Kristiina Piip, „Minu Dublin", Petrone Print.

Raaamatu esimene pool on küll haarav oma avameelsuses, kuid pealkirja järgi lootsin lugeda rohkem Dublinist kui autori armastuse-vihkamise suhtest ja eneseotsingutest võõras linnas.

Tõele au andes olen lugenud vaid veerandit Minu-sarja raamatutest, kuid minu senine mulje on, et Petrone pehmikute seeria võlu ja valu ongi tasakaal pealkirjas: kas kaante vahel valitseb tasakaal nagu Margot Roose „Minu Amsterdamis"; kas esimene sõna on pigem liigne nagu Ann Alari „Minu Inglismaas" või on raamat küll kiiduväärselt minu-mätta otsast kirjutatud, aga Dublini ja tedretähniliste punapeade asemel jääb domineerima võõrtööliste elu Iirimaa pealinnas.

Kuid kahtlemata on tegu kasuliku käsiraamatuga igaühele, kes Iirimaale raha teenima minna plaanib. Sest kodutööna tuleks endale kindlasti selgeks teha, mida tähendab eluliselt oluline PPS-number ja kuidas seda saada; milline peavalu on pangakonto avamine ning millise kaardiga saad saad sularaha välja võtta ja millisega poes maksta; milliselt iirlaste kinnisvaraleheküljelt elamispinda otsida; millises internetiportaalis tööd otsida; miks buss sind peatuses nähes peale ei võta ning millised tänuväärsed transpordivahendid on dart ja luas jms.

Plaanides pikemalt kanda kinnitada, tasub teada sedagi, et kuigi vesi on Dublini elanikele tasuta, maksab telekalitsents aastas umbes 150 eurot ja autokindlustus küündib tuhande euro kanti (tegemist on 2007. a. andmetega). Samas esmaseid juhilube saada on Eestiga võrreldes käkitegu.

Kuid kindlasti pole tegu pelgalt kalkunikitkuja käsiraamatuga, - andku autor mulle andeks see stampmõtlemisest tulenev sildikleepimine - mida vürtsitab traagilise lõpuga suhteliin, raamatu teises pooles „saavad sõna" ka kohalikud. Selgub, et dublinlased on veidi rassistlikud ning üle keskmise sõbralikud ja viisakad - pidevalt käib üks sorry`tamine. Muidugi ei puudu kohalikel ka omad kiiksud - näiteks pole mingi ime, et keegi päise päeva ajal poes pidžaamas ringi tatsab. Mis poodidesse puutub, siis „Minu Dublinis" on kirjas seegi, millised on rahakotisõbralikud kohad riideid soetada ning kust ja millal saab disainerirõivad supersoodsalt kätte. Ning kuhu pärast šoppamist tasuks pidutsema minna. Dublinis, muide, pidutsetakse seitse päeva nädalas.

Tingimata tasuks „Minu Dublin" läbi lugeda kõigil, kes tahavad - tsiteerides autorit - lihtsalt ära. Ära sombusest Eestist, lähenevast talvekülmast ja lõputust koolistressist.

Erle Stanley Gardner, „Uimase sääse juhtum", tõlkinud Kadri Mäger, Elmatar.

Üks üsna tavaline Gardner ehk advokaat Perry Masoni stoori, kus tal tuleb lahendada pealtnäha lahendamatu kuritöö. Ehk nagu ikka.

Seekord viib lugu rikkaks saanud kullaotsijate manu, ja kus on raha, seal on ka neid, kes seda endale ihkavad.

Masonil tuleb ette võtta reis - loomulikult koos kauni sekretäri Della Streetiga - abivajajate juurde jõukasse maakohta, kus hakkab toimuma. Mürgitamised, paugutamised, lõpuks ka laip...

Lõppkokkuvõttes üks segane värk, mis viimaks selgeks saab. Ning paha ei pääse karistusest. Hurraa!

Toumas Kyrö, „Kerjus ja jänes", tõlge Kadri Jaanits, Tänapäev.

Kyrö jänese-raamatu tõlget varjava kaane kujundus (sama, mis originaalil) kisendab muinasjutu järele ja kaas ei eksi. Sisu on aga hoolimata sellest kahe jalaga maa peal ja mängib valdavalt teistel instrumentidel kui nunnufon. Küünikud, võtke see risk, siin võib olla midagi ka teie jaoks.

„Kerjus ja jänes" on kummardus Arto Paasilinna kolm tosinat aastat vanemale „Jänese aastale", aga on loetav ka siis, kui Paasilinnaga tuttav ei ole.

Peategelane Vatanescu - Rumeenia „võõrtööline" Soomes - mõjub lihtsakoelise ja natuke saamatu, kuid sümpaatsena, ja satub ühest eluraskusest teise niisama enesestmõistetavalt nagu Härra Huu. Vale oleks öelda, et säilitab selle juures optimismi, kuid sünonüüm „elujaatav hoiak" on kohane küll. Mees rühib ja rühib meelt heitmata edasi, sest vaja on päästa küülik ja viia pojale jalgpallisaapad.

Siit koorub selle raamatu üks jõulisemaid sõnumeid: inimene vajab eesmärki. Me võime taluda äärmuslikke tingimusi ja saatusehoopide rahet, kui meil on eesmärk, mida ei saa kellegi teise hooleks usaldada. See on tegelikult isegi õnne ja eluisu võti. Oluline on vaid, et siht oleks käegakatsutav.

Sõnumeid on veel. Näiteks: ükskõik kui hea teine inimene ka oleks, kui sa satud ta teele valel hetkel või valedel asjaoludel, võib tema käitumine olla julm. Või teistpidi, inimene võib vahel käituda hoolimatult või lausa julmalt, isegi kui ta tegelikult pole paha. Kunagi ei tea.

Kolmas sõnum on veel ja siis on kõik: kui sa ei paanitse ega hoia kõigest kümne küünega kinni, siis asjad sujuvad. Tõsi, see polegi nii lihtne nõks. Aga tasub rumeenlasest õppust võtta - mõningatel andmetel on natuke not giving a fucki tõhusam kui Xanax.

Gene Wolfe „Doktor Surma saar" ja John Varley „Barbiemõrvad", tõlkinud Arvi Nikkarev, Skarabeus.

Nikkarev üllatab aina. Eelkõige sellega, et tal jätkub tahtmist iga aasta ulmefännidele midagi lugemiseks pakkuda. Sest, olgem ausad, no ei avaldata siinmail just liiga palju ulmeklassikat.

Misjonäritöö - mida see maarahva harimine fantaasiakirjanduse alal muud on - järjekordne samm on tutvustada kaht legendi: Gene Wolfe'i (keda on siiski ka varem maakeelde tõlgitud) ja John Varleyd. Duubelraamatu abil. Mis on samuti üllatav ja lahe. Üks mees alustab oma lugusid raamatu ühest, teine teisest otsas. Keskpõrandal saadakse kokku.

Wolfe'i olla ulmekirjanduse üks suurimaid visionääre ja ideedekuningaid. Eks ta ole. Wolfe'i lood on kuidagi rahulikuvõitu, kuid samas pingelised ja omapärase puändiga. Kuidagi kaugussevaatavad ja melanhoolsed. Reaalsus ja antireaalsus käivad käsikäes.

Varley omakorda on meelelahutuslikum. Ta lisab nägemusse tulevikumaailmast - mille kenasti ja lühidalt lahti kirjutab - ka põnevust ehk krimkalaadset. Ning teises stooris viskab õhku küsimuse, kas inimene valitseb arvutimaailma või vastupidi.

Võis arvata, et pärast Näljamängude triloogiat ilmuvad lettidele äraspidist tulevikuühiskonda kirjeldavad raamatud, kus peaosalised on lapsed. Ehk Näljamängude kloonid. Nii juhtus „Da Vinci koodi" järel, kuid ükski üllitis ei tõusnud emateose tasemele.

„Legend" näikse samuti Näljamängude kloon. USA on jagunenud kaheks, käib sõda vabariigi ja kolooniate vahel. On valitsev klass, kes elab luksuslikult, ning vaesuses virelev lihtrahvas, keda tabavad igal aastal katkuepideemiad.

Vaeste hulgas on saanud legendiks teismeline noormees Day, kes põhjustab valitsejatele parasjagu paanikat ja hävingut. Ootamatult saab tema vastaseks sama vana neidis June. Geenius, ainus, kes on katsetel (lapsed, kes katseid ei läbi saadetakse niiöelda töölaagrisse) ainsana kogunud maksimumpunktid (tegalikult mitte ainsana).

Läheb actioniks. Day üritab hankida vennale katkuravimit, June jälitab Dayd kui oma venna mõrtsukat.

Tõele tuleb au anda. Raamat on hea. Paeluv. Hästi kirjutet. Ehk mitte Näljamängude triloogia esimese osa tasemel, mida võiks kvalifitseerida kolmveerand-öö raamatuks (jätad endale siiski pisut aega ka magamiseks) - aga poole öö raamat on „Legend" kindlasti.

Otseselt polnud märgata, kas eestikeelses väljaandes oli märge, aga „Legend" on triloogia esimene teos. Teine ilmub USAs uue aasta alguses ja loodetavasti õige pea ka siinmail, sest esimeses osas jäävad kõik otsad lahtiseks.

Vast igaüks meist on ajakirjandusest lugenud artikleid Madeleine McCannist, kes kolme ja poole aastasena puhkusereisil rööviti. Nüüd pani Madeleine'i, keda senini leitud pole, ema kirja kõik mõtted ja tunded, mis teda Madeleine'i kaotusega valdasid ja kõik, mis enne ja pärast kadumist aset leidis.

„Kadunud" on traagiline lugu sellest, kuidas perekond kaotab oma palavalt armastatud lapse, kuidas tuleb hakkama saada ajakirjanduse, välisriigi politsei ja lapse kaotusvaluga. Kuigi vanemd teevad kõik, mis vähegi nende võimuses, et lapse otsingud vilja kannaksid, saab üsna pea selgeks, et Portugali, kus Madeleine kadus, politsei pole just kõige koostööaltim.

Lõppkokkuvõttes satub McCannide perekond ise uurimise keskmesse, kui politsei väidab, et neil on tõendeid, et vanemad on ise oma lapse kadumises süüdi ning on ta tapnud. Selle tõenduseks esitatakse rida „tõendeid", mis tegelikult on õhust võetud ja esitatud vaid selleks, et uurimine kuhugigi jõuaks ja politsei ei peaks asjaga tegelema.

Õnneks on perekonnale toeks sugulased, sõbrad ja sajad täiesti võõrad inimesed, kes toetavad moraalselt ja rahaliselt Madeleine'i otsinguid. Tüdruk on nüüdseks, kui ta veel elus on, peaaegu 9aastane ning tema vanemad Gerry ja Kate pole siiani loobunud otsimast ja lootmast. Nende otsingute motoks on saanud „Et ükski kivi ei jääks ümber pööramata" ning Madeleine'i otsingutest on saanud nende eesmärk abistada kõiki kadunud lapsi. Lugesin äsja ka raamatut kaheksa aastat kadunud Natasha Kampusch'i ema mälestustest ning see annab lootust, et ka Madeleine ühel päeval kätte saadakse. Lootus ei sure.

Henning Mankell, „Sammu võrra maas", tõlkinud Maarja Laur, Varrak.

Tuleb taaskord tõdeda, et Mankell ehk tema komissar Kurt Wallanderi sari on hea. Arenev. Sest esimesed raamatud olid nii ja naa, kuid sealt edasi on tase liikunud tõusvas joones.

Rootsis Ystadis juhtub. Seekord mõrvatakse kolm noort, kes korraldavad jaanipäeval metsalagendikul maskiballi. Mõistagi pole politseil ainsatki niidiotsa.

Et lugu lõplikult hingekriipiv oleks, mõrvatakse ka üks politseinik, Wallanderi ja teiste hea semu. Ning veel mõni. Ka Wallanderil on muresid - elustiilist tulenevalt tabab teda diabeet. Niisiis jama kui palju.

Ometi liigub Wallander samm-sammult lahendusele lähemale.

Nagu Rootsi krimikirjanduses kombeks, tuuakse kaasaegse ühiskonna pahed teravalt esile ja tõdetakse, et uus aeg on inimesed ära rikkunud. Või vastupidi. Kogu tänapäevane saast - turumajanduse jõhkrus, hoolimatus, enesekesksus ja muu säärane - ulbib raamatus pinnale.

Ning kui isegi Rootsis tekib küsimus, kas politseiaparaadi vähendamine on poliitikute planeeritud samm riigi hävitamiseks, ja kas mitte broilerikari ei lõika kuritegevusest kasu, siis mida öelda Eesti kohta?

Rootsis on õnneks Wallander(id).

Katrin Oja "Muusa", kirjastus Tänapäev.

Raamatu tagakaanelt leiame järgmise tutvustuse: ""Muusa" on emotsionaalselt intensiivne ja psühholoogiliselt  nüansirikas lugu kaasaegsest muusast ja tema kunstnikust. Maya kohtab konfliktset fotograafi Sebastiani, kes klammerdub tema külge nagu päästerõngasse oma aina edukama kunstikarjääri tormisel merel. Maya silmade läbi jutustatud lugu räägib nende antagonistlikust, ent mõlemale osapoolele hädavajalikust suhtest, mis rebib nad läbi näituseavamiste, veidrate koosolemiste ja lugematute fotosessioonide keerise. Selles kaoses sünnib Mayas muusa nii nagu Sebastianis sünnib kunstnik, kuni ühel päeval ei ole Mayal enam midagi anda."

Ma mõtlen alati, et kes küll kirjutab kaantele neid lühikesi tutvusti, õigemini, kes need valib. Kuidas leida "see õige", mis paneb lugeja käe raamatu järele haarama? Teinekord ostad raamatu ja avastad, et lühitutvustuses kirjutatu on kordi põnevam kui raamat ise, vahel jälle – nagu ka "Muusa" puhul – on lühitutvustus üpris eksitav.

Jah, raamat räägib n-ö kahe inimese omavahelisest suhtest ja igasugu teistest veidrustest, nagu on mainitud tutvustuses, aga ... sellest jääb kuidagi väga vale mulje. Tegelikult sisaldab "Muusa" palju rohkemat kui üks suhtedraama. Ausalt öeldes ei ole ma ammu lugenud nii "emotsioonidest tiinet" raamatut. Kuigi üldjuhul kipuvad autorid eitama, et on raamatu (pea)tegelase enda pealt maha viksinud, siis mulle tundub, et "Muusa" naistegelane on austet kirjaniku enda sisekaemuste-mõtete-unenägude-unistuste tulem. Milles ei ole muidugi midagi halba, see on ainult terendav. Palju ausaid emotsioone, mida päris tihti ei julgeta välja öelda. Palju müstikat, realismi ja kapaga pea iga naise siseheitlust.

Mulle meeldib alati kirjutada, kellele ma seda raamatut soovitaks (mis ei tähenda muidugi, et seda peaks järgima). Sel korral ütlen nii, et kõigile see raamat kohe kindlasti ei sobi või ei meeldi. Samas ei välista ka, et sellest võiks saada paljude naiste öökapiraamat. Teisalt ei ole see kohe kindlasti tavaline meelelahutuslik kirjatükk. Segane, eks ole.

Kõige õigem vast on öelda nii, et kui on soov lugeda raamatut, mis jätab su nii mõnekski ajaks mõttesse ja heljuma kusagil reaalsuse-unenäo vahel, soovitan kindlasti teos kätte võtta. "Muusa" aitaks kindlasti paljudel naistel endas selgusele jõuda ning avaks meestele nende naiste maailma, kes tunde peegli ees ei veeda ja kellel küljes väike omapärane kiiks.

Hea raamatu, eriti veel Eesti kirjaniku sulest tulnu kohta on alati keeruline kirja panna seda, mida tunned. Sestap ehk ka veidi pikk ja segane suhteliselt subjektiivne mõtisklus.

Ronald Kessler, „FBI saladused", tõlkinud Lauri Liiders, Tänapäev.

Keda ei paeluks paljastatud saladused. Antud raamatus leidub neid piisavalt. Ega ilmselt miskit uut ei pakuta, lihtsalt käputäis lahendatud juhtumeid on kaante vahele pakitud, aga nii peabki olema. Kes see viitsib neid mööda netti taga ajada, nagu Toots saiarosinaid.

Õigupoolest tehakse raamatus kiirkäik läbi FBI ehk Föderaalse Juurdlusbüroo ajaloo, kuid ei mingit teoreetilist juttu ega igavaid heietusi. Õnneks. On pidev kiirtuli. Iga FBI juhit ja organisatsiooni ajajärk on lahti kirjeldatud läbi juhtumite.

Näiteks FBI sisulise looja John Edgar Hooveri elukäik on mahtunud mõnekümnele lehele, kuid sellest piisab, et mehest saab korraliku pildi. Talle ei anta pelk iseloomustus, vaid kirjeldatakse, kuidas üks või teine omadus - näiteks kinnihoidmine peadirektori toolist salatoimikute abil - protsesse ja sündmusi mõjutas.

Lühidalt ja löövalt räägitakse skandaalsematest juhtumitest ning kirjeldatakse värvikalt FBI tööd, teinekord pisidetailideni välja.

Raamatu lühidus on selle voorus. Põhjus peitub ilmselt autoris, kes on töötanud aastaid ajakirjanikuna. Ja ajakirjanikud teavad, kuidas artiklitest õhk välja võtta nii, et jääb alles pelgalt paks ja tummine tekst.

Ken Jennings, „Kaardikirg", tõlkinud Triin Olvet, Imeline Teadus.

Varemgi on tehtud mittemillestki midagi, kusjuures see midagi on aplausi väärt. Nagu ka antud raamatu puhul.
Ken Jennings on too tüüp, kes USA Kuldvillaku saates võitis 74 korda järjes ja kühveldas kokku üle kolme miljoni dollari.

Ent jutt pole villakust vaid mehe teisest kirest - kirest geograafiliste kaartide ja geograafia vastu.

Teos pole mõeldud friikidele, vaid neile, kes veidigi on viitsinud elu jooksul ajusid liigutada ja seejuures kasvõi gloobust uurida. Sest kaartide ja maateaduse ühendatud maailm on pagana paeluv, nagu raamatust selgub.

Jennings peatub kaartide ajalool ja olemusel, nende kogumisel ja müümisel, koostamisel ja varastamisel. Ta kirjutab võhiklikkusest ja geniaalsusest, põigates üritusele, kus selgub USA kõige targem teismeline geograafiatundja.

Selgub, et maailm on täis kaardi ja geograafiahulle, kes seiklevad üle maailma kindlates punktides, peidavad ja leiavad GPSi abil „varandusi" ning teevad teisigi tükke, mida kõrvalised narruseks peavad.

Kõigele lisaks pakub raamat kuhjaga teadmisi: kus asuvad kolmiksaared, miks venitas Briti impeerium omal ajal maakaardid laiaks, kus asub Per**augu tänav ja miks selle nimi ära muudeti ja muud säärast.

Ühesõnaga: särav lugemine.

Ronald Reagan, „Ühe ameeriklase elu", tõlkinud Tauno Vahter, Tänapäev.

Esiteks: Ronald Reagan on kogu selle ookeanitaguse riigi presidentidest üks sümpaatsemaid. Ei olnud ta mingi geenius, kuid põhimõtetega. Ja paadunud kommunismivihkaja.

Teiseks: antud raamat pole mingi filosoofilis-poliitiline kõrgpilotaaž vaid pigem lihtsale inimesele mõeldud tüüpiline elulooraamat, kus kapatakse läbi aastakümnete.

Kolmandaks: ometi on antud raamatut mõnus lugeda, sest räägib USAst, riigi ajaloost, sündmustest, inimestest, nende olemusest ja mõttemaailmast, seestpoolt vaadatuna.

Neljandaks: Reagani presidendieelsele elule on raamatus pühendatud neljandik, kuigi võinuks olla ehk pisut enam, sest toonase Hollywoodi elu avamine on huvitav.

Viiendaks: raamat selgitab lihtsalt ja selgelt ära USA poliitilise maastiku ja süsteemi, vabariiklaste ja demokraatide erinevuse ning riigi toimimise alused.

Kuuendaks: saab selgeks USA presidendi elu ja olu, tööd ja tegemised, võitlus oma asja läbisurumise eest ning kõik muu säärane.

Seitsmendaks: kaheksakümnendate maailma poliitika avaneb USA vinklist nähtuna.

Kaheksandaks: raamat paotab ukse üleilmaliste sündmuste telgitagustesse - vastasseis Nõukogude Liidu ja Lähis-Ida ja Euroopaga. Kenasti on kirjeldatud toonaste riigijuhtide käitumist ja olemist ning paljude otsuste tagamaid.

Üheksandaks: selge see, et raamat on kirjutatud väikse lõtkuga ja kõigest pole räägitud. Samuti on palju rindatrummeldamist - et mina tegutsesin ainuõigesti. Aga noh, kes see ikka endale tuhka pähe raputama hakkab.

Kümnendaks: suure kõrval on ka väikest. Ehk detaile. Et kuidas tötab presidendi julgeolek, mida kujutab endast tuumakohver, kuidas elatakse Valges majas jne...