Sporti vaadatakse erineval moel, erinevatest kanalitest ja erineva sagedusega, ent.. Niipalju kui mina olen asjast aru saanud, on tõsimeelsel jälgijal vähemalt üks eeldus: võistlus peab olema põnev.
Teadupärast on sporditegemise esimene alus selgitada võitja. Tulemus on esmatähtis, kõik kaasnev sekundaarne. Aga kui võitja on (kasvõi enam-vähem) ette teada, siis... Mis mõte asjal on?
Põlva Serviti - HC Kehra 3:0. Seejuures klohmis võitja kaotajat keskmiselt 8,33 väravaga mängus! Igav.
Tallinna Selver - Tartu Pere Leib 3:0. Geimid finaalseerias kokku 9:3. Igav. Selver on meister viis aastat järjest. Superklubid on küll ühest küljest toredad, aga ikkagi: veel igavam!
Kalev/Cramo - Tartu Rock 3:0. Jajah, tean, et seeria pole veel läbi. Aga hetkehinnang ei saa olla muud kui: tubli, Kuusmaa&Co, aga: igav. Kui lisada Kalevi võitude suurused - 24, 15 ja 10 punkti -, siis: eriti igav!
Lisagem: kui võtta arvesse ka kõigi nimetatud liigade poolfinaalide tulemused, on võitjad loovutanud kokku vaid ühe mängu (Selver TTÜ-le). Masendavalt igav!
* * *
Kõikides neis sarjades on peetud õigeks selgitada parim play-off süsteemis. Mõistagi mäletan suurepäraselt ka Kalevi ja Rocki haaravaid seeriad, mäletan ka mullust põnevat play-offi. Aga... Siinkohal on mõtte ja küsimuse püstitus pisut teine.
Tõstke käsi (Andres Sõber ja Üllar Kerde, teie ärge tõstke, sest teie arvamus hooaja algusest on meil juba teada), kes tõsimeeli arvas, et läheb kuidagi teistmoodi kui: suur Kalev ja Rock jõuavad finaali ning väike Kalev ja Tarvas pronksiduellile.
Täpselt nii läks, kusjuures ei põhiturniiril ega poolfinaalides ei tekkinud vähimatki intriigi. Seejuures võisid nii Kalev/Cramo kui Rock põhiturniiril lubada endale rahumeeli kaotusi Tarvale ja TTÜ/Kalevile - ikka oli kindel, et nad on põhiturniiri kaks parimat.
Olukorras, kus tasemevahed on päris suured ja play-off vägagi etteaimatav, kas ei oleks siiski mõttekoht: selgitame kohad ainult põhiturniiriga? Igal mängul on kohe tohutu kaal, juhuslikke libastumisi lubada ei tohi, ka mängijate keskendumine igas muidu reakohtumises suureneb hoobilt.
Mõistagi ei kehti see teooria üksnes korv-, aga ka võrk- ja käsipalli kohta, kus ollakse põhimõtteliselt samas seisus (vahega, et võrkpallis valitseb Selver kõige jäägitumalt).
Siiski-siiski, möönan: play-offidest Eesti moodi anno 2011 on tuua ka üks äraspidine, positiivne näide.
Kas teate, mis alast? Aga loomulikult: jäähokist! Ehkki hooaeg - kui seda nii võib nimetada - oli üks suur naljanumber, lõppes finaalseeria Tartu Kalev-Välgu 3:2 võiduga Kohtla-Järve Viru Sputniku üle.
Teiseks ma lugesin su kirjatüki ka teistkordselt läbi ning absoluutselt kõik on sinu arust halb. Selver, et võidab liiga palju järjest - halb. See, et teoorias võitja sügisel oli mõnel alal ette teada väidetavalt jälle halb ehk "superklubid"... samas kui on ülipõnev meistriliiga vutis kus võitja pole ette teada, vaid on teada, et keegi on jälle ära ostetud ja mänge on ära antud ning ka Balti liiga sama probleemi tõttu ära kaotati - vot see on MEELETU PÕNEVUS!!!! Selle peale kohe iga Eesti spordihuviline ruigab rõõmust milline kirg ja põnevus.
Samas vuti karikafinaal - nagu just praegu ligesin, mõtetu, kuram Flora võidab juba 5 korda järjest, mida need teised seal vehivad ja karjujaid oli ka juba 400 olnud, mis tavakohaselt poole vähem.
Aga Andres, anna aga valu pastakale, hea artikkel !!!!!!!!!!