Rex Stout, „Teine ülestunnistus", tõlkinud Ralf Toming, Elmatar.

Ei mingit üllatust, et antud raamat on varem eesti keeli ilmunud, sest tegu on ühe parema Stouti teosega. Või Nero Wolfe'i looga. Mil on veidi lisaväärtust, sest annab pildi külma sõja alguspäevist USAs ja suhtumisest kommunismi ja kommunistidesse.

Kommud olid sealmail paariad, vähemalt valdava osa rahva silmis, sest tahtsid purustada Ameerika unelma.
Niisiis palub üks tööstur Wolfe'il paljastada tütre peigmees kui kommunist. Paraku läheb asi käest hoobilt ära, sest mängu sekkub kaakide kuningas, ainus mees, keda Wolfe kardab, ning tema käsilased purustavad maailma parima detektiivi orhideedekasvuhoone.

Edasi kisub asi pealtnäha segaseks, toimub mõrv, mis näiliselt probleemid lahendab ja Wolfe võiks rahulikult orhideede kollektsiooni taastama siirduda, kuid ta ei tee seda. Vastupidi. Ta läheb ebawolfe'ilikult kodust välja ja asub kuritegu lahendama.

Meelis Friedenthal, „Mesilased", Varrak.

Kindlasti ei ole tegu laiatarbe kraamiga. Pakun, et Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorikraadiga lõpetanud ulmekirjaniku romaan on teatud seltskonnas väga hinnas, keskmine lugeja aga ei oska vaimustuda. Eks sama lugu ole veinisõpradega: mõni otsib peeneid finesse, teine (ja kolmas ja neljaski) tahab lihtsalt lõbusamat tuju.

Sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus, kui Leideni Ülikooli bakalaureuse kraadiga lõpetanud Laurentius saab stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartus. Loo taustaks on ikalduse ja näljahäda käes vaevlev Eesti, kus toona suri lühikesel ajavahemikul 70 000 inimest. Siit esimene sihtrühm, kellele raamatut soovitada: ajaloolased. Kindlasti on neil põnev jälgida ja kontrollida, kui hästi on Friedenthal toonase olustiku kujutamisega hakkama saanud.

Järk-järgult selgub, et too Laurentius peidab endas mingit sünget saladust. Ikka kerkib ühel või teisel kujul üles lapsepõlvetrauma: peategelast sunniti poisikesena osalema nõiaprotsessides, sest arvati, et ta suudab näha nõidade märke. Ja tema valitud inimesed hukati.

Nõnda tunneb ta aastakümneid hiljemgi oma nina sõõrmetes rämedat haisu, mis tekkis hukatud „nõidade" laipade põletamisest tuleriidal. Sellest ka Laurentiuse haigus, mis saadab teda raamatu algusest lõpuni: raskemeelsus. Siit teine sihtgrupp, kellele passib kõnealust teost kindlasti lugeda: hingetohtrid, kelle jaoks on kindlasti köitev mõtiskleda, kuidas selline kogemus inimest võiks mõjutada.

Mingis mõttes on raamatu põhikonstruktsiooniks kolmnurk: ebausk-usk-teadus. Huvitav on tutvuda autori taasesitusega tollasest akadeemilisest mõttemaailmast, mis tänapäeval meenutab kohati pigem ebausku kui teadust. Näiteks kirjeldatakse põhjalikult Robert Boyle'i korpuskulide teooriat, mis toona oli veel üsna uudne ja isegi radikaalne. Siit kolmas rühm: teadlased.

Ulmekirjanikule omaselt on Friedenthal lugu vürtsitanud tavareaalsusest välja kippuvate seikadega, kuid napilt, marquezilikult maitsekalt. Kohe üsna alguses surma saanud papagoi Clodia, Laurentiuse vaimse tasakaalu pidepunkt, reinkarneerub ja võtab salapärase kummitusneiu kuju. Lahkamislaual ärkab ootamatult ellu vanamees, kes Tartusse teel olnud Laurentiuselt surnud papagoi ära varastas, laiba pintslisse pistis ja veidi hiljem üsna veidra otsa leidis. Neljas grupp: ulmelembesed (ulmeromaaniks „Mesilasi" ma siiski ei liigitaks).

Kindlasti võiks välja pakkude veelgi sihtgruppe, kellele võiks soovituse edasi anda, aga miks siis „Mesilased" ikkagi laiatarbe kaup ei ole? Sest lugu ise on üsna raskekoeline ja raamatul on klassikalise eesti tüüpromaani omadused: sünge, suhteliselt sündmustevaene, veidi aeglane, kohati segane, liigselt vihjeline. Kirjutada Friedenthal kahtlemata mõistab, kuid tempo, actioni ja huumoriga on selgelt koonerdanud. Ka peategelane jääb kuidagi kaugeks ja anonüümseks, vaene mehike muudkui filosofeerib ja filosofeerib, aga reeglina vaid tsiteerides Vana-Kreeka mõtlejate mõtteid, ise oma panust lisamata. Vaimusilmas ei joonistu tema nägu (loe: loomus) hästi välja. Ta päevad Tartus on üsna tühjad ja igavad, lugejana ootasin kärsitult, et Laurentius lõpuks ometi elama hakkaks: lohistaks mõne kena neiu oma voodisse, kutsuks kellegi duellile või vähemalt võtaks nosu täis ja teeks linnas mürglit. Tühi lootus. Laurentiusel on melanhoolia, traagiline lapsepõlv ja sisemaailm, kus ma pikemat aega viibida ei sooviks. Ent taas: mina pole maailm.

„Mesilased" ei ole kindlasti kehv raamat, kuid on kahtlemata aeganõudev. Kui sul parasjagu seda ei ole, siis vali lihtsalt midagi muud.

Benjamin Black, „Christine Falls", tõlkinud Krista Kaer, Varrak.

Kirjandusmaailmas ei saa teinekord aru, kes on kes: Ruth Rendell on teinekord hoopis Barbara Vine ja John Banville seekord hoopis Benjamin Black.

Mõistmatu, miks peaks Iirimaa tippkirjanik, kes on hea ja loetav, võtma ühtäkki varjunime? Blacki „Christine Falls" on samavõrd hea, kui Baneville kirjutet raamatud, näiteks „Puutumatu". Mis on niivõrd-kuivõrd spiooniromaan, nagu on „Christine Falls" krimka.

Tegu on esimese teosega, kus peategelaseks Püha Perekonna haigla patoloog Quirke. Tegevus toimub viiekümnendate Iirimaal.

Krimkaks ei saa antud teost kindlasti nimetada, pigem pool või siis äärmisel juhul kolmveerand-krimkaks, sest lugu on kahtlemata laiem, kui ühe sünnitamisel surnud naise ja tema saatuse uurimine, mille Quirke ette võtab vaatamata sellele, et vastaspool teda takistada - ka füüsilisel moel - üritab.

Iirimaa elu, ühiskonna olemus, peresuhted, kõrtsitraditsioonid ja üleüldine äng, kus päike piilub pilve vahelt vaid puhuti, loob kokkuvõttes - miks, on raske öelda - õdusa meeleolu.

Ja Banville'i, vabandust Blacki, sõnaseadmise kunst...

Väärt kirjandus samavõrd kui väärtkirjandus.

James Delingpole, „Kliimapettus", tõlkinud Triin Pappel ja Kai Takkis, Kunst.

Raamatu sisu on kokku võetud ühte lõiku. Eelnevas lõigus kirjeldab autor kliimaskeptikute põhimõtteid: empiirilisus, avatus ja väljendusvabadus. Ning vastukaaluks:

„Teisel poolel on kliima-alarmistid. Nemad usuvad, et inimtegevus mõjutab ohtlikult kliimat - eriti CO2 heitmetega - ning võib-olla veel midagi, näiteks ookeanide hapestumist.

Nad on veendunud, et nende eesmärk on nii üllas ja kiireloomuline, et nad ei pea järgima tavapäraseid ausus- ja sündsusstandardeid. Planeedi päästmiseks võtavad nad silmagi pilgutamata omaks, et kõiki järgmisi asju teha on normaalne: ebaausalt mõjutada avalikke uuringuid, tõrjuda süütuid inimesi nende töökohtadelt, rikkuda infovabaduse seadusi, väärkasutada teaduslikke meetodeid, valetada, ähvardada, ära osta, petta, omaks võtta puhtalt poliitilisi ametikohti maksumaksja poolt kinnimakstud akadeemilistel ja nõuandvatel ametikohtadel, mis peaksid olema rangelt neutraalsed, talluda jalge alla eraomandiõigus, hävitada vihmametsi, ajada toidu hinnad kõrgeks, põhjustada rahutusi Lähis-Idas ja nälga kolmanda maailma riikides, tõsta makse, võtta ära isiklikud vabadused, tõsta kunstlikult energia hinda, poputada omakasupüüdlikke ettevõtteid, hävitada maastikke, petta valijaid, väänata tõendeid, sundida kõiki kasutama kalleid ja hämaraid elektripirne, hirmutada koolilapsi, kiusata täiskasvanuid, suurendada tööpuudust, hävitada demokraatlikku aruandluskohustust, haarata kontrolli maailma valitsemise üle ja kehtestada uus maailmakord."

Autor nimetab „rohelisi" ökonatsideks ning kinnitab, et kogu see kamp on hävitanud oma ideid ellu viies rohkem inimesi, kui natsistlik Saksamaa Hitleriga eesotsas.

Tundub jama? Paraku on kõik faktide ja näidetega raamatus ära tõestatud.

Samas kliimateadlased, kes on aastate jooksul ainuüksi USA valitsuselt saanud üle 70 miljardi dollari kliimakatastroofi vältimiseks, kinnitavad ka ise, et inimtekkeline kliimasoojenemine on põhiolemuselt poliitiline küsimus, mitte teaduslik. Juhtiv kliimateadlane Kevin Trenbarth kirjutab e-kirjas, mis avalikkusele lekkis, et: „Me tegelikult ei oska hetkel põhjendada liiga väikest soojenemist ja see, et me seda ei suuda, on kummaline."

Niisiis: viimase kümne aasta jooksul pole toimunud mingit kliima soojenemist.

Ka ei oska maailmapäästjad põhjendada, miks aastael 950-1250 toimus niinimetatud keskaegne soojaperiood, kui Gröönimaal sai põldu pidada, Suurbritannias viinamarju kasvatada seal, kus praegu ei saa, Kesk-Soome oli täiesti lumevaba jne... Kas ka siis paisati õhku tonnide viisi nafta põletamisel tekkinud süsihappegaasi?

Tegelikult on üsna õõvastav lugeda rohelist valet a la päästke jääkarud vältimatust hukust... kuigi nende arvukus on viimase paarikümne aastaga kahekordistunud.

Mis võib olla küünilisem, kui Iisraeli ajaloo suurima tulekahju järel, mis hävitas 5000 hektarit metsa, väita, et selle põhjus on globaalne soojenemine, nagu tegid rohelised. Uurimine selgitas: tulekahju põhjustas tegelikult globaalse soojenemise aktivist, kes üritas keskkonna säästmise eesmärgi põletada kasutatud tualettpaberit.
Ning sääraseid näiteid on raamatus kümnete kaupa.

Rooma Klubi peab maailma suurimaks ohuks inimest, looduskaitsjate iidol Harrison Brown tahtis steriliseerida neid, kel esineb pärilikke puudeid, kes on näiteks pimedad, kuulus pandakallistaja David Attenborough arvab, et maailm oleks parem paik, kui meid oleks 1,7 miljardit vähem... Ääretult inimlik suhtumine.

Siia lõppu vägagi huvipakkuv usutlus koduselt teadlaselt. Lugege kindlasti! arvamus.postimees.ee/203558/olavi-karner-kas-inimene-mojutab-kliimat/

Janka Lee Leis, „Vihmasaatjad", Tänapäev.

Tegu on Tänapäeva 2011. aasta romaanivõistluse võidutööga. Algatuseks otsisin autorit puhtast uudishimust tuntud interneti otsingumootoriga ja tulemusi sain täpselt nii palju, kui selle romaaniga seoses tekkinud on. Ehk siis eeldatavasti kasutab autor varjunime, mis minu kahtluste kohaselt on lisaks veel anagramm. Seejärel lõbustasin ennast mõnda aega paberil katsetusi tehes, et autori tegelik nimi välja peilida. Paraku jäi see müsteerium lahendamata. Keegi Jaan? Liane? Ellen?

Lühidalt kokku võttes - kui te armastate lugeda naisteajakirjadest tülpinud linnainimese uue lehekülje pööramisega algavaid päikesesooje edu-, iluaianduse- ja kaltsuvaibanduselugusid, siis see on raamat teile.

Raamat sellest, kuidas siis, kui kõik on läinud valesti ja ainuke võimalus on alustada puhtalt lehelt, on hea, kui sul on olnud õnn pärida suvila Saaremaal. Kuid lohutuseks kõigile, kes tahaksid alustada puhtalt lehelt, aga Saaremaa suvilat pole - kindlasti on teil omakorda midagi olulist ja kasulikku, mida peategelasel pole. Sest Nora paistab küllaltki keskpärane inimene, küll aga tubli ja töökas - ja see ongi tema trump. Tragidus, iseloomulik võime võtta kätte ja kukkuda „projekti" (antud juhul laguneva maja) kallal rügama on küll olemas lõviosas eestlastest. Võime kibestumusest hoiduda on medali teine külg.

Kuigi empaatilist mõtlemist ärgitavad sissepõiked väga erinevate tegelaste maailmanägemisse võiksid ideaalis teosele sügavust lisada, on tegu siiski pigem ajaviiteromaaniga, mille lisaplussiks on siiras rõõm lugeda eesti autori lobedalt ja kaasahaaravalt kirjutatud teksti.

Siiski, teosel puudub seda ajalukku jäädvustav sügavus. Ehkki (väga ilusal) tagakaanel öeldakse, et see on lugu üksindusest, töötusest ja depressioonist, seotusest, sõprusest ja võimest oma elumustreid muuta, on see päevakajaline raamat ja kardetavasti parim ahjusoojalt, kuni masu ootamatu ja järsk saabumine heal lugejal veel värskelt meeles on.

Jason Goodwin, „Kuri silm", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Jason Goodwini kirjutet detektiiv Yasimi (eunuhh, muide) lood lähevad aina intellektuaalsemaks. Ja sellega ka paremaks.

Antud raamatu ülesehitus lühikeste peatükkide kaupa, kus toimuvad mitu tegevust paralleelselt, on samuti hää ja selge.

On aasta 1839. Pärast sultan Mahmud II surma asub Istanbulis asub troonile tema 16aastane poeg Abdülmecid I. Ajad Türgimaal on segased. Uus haarem, uued naised, uued tuuled - haaremielu on äärmise põhjalikkuse ja täpsusega kajastatud - üle Kuldsarve väina asutakse uut silda avama, Halki saare kloostri kaevust leitakse venelase laip, tulevaste riigijuhtide koolist põgeneb terane noormees ja kõige tipuks kaob Ottomani impeeriumi laevastik kogu täiega Yasimi kunagise õpetaja Fevzi Ahmeti juhtimisel.

Niisiis kulgeb iga neist sündmustes teistega küll paralleelselt, küll ristudes ja ühel hetkel lõplikult kokku joostes.
Yasim suudab kõrvalt jälgida sündmuste kulgu ning mõista lõpuks, mis toimub. Ent sekkumiseks on tal vaja sõprade ja tuttavate abi.

Raamatus kirjeldatud aja jooksul jõuab Yasim koos hea semu, Poola suursaadiku Stanislaw Palewskiga juua ära nii mõnegi pudeli head veini ja kangematki (tõsi, jooja on enamasti poolakas), valmistada mitu unelmate rooga ning avada Türgi ja türklaste olemust ning ajalugu kõige paremal ja loetaval viisil.

Mare Grau, ''Võõramaalane'', Petrone Print.

Novellide peategelaseks on Eesti tüdruk Anna, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist otsustab Inglismaale õnne otsima minna. Esimene tee viib ta näitlejannast vanaproua Fitzpatricku koduabiliseks. Kui igapäevane koera jalutamine, triikimine ja koristamine veel mööda konti on, siis perenaise pidev tujutsemine sunnib Annat endale uut töökohta hankima. Minul hakkas küll Annast vahepeal kahju ja lootsin, et ta järgmisel leheküljel juba sealt majast põgeneks.

Nüüd saabki Annast Londoni luksushotelli toateenindaja, kus vaatamata raskele füüsilisele tööle on elu siiski parem kui proua Fitzpatricku juures. Hotelli jõulupeol kohtab ta ka tulevast armastatut Therry't, kellega aastad hiljem koos Prantsusmaale kolib.

Aga ka hotellitöö ei tundu Annale see õige ning ta vahetab selle raamatukogu vastu välja. Ühel päeval leiab Anna sealt südamerabanduse saanud professor Twisti märkmiku, mis on otsast otsani täis poolikuid lauseid, joonistusi ja materjale kõigest, mis puudutab 1864. aasta Londonit. Annale läheb professori uurimustöö niivõrd hinge, et ta otsustab märkmete põhjal ise romaani valmis kirjutada.

Vaat, et kõige suurem põnevus püsis mul siiski viimases peatükis, kus Anna ja Thierry olid Prantsusmaal teel Šveitsi piiri lähedal elava Thierry isa juurde. Võõrastemajas anti Annale valge ümbrik ülesandega kirjutada, mis tundeid temas tekitab a - täht. Salapära lisas see, et abikaasale seda näidata ei tohtinud ja tagastada tuli märkatult. Kui järgmises öömajas toodi juba teine ümbrik b - tähega, olin ma enam kui kindel, et tegemist on Thierry poolse krutskiga. Sõltumata novelli pealkirjast, ei arvanud ma siiski ära tegelikku põhjust, aga selle jätan siinkohal üllatuseks.

Jätsin alguses Mare Grau eessõna vahele ja asusin kohe juttude kallale - kõik tundus nii reaalne, justkui autori enda noorpõlvest. Tegelikult on aga päriselu segatud väljamõeldisega. Mare Grau ise ütleb, et need lood on omamoodi teekond iseeneseks saamise poole, kummarduseks Prantsusmaale ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale.

Kerge lugemine, suures lugemishoos jõuab õhtuks lõpule.

Toby Harnden, „Surnuist tõusnud mehed", tõlkinud Andreas Ardus, Kunst.

See on see skandaalne raamat, mille vastu Eesti valitsus kõvahäälset protesti esitas - kirjas olla delikaatseid isikuandmeid vigastuste kohta - ning esmatiraaž Suurbritannias kokku korjati ja hävitati. Misjärel autor teose sisuliselt muutumatul kujul uuesti üllitas.

Afganistani sõda, millest me suurt midagi ei tea. Jutt käib põhiliselt Walesi rügemendi võitlusest Helmandi provintsis. Rügementi kuulusid ka eestlased, kes üllatasid oma oskustelt ja võitlusvaimult.

Jah, nii mõnigi meie omadest sai surma või rängalt haavata - kaotas jalad - aga säärane on sõda. Kas tõesti oleks parm, kui toimuvat kirjeldatakse kui hommikust jalutuskäiku lilleaasal?

Küll aga mis Eesti ladvikut võis pahandada, on kirjeldus sellest, kuidas eestlaste kasutuses olnud Pasi soomukid olid täielik kräpp.

„Tee puhastati. Leiti üks miin, kuid ikkagi plahvatas lõhkekeha eestlaste Pasi all ja rebis selle puruks. Allohvitser Eerik Salmus sai silmapilk surma, seersant Raivis Kang rängalt vigastada ja suri appi tulnud meditsiinikopteris. Salmus ja Kang olid samast rühmast, mida juhtis juba varem hukkunud Tikko."

Seega saatis meie valitsus sõdurid lihtsalt surma.

Aga jah, raamat on põhjalik ning teeb üksipulgi selgeks käesoleva Afganistani sõja olemuse ja tegelikkuse. Räägib sõjameeste elust ja olus, tegutsemisest ja mõtetest.

Teos pole liiga emotsionaalne ega värvikas, pigem realistlik. Ja kindlasti jääb midagi rääkimata, sest paraku on tsensuur tekstist üle käinud.

Ent me saame siiski teada, mis tegelikult toimub. Vähemalt pehmendatud fektide kaudu.

Lucy Dillon, "Kodutud koerad ja üksikud hinged", ingl. k. tõlkinud Riina Jesmin, kirjastus Varrak.

Pole siin pikka juttu midagi – algne kahtlustus, et tegu on järjekordse (olgem ausad, enamasti üsna sisutu) naistekaga, osutus valeks ning selgus, et raamat on päris asjalik.

Kui paljudel inimestel on koduloom (või loomad), kes täidab sageli hoopis teist rolli kui lemmikuks olemine? Koer või kass või isegi mõni näriline on meile ühtlasi nii sõbra, elukaaslase kui vanema eest. Ta õpetab meid märkama asju, millest muidu mööda tuiskaksime, tõukab uutele tegudele, annab nõu (kuigi kunagi valjuhäälselt) ning aitab avastada uusi iseloomujooni, olgu need positiivsed või negatiivsed.

"Kodutud koerad ja üksikud hinged" ongi rohkem kergelt kasvatusliku alatooniga raamat. Lemmikud mängivad rolli nii uute suhete tekkel kui aitavad parandada vanu haavu. Omadega ummikus olev naine leiab end ühel hetkel talle pärandatud kodutute loomade varjupaigast, mille ülalpidamisest tal aimugi pole, ka ei pea ta end nn koerainimeseks. Juba veidi aja pärast avastab naine, et loomad on oluline osis nende inimeste elus, kes ta ümber. Ja hiljem leiab, et ka tema enda omas. Siit rulluvadki lahti erinevad elusaatused, neile lahenduste leidmine, taasleidmine ja mineviku taasavastamine.

Kõigil, kes on kunagi pidanud vastselt majja toodud kutsikaga "maadlema" või mõelnud, kas ja millal koera võtta, tasub raamatut lugeda. Äratundmishetki on palju ning mitmed koeravõtmisega seotud probleemidki hästi lahti seletatud. Lisaks paras ports inimsuhteid ja nende keerukust.

Robert Spencer, „Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist", Kunst.

Raamat on tõesti poliitiliselt ebakorrektne, sest kirjutab islamist vildaka nurga alt. Vähemalt kristluse poolt vaadates, leides põhjendusi džihaadile ehk kogu maailma islamiseerumisele. Kusjuures põhjendused on võetud koraanist.

Huvitav küll, meil on üks jumal, aga sedavõrd erinev nägemus. Muhammadi õpetus ütleb: enne ei saa peatuda, kuni islami seadus kehtib kogu maailmas. Ka mittemuslimite riikides. Seni tuleb sõdida.

Koraan annab kindla käitumisjuhise: vastane kas võtab islami enda usuks, maksab erimaksu või lüüakse maha. Nottija aga pääseb paradiisi neitsite manu. „Teadke, et paradiis on mõõkade (Allahi nimel sõdiva džihaadi) varju all," ütles Muhammad.

Ühesõnaga, raamatus on kirjas kõik - väljavõtted koraanist koos selgituste ja näidetega tegelikust elust - mis islamis halba: uskmatute hävitamisest, loast islami nimel valetada, naiste diskrimineerimisest ja muust säärasest. Piisavalt põnev lugemine seega.

Pikad peatükid on pühendatud ristisõdadele, põhjendades, miks kristlased neid omade kaitseks pidasid. Kõik tundub olevat õige, aga vaat ei ole.

Raamatus räägitakse vaid ristisõdadest moslemite vastu. Ent kas Läänemere ääres olid kah moslemid? Vägivaldne kamp, kes kristlasi taga kiusas?

Raamatus on toodud võrdlusi Muhammad versus Jeesus, kuidas üks õpetab sõda, teine rahu. Aga kas kristlased on oma eksistentsi jooksul olnud nii pühad?

Koraan ütleb, moslemid teevad. Ehk siis nad hoiavad õpetusest kinni.

Piibel ütleb - a la armastage oma vaenlasi - aga kristlased? Kas käitusid või käituvad nõnda?

Guillaume Musso, „Ingli kutse", tõlkis Kaja Riesen, Eesti Raamat.

Prantsuse üks müüdavamaid nüüdiskirjanikke sai raamatu jaoks idee elust enesest. Nimelt läks Musso'l viis aastat tagasi Montreali lennujaamas telefon ühe teise reisija täpselt sama marki kõneriistaga vahetusse. Mõte hakkas peas idanema: mis juhtub, kui võõras nuusib su isiklikke saladusi täis telefonis ringi...

„Ingli kutse" on mõnes mõttes korralekutsuv. Kellel meist ei oleks telefonis ülearu palju infot? Delikaatseid pilte või konfidentsiaalseid e-kirju? Nutitelefon sisaldab tänapäeval ideaalset ülevaadet omaniku elust.

New Yorgis Kennedy lennuväljal põrkuvad söögikohas sõna otseses mõttes kokku mees ja naine. Maha kukuvad toidunõud ja ka telefonid. Vahetatakse paar kurja solvangut ja tõtatakse lennukile. Paraku on telefonid vahetusse läinud ja sellega on thriller alguse saanud.

Üllataval kombel selgub, et põneva elulooga peategelased on ühe kunagise lahendamata kuriteo kaudu omavahel seotud. Ning algabki ideaalselt filmilinadele sobiv saladuste järk-järguline paljastamine, mis kulmineerub vinge action'iga, ei puudu ka laibad.

Võtmesõnaks on Alice, keegi Inglismaalt pärit teismeline, kelle kadumislugu naine politseinikuna lahendas ning keda mees nägi pärast piiga surmatunnistuse väljastamist Prantsusmaal. On ta elus või surnud?

„Ingli kutse" on ettearvamatu põnevik, mida vürtsitab ettearvatav armastuslugu. See pole etteheide. Küll aga tuleb kivi visata raamatu tõlkija ja toimetaja kapsaaeda, sest romaani ääristavad rohked trüki- ja kirjavead. Mitte just maailma kõige kontrollivama pilguga lugedes tuvastasin üle 30 eksimuse. 316 lehekülje kohta harvanähtavalt palju. Ning suurem osa neist jäänuks sündimata, kui oleks kasutatud lihtlabast eesti keele spellerit.

''Jaa, jah, Suriname – see riik Aafrikas eks,'' püüdsid kõik tarka nägu teha, kui kuulsid, et Suriname raamat mul käsil on. Ka mulle tuli üllatusena, et tegemist on hoopis Brasiilia väikese naaberriigiga, kus riigikeeleks hollandi keel.

Liina Oru elukaaslane valis oma meditsiiniõpingute praktikakohaks just selle Lõuna-Ameerika riigi ja kutsus ka teda kaasa. Paratamatult tekkisid autoril aga küsimused: Mida ma seal tegema hakkan? Mis maa see Suriname üldse on? Vaatamata kõhklustele leidsid noored end juba õige pea teisest maailma otsast.

Kui Surinamesse sõites olid autoril suured plaanid kliimasoojenemise eest võidelda ja vihmametsasid päästa, siis kohalik reaalsus ei soosinud neid mõtteid ellu viia kohe kuidagi. Vaatamata Oru suurele reisipagasile, ei pääsenud ta ka kultuurišokist. Kõik, mis esialgu tundus eksootiline ja võimalusi pakkuv, muutus ühtäkki tüütuks ja ebapraktiliseks. Küllap suutis ta aga meile nii mõneski kontekstis valena tunduva arusaamaga leppida, kuna suhtus realistlikult arengumaa kitsaskohtadesse. Lõppude lõpuks puges Suriname autorile lausa nii sügavalt hinge, et kojulend mitu kuud edasi lükkus.

Muide, kas teie teate, miks peetakse Suriname rahvusspordiks söömist? Miks iga suurürituse olulisimaks osaks on loendamatud söögipaviljonid? Vastus neile on väga lihtne: surinamelased on avastanud õnne valemi – söömise. Pole siis ime, et mesinädalaid veetma tulnud naisel reisi lõpuks enam püksid jalga ei lähe ja mees lahutust soovib.

Kes tahab aga suurt kultuurielamust väikese raha eest, võtku ette kohalik bussisõit. Kuid arvestage sellega, et enne pikka sõitu käiakse kindlasti läbi kummiremonditöökojast, bensiinijaamast, vähemalt kahest poest ning bussijuhi onutütre juurest, kes soovib saata paki sisemaal elavatele sugulastele. Ja selle, kas reis kestab kuus või kümme tundi, otsustab Fortuna.

Kas soovitan raamatut ka teistele? Igatahes! Mis mulle aga kõige enam meeldis – erinevalt mõnest teisest "Minu ..." raamatust, oli siin võrdselt nii enda seiklusi kui ka maad tutvustavat osa.

Tiit Tarlap, „Lõhestusjoon", Varrak.

Õnneks või kahjuks, aga ajalugu saab käänata vaid raamatuis. Ja seda on Tarlap teinud. Täiega.

Niisiis... Mitte valge rass ei valitse(nud) maailma, vaid punane. Ehk siis indiaanlased jõudsid Euroopasse umbes samal ajal, kui eurooplased tegelikult Ameerika avastasid. Ja olid arenenumad, mis võimaldas maailm endale allutada.

Kui Euroopa jagas omal ajal maailma riigiti impeeriume luues, või üritades luua, siis indiaanlased tegutsesid suguharuti: asteekid hõivasid Briti saared, maiad Prantsusmaa, irokeesid Venemaa... Ühesõnaga muud rassid olid alamad ja allutatud.

Siiski eksisteeris hall tsoon - Läänemere äärseid riike koondav Põhjala Liit keskusega Tarbatus. Tõsi, põhjamaalastel väga hõisata polnud, sest relvastuselt ja tehniliselt tasemelt oldi vastasest maas. Küll aga on neil Asko, kes seikleb paralleelmaailmades ja näeb nägemusi, mis valitsevat klassi ühtaegu huvitavad kui ka hirmutavad.

Paraku ei saa öelda, et tegu oleks Hollywoodiliku raamatuga, kus end on häppi, õiglus seatakse jalule ning kangelased ratsutavad võitluse lõppedes rõõmsalt loojuva päikese poole.

Daniel Vaarik, „Praktikaaruanne", Varrak.

Keegi kuskil võrdles Daniel Vaariku raamatut Mihkel Raua kurikuulsa skandaalüllitisega „Musta pori näkku". Eks ta ole. Igatahes on nii ühes kui teises kirjutatud asjast nii, nagu asi ole. Ilma igasuguse põdemise ja peenutsemiseta.

Vaarik kirjutab ajakirjandusest, õigemini postsovietismiaegse ajakirjanduse algusaastates, kui noor põlvkond meedia vallutas. Ei mingeid stampe ega piire. Anti turmtuld nii töös kui elus.

Neil, kes protsessi sees viibisid, on äratundmisrõõmu piisavalt. Nojah, tahaks öelda, et kõikjal ei käinud asjad nii, et pidu ja pillerkaari oli vaat et rohkem, kui rügamist, aga üsnagi. Igatahes oldi vaimult vabad. Loodi. Ei-ei, artiklid olid suuresti siiski nii-öelda tehasetoodang, aga loodi süsteemi. Uut ajakirjandust. Uut mõtlemist.

Nagu toona tavaks, lisandus pidutsemisele ja tööle ka tudeerimine Tartus. Niivõrd kuivõrd saab piirideta elamist tudeerimiseks nimetada. Eks nüüdki lööb ajakirjanduses läbi pigem see, kel on annet ja (elu)kogemust ja ideid. Akadeemikud, kes on Lauristini-Vihalemma-Pulleritsu programmi piinliku täpsusega läbinud, ei pruugi olla head ajakirjanikud.

Ent mis siin pikalt heietada. Äge raamat. Mõnusalt kirjutet. Persoonid on tuntud ja toimunu tõde. Ühesõnaga väärt killuke Eesti ajaloost.

M.C. Beaton, „Agatha Raisin ja pottilöödud aednik", tõlkinud Ragne Kepler, Tänapäev.

Taaskord särav raamat. Ehk siis šoti krimka, kui mõni veel ei tea, mida M.C. Beatoni teised sisaldavad ja et Agatha Raisin on maakohta kolinud õitsvas eas daam, kes kõige muu kõrval lahendab kuritöid.

Asi pole šotluses, miks antud raamatud on palju laiema sisuga, kui näiteks Agatha Christie legendaarne looming. Lihtsalt tänapäevane briti kriminirjandus eeldab avaramat pilti.

Enne kui keegi maha notitakse, maalitakse kuritööle taust. Maakohta ilmub uus elanik - kaunis daam, kes oskab kokata ja aeda pidada ja on üleüldse üks tore inimene. Paraku ainult pealtnäha. Oma tegelikku olemuse avab ta kõigele, kuid niivõrd osavalt, et inimesed ei julge, taha ega saa seda avalikustada.

Kõigele lisaks asub uustulnuk võrgutama härrasmeest, kellele Raisin on juba ammu silma peale pannud. Mistap pöördub asi isiklikuks.

Tüüpiline suhete saaga kuni mõrvani. Sealmaalt läheb raamat krimkaks üle, kuid inimlikkus jääb alles.