Kui tuua välismaalne, siis selline, kes on kodustest kaks või kolm või neli korda parem, on tavaline arvamus (ja lootus).

Esmaspäeval nägime, et Eesti eelmise hooaja keskmine linear PER oli 10,32. Täna vaatleme Kalev Carmo ja Tartu Rocki välismängijaid.

Võrdluseks, siis lõppenud hooaja parimad olid:
24,27 - Wilkinson Gary
22,58 - Elegar Frank
21,40 – Toome Joosep

Kalev Cramo (keskmine linear PER 17,13, 16 250 minutit)
28,99 - Travis Reed, 2007/2008, (429 minutit)
27,45 - Travis Reed, 2006/2007, (771 minutit)
26,84 - Charron Fisher, 2009/2010, (858 minutit)
24,27 - Gary Wilkinson, 2012/2013, (539 minutit)
23,62 - Michael Dunigan, 2010/2011, (550 minutit)
23,05 - Martins Berkis, 2009/2010, (57 minutit)
22,86 - Bamba Fall, 2011/2012, (573 minutit)
22,58 - Frank Elegar, 2012/2013, (520 minutit)
21,21 - James Allen, 2006/2007, (969 minutit)
21,18 - James Williams, 2005/2006, (292 minutit)
20,47 - John Lewis Linehan, 2008/2009, (676 minutit)
19,44 - Kevin Lyde, 2008/2009, (430 minutit)
18,64 - Nikolay Varbanov, 2011/2012, (172 minutit)
17,75 - Bamba Fall, 2012/2013, (532 minutit)
17,75 - Bamba Fall, 2012/2013, (532 minutit)
17,75 - Jason Miller, 2009/2010, (49 minutit)
16,96 - Armands Šķēle, 2010/2011, (386 minutit)
16,67 - Marlon Parmer, 2007/2008, (229 minutit)
16,56 - Nate Fox, 2008/2009, (618 minutit)
16,37 - Josh Pace, 2008/2009, (471 minutit)
16,31 - Pavel Ulyanko, 2011/2012, (468 minutit)
16,12 - Armands Šķēle, 2011/2012, (497 minutit)
16,06 - James Allen, 2007/2008, (895 minutit)
15,94 - Josh Akognon, 2009/2010, (612 minutit)
15,18 - Anthony Nelson, 2011/2012, (64 minutit)
14,92 - Armands Šķēle, 2012/2013, (457 minutit)
14,63 - Nathan Mielke, 2004/2005, (468 minutit)
14,19 - Bojan Pelkic, 2007/2008, (367 minutit)
13,76 - Kevin Owens, 2009/2010, (278 minutit)
13,18 - Víctor González, 2004/2005, (716 minutit)
13,09 - Howard Frier, 2005/2006, (706 minutit)
12,84 - Howard Frier, 2007/2008, (262 minutit)
12,60 - Robert Krabbendam, 2010/2011, (132 minutit)
12,53 - Solomon Bozeman, 2011/2012, (16 minutit)
11,25 - Kennyetta Johnson, 2009/2010, (269 minutit)
11,11 - Turner Battle, 2005/2006, (22 minutit)
10,75 - Keith McLeod, 2012/2013, (379 minutit)
10,66 - Víctor González, 2005/2006, (472 minutit)
10,32 - Tyshawn Abbott, 2012/2013, (588 minutit)  

Tartu Rock (keskmine linear PER 18,50, 14 016 minutit)
30,39 - Brian Cusworth, 2007/2008, (649 minutit)
28,77 - Viktor Sanikidze, 2008/2009, (669 minutit)
24,17 - Callistus Eziukwu, 2010/2011, (910 minutit)
24,13 - Scott Morrison, 2009/2010, (743 minutit)
24,10 - Bill Amis, 2011/2012, (635 minutit)
21,10 - Ivan Nelyubov, 2012/2013, (351 minutit)
20,63 - Tanoka Beard, 2008/2009, (605 minutit)
20,22 - Kestutis Sestokas, 2007/2008, (391 minutit)
19,47 - Povilas Butkevicius, 2006/2007, (319 minutit)
17,55 - Justin Ingram, 2012/2013, (684 minutit)
17,22 - Rolandas Maciulaitis, 2000/2001, (849 minutit)
17,04 - Augenijus Vaskys, 2003/2004, (1387 minutit)
17,02 - Todd Abernethy, 2009/2010, (839 minutit)
16,86 - Arturas Masiulis, 2002/2003, (461 minutit)
16,26 - Georgi Tsintsadze, 2007/2008, (884 minutit)
16,14 - Egidijus Dimsa, 2012/2013, (520 minutit)
15,08 - Augenijus Vaskys, 2004/2005, (863 minutit)
14,19 - Rolandas Maciulaitis, 2001/2002, (524 minutit)
14,05 - David Bailey, 2006/2007, (356 minutit)
13,29 - Georgi Tsintsadze, 2006/2007, (506 minutit)
13,10 - Georgi Tsintsadze, 2008/2009, (812 minutit)
12,13 - J.S. Nash, 2005/2006, (938 minutit)
11,80 - Georgi Tsintsadze, 2010/2011, (676 minutit)

Kas oled jaotusega nõus? Milline pallur või millise palluri hooaeg on jätnud parema mulje, kui linear PER näitab?

Head uudised värske Eesti karikavõitja Tallinna FC Flora jaoks jätkuvad - kõigi eelduste kohaselt kuulutakse tänavu esimest korda klubi ajaloos eurosarjapaaride loosimisel asetatud meeskondade sekka, mis suurendab oluliselt edasipääsušansse.

Üheksakordse Eesti meistri ja kuuekordse karikavõitja Flora saldo eurosarjades on lihtsalt k o h u t a v (vt tabelit). 19 järjestikusest eurohooajast 18 on lõppenud kaotusega avaringis. Vastane suudeti välja lülitada vaid 2006. aasta suvel, kui tänu võõrsil löödud väravale (mängud 1:1 ja 0:0) langes Oslo Lyn (Norra).

Ebaedu peamine põhjus on tugevad vastased, kelle vältimise ainuke viis on nad üle mängida. Eurosarjade loosimisreglement nimelt väärtustab varasemat euroedu, sest klubid jagatakse asetatuteks ja mitteasetatuteks vastavalt eelmisel viiel hooajal eurosarjades näidatud tulemustele.

Näiteks tänavu Meistrite liigas finaali jõudnud Dortmundi Borussia alustas võistlust küll Saksamaa meistrina, ent eelmise viie hooaja napi ja kahvatu eurokogemuse ja -edu tõttu kuuluti alagruppide loosimisel viimasesse, neljandasse tugevusgruppi. Samas paiknes Portugali meistrivõistluste hõbemedalist Braga (objektiivselt Borussiast ikkagi paar klassi nõrgem klubi) teises ning Brüsseli Anderlecht (Belgia) ja Piraeuse Olympiacos (Kreeka) kolmandas tugevusgrupis.

Borussia madal asetus selgitab ilmekalt, miks 94,7% puhkudel juba avaringis lüüa saanud Floral pole asetatute sekka asja olnud. Miks aga sel suvel ilmselt on? Sest Euroopa Jalgpalliliit (UEFA) on muutnud asetatuse määrava klubikoefitsendi arvutamise süsteemi.

Kui seni teeniti punkte viikide ja võitude pealt, siis nüüd rakendub säärane süsteem alles alagrupiturniiril, kuhu Eesti (ja enamike teiste väikeriikide) klubidel asja ei ole. Enne jagatakse aga punkte vastavalt ringile, kus konkurentsist langeti ning Meistrite liiga hind on Euroopa liiga omast kaks korda kõrgem.

2010. ja 2011. aastal Eesti meistriks tulnud Flora on kahel eelmisel suvel mänginud Meistrite liiga teist eelringi, kus kaotati vastavalt Shamrock Roversile (Iirimaa) ja FC Baselile (Šveits).

Aga tolles ringis väljalangemise eest teeniti mullu näiteks kaks korda rohkem koefitsendipunkte kui Tallinna Levadia, kes suutis Euroopa liigas esmalt konkurentsist välja lülitada Šiauliai (Leedu) ja kaotas seejärel Anorthosisele (Küpros).

Miks nii? Sest UEFA väärtustab riiklikku meistritiitlit kõrgelt. Seda tõestab ka rahaline boonus. Kui Eesti meister Meistrite liigas eelringis esimesest tõkkest üle ei saa, teenitakse auhinnaraha 330 000 eurot. Kui ükskõik milline Eesti klubi Euroopa liigas esimesest tõkkest üle ei saa, teenitakse 90 000 eurot.

Kahe Meistrite liigas mängitud eurohooaja toel on Flora koefitsient tõusnud 3,191 peale. Piisavalt tiheda euroedu toel aastaid asetatud klubi staatust nautinud Tallinna Levadia omale (3,941) jäädakse endiselt alla, aga Euroopa liiga esimeses eelringis asetuse saamiseks peaks selles ometi piisama.

Mullu jooksis piir asetatute ja mitteasetatute vahel 1,990 punkti pealt (vt tabelit). Praeguseks Euroopa liiga esimesse eelringi kvalifitseerunud klubidele otsa vaadates see ilmselt veidi tõuseb, aga vähetõenäoline, et kõrgemale kui 2,5 punkti. Veel vähem tõenäolisem, et kõrgemale Flora saldost.

Kui seni on Flora pidanud enamasti madistama näiteks Norra, Taani ja Rootsi klubidega, siis esimeses ringis asetuse pälvimine annab võimaluse saada vastaseks hoopis mõni Andorra, San Marino või Fääri saarte klubi. Nagu tõestas Levadia tunamullune kaotus Luksemburgi esindajale Differdangele, ei garanteeri kääbusriigi klubiga kohtumine võitu, aga edasipääsušanss kahtlemata suureneb.

Ning seda, et iga eurokohtumine on Eesti klubide ja jalgpallurite jaoks omandatud kogemuste mõttes kullahinnaga, pole vast vaja üle korrata.

***

Nagu terane lugeja juba aru sai, on ka Levadia Euroopa liiga eelringis asetatud klubi. Ning pole vaja olla Einstein, et eeldada, et Nõmme Kaljul Meistrite ja Narva Transil Euroopa liiga eelringis on asetusest kaugel kui kuu päikesest.

Samas teenib Kalju tänavu tänu Meistrite liigas mängimisel igal juhul ilusa punktilisa (edasipääsu loodab vaid väga raju optimist). Kui tänavu Eesti meistritiitlit kaitstakse, siis paisub koefitsient ka järgmisel suvel. Ning hooajal 2015-16 mahuks Kalju vähemalt Euroopa liiga esimeses eelringis eeldatavasti asetatud meeskondade sekka. Jah, on küll pika vinnaga asi see eurovutt.

Maailm ei salli tühja kohta. Ametlikult võib Sir Alex Fergusoni ameti (ja osa palgast) küll üle võtta teine šotlane David Moyes, kuid sisuliselt on seda juba teinud tubli Eestimaa mees Marko Kristal.

Üks Fergusoni ja Manchester Unitedi suuremaid oskusi oli võime mänge viimastel minutitel enda kasuks kallutada. Kohati pöördus too oskus koguni nii imetabaseks ja müstiliseks, et nii suuremad kui väiksemad rivaalid, aga ka kõik niisama huvilised vahtisid lihtsalt ammulisui.

Oskus - nimelt oskus, mitte pime õnn ega juhus - kasvas legendideks. Legendiks, mis sai nime "Fergie time" (ehk siis üleaeg), kuni legendini, mis teatas: "Mängijad lihtsalt kardavad Fergusoni sedavõrd, et lihtsalt löövad viimases hädas ja hirmus tolle võiduvärava ära."

Marko Kristal on märksa ahtamal Eesti jalgpallimaastikul ka juba ammu kõva käpp - 143 koondisemängu päris niisama kirja ei saa. Treenerina töötab ta seitsmendat aastat ning mis seal salata: kõik märgid reedavad, et noor Fergie (Kristalil passis 39, Fergusonil 71 eluaastat) on siitkandist sirgumas või juba sirgunud.

Tallinna Levadia on tänavu pidanud tosin liigamängu ning kui alguses võideti-kaotati niiöelda rutiinselt, siis alates aprilli lõpust läks tõeliseks paugutamiseks. Vaadelgem:

27. aprill, Paide linnameeskond - Levadia 3:4 - võiduvärav 83. minutil Igor Subbotinilt;

3. mai, Levadia - Kuressaare 2:1 - 1:1 viik 82. minutil Ingemar Teeverilt ja võiduvärav 87. minutil Rimo Hundilt;

10. mai, Kuressaare - Levadia 0:1 - võiduvärav 75. minutil Ingemar Teeverilt;

15. mai, Levadia - Paide 1:0 - võiduvärav 81. minutil Artur Pikalt;

20. mai, Infonet - Levadia 0:1 - võiduvärav 89. minutil Marek Kaljumäelt.

Ehk: viimases viies kohtumises on Levadia löönud viimasel kümnel minutil viis ja viimasel veerandtunnil kuus väravat. Kusjuures, mis eriti oluline: kõik need tabamused on olnud otsustava tähtsusega, mitte nagu 16. märtsil, mil Kaspar Paur avas duellis Narva Transiga meistriliiga isikliku väravaarve 85. minutil, ent Levadia juhtis seks ajaks juba 2:0.

Kiire rehkendus reedab: Kristali kaardivägi on nois viies viimases mängus päästnud viimase kümne minutiga üheksa ja viimase veerandtunniga koguni 11 punkti. See on üüratu saak!

Ja kahtlemata pole seegi juhus ega pime õnn, vaid oskus, mis viinud Levadia koguni tabelitippu. Kas ka Levadia mängijaid innustab hirm Kristali ees?

Uruguai jalgpallikoondis jõudis 2010. aasta MMil poolfinaali, aga ei enamat. Šveitsi jäähokikoondis mängis üleeile MM-finaalis, aga kaotas. Millal saabub spordipungi tähetund?

Esiteks paneme paika spordipungi tähenduse. Tähtsaim eeldus: selle koondise võit peab olema sedavõrd absurdne, et paneks heatahtlikult turtsuma ka finaalivastase paadunud fänni. Uruguai jalgpallis 2010 ja Šveits jäähokis 2013 selle nõude kahtlemata täitsid.

Näiteks olles ise kõva Soome jäähokikoondise toetaja, siis spekuleerisin pühapäeval, et kui Rootsi asemel jõudnuks finaali Soome, poleks nende kaotus mulle haiget teinud, sest peamine emotsioon olnuks rõõm rajust pungist ehk viimati 60 aastat tagasi, 1953. aastal MMilt medali (pronksi) võitnud Šveitsi MM-tiitlist.

Rõõm jäi ära, sest Rootsi võitis 5:1. Kolm aastat tagasi rauges ka 60aastase pausi järel MM-tiitlit püüdnud Uruguai vutimeeste hoog enne tõelist üllatuspauku.

Õnneks pole punk jäänud tühjade kätega: Taani 1992. ja Kreeka 2004. aasta Euroopa meistritiitel jalgpallis on vast tuntuimad triumfid. Aga väga punk oli ka 600 000 elanikuga Montenegro naiskonna mullune Euroopa meistritiitel käsipallis. Islandi meeskäsipallurite olümpiahõbe 2008 oli samuti üpris punk. Paha polnud Mehhiko mullune olümpiakuld jalgpallis.

Aga sellised tähetunnid on ikkagi harvad. Põhjus: klassikaline spordipunk toimib vaid võistkonnaaladel. Individuaalalade üllatusakordid pole lihtsalt piisavalt rajud. Üksikala tegija võistleb lisaks riigile ka (eelkõige?) enda eest, koondiste duellid teisenduvad aga automaatselt riikide kempluseks.

Vennad Sedinid ei võidelnud pühapäeval Roman Josi ja Reto Suriga, vaid Rootsi võitles Šveitsiga. Samas Usain Bolti võidujooks Tyson Gayga on ikkagi Bolti võidujooks Gay'ga, mitte duell Jamaika vs. USA.

Kolm nimekirja. Leidke nendest Tanel Sokk ja põhjendage, kuidas ta sai finaalseeria parima mängija auhinna, kui tema ainsaks säravaks hetkeks jäi pöörane võiduvise, mille tabamisel polnud, olgem ausad, oskustega suurt midagi tegemist, sest see oli lihtsalt õnnelik juhus.

Alustuseks tuletame meelde, et mida vaatame.

PPFGA - kui palju punkte viskab mängija ühe viskega ehk loeme kokku kõik väljakult tehtud visked (tavalised ja vabavisked) ning punktid ja jagame punktid PPFGAga. Michael Jordani PPFGA oli 0,969.

EFF - mängija efektiivsusnäitaja, mis saadakse valemiga: (punktid + lauapallid + söödud + vahelõiked + kulbid) - (mööda visked + mööda vabavisked + pallikaotused).

Linear PER - Player Efficiency Ratingu lihtsustatud versioon. PERi mõtles välja endine ajakirjanik ja tänaseks NBA klubis Memphis Grizzlies töötav John Hollinger.

Nii.

Tanel Sokk on iga tabeli põhjal neljas PG (kui Ingramit ka arvestada, Kalevis kolmas). Mängujuht, kellel oli seeria lõpuks sisuliselt sama palju sööte kui Rocki keskmängijal Vallo Allingul (6 vs 5). Nelja mängu peale kuus söötu, seda pole vist ka mõtet kommenteerida.

Isegi, kui need kolm tabelit põhinevad ehk natuke palju ründel, ei ole tõenäoliselt kedagi, kes hindaks Tanel Soku kaitsemängu kõrgemalt kui Bamba Falli või Frank Elegari oma - noh, kui me tõesti ei taha MVP tiitlit Gary Wilkinsonile anda.

Kes olid selles seltskonnas, kes sellise valiku tegid? Ausalt, tahaks neid põhjendusi kuulda.

Kalev peaks veel omakorda lootma, et välismaalastest neli või isegi viisik (Abbott peaks ka ennast röövituna tundma) on sellised mehed, keda ebaõiglus sütitab arenema. Kui pole ja hakkavad mossitama, et „davai, Tanel, vea meid siis uuel hooajal", läheb see asi kiiresti hapuks.

Tanel Sokust veel. Tema visketabavus Eesti (!) liigas on kahestel 37 (kolmeste, kusjuures, 45), punkte tõi ta 9,09 ja andis 3,36 söötu ning tegi 1,09 vaheltlõiget ja 1,82 pallikaotust.

Finaalseerias andis ta keskmiselt 1,5 söötu, tegi 1 vaheltlõike ja 3 pallikaotust ning viskas 11,25 punkti. Neljast kategooriast kolmes tagasiminek ja neist kahes väga selge.

Loogiliselt peaks tippude tipud olema finaalseerias paremad kui tavahooajal, sest mängus on rohkem ja endast tuleb anda kõik. 11,25 punktini upitas ta keskmise teises mängus, kus tabas enda jaoks müstiliselt hästi (54%), kolmes ülejäänud mängus on tabavus 27,27 protsenti ning seeria peale 34,78.

Kas Eestis on äkki reegel, et parimaks tuleb tunnistada võitja parim eestlane? Siis küll.

Üks Sokuga soetud nüanss veel. Sokk mängis sellel hooajal samal tasemel kui aastatel 2009/2010. Eelmisel aastal oli Soku PER 15,88 (pikemalt umbes kolmapäeval) ja sellel aastal 11,05. Üle-eelmisel aastal 13,66 ehk ka siis parem kui tänavu.

Ka Soku efektiivsus on langenud (tänavu keskmine 8,18, mullu 10,48 ja üle-eelmisel aastal 7,50 ning siis 8,44).

Kas sein tuli ette ja Sokk astub samme tagasi?

Probleem 1: muidugi, meie valim on neli mängu.

Kuid kuidas muutub olukord, kui vaatleme ka play-offe ja tervet hooaega?

Üldiselt kinnitab kõike varasemat: Gary Wilkinson on MVP, kuid kui kahtlete tema kaitses, siis Frank Elegar või Bamba Fall, edasi tuleb pikk vahe. Tanel Sokk on hooaja peale küll meeskonna parim mängujuht, kuid keegi kolmest ei tõuse väga esile. 

Et Tartu Rocki korvpallimeeskonna peatreener Gert Kullamäe tegi viimase kullamängu järgsel pressikonverentsil tulevast hooajast rääkimisega otsa lahti, siis arutlegemgi teemal, kuidas võiks Eesti klubikorvpall edasi minna.

Niisiis, Rocki eelarve väheneb. Rock on end alates sajandi algusest, kui aastal 2000 toodi mõneti üllatuslikult ülikoolilinna esimene iseseisvusaegne meistrikuld, üha positsioneerinud kõrgeima tulemuse jahtijana. Kuid üha tugevamalt kerkib küsimus, kas seda enam suudetakse, kas sel mõtet on ja milline tee valitakse.

Aga alustagem meistrist, Kalev/Cramost. Kui lähtuda klubi presidendi Ivar Valdmaa teatest, et lisaks Ühisliigale soovitakse järgmisel hooajal kindlasti mängida EuroCupil, ei jää üle muud, kui eelarvet suurendada. Sest kahes nii tugevas sarjas osalemine nõuab nii rohkem kui ka veidi paremal tasemel mängumehi.

Hooaja keskel lootis Valdmaa miljoni kokku saada, eile märkis ta ETV-s, et eelarve jäi 900 000 euro kanti. Rocki mänedžeri Meelis Pastaku teatel oli Cramol käsutada lausa 1,3 miljonit, tartlastel 0,7, ja see vahe lõigi finaalis välja.

On tõde, kus ta on, Cramo vajab tulevaks hooajaks vähemalt kümmet Soku, Bamba, Elegari, Škele tasemel meest. Ning nende seas vähemalt üht eredat liidrit. On selge, et eestlastest saavad nende kümne sekka mahtuda ainult koondise tegijate tasemel mängijad. Ehk koduliigas leiba teeninud meestest kindlasti Rain Veideman ja edasi hakkab nimekiri juba lukku kippuma.

Kui nüüd Kalevi eelarve tõuseb näiteks 1,5 miljoni peale ning Rockil väheneb, käriseb vahe juba päris suureks. Õiget rivaliteeti Kaleviga sel juhul enam ei paista ehk jõuame tagasi 1990ndatesse.

Kui Rock otsustab näiteks keskenduda meeskonna noorendamisele, oleks loogiline oma linna mängijate arendamine - aastal 2000 tõid tiitli praktiliselt omad mängijad. Aga piisava tasemega noori ei paista peale tulemas. See teeb nii strateegia valiku kui ka komplekteerimise raskeks. Rahaga on muidugi võimalik Kalevist üle jäävad mehed endale meelitada.

Ülejäänud klubide osas ei tohiks suuri hüppeid toimuda.

Olukorras, kus eestlasi mängib välismaal rohkem kui mõni aasta tagasi ja meistriliiga ust jalaga lahti löövaid noori otsi tikutulega taga, läheb klubide vahel keskpäraste mängijate pärast ilmselt võidujooksuks.

22 iseseisvusaasta jooksul on sageli tõusnud üles teema «Ülemaksmine». Ühelt poolt on klubidel tõepoolest täita Eesti korvpalli arendamise missioon, aga teisalt tuleb siiski arvestada, et tegemist on klubispordiga. Kus ainult ilusad silmad ja Eesti pass (ning Tartu, Pärnu, Valga jne sissekirjutus) ei tohi määravaks saada.

Suve ei sisusta ainult mängijate üleminekud. Andres Sõber ootab hingevärinal juulikuud, et tüürida meie kuni 20-aastased mängijad kolmandat aastat järjest lahingusse teiste Vana Maailma riikide vastu. Ning tahaks väga loota, et meeste koondise EM-mängud hõivavad terve augustikuu ja ka septembri esimese päeva. Just nii palju tuleb mängida, kui läbida terve tsükkel finaalini välja. Selle 13-liikmelise seltskonna parim teenib varakult pileti 2015. aasta EM-finaalturniirile.

David Beckhami otsus lõpetada karjäär tähendab ühe jalgpallisõprade põlvkonna jaoks ajastu lõppu. Noored, kes te selle peale muigate - kui Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo ükskord putsad varna riputavad, siis mõistate.

Kui Inglismaa jalgpall 90ndate teises pooles (Eestis) õitsele puhkes ja üleilmseks etaloniks kujunes, oli kõrgliiga esiklubis Manchester Unitedis mänginud Beckham selle kõige suurem staar (NB! Mitte segi ajada tiitliga kõige parem mängija!).

Beckham võlgnes staaristaatuse osaliselt abielule popansambli Spice Girls liikme Victoria Adamsiga, aga eelkõige ikkagi erakordsele jalgpallitalendile. Beckham tõusis tänu paremast jalast teele lennanud vintpallidele püünele, kus ootasid ees Madonna, Simpsonid ja Hugh Grant.

Beckham ei piirdunud jalgpalliikooni staatusega. Temast sai üleilmne popikoon. Just tänu Beckhamile ampsas Manchester United aastatuhane vahetusel endale suure osa Aasia turust. Ning kui Beckham 2003. aastal Madridi Reali siirdus, vahetus ka miljonite fännide klubitruudus.

2007. aastal Eestisse saabudes oli Beckham äsja võitnud Hispaania meistritiitli ning siirdunud Los Angeles Galaxy'sse. Vastuseks kriitikutele, kes kuulutasid USA kõrgliiga vanadekoduks ja Beckhami karjääri sisuliselt lõppenuks, vastas ta tegudega palliplatsil, mis veensid erinevaid Inglismaa peatreenerid veterani jätkuvalt koondisesse kutsuma.

Tahe esindada Inglismaad suurturniiridel tõi Beckhami Galaxy'st kaheks talveks laenulepinguga AC Milani vormi hoidma ja koguma. 2010. aasta MM-finaalturniir olnuks talle neljas järjestikune ning Lõuna-Aafrika Vabariigis jäi tal mängimata üksnes Milani särgis saadud tõsise Achilleuse-vigastuse tõttu.

Tänu ülimale professionaalsusele suutis Beckham traumast vaatamata turjal olnud 35 eluaastale taastuda. 2011 ja 2012 võitis ta Galaxy'ga USA meistritiitli ning karjääri 10. meistritiitli kindlustas ta lõppenud nädalavahetusel Pariis Saint-Germain'iga, kellega ta liitus jaanuaris.

Ning mis mõnes mõttes kõige muljetavaldavam - kogu teda ümbritsenud tralli ja taskusse voolanud miljonite juures jäi Beckham alati viisakaks. Teine Inglise vutilegend Gary Lineker võttis Beckhami karjääri tabavalt kokku: „Suurepärane jalgpallur, üleilmse ulatusega superstaar ning hiilgav suursaadik Inglismaale ja jalgpallile tervikuna."

Ronaldo ja Messi käivad praegu mööda rada, mille tallas sisse üks ja ainus David Beckham.

Detsembris MM-finaalturniiril 16 meeskonna seas 9. koha saavutanud Eesti meeste saalihokikoondisel tuleb 2014. aasta MMile kvalifitseerumiseks läbida kadalipp, mis raskem kui kunagi varem.

Kuni 2010. aasta MMini saalihokis kvalifikatsioone ei peetud - kõik soovijad said MMile, mis toimus A-, B- ja C-divisjonis. Sellest süsteemist loobuti ning kasutusele võeti finaalturniir 16 koondise osavõtul.

Nii 2010. kui ka 2012. aasta MMile kvalifitseerumine käis Rootsist ja Soomest pärit väliseestlastega tugevdatud Eesti meeskonnal muretult - mõlemal puhul võideti valikturniiril kõik matšid. Väravate vahe vastavalt 41:4 (neli mängu) ja 54:10 (viis mängu).

2014. aasta detsembris Rootsis, Göteborgis toimuvale finaalturniirile pääsemiseks tuleb Eestil läbida tee, mis varasemast märgatavalt keerulisem. Põhjus: aja möödudes on saalihokis konkurents tihenenud.

Üheks supi paksendajaks on Slovakkia, kellega Eesti kohtus mõlemal valikturniiril (8:4 võit 2010 ja 6:4 võit 2012), mullusel MMil (4:4 viik, mis jättis Eesti veerandfinaalist välja) ja kohtub ka valikturniiril 2014. aasta jaanuaris või veebruaris.

Lisaks kuuluvad gruppi 6kordne MM-medalist Šveits (ülikindel favoriit) ning saalihokis arengumaade staatuses Belgia ja Serbia, kes esikolmikule ohtu ei kujuta. Finaalturniirile pääsevad kaks paremat igast Euroopa neljast valikgrupist, lisaks kaks edukamat kolmanda koha meeskonda.

Kui valikturniiri võõrustavast Slovakkiast (pildil rõõmustavad nad mullusel MMil 41 sekundit enne mängu lõppu Eestile visatud 4:4 viigivärava üle) jagu saadakse, on uks finaalturniirile valla. Viigi puhul on šansid soliidsed.

Kaotuse korral - koondiste arengukõveraid vaadates mitte mingil juhul välistatud tulemus - aga keerulised, sest otsustavaks saaks võrdlus teistes Euroopa valikgruppides kolmanda koha pälvinud koondistega.

Saalihoki kohati väga kaootilist iseloomu (viimases MM-finaalis asus Rootsi Soome vastu 9:0 juhtima) arvestades tähendaks see loteriis osalemist. Vastsete peatreenerite Argo Kungla ja Rein Kivi esimene ülesanne - kindlustada pääs 2014. aasta MM-finaalturniirile - on raskete killast.

Korvpallifinaali hakul ilmunud ajakirja Basketball järjekordses numbris võtavad Kalevi kolm välismängijat Ty Abbott, Frank Elegar ja Gary Wilkinson Kuusmaa kohta sõna. Meeste endisel juhendajal on neid sõnu lugeda kindlasti valus, aga ainult tema koos teiste kalevlastega teab, kui palju seal tõde on ja kui palju endale otsa tuleb vaadata.

Trio ütlused ei näi olevat lahmiv kriitika, vaid kaalutud sõnad. Ja tunnustus noorema mehe Alar Varraku suunas samuti mitte ülearune. Meenutagem, et Kuusmaa käe all muutusid nii mängupilt kui ka tulemused päris hulluks, luigelauluks sai 26punktiline saun Rakvere Tarvalt.

Varrak on suutnud tiimi mülkast välja vedada ja loogiliselt mängima panna. Ilmselt Abbott võtab muutused kõige paremini kokku: „Alar on teinud suurepärast tööd mängijate paigutamisel positsioonidele, kus nad saavad edukad olla."

Just siin on ju tegelikult kogu treeneritöö võti: sa pead suutma mängijate head küljed esile tuua ja võimalusel nõrgad ära peita. Kalevi praegune mänguskeem on loogiline ja kõik tegijad tunnevad end vajalikuna.

Täpselt sama teema - mängijate paigutamine positsioonidele, kus nad saavad edukad olla -, käib ju ka Tartu Rocki kohta. Siin on üks oluline nüanss veel asjaolus, et Kullamäe käsutada pole nii palju tasemel nuppe kui Varrakul. Kuid seda hoolikamalt tuleb iga mängija tugevaid külgi avada - finaalseeria käigus on ses vallas olukord paranenud.

Kaitse kaitseks ja ka punktid ei näita alati kõike, aga kui tahad võita, peab keegi ju pallid korvi viskama. Viimase kolme hooaja senises kümnes finaalmängus, mis kõik on Kalevile kaotatud, on eestlastest saanud laias laastus punktide toomisega hakkama ainult Sten-Timmu Sokk, Vallo Allingu, Rain Veideman; ka Rocki eest esimest finaali mängiv ja kaks vastandlikku esitust teinud Joosep Toome. Kõik! Ülejäänutest parimana on Tanel Kurbase keskmine finaalmängu punktisaak 6,3, aga sel aastal kõigest 2,0...

Finaali avamängu esimene poolaeg oli kole, aga pärast seda on Kullamäe nupud paremini paika asetanud. Kas Rock suudab asja veelgi parandada ja kodus ka tulemuseks vormida, näeme täna ja reedel.