2001. aasta veebruar. Kalevi korvpallimeeskond, praegune peatreener Aivar Kuusmaa tähtmängija, Üllar Kerde juhendaja, mängib NEBLi nimelises liigas Läti-tuuril. Vanas VEFi saalis kohtutakse noore Riia LMT satsiga ja kaotatakse 81:95.
Miks ma seda meenutan? Sellepärast, et see oli üks esimesi mälestusi Läti korvpallurite uuest põlvkonnast, mille esindajaks ka Armands Škele, laupäevase korvpallifinaali teise mängu kangelane. Tollal 17aastane Škele ja 18aastane Janis Blums ning 21ne Raimonds Vaikulis, tänane Tarva-mees, murdsid ridamisi korvi alla, tabasid eemalt, jooksid nagu pöörased. Nad olid kõike muud kui Eesti tollased noored korvpallurid.
Võiks isegi väita, et see oli eestlaste silmi avanud mäng. "Me pole harjunud nii kiirelt mängima," tunnistas näiteks Kalevi tollane abitreener Jaanus Levkoi pärast kohtumist.
"Läti noored pingutavad elu eest, meil on Indrek Suur ja Tanel Kaljula viimased, kes trenni saabuvad, ja esimesed, kes lahkuvad. Eestlane on uhke rahvas," lisas Kerde.
Tollal 33aastane Kuusmaa oli tolles mängus 29 punkti visates veel enam-vähem ainus, kes midagi päästa üritas, aga see selleks.
Kui Kalevi peatreener Kuusmaa tänavu 28aastase Škele enda meeskonda meelitas või siis andis talle võimaluse korvpallurina jälle jalad alla saada, kuidas võtta, pakkus see huvitava võimaluse jälgida, mis hakkab toimuma "kohalikke ässasid" täis Kalevi tagaliinis. Kes võidab või kaotab mänguaega? Kellest saab liider ja keskpunkt rünnakul? Kas Eesti mehed taanduvad tagaistmele ja lasevad lätlasel rooli istuda ja "jutud üle võtta"?
Jah, Škele mängijaklass ja CV on kõvem kui Gregor Arbetil, Tanel Sokul või Gert Dorbekil, rääkimata Reimo Tammest, Marko Riisist või Kristo Orulast. Jah, ta on näidanud end aastate jooksul oma Eesti eakaaslaste positiivse vastandina - tagamehena, kes võimeline järjekindlalt vastase kaitsest läbi pugema, korvi ründama. Ent lätlase paar viimast mõõna-aastat, traumad ja haigused ei teinud sugugi iseenesest mõistetavaks, et ta pidanuks sarnaselt paljudele Kalevist läbi käinud jänkidele hoobilt ka siin rünnaku keskseks figuuriks saama. Näiteks Läti korvpalliinimeste seas oli tänavu jaanuaris vähe neid, kes uskusid, et Škelest üldse enam korvpallurina asja saab.
Kohe oma esimeses Kalevi-kohtumises jaanuari lõpus Kalevi spordihallis andis Škele pärast läbimurret Rait Keerlesele mitme vastase vahelt briljantse korvisöödu, mispeale kogenud treener Heino Rebane tõdes: "Ta on klassiga mängumees. Sellised söödud kas on veres või ei ole."
Elemente oma tippaegadest oli lätlasel veres, aga "õigest Škelest" jäi asi siiski kaugele. Ta polnud füüsiliselt ilmselgelt vormis, kippus kaitses jalga sirgeks laskma ja rünnakul oma firmamärk-läbimurrete asemel tagasihüppelt kaugvisetega õnne proovima. Viimased pole kunagi tema tugevam külg olnud. Läti ajakirjanikele tunnistas ta avameelselt, et jalad pole lihtsalt piisavalt tugevad, et vanal heal moel vastase kaitsest läbi pugeda ja korvi alla jõudes veel midagi asjalikku korraldada.
Škele 8,3 punkti keskmiselt Balti liiga mängudes ei muutnud oluliselt meeskonnasiseseid jõujooni Kalevi ühtlases tagaliinis. Kui, siis võis täheldada vaid Arbeti rolli kahanemist rünnakul - keskmiselt 11,6 punkti Balti liiga mängudes enne, 6 punkti pärast Škele tulekut. Kuid faktiks jäi, et lätlane ei suutnud ka "asja" üle võtta.
Mis toob meid käimasoleva finaalseeria teise mängu juurde, kus kõik eelnevas kahes lõigus kirjeldatu on muutunud. Nagu kogu Kalevi meeskond näib heas vormis, on ka Läti korvpalli paha poiss jala alla saanud. Škele on end kehtestanud ja mängib kui mees, kellest saab veel korvpallurina vägagi asja. Kui mees, kes tõenäoliselt Eestist suvel jälle kõrgemale lendab, uued Eesti sõbrad maha jättes. Finaali avamängu 13 punktile lisas ta teises ühe meeldejäävama esituse Eesti liiga finaalseeriate ajaloos: 22 punkti, 4 lauapalli, 6 korvisöötu, 6 vaheltlõiget. Tema 15 viskest tabas 9, aga mis seejuures kõige rohkem loeb, on see, et üle poolte punktidest tõi ta kolme-sekundi-alast (tema 9 lähiviskest tabas 6). See kaitsjate vahelt läbi libisenud Škele meenutas juba meest, kelle halvavate läbimurretega eestlased nii koondise- kui ka klubimängudes aastaid hädas olnud.
"Võrreldes siia saabumisega olen palju paremas füüsilises vormis. Kui ma aga tunnen endas jõudu, saan ka korralikult mängida. See, mida täna nägite, ongi ju tegelikult minu mäng," selgitas ta ise.
Ilmselgelt polnud ka Rock selleks ümbersünniks valmis. Škele katmisel on aastaid olnud kuldne tõde, et pigem lasta tal eemalt visata kui ta endast mööda lasta. Finaalis on ta küll tabanud eemalt hästi, kaheksast kolmesest seni kolm, ent vähemalt senise karjääri põhjal on ta kaugviskajana siiski heal juhul keskmine. Mis ei tähenda, et talle peaks kolmesejoonele järele löntsima nii loiult nagu Marek Doronin laupäeval teise poolaja algul.
Kui Rock mõtleb rohtudele Škele vastu, hakkab siiski silma veel üks number - kahes finaalmängus pole lätlasele vilistatud ühtegi viga! Rocki tagameestel oleks aeg tema kaitseoskusi rohkem proovile panna.
Et kogu teise mängu au oleks võrdsemalt jagatud, olgu mainitud, et need olid Tanel Soku kaks läbimurret, mis mängu lõplikult Kalevile kallutasid. Hetkel, kui Škele puhkas vahetusmeeste pingil. Kui Rocki tagaliinis sääraseid "esinejaid" ei kerki, jääb see finaalseeria ootamatult lühikeseks.
MÄNGU NUMBRID | 3 ja 10... Rocki kuueprotsendiline kolmesteprotsent on muidugi number omaette, aga ajal, kui Armands Škele kenasti Ivar Valdmaalt palgatšeki välja teenib, on Giorgi Tsintsadze kahe mängu saldos 3 punkti ja 10 pallikaotust...
ÕHTU TSITAAT | "Seekord viskasid nad oluliselt paremini kui esimeses mängus!"
Aivar Kuusmaa oskab arvutada - avamängus oli Rocki kolmesteprotsent 5,6, teises 7,7 protsenti.
LÜHIREAD | Marko Riis on kahes finaalmängus vahetusest tulles visanud 11 minuti ja 50 sekundiga 8 punkti, mis teeb 0,68 punkti minuti kohta. Euroliiga lõppenud hooaja parim selles arvestuses oli Maccabi "Tantsiv Karu" Sofoklis Schortsianitis 0,63 punktiga minuti kohta... NBA või Euroliiga mõistes pole Rockil häda midagi - kaotada enam-vähem võrdsete duellis kaks seeria avamängu võõrsil ei ole eriline katastroof, tuleb lihtsalt kahes järgmises on kodueelist kaitsta. See tava pole Eestis aga kunagi pädenud ja karm tõde on, et Rock peab näiteks seeria 4:3 võitmiseks saama Kalevist jagu neljas mängus järgmisest viiest... Asko Paade on ilmselt finaalseerias enim pikali kukkunud mängija... Sten Sokk, Tsintsadze ja Silver Leppik on kahes mängus kokku visanud mööda kõik 18 kolmest... Tänapäeva spordi vanasõnu ütleb, et publikut on saali palju vaja esmajoones selleks, et üritus teleekraanil hea välja näeks. Sellest jäi laupäeval puudu - eriti seetõttu, et suurhalli põhiplaanis näidatakse VIP-tribüüni, mis alati esimesena tühjaks jääb...
Öeldakse ju, et mees ja vein lähevad aja jooksul paremaks. Eeldusel, et spordiajakirjanik kah mees on, siis vast saab asja. Kui maikülmad ära ei võta.:D
Jaksu Sulle.