Esiteks: Napoli särab vaid euroväljakul, koduliigas on tiitlivõimalus ebastabiilsuse tõttu sisuliselt minetatud.

Teiseks: Napoli on peaaegu tegija olnud ka eelmistel hooaegadel, lihtsalt tänavu laksab Walter Mazzarri löögirusikas eriti valusalt (Euroopas!)

Tiitel „Euroopa klubivuti üllataja" läheb seepärast hoopis mujale. Kahasse läheb.

Palju õnne, Mönchengladbachi Borussia ja Montpellier!

Mõlemad on endiselt väga tugevalt tiitlikonkurentsis - täpsemalt vastavalt Saksamaa ja Prantsusmaa liigas teisel kohal. Borussia edestab seejuures Müncheni Bayernit ennast; Montpellier duelleerib Paris St. Germainiga, teised enam kullavõitlusse ei sekku.

Kumbki alustas hooaega (ennustusi ja varasemaid kohti vaadates) pigem nõrga keskmikuna ning mõlema nimetet meeskonna edulugu on parajalt haarav. Kusjuures, sic! - kumbki pole tõusnud naftašeikide metseenluse toel. Vastupidi. Ja nimelt see minus austust ja imetlust tekitabki.

Borussia oli mullu Bundesligast sisuliselt juba välja kukkunud. 17 mänguga 10 punkti - keegi Bundesliga ajaloos polnud säärasest seisust pääsenud. Kui šveitslane Lucien Favre meeskonna veebruaris üle võttis, oldi endiselt lootusetult viimasel kohal. Uus treener tegi aga imet ning lõpuks säilitati play-offis koht eliitseltskonnas.

Tänavu teeb Favre&Co veel suuremat imet. Kaitse ja üliandekas väravavaht Marc-Andre ter Stegen ei väärata ning väljaku teises otsas möllavad Marco Reus, Mike Hanke, Patrick Herrmann ja Juan Arango. Pääs Meistrite liigasse on käeulatuses, tiitel endiselt võimalik.

Rene Girard on Montpellieri saanud kujundada Favrest kauem, juba .... Puhuti on Prantsuse liigatippu ohustatud varemgi, aga pigem on need on seni olnud eksirännakud.

Tänavu ei sära Montpellier juhuslikult ega heitlikult. Kõik algab kaitsest: näiteks viimases kaheksas kohtumises on lastud endale lüüa vaid kaks väravat. Kui pall jõuab edurivvi, võib olla üsna kindel, et mitmekülgne Olivier Giroud (pildil koos Girardiga) toimetab selle sinna, kuhu vaja - ta on 16 tabamusega ülekaalukalt liiga suurim täpsuskütt.

Mosaiik on koos ja võidud tulevad. Kas sellest piisab ka pururikka PSG seljatamiseks, näitavad lähikuud.

Ning ega Girardist räägita juhuslikult kui Prantsusmaa koondise järgmisest peatreenerist.

Vähetähtis pole ka fakt: kumbki ei mängi vähemseksikat jalgpalli kui Napoli.... Kes on näinud, see teab. Kes pole näinud, vaadaku.

Täna pärastlõunal esitasin Jalgpallipunkris lihtsa küsimuse: kes on parem jalgpallur - Lionel Messi või Cristino Ronaldo? Miks selline küsimus? Sest, mis seal salata, midagi targemat ei torganud tol hetkel lihtsalt pähe. Vastajate tulv (paari tunniga ligi 300) osutab, et 1) küsimus on aktuaalne, 2) maitse-küsimust võetakse põhimõttelise vaidlusena.

Esmalt lähteandmed. Lionel Messi (pildil vasakul) on hooajal 2011/12 löönud FC Barcelona kasuks 42 väravat (27 Hispaania kõrgliigas, 2 Hispaania karikasarjas, 3 Hispaania superkarikafinaalides, 7 Meistrite liigas, 1 Euroopa superkarikafinaalis, 2 klubide MMil).

Madridi Reali ründaja Cristiano Ronaldo (pildil paremal) tänavune väravasaldo on hetkel 35 (Hispaania kõrgliigas 28, Hispaania karikasarjas 3, Hispaania superkarikafinaalis 1, Meistrite liigas 3).

Samas edestab Real liigatabelis Barcelonat 10 punktiga ning kahtlemata tuleb kahe sedavõrd suurepärase mängija võrdlemisel arvestada ka seda, kui palju nad on suutnud oma briljantsusega meeskonda võitudele aidata.

Ent väikese järelemõtlemise järel tuleb ju ometigi nõustuda, et tegemist on ainult ja ainult maitse-küsimusega. Jah, Messi ja Ronaldo vahel saab valiku teha mängu või suurturniiri lõikes, ent mitte üldisemas plaanis.

Sama hästi võime maailmakaardilt valida kõige ilusama kujuga riiki - puudub universaalne ja kõiki rahuldav mõõdupuu. Jalgpall pole kaugushüpe või 50 meetrit krooli, kus tulemus on mõõdetav.

Ometigi on vaidlus Messi vs Ronaldo - laiendame selle automaatselt dispuudiks Barcelona vs Real - jalgpallimaailmas hetkel konkurentsitult köitvaim. Kahe suure vastasseis on saanud narkootikumiks.

Olen ka ise selle kütkeis ning siunan siiralt 10punktilist vahet, mis meeskondi Hispaania liigas lahutab ja mis muudab nende omavahelise mängu 22. aprillil usutavasti mõttetuks. Väga ebatõenäoline, et isegi kaotus Barcelonale suudaks Reali meistritiitlit väärata.

Sellest johtuvalt loodan kogu hingest, et maailma hetke kaks parimat jalgpallimeeskonda kohtuvad omavahel Meistrite liigas. Kaif oleks tagatud ja jalgpallinirvaana saabunud.

Erinevaid ajastuid ja nende ajastuste spordistaare on ääretult raske võrrelda. Aga tahaks. Fännid - eriti vanem põlvkond, kes elanud kaasa kõigi kolme suure ratturi tegudele - on ikka vaielnud, kes on kõvem Aavo Pikkuus, Jaan Kirsipuu või Rein Taaramäe?

Kuidas saanuks Kirsipuu hakkama Rahutuuril ja Pikkuus Tour de France'il? Kas Taaramäe on kolmikust kõvem temposõitja?

Niisiis...

Pikkuus, kes võitnud Rahutuuri ning olümpia ja MM-kulla meeskondlikus temposõidus, oli amatöör. Õigemini professionaalne amatöör, nagu teisedki sotsialismimaade sportlased, kes tööl ei käinud, tegid vaid trenni.
Ka Pikkuusi treening ja võistlusmahud olid amatöörlikud, sest tuurid ja distantsid olid lühikesed. Elulooraamatus „Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" teatab peategelane, et läbis rekordaastal 26 080 km.

Ainuüksi meie noorratturid Taaramäe ja Tanel Kangert, enne kui profileeri jõudsid, lõid Pikkuusi kilometraaži üle. Rääkimata Kirsipuust, kel istus sadulas keskmiselt 35 000, karmimal aastal 38 000 kilomeetrit. Toonane esiproff belglane Eddy Merckx, keda Pikkuus mitmel puhul mainib, sõitis aga väidetavalt mõnel hooajal suisa 40 000 km ja nõks pealegi.

Rahutuurist. 1977. aastal, mil Pikkuus võitis, oli kogudistants 1648 km. Aastal 1999 püsis Tour de France'i liidrisärk Kirsipuu seljas, kui sõidetud oli 1410 km. Pärast eraldistarti, esimesel kõrgmäestiku etapil ehk kilomeetrite järgi üsna täpset sealmaal, kus Rahutuur lõppes, ronis Kirsipuu sadulast.

Rahutuur sõideti tasamaal, paaril üksikul etapil olid nii-öelda mäed ehk paari-kolme kilomeetrised künkad, mille ületamine ei valmistanud Kirsipuule mingeid probleeme. Preemiasekundeid koguti sprinterlikult vahe- ja lõppfinišites, mis olnuks Kirsipuule just jala järgi.

Ent vastupidi, kas Pikkuus olnuks Touril tegija? Toonaste mahtudega treenides mitte, arvavad asjatundjad. Olevat öö ja päev, kas sõita kaks nädalat, 150 km tasamaad päevas või kolm nädalat ja 200 km päevas ning turnida veerand sest ajast (kõrg)mägedes.

Samavõrd erinev on võistlemine MMil. Seal, kus amatööride sõit (180 km) lõpeb, proffidel (260 km) alles algab. Grupisõidus sai Pikkuus parimal tiitlivõistlusel 23. koha. Eestlastest on paremat suutnud Lauri Aus (5.), Kirsipuu (7.), Raido Kodanipork ja Jaanus Kuum (9.) ning Janek Tombak (10.).

Pikkuus peab üheks tähttulemuseks 1977. aastal koos proffidega sõidetud Sarthe velotuuri esikoha, mille ta kindlustas temposõiduga.

Aastal 1998 võitis Kirsipuu samal tuuril kaks etappi ja oli kokkuvõttes kolmas, kaotades esikoha 12 sekundiga. Pole kah paha.  

Taaramäest. Rahutuuril poleks ta midagi ära teinud ent suure tõenäosusega kuulunuks ta meeskonnasõidus NSVLi koondisse. Kui võtta arvesse Venemaa ja endised liiduvabariigid, siis kes on praegu antud seltskonna parim temposõitja? Vaadates eraldistardiga sõite Pekingi olümpiast alates, siis sulaselgelt Taaramäe. Ja kindel teine number venelane Vladimir Karpets.

Mida antud looga sai tõestatud? Ainult seda, et iga neist kolmest on oma ajastus kõva tegija.

Unetud jalgpallisõbrad said eile öösel kaasa elada Aafrika meistrivõistluste finaalile, kus madistasid suurfavoriit Elevandiluurannik ja üllatuslikult nii kaugele edenenud Sambia. Kohtumise normaal- ja lisaajal väravaid ei löödud ning võitja saatus otsustati erakordselt pingelise penaltiseeriaga, kus Sambia võttis 8:7 võidu ja jättis Elevandiluuranniku superstaarid taas pika ninaga.

Ent mis siis Sambiale selle turniirivõidu tõi? Oli see karismaatilise peatreeneri Herve Renardi „maagiline valge särk", suurepärane meeskonnavaim või mängijate individuaalsed oskused?

Ilmselt oli selles nii üht kui teist, kuid üldises plaanis vaadatuna polegi Sambia võidus ehk midagi üllatavat, kuna nende edu taga võis suures osas olla hoopis see, mis aitas viimased kolm turniiri triumfile Egiptuse ja veel enne seda Tuneesia.

Ehk siis - suures enamuses moodustasid meeskonna koosseisu Mustal Mandril klubijalgpalli mängivad pallurid. Täpsemalt - 23 Sambia koondislasest 19 mängivad klubivutti Aafrikas, vaid 2 Euroopas ja 2 Aasias (Hiinas).

Vaatame ajalukku: kui Egiptus võitis 2010. aastal, oli neil vastav suhe täpselt sama: 19 Aafrikas, 2 Euroopas, 2 Aasias; 2008.a võidukas Egiptuse koondises mängis 17 pallurit Aafrikas, 4 Euroopas ja 2 Aasias ja 2006.a võitnud egiptlastest mängis kodumandril koguni 20 pallurit, Euroopas 3.

Veel 2 aastat enne seda, 2004, triumfeeris Tuneesia, ja siingi oli Aafrikas klubivutti mängivate pallurite osakaal suurem: 12 Aafrikas, 10 Euroopas (siis kuulus meeskonda 22 mängijat).

„Eurooplased" tegid viimati puhta töö nii ammu kui kümme aastat tagasi ehk aastal 2002, kui võidukas Kameruni koondises mängis lausa 21 meest klubivutti Euroopas ja 1 Aasias.

Tuleme korraks tagasi eilse finaali juurde: Sambia koondise algkoosseisus jooksis väljakule järgmine seltskond: 4 mängijat Lõuna-Aafrika Vabariigi liigast, 3 Kongo DV liigast, 2 Euroopast (Šveitsi meistriliiga ja Venemaa esiliiga), 1 pallur Hiina ja 1 kodusest Sambia liigast.

Elevandiluurannik pani seevastu välja 6 mängijat Inglise Premier League´ist, 2 Türgi kõrgliigast, ühe mängija Prantsuse ja Belgia meistriliigadest ja ühe Inglise esiliigast. Kui jalgpalli mängitaks paberi peal, siis poleks pidanud Sambial erilisi võidušansse olema.

Aga jalgpalli mängitakse ikkagi rohelisel murul, 11 11 vastu, ning kui penaltiseeria 17. lööja, Londoni Arsenalis klubijalgpalli mängiv Gervinho oli palli üle värava saatnud, seadis järgmisena nahkkera paika Sambia koondise keskkaitsja Stoppila Sunzu, kes teenib igapäevaleiba Kongo DV klubis TP Mazembe. Sunzu erinevalt Gervinhost ei eksinud ja kindlustas Sambiale ajaloolise võidu.

Mis siis ikkagi võiks olla selle kodumandril klubijalgpalli mängivatest palluritest koostatud koondiste edu taga? See nõuaks ilmselt paari teaduslikku uurimustööd, kuid äkki on põhjus lihtsalt selles, et nad suudavad - erinevalt Euroopa tippliigades raha kokku kühveldavatest kaasmandrilastest - paremini tajuda Aafrika Vaimu, tähendagu see siis mida iganes...

Autospordiliidu endine president Toomas Sildmäe kirjutas tänases Postimehes tähelepanuvääriva arvamusartikli murest ala juhtimise homse päeva suhtes. Paraku murrab ta sisse lahtisest uksest.

"12-liikmelisest juhatusest koguni üheksa on aga ainult rallispordiga seotud ja vaid kahte võib seostada teiste aladega. Ühe autospordiala liialt suur esindatus juhatuses ning isiklikest (perekondlikest) ambitsioonidest johtuv juhtimine pole tavaliselt erapooletu, eriti kui tekkimas on huvide konflikte oma igapäevase tegevusega, ning see tekitab muret Eesti autospordi tuleviku ja jätkusuutlikkuse pärast. Loodan, et Markko Märtinil, kes on võtnud poliitilise vastutuse osaleda Eesti autospordi juhtimises, jätkub erapooletut riigimehelikku – ja mitte kruusaloopivat – oskust suunata Eesti autosporti helgemas suunas," kirjutab Sildmäe kommentaaris, mil pealkiri "Autosport libedal teel".

Samas rõhutab Eesti ärimaastiku üks nimekamaid mehi, et ei pea taolises olukorras alaliidu juhatuses jätkamist võimalikuks.

Ma ei võta siinkohal arutleda, kuivõrd peaks uue presidendita autospordiliit protsentuaalselt arendama autorallit, ringrada, ralli- ja veoautokrossi, offroadi ja drifti. Jättes siinkohal nimetamata kardisõidu, mis on komisjonina eraldunud iseseisvaks alaliiduks.

Juhiks hoopis tähelepanu, et tahtmatult jääb mulje, et Sildmäe võitleb tuuleveskitega.

Näiteid võib leida erinevaid, aga usutavasti piisab ühest. Kes veel pole seda teinud, kuulaku kasvõi Markko Märtini intervjuud pühapäevases ETV spordiuudistes. Ta mainib seal küll poliitiliselt korrektselt lausejupiga, et "kõik, kes sõidavad nelja ratta peal, on sama asja eest väljas", aga ilmselt reedab märksa enamat ütlus: "Kindlasti rallitipp on täna Eestis Ott Tänaku näol tugevam kui ringrada."

Inimlikult: kuidas saakski rallikorüfee Märtin võtta südameasjaks midagi muud kui nimelt autorallit? Üsna võimatu. Ja seepärast murrabki Sildmäe sisse lahtisest uksest.

* * *

Ääremärkusena tollest artiklist veel: natuke veider on lugeda, kuidas eksminister, kel registris naise- ja tütrepeks ning purjuspäi autosõit ja sündmuskohalt põgenemine (tõeline rallimees!) annab nuuti värskele juhatuse liikmele Aivo Pärnale, kes "on avalikkuse tähelepanu pälvinud just mitte kõige seadusekuulekamate tegudega." Pada sõimab katelt või nii...

Aafrika meistrivõistlused on märkamatult jõudnud veerandfinaalideni. Just nimelt märkamatult. Vähemalt sügava futboliidi-diagnoosiga siinkirjutaja jaoks. Jah, tulemusi tean, värvikaid galeriisid olen klõpsanud, aga see erutav sisemine põlemine on täiesti puudu.

Olen juurelnud, miks pole mängud mulle huvi pakkunud - spetsiaalselt mingit mängu jälgida pole minus selle võistluse jooksul veel tekkinud; juhuslikult olen üht-teist vaadanud - ja üsna kiiresti jõudnud järelduseni, et põhjus on isiklike seoste puudumine osalejatega.

Milliste Aafrika koondistega on mul tekkinud isiklik suhe? Kes tekitavad mingisuguse võnke (vahet pole, kas negatiivse või positiivse)? Kamerun, Nigeeria, Egiptus, Ghana, Cote d'Ivoire, LAV, Togo, Tuneesia, Maroko, Senegal, Libeeria.

Kiired selgitused. Kamerun - lemmiksats 1990. aasta MMil. Nigeeria - olin kurb, kui nad 1994 MMil 1/8-finaalis lisaajal Itaaliale kaotasid. Egiptus - ebasümpaatne, võidavad liiga palju. Ghana - noorte MMidel üliedukas riik, 2006 ja 2010 MMil ainus Aafrika õnnestuja, Cote d'Ivoire - Drogba, Toure'd, Kalou, Tiote jne.

LAV - väga huvitava (spordi)ajalooga riik, Togo - jonnimine 2006 MMil, Adebayor, tulistamine 2010, Tuneesia - Paul Scholes lõi neile 1998 megailusa värava, Maroko - Mustapha Hadji ja see lugu, Senegal - panid 2002 Prantsusmaa kenasti paika, Libeeria - George Weah.

Neist 11st meeskonnast kvalifitseerus finaalturniirile vaid viis, mis tähendab, et mänge, kus mind kõigutaks mõlema vastase saatus, on väga vähe. Seni vaid üks - C-grupi mäng Maroko - Tuneesia (1:2). Ülejäänud 23 alagrupiturniiri mängus põletav intriig puudus. No mul ei ole vahet, kuidas lõppevad mängud Sudaan -  Burkina Faso, Gabon - Niger või Guinea - Botswana (pildil)!

Õnneks pole lootus täitsa kadunud hoolimata tõigast, et 11 loetletud meeskonnast pääses kaheksa sekka edasi kolm, kellest Tuneesia ja Ghana kohtuvad veerandfinaalis. Cote d'Ivoire on õnneks teises tabelipooles, mis tähendab, et lootus väga huvitavaks finaaliks on säilinud.

Ghana - Cote d'Ivoire'i jätaks alles võimaluse, et lisaks Egiptuse Port Saidi katastroofile mäletatakse tänavusest aastast ka Aafrika meistrivõistlusi.

NB! Kliki kindlasti ka teksti sees olevatel linkidel, sest ilma nendeta saad blogi lugemisest maksimaalsest 64% väiksema naudingu.

Käsipalli Euroopa meistriks tuli Taani, kes hakkab seda kaitsma kahe aasta pärast kodusel EMil. Viikingid kogesid roppu õnne pugedes poolfinaali läbi nõelasilmasuuruse pilukese.

Mullu MMil hõbemedali võitnud Taani jamad algasid alagrupis, kus pärast autsaider Slovakkia 30:25 alistamist kaotati esmalt Serbiale 22:24 ja siis ka Poolale 26:27, mistõttu edeneti vahegruppi 0 punktiga.

Käsipalli EMil on antud turniirimudelit - 16 meeskonda jagatud 4 alagruppi, mille kolm paremat edenevad omavahelisi tulemusi kaasa võttes 6liikmelisse vahegruppi, millede kaks paremat pääsevad poolfinaali - kasutatud alates 2002. aastast, ent varasema viie tiitlivõistluse jooksul ei suutnud ükski 0 punktiga vahegrupimänge alustanud koondis poolfinaali jõuda.

Üritajaid oli kõvasti: 2002. aastal Ukraina, Sloveenia, Jugoslaavia, Portugal, 2004. aastal Šveits, Hispaania, Tšehhimaa, 2006. aastal Ukraina, Serbia ja Montenegro, Norra, 2008. aastal Sloveenia, Montenegro, Island, 2010. aastal Venemaa ja Tšehhimaa. Nende kõigi kamikaze-retk lõppes nii nagu ikka - langemisega rindel.

Taanlased aga võitsid vahegrupis kõik kolm mängu (Makedoonia 33:32, Saksamaa 28:26, Rootsi 31:24) ning pääsesid poolfinaali, sest täispunktidega vahegruppi jõudnud Saksamaa käperdas poolfinaališansid maha. Tagatipuks jäädi vahegrupis neljandaks, mis tähendas ka olümpialootuste kadumist.

Samal ajal kui sakslased nukrutsesid, valmistus Taani mulluse MMi finaali kordusetenduseks, sest poolfinaalivastaseks oli turniiri ainus kaotuseta meeskond Hispaania. Finaalikoht lunastati pingelise 25:24 võiduga ning üheväravalise kaotuse järel võisid hispaanlased ahastades meenutada esimese poolaja viimast sekundit.

Kohtunikud määrasid Taanile 9 m viske, aga aeg tiksus täis, mis tähendas, et hispaanlased seadsid Taani esipommitajale Mikkel Hansenile (pildil) ette müüri. Too pidi viske sooritama ilma hüppamata. Jah, igal käsipallihooajal näeb mõnda sellist viimase sekundit viset ka sisse lupsamas - Mait Patrailgi sai sügisel Saksamaa Bundesligas säärasega hakkama! - aga ometi mitte EMi poolfinaalis...

Hispaania müür aga võbeles, Hanseni vise lendas sealt läbi otse ristnurka. Tol hetkel see Hispaaniale kaotust ei tähendanud, ent tagantjärele vaadates on kahtlemata tegemist tabamusega, mida olnuks kõige lihtsam - hoia käed sirged ja koos! - ära hoida.

Finaalis Taani õnne ei vajanud, sest võõrustaja Serbia oli mahladest tühi. Samas ei muuda see viikingite triumfi vähem imetlusväärseks, sest tõenäosus selleni jõuda oli vahegrupimängude eel kaduvväike.

***

Euroopa Käsipalliliidu president, norralane Tor Lian (pildil) kasutas EMi koduleheküljele antud intervjuus ära võimaluse kiita finaalturniiri vilistanud kohtunikke. "Nad tegid suurepärast tööd. Suhtlus mängijatega oli ladus, arusaamine mängudest silmapaistev ning mängijad on kohtunikke ja nende otsuseid aktsepteerinud."

Norralase Liani jutu võrdluseks toome videonäite Island - Norra mängu lõpuhetkedest ja Norra telekommentaatori Harold Bredeli raevuröögetest, mis äratasid Norra koobastes üles ka kõige unisemad trollid.

***

Ühtlasi teatas Lian, et uueks ametiajaks ta ei kandideeri ja toetab senist asepresidenti Jean Brihault'i (Prantsusmaa). Loodetavasti jätkab Euroopa Käsipalliliit juhivahetuse järel senist meediapoliitikat - EMi kõigi kohtumiste tasuta ülekandmine Youtube'is ning põhjaliku statistikaga varustatud mänguprotokollid on õige suund ning äratuskell Maailma Käsipalliliidule, kes viibib IT-oskuste poolest oma egiptlasest presidendi lemmikehitisteks olevate püramiidide ajas.

Kes poleks kuulnud - või mõni lugejaist ilmselt ka ise kogenud -, et maratonijooks nõuab sportlikest tegevustest kurnavaimat pingutust. Kes viitsis läinud nädalalõpul tennist vaadata, enam nii ei arva.

Jah, kahtlemata: 42,195 km pikkune maratonirada tuleb läbida ainsagi puhkehetketa (kui me räägime võidu peale jooksmisest), tennises saab aeg-ajalt hinge tõmmata. Aeroobse pingutuse iseloom ja sellest tulenevalt taastumine on sestap sootuks teine.

Aga...

Maratoonarid teevad aastas mõne üksiku stardi, see-eest tennisistid peavad mänguhoos olema sisuliselt aastaringi. Neile võimaldatakse vaid üks programmiline puhkusekuu, lisaks taolise mahvi juures paratamatud suuremad ja väiksemad vigastuspausid.

Elades nädalalõpul kaasa Austraalia lahtiste lõpplahendusele, oli nähtust võimatu mitte vaimustuda. Kui üldiselt pean viimastel aastatel meeste tennises toimuvat igavaks - muudkui Djokovic, Nadal ja Federer! -, siis seekordne süžee haaras jäägitult.

Filmi puänt kujunes iseäranis õnnestunuks ja köitvaks. Novak Djokovic ja Rafael Nadal olid kohaliku aja järgi kell 1.37 võrratu pallillahingu lõpetanud ja ehkki koju sai ainult jala või taksoga, ei kiirustanud lummatud publik vastu uut töönädalat kuhugi. Gladiaatoritele anti pikalt ja pidevalt au, kuni neile lipsuhärrade kõnede ajal lõpuks toolid istumise alla lükati ja veepudelid pihku pisteti.

"See on võrratu, nad on järjekordsed Supermehe koopiad!" teatas Eurospordi üks kommentaator.

"Ei, nad ongi uued Supermehed!" märkis teine. Igati tabavalt, ei saa jätta lisamata.

Kuidas on võimalik, et üks mees (ehk siis Djokovic) mängib laitmatul tasemel vaid ühepäevase pausiga heitlused, mille kestvuseks vastavalt neli tundi ja 50 minutit ning viis tundi ja 53 minutit - see on lihtsalt ulme!?

Pisut piinlik on Eesti meeste pärast, kes peaks olema noortele võitluslikkuse ja kirglikkuse eeskujud, ent lähevad norusninu küsima, miks neil stipendiumi kavatsetakse kärpida. Jutt käib muidugimõista Rocki korvpalluritest.

Esiteks ei kavatse keegi, nagu klubi bosside jutust mõista võib, stipendiumi kärpida, vaid osa sellest külmutatakse. Kui tuleb Eesti meistritiitel, sulatatakse raha lahti ja töötasu laekub täies mahus pangaarvele.

Rocki meeste (või peaks ütlema beibede?) tüüpiline mõttemall - me tahame pappi ainuüksi selle eest, et üleüldse viitsime väljakule loivata. Ehk siis kaotus eestikatel on mõtteis ette planeeritud.

Huvitav, kelle tõttu kogu see jama toimub? Kas mitte Rocki mängijad polnud need, kes Pärnu amatöörpoisikeste vastu kaitses lõtva lasid ja lubasid endale visata 99 punkti? Kas tõesti pole häbi endale rindu trummeldada ja täit palka nõuda?

Või kogu see vingumine, et treener nõuab kiiret mängu, aga see käib meile üle jõu. Paraku pole klubil mingi raha eest võimalik vastupidavust ja kiiruslikku vastupidavust mängijaile osta ega hankida. Mõnele Tartu pallurile võib see üllatav ja mõistetamatu tunduda, aga füüsilisi omadusi on võimalik parandada treeningu abil. Samas on võimalik, et Rocki juhtkond on suvise harjutamise ja individuaalse kehalise treeningu ära keelanud. Vaat sel juhul võib mängijate nördimust mõista.

Siinkohal nõuanne Rocki mängijaile. Ärge anuge, vaid põrutage rusikaga lauale. Nagu õiged mehed. Öelge, et ei soostu stipendiumi vähendamisega, ja kui seda tehakse, siis lõpetate lepingu, sest olete nii kõvad, et saate samaväärse palga ükskõik kust mujaltki kätte.

Lisaks Euroopa tšempioni selgitamisele määrab pühapäeval Serbias lõpule jõudev käsipalli EM ka lõplikult ära riigid, kel säilib võimalus võidelda suvel Londonis olümpiamedalite nimel.

Paradoksaalsel kombel on käsipallis olümpial medali võitmine lihtsam kui MMil või EMil, sest mäng on sedavõrd Euroopa-keskne - 2011. aasta MMil hõivasid Euroopa meeskonnad 11 kõrgemat kohta - et 12 olümpial osaleva meeskonna sekka kohustuslikus korras lisanduvad Ameerika, Aasia ja Aafrika esindajad muudavad supi lahjemaks, kui seda on näiteks praegusel EM-pliidi peal aurav keedus.

Seda suuremas hinnas Euroopa riikide seas olümpiakohad on ja seda keerulisem on Londonisse kvalifitseerumine. Eile mängiti EMil vahegruppides viimased voorud ning kuigi neljast poolfinalistist kolm olid selged juba enne seda, lisas olümpianüanss lahingutesse kõvasti vürtsi.

Esimeses vahegrupis alistas Poola esmalt 33:32 täispunktidega vahegruppi tulnud, ent seal lõpuks kuuest saadaval punktist vaid ühe noppinud Saksamaa (fotol ahastav Saksamaa väravavaht Silvio Heinevetter), millega säilitas lootuse pääseda poolfinaali. Poola pidi lootma, et Taani vääratab Rootsi vastu, mida aga ei juhtunud - mullune MM-hõbe võitis kindlalt 31:24 ja napsas ainsa vakantse poolfinaalkoha endale.

Päeva viimases mängus olid Belgradi spordipalees vastamisi võõrustaja Serbia, kel vahegrupivõit kindel ja Makedoonia, kes teadis, et võit tähendab olümpialootuse jätkumist.

12 000 pealtvaataja - neist mitu tuhat Makedoonia fänni, kes EMiks hordidena naaberriiki valgunud - ees juhtuski see, mis Taani - Rootsi mängus: võidu võttis meeskond, kel seda vaja oli ning meeskond, kellel mängust midagi ei sõltunud, kaotas.

Makedoonia (fotol viskel nende tagamees Filip Mirkulovski) tõusis 22:19 võiduga vahegrupis 5 punkti peale ning Poola ja Saksamaaga 3.-5. kohta jagama. Omavaheliste mängude väravate vahe andis Makedooniale üliolulise kolmanda koha ja pääsu 5. koha mängule.

Miks üliolulise? Sest EMil jagatakse välja kaks viimast vakantset pääset aprillis toimuvatele olümpia valikturniiridele. Need kuuluvad kahele paremale meeskonnale, kes pole antud pääset taganud mulluse MMi abil. Üks neist on kindlasti Serbia, teine aga 5. koha mängu Makedoonia - Sloveenia võitja.

Et Euroopa meistritiitel tagab olümpiakoha, võivad Makedoonia ja Sloveenia ka mõlemad valikturniirile kvalifitseeruda - selleks peab kolmas Balkani riik Serbia pühapäeval kodupubliku ees Euroopa meistriks tulema.

Londoni olümpial on praegusega koha taganud korraldaja Suurbritannia, mullune maailmameister Prantsusmaa, Argentiina, Lõuna-Korea ja Tuneesia ning neile lisandub pühapäeval Euroopa meister (Hispaania, Serbia, Horvaatia või Taani).

Ülejäänud kuus olümpiakohta jagatakse välja lisavalikturniiridel. Peetakse kolm turniiri nelja meeskonna vahel ning iga alagrupi kaks paremat sõidavad Londonisse.

12 lisavalikturniiri kohast kuuluvad Euroopale kaheksa. Koha on seal taganud mulluse MMi meeskonnad 2.-7. (Taani, Hispaania, Rootsi, Horvaatia, Island, Ungari), kusjuures, kui Euroopa meistriks tuleb Taani, Hispaania või Horvaatia, kes tagab seeläbi endale automaatse olümpiakoha, asendub ta MMi 8. koha omaniku Poolaga, kes loodab seega kõigest väest, et Serbia Euroopa meistriks ei tule!

NB! Ükskõik kelle asemel antud seitsmikust (Taani, Hispaania, Rootsi, Horvaatia, Island, Ungari, Poola) võiks olla ka mõne muu maailmajao esindaja, aga, nagu öeldud, MMil nad kõrgesse mängu sekkuda ei suutnud - parimana sai Argentiina 12. koha.

Ülejäänud kaks kohta lisavalikturniiril kuuluvad, nagu eelpool öeldud, EMil parima koha saanud meeskondadele, kel seda enne olemas ei olnud. Nendeks on 1) Serbia ja Makedoonia või Sloveenia, 2) Makedoonia ja Sloveenia (kui Serbia tuleb Euroopa meistriks).

Põnev! Ja mis eriti huvitav - endiselt olümpiakursil püsiva Makedoonia võinuks konkurentsist elimineerida Eesti, kui 2011. aasta juunis oleks Põlvas neile tuul alla tehtud ja ise EM-finaalturniirile pääsetud. Praegu tuleb aga tõdeda, et Balkani meeskonnad esinevad kodusel EMil suurepäraselt.