Kaia Kanepi tänane võitlus ja kaotus Agnieszka Radwanskale näitasid parimal võimalikul viisil, mis meie lootust maailma tipust lahutab.

Jätame siinkohal tähelepanuta treeneri puudumise ja hiljutise kannavalu - me ei saa iial teadma, kas ja kuivõrd need mõjurid kohtumise kulgu suunasid või seda ei teinud.

Räägime sellest, mis Brüsseli liivaväljakul toimus. Jättes ka arvestamata, et Kanepi oli varasemad kolm mängu Radwanskale settigi võitmata kaotanud.

Paraku läks täna samamoodi (6:7, 3:6), ent vaid pime nimetab seda kindlaks allajäämiseks. Vastupidi: Kanepil oli nii rohkelt võimalusi, et...

Esimeses setis juhtis ta 5:1 ning pärast mõõna veel kiires lõppmängus 6:5 ja 8:7.

Taas suutis Kanepi end võitlema sundida, oli teises setis ees 2:0 ning sai geimpallid ka 3:0-ks. Ka seisul 3:3 avanesid tal hüvad võimalused, ometi läks kumbki sett taas poolatarile.

No kuidas ei saanud seda üht geimi kätte, ahastas publik ilmselt teleri ääres avaseti järel pettunult. Kõik õige, aga kas keegi ka märkas, et kui kohtumise alguses Radwanska sisuliselt ei mänginud - vähemalt mitte maailma kolmandale numbrile kohaselt -, siis seljaga vastu seina surutuna hakkas mängima.

Sama lugu murdepallidega, mida Kanepi kuidagi kätte ei saanud. Radwanska näitas end just tähtsatel hetkedel äärmiselt kindlana, Kanepi jällegi vastupidi.

Üks on harjunud nädalast nädalasse taolisi heitlusi pidama, teine mitte. Ühe mäng on mitmekülgsem. Ta on enesekindlam. Neid tegureid ilmnes täna väga mitmelgi puhul - ja eelkõige just võtmepunktide aegu, mis ju pingelised matšid otsustavadki.

Ometi näitas Kanepi, et ta suudab absoluutse tipuga rinda pista. Vähemalt kannale astuda. Too teadmine tuleb Pariisi kaasa võtta ja siis ehk on heal päeval võidetavad ka Wozniacki, Serena Williams ja Šarapova, kes kõik Kanepiga samas tabeliveerandis.

Eesti jalgpallikoondis viibib kuuepäevasel võistlusreisil, mille jooksul viibitakse Saksamaal, Itaalias, Sloveenias, Horvaatias ja Austrias ning peetakse maavõistlused Horvaatia ja Ukrainaga. Telgitaguseid tutvustab Ott Järvela päevik.

Rahvusvaheline haare

Eesti jalgpallikoondise ajalugu on näiteks 1872. aastal alguse saanud Inglismaa kõrval poisike, aga üht-teist meenutada leidub ka meie varasalvest.

Horvaatiasse, Pulasse saabuti kahetunnise bussisõiduga pärast lennureisi Tallinn-München-Trieste. Itaaliasse jõudnuna sai väravavahtide treener Mart Poom (pildil) meenutada, et just Triestes kaotas Eesti 19 aastat tagasi 0:2 Itaaliale, kusjuures tol hetkel kolmekordne maailmameister lõi teise palli Poomi võrku alles 87. minutil (vaata videot!).

Toona oli see Eesti jaoks päris suur saavutus. Meenutuseks, Eesti algkoosseisu kuulusid teiste seas praegused meistriliiga peatreenerid Igor Prins, Marko Kristal, Martin Reim, Sergei Ratnikov.

Lisaks: lennul München - Trieste luges Sergei Pareiko Itaalia spordipäevalehte Gazzetto dello Sport, sest 1998-99 amatöörklubis Casale Calcio mängides õppis ta ära Itaalia keele. Bussisõidul Triestest Pulasse läbiti aga Sloveenia sadamalinn Koper, mis oli veel aasta eest Konstantin Vassiljevi töökohaks.

Trummitüdrukute asemel sireenivaba politseiauto

Kui Eesti jalgpallikoondis viimati 2007. aastal Horvaatiat külastas - peatreener oli Viggo Jensen ja kapten Andres Oper - tervitas meeskonda riiki saabudes jalgpalliliidu trummitüdrukute ansambel (pildil).

Neljapäeval tuli leppida Horvaatia piiril Eesti meeskonna bussi oodanud politseiautoga, kes ei suvatsenud isegi sireenil huilata lasta. Ainult vilkurid töötasid. Miks siis toona nii ja nüüd naa?

Eks ikka ole vahe sees, kas tegu EM-valikmängu või maavõistlusega. Samuti mängiti toona pealinnas Zagrebis, nüüd aga kuurortlinnas Pulas, mis pealinnast 200 km eemal.

Samas ei aidanud 2007. aastal isegi vastase tervitamine trummitüdrukutega Horvaatia jalgpalliliidul Maksimiri staadionile täismaja tuua. Pulas seda muret ei ole - mäng on välja müüdud.

Ei mingit Tangot

Vaevalt leidub jalgpallisõpra, kes ei mäletaks vihakisa, mida tekitas 2010. aasta MMi ametlik pall Jabulani. Tolle ettearvamatu lend pani jalgpallurid - eriti väravavahid - ahastama.

Tootjafirma Adidas (ametlikult kolme triibuga, Kadaka turu versioonis neli või viis triipu) võttis õnneks õppust ja tänavuseks EM-finaalturniiriks valmistatud pall Tango on seni kriitikast pääsenud.

Veidi ootamatult jääb Tango aga Eesti meeskonnal täna proovimata. Oleks ju loogiline, et EM-finaalturniiri eel soovib Horvaatia meeskond mänguvahendiga kohaneda, aga võta näpust - eilseks treeninguks anti Eesti meeskonna käsutusse Nike'i pallid, mis tähendab, et ka tänane mäng peetakse nendega.

Usutavasti on põhjuseks Horvaatia varustusesponsori Nike'i nõue, et ainsas EMi eel kodumaal peetavas maavõistluses kasutaks Horvaatia ikkagi nende palle.

Maikuu alguses ütles kahekordne olümpiavõitja Virgilijus Alekna intervjuus Õhtulehele, et tänavune kettaheitehooaeg tuleb varasematest tunduvalt põnevam. Vanameister ei eksinud!

Viimati ületas rahvusvahelise meedia uudiskünnise tõsiasi, et kahekordne maailmameister Robert Harting alistas kodumaal Halles esimest korda elus 70 meetri joone tavapärasest kergema varustusega ehk aluspüksteta.

Siinkirjutajale tundub, et Harting ja tema (koju jäänud) aluspüksid hirmutavad poolt kettaheitemaailma, rääkimata Eesti tugitoolisportlastest, kes teavad ju täpselt, kuidas sündmused meie trumpalal edasi arenevad.

Erinevalt kõikidest kiibitsejatest pole mul kordagi tekkinud kartust, et praegu maailma edetabelis 11. kohta hoidev olümpiavõitja Gerd Kanter on juba suurest mängust väljas. Sest pöördumatult on möödas ajad, kui ta paugutab kevadest sügiseni 70 meetrit.

Kanter kuulub kogenud kettaheitjate väärikasse klubisse. Tema eesmärk on vormi timmida nii osavalt, et ketas lendaks kõige kaugemale just Londoni olümpial. Küllap teeb vana karu, kui Kanterit nii nimetada tohib, hooaja olulisemal võistlusel fännidele meelepäraseid trikke.

Jagan sajaprotsendiliselt Alekna arvamust: Londoni olümpiamängudel astub suursoosikuna areenile Harting. Kuid ühestki kantslist pole maha öeldud tema võit. Kullajahtijate kitsasse ringi kuuluvad vaid mehed, kes on viimase nelja-viie aasta vältel tiitlivõistlusel pjedestaalile pääsenud.

Ja Kanter püsib kindlalt nende hulgas!

Täna kell 15 koguneb A. le Coq Arenal Eesti jalgpallikoondis, et alustada valmistumist tosina päeva jooksul peetavaks viieks maavõistluseks. Meistriliiga teeb aga enne seda ühe kähkuka - täna mängitakse 14. voor.

Tallinna FC Levadia - Tartu JK Tammeka 3:0

Laupäeval oli Levadial koduväljakul Viljandiga parasjagu pusimist - 2:0 võidumängus löödi väravad kohtumise viimase kolmandiku jooksul. Olles laupäeval ise Tammekat näinud, ei näe varianti, et nad suudaksid Levadia rünnakulaviini tagasi lüüa.

Paide Linnameeskond - Narva JK Trans 0:2

Paide tegi laupäeval 1:1 viigi Sillamäe Kaleviga, kusjuures vastased jõudsid väravani alles 85. minutil. Et Trans on tänavu olnud Sillamäest kahvatum ja ka turniiritabelis tagapool ning Paide peaks laupäeval saadud punkti tõttu eriti tahtmist täis olema, võiks ju eeldada, et mäng lõpeb viigiga.

Reaalsus on paraku teine. Paide on amatöör- ja Trans profisats. See tõik kombineerituna vaid kahe taastumispäevaga tähendab, et võidab külalismeeskond.

FC Viljandi - Nõmme JK Kalju 0:2

Pärast Kalju rasket 2:1 võidu võõrsil Transi üle küsisin Tarmo Neemelolt, kas eeldab, et sõit Viljandisse kujuneb võrreldavaks? "Narvas on alati keeruline. Viljandi sama klassiga meeskond ei ole. Pole põhjust üleliia muretseda," kõlas vastus.

Viljandi peatreener Zaur Tšilingarašvili tunnistas eelmisel nädalal avameelselt, et konkurentsi pakkumiseks vajab meeskond täienduseks ühte meistriliiga tasemel kaitsjat ja ühte ründajat. Need ei saabu aga enne suve ning meistriliiga vingeima kahurväe (loe: Nõmme Kalju) peatamine on seega üpris lootusetu ülesanne.

JK Tallinna Kalev - JK Sillamäe Kalev 0:0

Kui Tallinna Kalev laupäeval poolajaks Flora vastu 0:3 kaotusseisu jäädi, vahetati paar põhimeest välja, sest oli selge, et päästa pole enam midagi ning valmistuda tuleb uueks heitluseks.

Lahinguväljaks on sedapuhku mättaline Kalevi keskstaadioni muruväljak. Tallinna Kalevi lahinguplaaniks vastase heidutamine. Vahepeal kenasti võidusoonele sattunud Sillamäe on hoo minetanud ja koperdab taas.

FC Kuressaare - Tallinna FC Flora 0:2

Kuressaare amatööridele on nädala sees peetav kodumäng alati keeruline, sest mitmed mehed ei pruugi töölt ära saada. Korra nad tänavu Florat juba üllatasid, kui 31. märtsil Sportland Arenal 1:0 võideti. Limiit on tänavuseks hooajaks täis. Flora võidab suuremate probleemideta.

Liitu kähkukaga ning teeme sellest grupika*!

* silmas on otse loomulikult peetud grupiennustust :)

Ükski triumviraat pole igavene, ent nii mõnigi neist väga võimas. Just nagu Pompeiuse, Crassuse ja Caesari liit suutis endale allutada Rooma riigi, kulgeb tänavune jalgpalli Eesti meistriliiga Nõmme Kalju, Tallinna Flora ja Tallinna Levadia taktikepi all.

Kolmel juhtmeeskonnal on koos 28 punkti ning 13punktine edu lähimate jälitajate ees, mis tähendab sisuliselt, et tänavune medalikolmik on otsustatud juba enne kui kolmandik hooajast möödas. Mis ootab kolme pealinna kanget ees sel laupäeval?

Tartu JK Tammeka - FC Kuressaare 2:1

Vooru telemängus lähevad vastamisi vaimulinn Tartu ning viikingikants Kuressaare. Mõlema seis on kehv - tabelis hõivatakse kaks viimast kohta. Isegi tänavu igast võimalikust ja võimatust jalgpalliõnnetusest tabatud Narva Trans on neist eespool...

Aga tabeli viimaste mäng on nagu tabeli esimeste mäng - võitja saab kolm punkti, aga lahing on väärt kuus punkti, sest lisaks kolme punkti võitjale on olemas ka kolme punkti kaotaja. Üpris ennustamatu mäng, aga miski hääl mu sees sosistab: Tammeka!

Tallinna FC Levadia - FC Viljandi 3:0

Meistriliigas ainsana kaotuseta püsiv Levadia võib seda tiitlit veel mõnda aega enda omaks pidada, sest oht kaotustelahtrisse esimene ristike kirja saada ähvardab neid alles 9. juunil, kui kohtutakse Tallinna Floraga. Viljandist saab Levadia jagu, Rimo Hunt lööb värava.

Narva JK Trans - Nõmme JK Kalju 1:2

Kalju on viimasest kaheksast meistriliigas Transi vastu peetud kohtumisest võitnud vaid kaks ning viimased neli võistlusreisi Narva on tulemuseks andnud ühe võidu, ühe viigi ja kaks kaotust. Järeldus: Trans on Kalju jaoks ebamugav vastane ning Narva ebameeldiv mängupaik.

Kombineerime selle Narva Kreenholmi staadioni mättalise murukatte ning Transi meeskonna tõusva vormikõveraga - viimased kaks mängu on võidetud - ning eeldused üllatustulemuseks on olemas. Aga Kaljul on piisavalt kvaliteeti, et asjad endale soodsalt kulgema panna ja võetakse keeruline võit.

Sillamäe JK Kalev - Paide Linnameeskond 2:0

7. aprillil mängisid meeskonnad 1:1 viiki ning see on seni ainuke punkt, mille Paide suutnud tänavu profiklubidelt võtta. Viimases kahes mängus nulli peale jäänud ning kaotuse saanud (esmalt 0:1 Transilt, siis 0:5 Kaljult) Sillamäe on tänavu mänginud heitlikult, ent üle kahe halva mängu pole järjest tehtud.

Tallinna FC Flora - JK Tallinna Kalev 3:0

Eesti meister paneb Eesti parimal muruväljakul oma ülekaalu veenvalt maksma. Küsimus on ainult selles, mitu lüüakse.

Ole vunts ja ennusta ise kah!

Kui viimased kaks nädalat Helsingis ja Stockholmis toimunud jäähoki MM oleks luuraja, tuleks teda suurepärase töö eest kiita - järjekindlalt oma asja ajades märkamatuks jäämine on iga spiooni ideaal.

Paraku on MMi roll luuraja omale sootuks vastupidine - tegemist on Rahvusvahelise Jäähokiliidu (IIHF) põhilise sissetulekuallikaga, mis vajab maksimaalset tähelepanu. Uus formaat seda paraku ei tõmba, vaid tõrjub.

Meeldetuletuseks jäähoki MM senine formaat: 16 meeskonda neljas alagrupis, kolme paremat koos omavaheliste tulemustega kuueliikmelisesse vahegruppi, mille neli paremat veerandfinaali, kus kohtutakse teise vahegrupi liikmetega. Alagruppide viimased miniturniirile, mille kaks viimast langevad kõrgseltskonnast välja.

Uus formaat: 16 meeskonda kahes alagrupis, mille neli paremat veerandfinaali, kus kohtutakse sama alagrupi liikmetega. Alagruppide viimased langevad kõrgseltskonnast välja.

Mida järeldame? Põnevad arengud on turniiri dünaamikast välja roogitud ja asendatud tuima kulgemisega. Seitsmest ringist koosnev alagrupiturniir venib nagu kaameli ila ning on eemaletõukavalt nüri, sest üllatuskaotuste tähtsus on võrreldes varasemaga vähenenud. Pikem turniir annab võimaluse vigade paranduseks.

Veerandfinaalide alagrupisiseselt mängimise ajuvabadus on sama ilmne nagu ka selle nõmeda käigu põhjus - MMi toimumine paralleelselt Stockholmis ja Helsingis tähendab logistilist peavalu, mida meeskondade üle Botnia lahe ja tagasi lennutamine vaid suurendaks.

Aga ikkagi. Täna mängitakse MMi veerandfinaalid ning tegu on esimeste kohtumistega, mida tahan vaadata. Võrdlen harjumusi varasematest MMidest ning olukord oli sootuks teine - kui alagrupiturniiril võis veel mõni matš ükskõikseks jätta, siis vahegruppides käis juba kõva andmine.

***

Teine põhjus, miks jäähoki MM tavapärasest jahedamaid emotsioone tekitab, on lõuna-eestlaste jaoks arusaamatu, aga oi-oi-oi kui siiras - mina tahan jäähokit vaadata Soome televisioonist koos sealsete stuudioekspertide, suurepärase toimetajatöö (kõikvõimalikud Top5 edetabelid, vinged stuudiokülalised (näiteks IIHFi president Rene Fasel), põnevad kohapealt toodetud uudised ja lood) ja Antero Mertarantaga.

Kahjuks pole see praegu võimalik, sest jäähoki MM liikus YLE kanalitelt tasulise Canal+ juurde.

Aga inimene harjuvat kõigega ning usutavasti kehtib see ka jäähoki MMi uue ja nüri formaadi kohta.

Teist niisugust korvpallitreenerit nagu Andres Sõber Eestimaa pealt ei leia. Pärast klubihooaja lõppu möllab ta juba uue aastakäigu U20 koondisega, aga on eelmise aasta sama koondise tegijatest jätkuvalt suurepärasel arvamusel.

Rääkisime temaga täna põhiliselt finaalseeriast, aga juttu jätkus ka paljuks muuks. Loomulikult jõudsime välja ka Pireuse Olympiakose kolme päeva taguse Euroliiga triumfini. Ja siinkohal tegi Sõber ootamatu avalduse.

"Olympiakosega Euroliiga meistriks tulnud kolm kutti (Sõber mõtles Papanikolaud, Mantzarist ja Sloukast - V.A.) on sama vanad kui meil Martin Dorbekud, Sood ja Veidemanid. Kreeklased pole nendest mitte sentigi paremad! Ent neil lihtsalt on taskus Kreeka ja meie poistel Eesti pass, seepärast nad mängivad Olympiakoses," põrutas Sõber.

"Nad teevad trenni Spanoulisega ja Ivkovic nõuab neilt. Kui Veidemanil-Sool oleks passis kirjas "Kreeka" ja neil meestel "Eesti", mängiksid hoopis Veideman ja Soo Olympiakoses ning nemad oleksid Euroliiga võitjad!"

Rain Veideman ja Janar Soo olid mullu suvel Sõbra juhendatud Eesti U20 koondise liidrid, koondis tõusis teatavasti EM-i B-divisjonist kõrgemasse seltskonda. Juuresolev pilt on tehtud pärast U20 koondise Eestisse naasmist.

Mida aga arvab Andres Sõber meistriliiga finaalseerias toimuvast, loe juba homsest Õhtulehest!

Pühapäeva õhtu andis mulle viimase kümne aasta ühe vägevama sportliku elamuse. Jutt käib korvpalli Euroliiga finaalist, kus Pireuse Olympiakos eesotsas peatreener Dušan Ivkoviciga tegi imet.

Asi pole ainult selles, et Olympiakos tuli viimase 12 minutiga välja 19-punktilisest kaotusseisust.

Eelmise hooaja järel müüs Olympiakos maha kõik tähed peale Vassilis Spanoulise. Ülejäänud koosseis tuli komplekteerida nii nagu Kreeka majandusele vastav eelarve võimaldas. Olympiakose tänavune eelarve, muide, on Andres Sõbra termini kohaselt "üks Kirilenko" või "üks Teodosic" (Sõber nimetas mõni aasta tagasi Tarva eelarveks "üks Tanoka").

Olude sunnil tuli hooaja alguses toetuda noortele kreeklastele, hiljem on mõni ameeriklane juurde ostetud. Euroliiga alates tahtis Venemaa ajaleht Sport-Ekspress pakkuda Olympiakose võiduvõimalusteks esiti 0 (loe: null) protsenti. Ent tõstis tänu Ivkovici persoonile protsendi lõpuks 2-le.

Enne veerandfinaali Siena Montepaschiga hinnati soosikuks Itaalia meister. Enne Final Fouri ei peetud Olympiakose võimalusi CSKA, Barcelona ja Panathinaikose kõrval enam millekski. Enne finaali teatas toosama Sport-Ekspress, et CSKA lihtsalt on tugevam ja võidab. Ning kui Olympiakos viskas esimesel veerandil 7 ja poolajaga kokku 20 punkti, jäi teisel poolajal ka 19-ga taha...

Korvpallimaailm teab palju vingeid lõpuspurte. Ent ei mäleta, et seda teinuks nii selge autsaider nii selge favoriidi vastu. Olympiakose spurt ja võit on seetõttu täiesti erilised.

Juba poolfinaalivõit Barcelona üle näitas, mida tähendavad tark kodutöö, aga ka usk. Finaali järel saab taevasse tõsta eelkõige usu. Ennastsalgava võitluse ka, aga seda pole mõtet mainida, sest kõik profid võitlevad.

Ivkovic on geenius, kui oskab ja suudab nii võimsa usu viia mängijateni. Ta lausus pressikonverentsil: "Mäletan, et sel hetkel ütlesin: "Läki poisid, te võite neid võita. See on meie mäng!"" Jutt käis just hetkest, kui oldi 19 punktiga "lootusetult" taga.

See on näide, millest tasub õppida kõigil. Kas Gert Kullamäe suudab Tartu Ülikoolile sama öelda: see on meie seeria! Kas tema hoolealused suudavad neid treeneri sõnu uskuda?

Kui veel ettepoole minna: augustis-septembris peetakse EM-valikturniir, kust edasi saab kaks paremat, heal juhul ka kolmas meeskond. Ent rahvusvahelises pildis ei arvesta Eestiga keegi, jutt käib ainult meie vastastest Serbiast, Montenegrost ja Iisraelist.

Eesti alustab võistlust samasuguse autsaiderina nagu Olympiakos Euroliigat. Finaali tegid ära noored, üks parimas ja üks kuldses eas kreeklane (ka üks maedoonlane), Olympiakose ameeriklased olid nagu hädapätakad.

Kas Kristjan Kangur kehastub Spanouliseks, Janar Talts Printeziseks, Gregor Arbet Papanikolauks, Rain Veideman ja vennad Sokud Mantzariseks ja Sloukaseks? Aga miks mitte! Kas Tiit Sokk ja tema jüngrid usuvad, et suudavad jõuda EM-finaalturniirile? Kas Sokk ütleb meestele: "See on meie turniir!"?

Tuleb õppida uskuma ja teha kõik selleks, et unistus täide viia. Olympiakos näitas, et siis on kõik võimalik.

Käsipall hetkel Eesti pallimängude hierarhias poodiumile ei mahu - jalgpall lööb massi ja tulemustega, korvpall massi, võrkpall tulemustega. Nende varjus tegutsedes on vähemalt kohalikku tasandit ehk käsipalli Eesti meistriliigat ähvardamas ääremaastumine.

Pühapäeval võinuks Põlvas kohaliku Serviti ja HC Kehra mängus selguda Eesti meister käsipallis. Meediatribüüni haja-asustus sellele aga ei viidanud. Kohal olid ÉTV, Eesti Raadio ja Õhtuleht. Delfi ja Eesti Päevaleht puudusid, Postimees oli esindatud fotograafi, aga mitte ajakirjanikuga.

Siin ja praegu pole antud võrdluse eesmärk konkurente halvustada ja ennast upitada, vaid läheneme teemale peategelaste ehk sportlaste - antud juhul Eesti meistriliiga käsipallurid - pilgu läbi. Pilt on nukker, kui käsipallurite hooaja kulminatsioon Eesti suurima päevalehe (Postimees) ja suurima netiportaali (Delfi) jaoks korda ei lähe.

Vabandus, et meister ju ei selgunud, siinkohal ei toimi, sest tegu polnud kordusega korvpalli poolfinaalist Tartu - Rapla, kus võitja enne lahingut selge.

Miks käsipall ääremaastub? Põhjused jagunevad alasisesteks ja alavälisteks.

Viimastest alustades, siis online-meedia esiletõus tähendab paberlehtede kängumist. Esmaspäeval, 14. mail pühendasid kolm päevalehte spordile kokku 8 lehekülge ruumi (ÕL ja PM 3, EPL 2 külge); veel mõne aasta eest ilmutas ÕL esmaspäeviti 12leheküljelist Sport Ekstrat...

Vanu aega taga nutta pole mõtet, sest tagasi need ei tule. Paberlehed õhenevad ning mida väiksem ala, seda keerulisem on kvalifikatsiooninormi täitmine.

Käsipallisisestest põhjustest rääkides, siis ei saa üle ega ümber Tallinnast. Jalgpallis kemplevad medalite nimel kolm Tallinna kanget. Korvpallis ja võrkpallis hoiab intriigi üleval Tallinn-Tartu konflikt, mida vürtsitavad vastavalt Rakvere ja Pärnu. Käsipalli meistriliigas ühtegi meeskond Eesti viiest suuremast linnast ei osale. Kehra ja Põlva duell sütitab käsipalli-inimesi, aga tallinlast või pärnakat suurt ei kõiguta.

Lahendus? Finaalmängude ülekandmine internetis oleks hea algus. Võimalus väljakul vallanduvat testeosterooni oma silmaga näha tekitab huvi ka selle mehise ja kirgliku mängu tagamaades. Ja nii võib käsipallivankril avaneda võimalus ääremaalt minema veereda.

Iial ei saa teada, mis juhtunuks siis, kui Tartu Ülikool poleks Eesti kossuliiga põhihooaja viimases mängus alistanud dramaatilisel moel (ehk Aivar Kuusmaa arvates tänu kohtunike abile) Kalev/Cramo ning saanud vastaseks mitte Rakvere Tarva vaid Rapla. Finaalkohtumisi vaadates tundub aga vägisi, et Tartu saanuks Rakvere käest korralikult sugeda.

Klassivahe, nii võiks iseloomustada finaalseeriat. Teles esinenud kommentaatorid ja eksperdid üritasid teise mängu esimesel poolajal küll entusiastlikult Tartut pilvedesse upitada - et oh kui võimsalt mängivad - kuid tegelikult pidasid tartlased valu ja vaevaga mõnda aega sammu. Ja kui Kalev läks, siis tagasi ei vaadatud.

Tartu on kahe mängu peale kokku juhtinud vaid kahel korral - teise mängu avaveerandil 15:14 ja 17:15. No mis tasavägisest heitlusest me räägime?

Ent meenutage Kalevi - Tarva poolfinaalseeriat. Esimeses kahes kohtumises oli Tarvas see, keda Kalev neljandal veerandajal meeleheitlikult taga ajas ning suutis võita vaid õnne (Armands Škele imevise) ning vastaste totruse (Rinalds Sirsninši tehniline) kaasabil.

On, nende spekulatsioonidega, kuidas on, ent kui Tartu järgmistes finaalmängudes midagi imelist korda ei saada, peaksid nad hõbemedalitega väga ja väga rahul olema.