Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna kapten Alo Bärengrub avaldas pärast valusat kaotust Tallinna Levadiale kartust, et kohtunike eksimus võis maksta neile meistritiitli. Kindlasti kõnelesid Bärengrubis paljuski hetkeemotsioonid ja kindlasti ei osanud ta tol hetkel mõelda Kalju kasuks tehtud prohmakatele.

Aga jätame vaidluse „millega Rimo Hunt värava lõi?" ja sellega seonduvad mitmed alaküsimused ning kutsume selmet Kaljut üles peeglisse vaatama.

Katastroofi ei ole, meister-Kalju püsib tiitlikonkurentsis.Aga on ärevaks tegevad märgid - eriti arvestades, kui ladusat mängu näidati mullu.

Hetkeseisuga julgen väita: nii kummaline kui see ka ei tundu, tehti Vladimir Voskoboinikovi palgates viga. Selge see: koondislane on saadaval, ikka on kiusatus ta ära võtta. Aga nii langetas Igor Prins üsna teadliku valiku, kuidas meeskond peab mängima hakkama. Vähemalt esimeste kuudega pole pikakasvuline tandem Tarmo Neemelo - Voskoboinikov omavahel ega
ülejäänud meeskonnaga üksmeelt leidnud.

Laupäevane heitlus oli ilmekas, aga sugugi mitte esimene näide: pall ei jäänud kuidagi ette püsima, noor Levadia domineeris täielikult ning krooniks kõigele pidasid Prins ja Voskoboinikov maha paraja sõneluse.

„Seda on õigem küsida sellelt mehelt seal," vastas Levadia treener Marko Kristal varjamatu mõnuga arupärimisele, miks Kalju ainult pikka palli lõi. Ja viitas Prinsile.

Koosseisu komplekteerimise osas pole Voskoboinikov põrmugi ainuke küsimus. Miks oli Kaljul vaja lärmata, kui alaliit kehtestas kuue välismaalase reegli - elu on näidanud, et uued leegionärid värvati pigem pingi polsterdamiseks.

Värsketest hangetest lasub suurem koormus vaid Allan Kimbaloulal. Adis Hadžanovici pole pärast kolme esimest vooru kordagi marjamaale lubatud, Kosuke Usami kogub jätkuvalt tiigrihüppeks hoogu duubelrivistuses. Vanadest olijatest on kandvamas rollis Hidetoshi Wakui, Yankuba Ceesay ja Damiano Quintieri, see-eest Marco Bianchil ja Jorge Rodriguesil on kahepeale
statistikas kolm mängu.

Klubi siseelu tundvate inimeste sõnul soosib Prins igal võimalusel tundmatule välismaalasele mängijat, kelle oskustega ta varasemast kursis on. Kuluaarijutte uskudes ei olnud peatreener teatud meeste importimisest üldse huvitatud ega pea nüüd vajalikuks ka neid mängitada. Kui nii, miks neid siis üldse tuua ja veel ka teistega ärbelda?

Aga lohutuseks: kõike arvestades seisab Kalju tabelis ülihästi. Avavoorudes pääseti korduvalt tänu Hidetoshi Wakuile, ent laupäeval püüdis Levadia jaapanlase kotti ja tõmbas kotisuu väga kõvasti kinni.

Kui vaadata Eesti kergejõustikku teatrikriitiku pilguga, siis võib öelda, et esimese vaatuse ajal (mõttetult) laval vedelenud püss teeb üha sagedamini pauku.

Erinevalt mitmest varasemast aastast, kui turmtule eest hoolitses reeglina vaid kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter - suure tõenäosusega kujuneb tema pjedestaalile jõudmine augustikuisel MMil Moskvas meie tänavuseks ilutulestikuks - on nüüd hakanud üha vägevamat tulevärki korraldama tulevikumehed.

Tõelise üllatuspommi lõhkas kevadel USAs Maicel Uibo, täites kümnevõistluses MMi A-normi 8200 punkti. Ehkki 20aastasel sportlasel on seljataha jäänud pingeline poolaasta, mis on teda kurnanud nii kehaliselt kui ka vaimselt, jätkab ta hooaega eesmärgiga esineda edukalt MMil.

Siinkohal väärib märkimist, et Georgia ülikoolis Uibot juhendav Petros Kyprianou ei sunni hoolealust Moskvasse minema. Pigem vastupidi: talle meeldiks, kui suve lõpus naaseks USAsse puhanud ja terve õpilane.

Samas teame, et pehmed mehed pole kunagi tippspordis läbi löönud. Mõnikord on vaja ka ränka valu kannatada ja ikka parimat üritada. Nii läks seljavigastuse küüsis vaevlev Kanter eelmisel neljapäeval Oslosse Teemantliiga etapile ning napsas vastu ootusi esikoha.

Usinalt liigub arenguredelil ka Uibo eakaaslane Rasmus Mägi, kes parandas äsja 400 m tõkkejooksus Eesti rekordit, saades avastardil kirja 49,51, mille põhjal võib loota tänavu uude sekundisse jõudmist.

Kui Mägi eelmise suvehooaja lõpus tekkinud kopsupõletiku ravi järel esimesel võimalusel treeningule läks, ütles ta selgituseks: "Usain Bolt võib puhata ka kolm kuud, mina nulliks nii kogu töö!"

Uuele tasemele on tõusnud ka 23aastane odaviskaja Tanel Laanmäe. Juba verinoore mehena ligi 82 meetrit visanud Heino Puuste õpilane otsis kaua lahendust oma probleemidele. Varem lendas Laanmäe oda välismaal mättasse, sest ta ei suutnud vaimsete pingetega toime tulla. Eelmisel nädalal halb tava lõppes: Tõrvast pärit sportlane täitis Šveitsis MMi B-normi 81.00, viis päeva hiljem maandus tema oda Soomes taas 80-meetri-joone lähistel.

Noorte ja heas mõttes vihaste meeste klubisse astus pühapäeval Rain Kask, hüpates Rakveres täpselt kaheksa meetrit kaugust. Väike iluviga oli lubatust tugevam pärituul. Samas näitas Toomas Klaubi õpilane kiiduväärset stabiilsust, maandudes kolmel katsel 7.85 kaugusel.

Loodetavasti innustab nimetatud tulevikumeeste eeskuju teisigi tippupürgijaid ning vahepeal laval vedelema kippuv püss paugub juba õige pea taas.

Eesti jalgpallikoondise peatreeneri Tarmo Rüütli põhimõte kasutada mitte-valikmängudes ära kõik lubatud kuus vahetust ja üritada anda mänguaega kõigile koondisse kutsutuile, on üldjoontes õige. Ent mitte ainuõige. Vahel tuleb teha erandeid. Teisipäevane mäng Kõrgõzstaniga oli selline juhtum.

Nimelt võinuks Eesti jätta tegemata kolm viimast vahetust. Head minekut näidanud Sergei Mošnikov, Tarmo Kink ja Sander Puri pidanuksid jääma lõpuni platsile. Trio asendamine vastavalt Martin Vungi (71. minut), Vladimir Voskoboinikovi (71.) ja Siim Lutsuga (78.) polnud põhjendatud. Kolme platsile tulnud mehe kvaliteet on Rüütlile väga hästi teada. Neid polnud vaja katsetada ja kõik olid eelmises kahes maavõistluses paraja portsu mänguaega pälvinud.

Tolles olukorras - mängus Eestist selgelt nõrgema vastasega terendas ebameeldiv viik - oli vaja mängida võidu peale. Seda ootas publik tribüünidel ja teleka ees. Kolm suhteliselt hilises faasis tehtud vahetust Eesti mängu ei tiivustanud, vaid vastupidi - külvasid segadust. Rütm kadus. Uute rollidega kohanemine võttis meeskonnal sedavõrd kaua aega, et surve suudeti Kõrgõzstani väravale peale panna siis, kui oli juba liiga hilja.

Olgu lisatud, et kolm esimest vahetust olid igati loogilised, sest Rimo Hunt oli väsinud ja Taijo Teniste kergelt vigastatud. Et Mikk Reintami asemel võinuks Alo Bärengrub asendada Hiinas pikalt mängupraktikata olnud Taavi Rähna, on tagantjärele tarkus. Peatreener eelistas tolles olukorras kogemusi. Loogiline käik.

Rähni ja Artur Kotenko küpsetatud viigiväravas pole süüdi peatreener, vaid pagarmeistrid ise. Selliseid asju jalgpallis ikka juhtub. Pole midagi parata. Tuleb leppida. Samuti juhtub, et endast selgelt nõrgemast vastasest jagu ei saada. Ka sellega on enda närvide säästmise eesmärgil mõistlik leppida.

Aga nörritas viis, kuidas Kõrgõzstaniga viiki mängiti. Miks vahetati võitu püüdes (?) välja platsi teravaimate meeste sekka kuulunud Mošnikov, Kink ja Puri? Hinge tegi täis, kuramus! Tulemus: nii napp arv pealtvaatajaid pole koondist Lillekülas ammu mängu järel tänanud. Paljud olid nördinud ja lahkusid kohe pärast lõpuvilet.

Eesti paremaid korvpallureid Janar Talts lausus üleeile hooajast kokkuvõtet tehes ja tulevikust rääkides tähendusrikka lause: "Kolm mängu nädalas on ebanormaalne."

Ta ei pidanud silmas Itaalia meistrivõistluste play-off'i, kus on lühiajaline, mõnenädalane otsustav pingutus. Talts (pildil) rääkis põhihooajast. Ja pidas silmas Eesti esiklubi BC Kalev/Cramot.

Ta ei mõelnud ainult endale, vaid rääkis üldisemalt - kuidas Kalev mängijatele paistab. Pürgimine Ühisliigasse ja EuroCupile on toredad. Kui neisse suudetakse end pressida, annab see Kalevile Taltsi sõnul mängijate silmis kõva plussi.

Teisalt peab vaatama üldist mängukoormust. Euroopas on üldiselt tavaks koduliigas üks mäng nädalas, parematele lisandub teine eurosarjas. Kui sul on juba Ühisliiga ja eurosari, siis mida kosta Eesti meistrivõistluste ja Balti liiga kohta?

Oktoobri algusest aprilli keskpaigani - põhihooaja mõistlik aeg - on 28 nädalat. Jätame jõulud ja aastavahetuse kõrvale (Eestis peetakse sel perioodil niikuinii karikamänge) ning jääb 26 nädalat. Kui neist igasse mahutada kaks mängu, saame kokku 52 mängu. Tegelik mõistlik mängukoormus oleks veidi väiksem.

(NBA fännidel pole 82 mänguga mõtet liiga torkima tulla, sest Euroopas kulub märkimisväärselt suurem aeg reisimiste peale.)

Kui Ühisliiga jätkab kahte alagruppi jagatud 20 meeskonnaga, tuleb seal põhihooajal 18 mängu. Eurosarja alagrupis 6, kui pääsetakse teisele etapile, siis veel 6 tükki. Kokku juba 30.

Väiksemad kodused klubid avaldasid hiljuti soovi pidada Kalevi ja Rockiga põhihooajal senise kahe asemel kolm mängu. Üheksa meeskonna korral teeb see 24 kohtumist ehk 30 + 24 = 54. 26 nädala võtmes mängime end juba lõhki ja Balti liigani pole veel jõudnudki!

On viimane aeg panna Kalev/Cramo mängukoormus paika klubi ja kõrgema tasandi ehk alaliidu koostöös. Kui mängitakse nii Ühisliigat kui ka eurosarja, on selge, et Kalev peab loobuma kas Eesti või Balti liigast. Ja seal, kus mängib, peab saama tugevamaid sarju arvestava ajakava.

On mõistetav, et Jõhvi ja Pärnu, Valga ja Rapla tahavad riigi meisterklubi näha. Aga ainult nende häältega ei saa otsustada, et Kalev peab hooaja jooksul - vabandage, see kõlab jõhkralt - sajal korral neil külas käima. Või kui, siis peab (koostöös?) sündima otsus, et Kalev hangib eestikate tarvis piisava arvu nooremaid mängijaid.

Kaunase Žalgiris, Vilniuse Lietuvos rytas ja Riia VEF loobusid läinud hooajal Balti liigast. Kalevi juhid peavad näitama otsusekindlust ja looma oma treeneritele-mängijatele mõistlikud tingimused - on ju aastaid kurdetud, et treeningtööks jääb liiga vähe aega.

Eesti judoelu on poole aastaga pööratud pea peale. Valiti alaliidule uus president Eerik-Niiles Kross (pildil), uus juhatus, koondisele uus peatreener Aleksei Budõlin. Ja tekkinud on sasipundar.

Judo oli aastaid teistele aladele eeskuju staatuses. Oma küllalt väikese eelarve piires toimetati nii nagu olud lubasid, kasvatati tasapisi üks medalivõitja, siis teine, kolmas, neljas, viies.

Eesti- ja venekeelne kogukond töötasid sõbralikult õlg-õla kõrval. Kiirelt maailma judotaevasse tõusnud Aleksei Budõlin andis küll intervjuusid vene keeles ja eesti keele omandamine ei kulgenud tal lihtsalt, ent koondise toonane peatreener Aavo Põhjala kaitses meest kui isalõvi: „Aleksei on rohkem eestlane kui mõnigi rahvuselt eestlane!"

See kõik oli. Pärast sportlaskarjääri lõppu soovis Budõlin end proovile panna ka treeneriametis ja on nüüd kerkinud koondise esimeseks meheks. Verevahetus kulub aeg-ajalt ära, liiati kui tulemused on muutunud kahvatumaks. Paraku tuleb Budõlini esimeste kuude kohta osaliselt kasutada ütlust: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati.

Talvel pelgas mõnigi, et judokoondis muutub nüüd venekeelseks. Budõlin raius vastu, et tal pole mingit kavatsust lahterdada sportlasi rahvus- või mõne muu tunnuse järgi. Kuid ometi tekkis koondisse kiiresti lõhe ja nagu kiuste rahvuslikku joont pidi - ehkki loodan, et põhjus pole olnud kellegi rahvuses.

Budõlin oli juba mõnda aega töötanud grupi vene keelt kõnelevate meestega. Peatreeneriks saanuna soovis ta, et selle seltskonnaga liituvad mõnel korral nädalas ka ülejäänud koondislased. Ent nood ajasid sõrad vastu. Samuti tuli koondislaste ringi suurendamisel kääridega mõne muu eelarverea kallale minna ning nüüd sõidab Martin Padar oma rahakoti peal MMile!

Õigust on nii Budõlinil kui ka sportlastel. Ühest küljest peab koondise peatreeneri sõna maksma. Teisest küljest on judo puhul siiski tegemist individuaalalaga ning kui kogenud mehed Padar ja Künter Rothberg on harjunud teise metoodika järgi harjutama ning soovivad isikliku treeneriga jätkata, siis tuleb nendestki aru saada.

Tasub heita tagasipilk Budõlini enda sportlaskarjäärile: tema harjutas Feliks Saakjani käe all. Põhjala ennast vahele ei seganud. Ning Budõlin kerkis aastatel 2001 ja 2002 maailma üheks paremaks judokaks.

Mitmekülgne mees Eerik-Niiles Kross peab kiiremas korras asjad paika saama. Budõlini judotarkuses ju keegi ei kahtle, küsimus on mujal. Pooled tuleb saada esmalt ühe laua taha ja seejärel ka ühele lainele, praegusel viisil jätkata ei saa. Kas maailma kriisikolletest pärit kogemustega Kross saab hakkama koduse Gordioni sõlme lahtiharutamisega?

Jalgpalli MM-finaalturniiri alguseni on tänase seisuga jäänud täpselt üks aasta. Eile Aasias ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas peetud valikmängude tulemusel sai paari kraadi võrra selgemaks, kes neid maailmajagusid järgmise suve jalgpallipeol esindavad.

NB! Kliki aktiivlinke, et vaadata väravaid!

Lisaks korraldaja Brasiiliale on koht MMil 100% kindel vaid Jaapanil, kes tagas selle nädala eest, kui viigistas 1:1 Austraaliaga. Rohelise Mandri esindus võib aga pärast eilset 4:0 võitu Jordaania üle kolmanda järjestikuse MM-finaalturniiri osas üpris kindel olla. Et koht kindlustada, tuleb nädala pärast kodus peetavas viimases mängus alistada punane latern Iraak, kes kaotas eile 0:1 Jaapanile ja seeläbi kõik võimalused MMile jõuda.

Eeldusel, et Austraalia saab (lihtsakoelise) ülesandega hakkama, selgitab Aasia tsooni B-grupi kolmanda koha omaniku kohtumine Jordaania - Omaan, kus kodumeeskond vajab ilmtingimata võitu.

A-grupis on seis põnevam. Eile Usbekistanist 1:0 jagu saanud Lõuna-Korea on 14 punktiga liider, ent kohtub viimases voorus 13 punktiga teist kohta hoidva Iraaniga, kes alistas eile 4:0 Liibanoni.

Korealastele hoiab pöialt Usbekistan, sest kui kaheksanda järjestikuse MM-finaalturniiri kursil püsiv Lõuna-Korea saab Iraanist jagu, piisab Usbekistanile mängus Katariga lihtsast võidust. Viigi või Iraani võidu korral vajab Usbekistan aga väga suureskoorilist võitu.

Kui mõlema alagrupi kaks esimest pääsevad otse MM-finaalturniirile, siis kolmandate kohtade omanikud kohtuvad omavahel ning võitja pääseb play-off'i, kus mängus koht MMil ja vastaseks Lõuna-Ameerika tsooni viies meeskond. Vaata, kust otsast tahad, Aasia esindaja on selles paaris paratamatult autsaider.

Lõuna-Ameerika tsoonis peeti eile neli mängu: Ekuador - Argentina 1:1 (Javier Mascherano sai kanderaamimehe jalaga peksmise eest punase kaardi!), Kolumbia - Peruu 2:0, Venetsueela - Uruguai 0:1 ja Tšiili - Boliivia 3:1. Tabeliseisu kohalt tähendas see, et esinelik (Argentiina, Kolumbia, Ekuador, Tšiili) tsementeeris oma staatust.

Võitluses viiendale kohale sai ülitähtsa võidu valitsev Lõuna-Ameerika meister ja 2010. aasta MMi suurim üllataja Uruguai, kes alistas võõrsil tänu Edinson Cavani tabamusele 1:0 Venetsueela. 2011. aastal esmalt Eestile 0:2 kaotanud ja seejärel sinisärke 3:0 võitnud La Celeste'le sobis ka, et Kolumbia sai jagu Peruust.

Just kolmik Uruguai, Venetsueela, Peruu selgitab suure tõenäosusega viienda koha omanik, sest Boliivia ja neljal eelmisel MMil alati osalenud Paraguai šansid on taandunud mikroskoopilisteks. Äsja ühe ellujäämismängu võitnud Uruguaid ootab järgmine samasugune ees septembri alguses, kui võõrsil kohtutakse Peruuga.

Kes iganes tolle matši võidab, saab enda valdusse trumbid võitluses viiendale kohale. Lõpusirge on Peruul mõnevõrra hõlpsam, aga tõesti ainult pisut. Rivaalides mängu rohkem pidanud Venetsueelal on ees veel mängud võõrsil Tšiili ning kodus Peruu ja Boliiviaga. Et jõuda esimest korda MM-finaalturniirile, vajatakse vähemalt kahte võitu.

Põhja- ja Kesk-Ameerika ning Kariibi mere tsoonis (CONCACAF) on olukord aga erakordselt segane. Eilsed tulemused: Honduras - Jamaika 2:0, Mehhiko - Kostariika 0:0, USA - Panama 2:0. Mehhiko jätkab ainsana kaotusteta, ent eilne viik oli neile juba viies.

Eeldades, et koduväljakueelis maksab, on valiksarja lõppfaasile põhjust optimistlikumalt otsa vaadata USAl ja Kostariikal, keda ootab kolm kodumängu. Londonis olümpiakulla võitnud Mehhiko esikolmikust väljajäämist on keeruline uskuda, aga vahed (ja seetõttu ka eksimismarginaalid) on väga väikesed.

Pilt saab veidi selgemaks nädala pärast, kui peetakse kaks mängu: USA - Honduras ja Kostariika - Panama. Praegu paistab ainsana mängust väljas olevat Jamaika, millest on kahju, sest kes mäletab Reggae Boyzi seni ainsat etteastet MM-finaalturniiril (1998), see oskab hetkel Kariibi mere juhtiva vutiriigi staatuses oleva meeskonna lõbusust nautida.

Ülejäänud viite koondist lohutab ja innustab tõik, et CONCACAFist pääsevad MMile kolm esimest meeskonda ning head šansid on ka neljandal, kes kohtub play-off'is Okeaania tsooni võitja Uus-Meremaaga.

Aafrika tsoonis toimuval peatume pikemalt järgmisel nädalal, kui alagruppides viies voor peetud ja ees vaid üks. Euroopa tsoonis juhtus eile kolm asja: Taani kaotas kodus Armeeniale 0:4 (NB! esimene värav sündis mängu 26. sekundil!), kes oli neli päeva varem kaotanud kodus 0:1 Maltale, kellele see oli esimene võõrsil võidetud valikmäng pärast 1993. aastal Tallinnas Eesti üle saadud 1:0 võitu. Taani minetas häbistava kaotusega igasugused reaalsed MM-lootused.

Rootsi alistas kodus Zlatan Ibrahimovici kahest väravast 2:0 Fääri saared ning võitleb Saksamaa poolt domineeritud C-grupis teisele kohale Austria ja Iirimaaga. Valgevene ja Soome tegid Minskis 1:1 viigi, mis ei aidanud kumbagi meeskonda. Aga mis neid üldse aitab? Kuulutakse ju samasse valikgruppi Hispaania ja Prantsusmaaga...

Tabelite värvikoodi seletus: roheline - koht MM-finaalturniiril tagatud, sinine - koht play-off'is tagatud, kollane - säilinud vaid võimalus jõuda play-off'i, punane - MM-finaalturniirile jõudmise võimalus kadunud.

Eesti korvpalliklubidele on aastatega tekkinud maine, et ega õiged mehed siin ikka mängi. Sama poleemika läks netiavarustes taas lahti läinud nädalal, kui Rain Veideman ütles Õhtulehele, et huvi tema siirdumiseks BC Kalev/Cramosse on mõlemapoolne.

Jätame kõrvale NBA ja Euroliiga, mille klubidesse kuuluvad kõvad tegijad. Sellest veidi madalamale tasandile võib liigitada suurte riikide nagu Hispaania, Itaalia, Venemaa meistriliigade klubid, kes eurosarjades ei osale. Ning sealt veel ühe astme võrra allapoole, ja kuhu me jõuame? Põhimõtteliselt sinna, kuhu pürib Kalev/Cramo.

Kalev tahab mängida Ühisliigat ja EuroCupi. Kui me nüüd suudame hetkeks unustada, et tegemist on Eesti klubiga, siis neisse sarjadesse kuulub ju täiesti tipptasemel meeskondi ja mängijaid. Kalev ei küündi neis veel paremate sekka, aga ilma mängimata ei tule arengut mitte kunagi.

Kui hakata nüüd Kaleviga võrdlema mitte kõige kõvemate Euroopa liigade keskmikke, siis kas mänguliselt annab rohkem nädalas Saksamaa liigas peetav üks kohtumine või üks mäng Ühisliigas ja teine EuroCupil? Selgelt teisena toodud variant.

Jah, kindlasti peaks iga Kalevisse kuuluv mängija pürgima sealt kõrgemale. Kindlasti on välisklubis hoopis teistsugune psühholoogiline olukord, raha ka saab ilmselt rohkem. Aga see ei tähenda seda, et Kalevit ei võiks kasutada hea hüppelauana. Ja kui nõudlik on õhkkond, ei sõltu sellest, kas oled kodu- või välismaal, vaid ikka klubijuhtidest ja treeneritest.

Kui nüüd võtta Veidemani (pildil) näide, siis korra on ta välisklubi õhku juba nuusutanud. Mees ütleb, et siht on jätkuvalt jõuda kõrgetasemelisse välisklubisse. Aga vaadakem praegu tausta: jalavigastuse tõttu jäi hooaeg poolikuks ja statistikanumbrid kah. Kui on valida Kalevi ja näiteks keskpärase välismaise pakkumise vahel, siis kumma Sa, hea lugeja võtaksid?

Kui Veideman Kalevi ridades Ühisliigas ja eurosarjas läbi lööb, on aasta pärast mõnigi tee valla. Vähetähtis pole asjaolu, et Kalevi treenerid on tema seisundiga kursis ja teavad ka hästi, kuidas meest mänguliselt kasutada.

"Valmistusime Raini takistamiseks eriti tõsiselt, aga ta viskas kahes finaalmängus meie vastu ikkagi 19 ja 21 punkti. See on kvaliteedi näitaja," rääkis Kalevi peatreener Alar Varrak pärast Eesti liiga finaalseeriat.

Ärgem unustagem, et nii nagu iga riigi tippklubidesse kuulub omamaiseid mängumehi, vajab ka Kalev eestlasi. Kes Itaalia liiga tasemele (veel) ei küündi, sellele on Kalev täiesti normaalne mängupaik.

Ah jaa. Et kas Kalev üldse saab Ühisliiga ja EuroCupi koha? Olen 99 protsenti veendunud, et Ühisliiga tekitab võimaluse lubada eestlased otse põhiturniirile. Ning EuroCupi asjus pidas klubi president Ivar Valdmaa otseläbirääkimisi Euroliiga Final Fouri ajal - sellesse sarja pääsemine pole välistatud, viis aastat tagasi juba mängiti seal.

Eestis on vaid üks alaliit, mille puhul varakult enne hooaja algust on kõik täpselt teada. See on sõudeliit.

Teada on see, et mitte kui midagi pole teada. Hooaja käigus tehakse plaane mitu korda ringi, sulgi ja vandesõnu lendab igasse ilmakaarde. Igatahes pulli saab.

Tavainimene ei pruugi juba sellestki aru saada, miks oli vaja olümpial neljanda koha teeninud neljapaati (Kaspar Taimsoo, Allar Raja, Tõnu Endrekson, Andrei Jämsä) üldse tükeldama hakata. Kas keegi neljast on inimesena väljakannatamatu, et mehed ei suuda pikemat aega ühiselt higi valada? Või taandub asi treenerite egodele? Eksperiment nurjus selgelt: väiksemates paatides ei jõudnud keegi Sevilla EMil esikuuikusse.

Pärast ebaõnnestunud EMi sünnitati alaliidu juhatuse koosolekul järjekordne paksu-vere-otsus. Leiti, et olümpianeljane tuleb uuesti kokku panna - oh üllatust! -, aga Jämsät peab asendama Kaur Kuslap.

Tavainimesel on raske öelda, kas neljapaati lükkaks edasi paremini Kuslap või Jämsä. Tehnikanüansse me ei jaga. Küll aga oskab tavainimene koondise katsevõistluse protokollis sõrmega järge vedada ja hüüatada: oot-oot, Jämsä võitis Kuslapit ju viie sekundiga! Tundub ebaõiglane? Jah. Seda enam, et antud idee käis välja juhatusse kuuluv Taimsoo, Kuslapi klubikaaslane. Oleks siis katsevõistluste võitja Endrekson, sõudjatest vanim ja pärjatuim. Ei, tema ajab sõrad vastu: Jämsäta ma neljasesse ei tule!

Nõnda siis ongi pilt selline: ühel pool Pärnu jõge askeldavad treener Matti Killingu hoolealused Taimsoo ja Raja, torisedes, et miks teised ei taha koostööd teha, teisel kaldal poleerivad paate Tatjana Jaansoni jüngrid Endrekson ja Jämsä, vihased kui põrgukoerad. Neljapaat seisab jõude ja kõik teavad ainult seda, et kellelgi teisel pole samuti õrna aimugi, mis saama hakkab.

Hea Andrus, sinu hiljutine teleesinemine läks mulle ja paljudele teistele eestlastele hinge. Olid aus, siiras ja kuidagi õnnetu. Vägisi tekkis tahtmine sulle mõni sõna öelda.

Tippsportlase jaoks pole kerge hetk, kui karjäär saab läbi ja tuleb sukelduda tavaellu. Sealne rütm on hoopis teine. Rahulikum. Ei ole nii meeletuid emotsioone. Kõik pole sugugi must-valge (õnnestumine vs ebaõnnestumine), vaid hallikam. Eks rutiini on palju tippspordiski, kuid teistsuguse iseloomuga - see kuhjub ja kulmineerub.

Andrus, sa oled 35aastane. Oda pole käes hoidnud aasta aega, võistlesid viimati tunamullu. Olgem ausad - su karjäär on läbi. Ent ühena vähestest Eesti atleetidest võid tehtule tagasi vaadates öelda: ma jõudsin tippu, olin parim!

Siinkohal hurjutaksin ühe Eesti suurema netiportaali toimetajat, kes suutis hiljuti üllitada pealkirja "Andrus Värnik räägib karjääri nurjumisest: kõrgelt kukkuda on valus". Too toimetaja on kas tõsine spordivõhik, eriti pahatahtlik või lihtsalt puruloll. Kui inimene võidab MMilt kulla ja hõbeda, on nurjunud karjäärist rääkimine kohatu. Jah, viimased aastad olid edutud. Aga kokkuvõttes tuleb Andrusel ja meil tehtu üle rõõmu tunda.

Kuidas edasi minna? Intervjuus Kanal 2-le ütlesid, et su elu pole paigas. Tegelikult pole tavaelu tippspordist nii erinev midagi. Tuleb seada uued eesmärgid ja näha vaeva. Tööturul ei anna fakt, et oled 800grammist piiki visanud 87.83 suurt midagi. Küll aga tõsiasi, et mitte ainult andele toetudes, vaid eelkõige tänu sihikindlusele jõudsid pisikesest Antslast maailma tippu. Ma ei kahtle, Andrus, et oma meeletu tahtejõuga suudad olla edukas ka pärast spordikarjääri lõppu. Selleks pead mõistma, et edukas spordikarjäär on nüüdseks möödanik ning taas tuleb alustada sihikindlat tööd sisuliselt nullist.

Siiski. Mitte päris nullist. Teatud pagasi saad suurest spordist kaasa: kogemused-teadmised, tutvused, tuntuse. Soovitan hakatuseks oma sporditee mõne kirjamehe abiga paberile talletada. Usun, et see tegevus mõjuks sulle hästi ja eeldatavalt tooks rahakotti oluliselt rohkem, kui hiljutise intervjuu eest saadud mõnisada eurot. Olen üdini veendunud, et sinu avameelne biograafia kaoks poest kiiresti, sest oled üks väheseid sportlasi, kelle käekäik puudutab Eestis endiselt suuri masse.

Edu ja pealehakkamist!

Aastate eest Inglismaale kolides jäi Ojamaal siin gümnaasium lõpetamata ning nüüd otsustas ta võla likvideerida. Ning teatas soovist rahvusmeeskonna peatreenerile üsna viimasel hetkel.

Tarmo Rüütli on äärmiselt mängijasõbralik treener igas mõttes. Sõnades, tegudes, mõistmises. Kõiges. Tuli vastu.

Ojamaa ise kõrvalejäämist kommenteerida ei tahtnud, küll aga ütles Rüütli: „Hea tahtmise korral oleks ta võinud kindlasti neid asju ühitada. Aga ma ei saa vägisi kedagi mängima panna."

Rüütlit ja tema käekirja tundes on taoline hinnang piisavalt jõuline. Õiglaselt, arvan.

Pole mõtet laskuda oletustesse, mis saanuks, kui tegemist olnuks valikmängu(de)ga. Sest siis Ojamaa taolist soovi ei avaldanuks ja Rüütli talle vastu ei tulnuks (või öelnuks nägemist pikemaks ajaks).

Küll aga tasub eelkõige noorsandil endal tõsiselt mõelda, kas ta mitte liiga kerglaselt oma tulevikuga mängi. Ojamaa ei ole veel kaugeltki seisuses, mis lubab tal valida aega, kohta ja vastaseid. Ta on kõigest lootustandev ründaja, kel läbimurre koondiserüüs tegemata. Seda ilmestab kasvõi fakt, et Ojamaa senise 440 koondiseminuti jooksul pole terve meeskond löönud ainsatki väravat!

Just taolised heitlused pakuvad suurepärase võimaluse end tõestada. Ehk saanuks osaleda ühes või kahes kohtumises? Nüüd loovutas Ojamaa oma kaardi ega imesta loodetavasti, kui peab kodumängu Hollandiga kõrvalt vaatama. Sest konkurents ründeliinis on piisavalt tihe.

Kui keegi kisab nüüd „aga miks Ragnar Klavan võis ja Ojamaa mitte?", siis: 1) ka Rüütli nimetas Ojamaa põhjust „pehmemaks"; 2) kapten Klavanil pole olulist koondisele vaja enam tõestada; 3) nende kahe hooaegu ja liigade taset ei saa võrrelda.