAAT | "Teeme kõik selleks, et kahe mänguga ära lahendada see seeria."
Aga miks kahega, Aivar Kuusmaa?
LÜHIREAD | Kui juba koondiseminutite kokkulugemiseks läks, siis kogu Kalevi meeskonna peale tuleb Eesti koondises EM-mängudes platsiloldud aega 1727, Rockil 490 minutit, viimasest 298 on Allingu osa... Üldiselt sai Rock kolmandas mängus Armands Škele hästi ohjes hoitud, kuid Rain Veidemanilt lipsas ta selgelt mõnel korral peost... Mõned lihtsad eksimused rikuvad üldpilti, aga muidu väga positiivne finaalseeria Joosep Toomelt - keskmiselt 3 ründelauapalli mängus, pluss paar kena korvialust liigutust... Finaalseeria parimad korvikütid seni on Armands Škele 14,7 ja Callistus Eziukwu 11,7 punktiga keskmiselt mängus... Väga sümpaatne "abikommentaar" ETV2 ülekandes Valmo Kriisalt, kes seda ametit varem vähe proovinud...
ka treenitus pole see, mis peaks.vana tõde, et väsimuse kasvades tehakse üha rohkem asju autopiloodil-ehk siis välja tuleb vaid see, mis täiuslikkuseni(automaatsuseni) välja lihvitud.
rocki meestel pole nagu suurt midagi välja tulnud.
See, kust Kriisa Cramo-lembelisus tuleb, on ju ilmselge. Aastaid on ta seal mänginud koos nende samade meestega, aga samas ka Tartusse ihanud (vähemalt eelmise hooaja alguses küll, kui pea igal Rocki kodumängul oli Kriisa kohal), aga näed pole võetud.
Ja kui keegi arvab, et Indrek on leebe treener, siis tulge vaadake hooaja jooksul mõnda Valga, Pärnu või Raplaga mängu, kus mängijate motivatsioon ei ole just kõige kõrgem ja kus nad siis time out'ide ajal saavad peatreeneri käest. Pealtvaatajatel on päris humoorikas, aga meestel väga mitte :)))
sellise psühhilise taustaga pole kunagi võimalik pingelisi mänge võita.
Kuni Rocki treener on Visnapuu, pole ühelegi tiitlile tulevikus enam võimalik loota.
Viimane meistritiitel tuli eelnevate treenerite tõõ tagajärjena aga täna ilmnevad juba Visnapuu eneseupitamise viljad mängijate ohvriks toomise arvelt.
Võtame tänased ebaõnnestujad Doronini, Paade, Lepiku, Eifishi võistkonnast ära ja mis jääb järgi Tartu võistkonnast- punt muult tulnuid.
tartu võistkonna tugevus ongi ju olnud võistkondlik tegevus ja meeskonnatunne, mitte aga individuaalne üleolek.Pole kunadi olnud enamus koondisemängijaid vaid ikka meeskondlik tegevus.
Tagasi tiitlipretendendiks toob Rocki vaid TREENERIVAHETUS.