Laupäevane uudis riigi otsusest eraldada narkomaania ennetamiseks ligi 15 miljonit krooni tekitas minus vastakaid tundeid.
Mõistagi tuleb tegelda ka selle õõvastavaid elamusi pakkuva valdkonnaga. Paraku kuulub kogu sahmimine rubriiki „kuidas me kahuriga sääske tapame".
Mitte et narkomaania oleks sääsk ja et 15 miljonit tähendaks kahurit. Kõik lihtsalt kukub nii halenaljakalt välja. Kahjuks lasti lumepall veerema ning nüüd on laviini raske, tegelikult võimatu peatada.
Tõhusat rahasüsti vajaksid hoopis meie spordinarkomaanid, sest see kiiduväärne seltskond kipub taanduma punase raamatu veergudele.
Äsja kirjutas Eesti Olümpiakomitee president Mart Siimann Postimehes: "Medalisportlaste tootmisest rääkimist ei saa eriti arukaks pidada. Ometigi seab meie väike rahvaarv, mis tulevikus veelgi kaheneb, spordielu korraldajatele kohustuse ja vastutuse üles leida iga andekas noor ja pakkuda talle tingimusi oma eelduste avamiseks ja arendamiseks."
Vancouveri olümpia järel tõdes (spordi)meedia just kui ühest suust, et 2014. aasta Sotši mängudel võib Eesti üle pika aja medalita jääda. Ja seda nostradaamuslikku ennustust saatis samasugune verd tarretama panev kisa, nagu võib kuulda seatapmise ajal.
Kas olukord on ikka nii kehv? Teisipäeval Adaveres noore kiiruisutaja Saskia Alusalu (pildil) ja tema treeneri Väino Treimaniga vesteldes sain taas kinnitust, et heas mõttes spordihullud noored pole siit ilmanurgast lõplikult kadunud. Loomulikult ei taha ma väita, et just Alusalu napsab näiteks 2018. aasta olümpial medali.
Kuid erinevalt linnavurledest, kellel on sada muud huvi ja kelle hinnangul on sport mõttetu higivalamine, leidub väiksemates kohtades ennastohverdavalt harjutavaid noori, kes vajavad senisest rohkem abi. Suurem osa meie praegustest tippudest on ju samuti maalt ja hobusega.
Mõistan ka Siimanni mõttekäigu teist poolt: "Juhul muidugi, kui talendil endal selleks tahet ja iseloomu jagub. Meistreid ja võitjaid ei saa keegi kasvatada ja toota. Nad vormivad ja voolivad end ise või jäävadki lootusteks, kelle eeldused kunagi särama ei löö. Pole sellised kustunud lootused Eestiski tundmatud."
Ometi peavad tähtsaid otsuseid langetama spordi traagelniitide tõmbajad. Ent pahatihti ei jõua nad omavahel kokkuleppele ning tegutsevad luige, haugi ja vähi kombel.
ka maale on jõudnud AM käitumismallid. kui õpilastele-lastele antakse ülemvõim nii kooli-trennis-kodus, ei ole sealt head nahka loota. Tulgem mõistusele.
Tippsport on suremas!