Virkko Lepassalu, „Balmagesi lapsed", Pegasus.

Pildikesi nõukaaegsest Tallinnast, kui baarimees oli jumal, uksehoidja tema jünger, Viru grill taeva eeskoda ja valuutabaar paradiis, kuhu pääsesid vaid väljavalitud. Ning Levi Strauss jalas oli kõvem sõna kui Lenini orden rinnas.

Ehk siis jutt käib ärikatest, kes KGB ja leninliku partei vaikival nõusolekul vahendasid nõukogude rahvale piiritagust kaupa. Raamatu ametlik pealkirja täiendus kõlab: Viru ärikast Eesti ärimeheni. Vulgaarmaterialistlik ajalookäsitlus.

Ega keegi vist kujuta tänapäeval ette, et aastapalga eest saab pelgalt paari kuluvaid, paar soliidset särki, Jaapani teleri ja pool videomakki. Aga toona olid asjad just nõnda. Hinnad tunduvad üle mõistuse, aga toona polnud puurubladega niikuinii midagi asjalikku peale hakata.

Loomulikult on peategelane kuulus Aleksander Balmages, kõigi ärikate isa, sõber, seltsimees, vend ja vaenlane, kui nood juhtusid konkurentsi pakkuma.

Räägiti, et täna ostad välismaalaselt nätsupaki, homme müüd maha kodumaa. Ja nii oligi. Tervet Venemaad müüa ei saa, kes see rämpsu ikka tahab, kuid jupikaupa - kuld, kunstiteosed ja muu väärtuslik - oli ostjaid küll. Balmages ja tema jüngrid olid lihtsalt vahendajad. Parteiladvik, kellest osa püsib praegugi siinmail võimul, sai oma osa ning kõik olid rahul.

Ühel hetkel siirdus Balmages fiktiivse abielu vahendusel välismaale ning laiendas haaret kuni selleni, et oli valmis pärast laulvat revolutsiooni kogu Eesti ära ostma. Nii siiski ei läinud, ta lõppes enne otsa. Aga ostsid teised.

Lisaks Balmagesile figureerivad raamatus teisedki omaaegsed ärikad, rääkides lugusid, mis muinasjutuna tunduvad. Ent vanem põlvkond teab, et muinasjutust oli asi kaugel.

Camilla Läckberg, „Jutlustaja", tõlkinud Maiu Elken, Fookus Meedia.

Ei saa neist rootslastes, õigemini rootsi krimkast - kuningriigi muu temaatikaga raamatuid siinmail nii kiires taktis ei tõlgita - küll. Ja hea on. Rootsi värk on kindel. Ehk siis loetav.

Läckbergi raamatud on pisut naistekalaadsed, aga mitte väga ning sest pole hullu. Pereprobleeme kõlbab meestelgi lugeda.

Aega on eelmisest raamatust - „Jääprintsess" - pisut merre voolanud, ja Fjällbacka rannikulinnas leitakse neiu surnukeha. Ja mitte ainult. Samast kohast tuvastatakse ka kaks kümnendit tagasi kadunud noorte naiste skeletid.

Politseinikel ei jää üle muud, kui minevikus tuhnima hakata, kuid loomulikult viivad jäljed tulevikku. Kogu stoori keskel on Hultide suguvõsa, kus leidub nii karvaseid kui sulelisi, koos kõigi oma probleemide ja saladustega. Ehk verevaen, nagu ikka.

Politseiuurija Patrik Hedström koos oma heade ja mitte nii heade kolleegidega peab pusle kokku panema. Kusjuures samal ajal tuleb tal hoolitseda last ootava abikaasa eest, keda ründavad kõikvõimalikud sugulased ja tuttavad, soovides mere läheduses mõnusalt ja odavalt suve veeta.

Aleksei Pehhov, „Džanga varjudega", tõlkinud Veronika Einberg, Varrak.

Esiteks hoiatus: tegemist on väga kerge ja pretensioonitu teosega (mida iganes muud autor ka taotles). Õnneks paistab see juba kaanelt välja ja jääva väärtusega lugemiselamuse otsijad pole ohustatud.

Teiseks veel üks hoiatus: tegemist on triloogia teise osaga.

See öeldud, kui te olete vana eskapismihunt, kes on end läbi närinud tuhandetest ja tuhandetest lehekülgedest erineva kaaluga fantastikateostest, ning soovite ainult meelelahutust minimaalse pingutusega, siis võtke see raamat julgelt lugeda. Või kui te olete kokku puutunud eskapismi aktiivsemate vormide, näiteks LARPi või dungeons and dragonsiga, siis tuleb kirjapandu teile usutavasti üsna tuttav ette.

Peategelaseks on meistervaras, kes on isikliku kasu nimel sööstnud seiklustesse, mis ootamatult ja vastu tema kavatsusi näivad liikuvat paratamatult selles suunas, et teha külmaverelisest varganäost maailmapäästja ja kangelane, nagu nendega ikka aeg-ajalt juhtub.

Teda saatev tosinkonnast kaaslasest koosnev kamp on ilmselt mingi kvoodi alusel kokku pandud, mitmekülgsus laiub siniverelisest krahvist ning erineva nutikusastmega sõjameestest salapäraste tumehaldjate ja paharetitõugu narrini, päkapikust ja härjapõlvlasest rääkimata. Hakatuseks sõidavad nad linna - pärast kohustuslikku kemplemist valvuritega linnaväravas - ja seavad end seejärel kõrtsis sisse. Loomulikult on neil kaasas ülesanne kuningalt ja hirmtähtis võluese. Mõistatuseks jääb, miks kuningas neile ka oma kojanarri kaasa on pannud, kuid pole välistatud, et see on triloogia esimeses osas loogiliselt ära seletatud.

Mõistagi satub see vahetpidamata omavahel tülitsev-flirtiv punt kiiresti sekeldustesse, millest nad üksteise ja õnneliku saatuse toel uljalt läbi traavivad, et siis kohe jälle järgmistesse sattuda.

Endisest hambaarstist (ebaoluline fakt tagakaanelt) autor lisab sellele klassikalisele retseptile veel seiklusfantastikale pahatihti omase küünilise, originaalitsevaid võrdlusi, nürivõitu irooniat ja kirjanduslikke vähendusi täis pikitud keelekasutuse. Komplekt on täielik.

Korralik inimene jätab selle raamatu muidugi (piltlikult öeldes) raamatukogust laenutamata, et meie riik ei peaks kellelegi A. Pehhovile autoritasusid maksma. Külmavereline ja aeg-ajalt rämpstoitu nautiv eskapismihunt võib selle pärast rasket tööpäeva siiski süüdlasliku mõnuga läbi töötada. Omal vastutusel muidugi.

Marje Ernits "See teine tüdruk", Eesti Raamat.

Raamat räägib probleemses kodus kasvanud Irja elust, kasvamiseks ning neiuks sirgumisest. Tüdruk põgeneb kodust, kus isa on tihti purjus ning ema raskest lüpsjatööst väsinud ning elust, kus teda saadab pidev klassikaaslaste mõnitamine.

Irja on juba noorest peale teadnud, mida tähendab valetamine, varastamine ning raha eest seksimine.

"See teine tüdruk" on kaasahaarav lugu ühe noore tüdruku eneseotsingutest ja maailmas oma koha leidmisest.

Irja suurimaks unistuseks on saada näitlejaks. Suurlinna minnes jõuab ta näitlejaametile kõige lähemale teatri garderoobis töötades ning kord aetakse teda ka ühe välismaale õppima läinud näitlejatariga segamini, kuid asja sellest ei saa.

Tüdruk otsib õnne ka üle lahe Soomest, kuid tuleb sealt tagasi ning pöördub taas oma lapsepõlvekodusse, saades aru, et see ongi tema jaoks õige koht. Kümme aastat pärast kojunaasmist, koolilõpetamist ning elu paikaseadmist viib saatus teda aga just sinna, kuhu ta on alati kuulunud - teatrilavale.

Börge Hellström ja Anders Roslund, „Edward Finnigani õiglusejanu", tõlkinud Mari Jesmin, Eesti Raamat.

Tegu on vaieldamatult tänavuse eesti keeli ilmunud tippkrimkaga ja selle alistamine pole kerge.

Helleströmi ja Roslundi eelmised teosed - samuti Mirabilia sarjast - olid samuti kõrgeim pilotaaž. „Hoiukapp 21", kus Baltikumist pärit prostituutide elu on täies karmuses lahti laotatud, pälvis mullu Õhtulehelt aasta parima krimiteose auhinna. Sellele eelnenud „Elajas" mahtus tunamullu esikolmikusse.

Kahe rootslase raamatuid ei saa isegi liigitada põhjamaiseks kaamosekrimkaks, vaid tuleb lisada täiend - sotsiaal. Ehk siis sotsiaalkaamosekrimkad. Nimelt lahatakse raamatuis tõsiseid sotsiaalseid probleeme, mis ei tohiks külmaks jätta ainsatki kristlikult käituvat inimest.

Kahjuks ei käitu paljud kristlikult. Poliitikud näiteks. Mis neil kristlusest, kui enese heaolu on esmatähtis.

Ookeani taga mõistetakse surma noor mees, kes olla tapnud neiu. Ainsad tõendid on sperma ja sõrmejäljed, millest ometi Ohio osariigi väikelinna vandekohtule piisab surmanuhtluse määramisest. Tõsiasi, et noored on omavahel seksinud juba pikka aega, neid ei häiri.

Mingil kummalisel kombel võetakse Ohio vanglas surnu - enam mitte noormees, sest süüdimõistmisest on möödas 17 aastat - kinni Rootsis. Vägivallatsemise eest. Elaval kadunukesel on naine ja laps ja töökoht ja Kanada pass.
Ja algab poliitiline mäng. USA nõuab oma kodaniku väljaandmist, et ta viimaks mürgisüstiga hukata. Paraku ei luba Euroopa Liidu seadused välja anda inimest, kui teda ootab surmanuhtlus.

Poliitikute jaoks pole aga ükski seadus takistuseks, kui on vaja suure Ameerika ees pugeda. Kui juba Rootsi kõrgeimate broilerite keel on sügavalt USA tagumikus, siis kuidas on asjalood Eestis?

Ja kas õiglus pääseb võidule, kui elu eest võetakse elu? Kas ohvri sugulased saavad sellest hingerahu?

Ning lõpuks: raamatu puänt on briljantne!

M.C. Beaton, „Ränduri surm", tõlkinud Mall Pöial, Tänapäev.

Igal mündil on kaks külge, kuigi alumist enamasti ei nähta. See, mis peal, võib sillerdada, kuid alumine olla poris. Enamasti ongi. Yin ja yang.

Niisiis järjekordne Šotimaa krimka Hamish Macbethiga peaosas. Ja kahepoolseid münte täis.

Kas on tore, kui sul on abiline - konstaabel Macbethile saadeti nimelt üks? Väga mitte, kui too abiline ei pea politseitööd millekski, vaid teda valdab puhtusemaania, mis tähendab, et on vaja päevast päeva, tundide kaupa koristada, kraamida, puhastusvahendi lehk hõljumas.

Samal ajal saabub mägikülla rändur, jätab bussilogu kirikuõpetaja maadele ning asub kohalikke naisterahvaid meelitama. Tore ju, et sulle komplimente öeldakse ja sind ennast noorena tundma pannakse. Väga ei ole, kui ootamatu noorus abikaasale ette ähvardatakse kanda.

Ühesõnaga, ränduri saabudes hakkab juhtuma. Ja rändur, nagu raamatu pealkirigi ütleb, notitakse maha ning Macbethil avaneb võimalus kurjategija avastamise kaasandena lahendada ka oma probleemid.

Ning kõige tipuks Machbeth kihlub viimaks. Ehk siis raamatu end on tõeliselt häppi.

James Patterson ja Mark Sullivan, „Salamängud", tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak.

Viimasel ajal siinmail ameerikalikku actionirjandust väga ei liigu - kui mitte liigitada antud mõiste alla mõningaid eurooplaste teoseid, mis on justkui filmistsenaariumiks kirjutatud - kuigi ookeani taga ilmub neid igal aastal virnade viisi.

Kord ühes artiklis oldi hämmeldunud, miks suudavad ameeriklased alati kõik ilusa ära rikkuda üllitades enne suursündmusi filme, raamatud ja telesaateid, kus kirjeldavad, kuidas antud sündmus katastroofiks muutub. Tihtipuhku näidatakse sealmail enne ameerika jalgpalli finaalmängu, Super Bowli, filme, kuidas staadionitribüünid terroristide kaasabil kokku varisevad ja muud säärast.

Kuna suvel toimub Londoni olümpia, otsustasid paar meest kirjutada raamatu, kuidas mängud verre uputatakse. Tegutseb maniakk, kes kolme fuuria kaasabil asjapulki ja sportlasi maha notib.

Raamatus on mõndagi tuttavat: üks vasaraheitja saadetakse teise ilma, sest on suli ja kasutab kasvuhormooni ning tegutseb ka Eesti passiga lapsehoidja, tõsi, vene nimega, kuid vene keelt ei oska.

Kuidas teost hinnata... Tüüpiline ameerika action, kus paha ilmub publiku ette esimeses peatükis, kuid kuni lõpuni ei tea lugeja tema identiteeti. Välgukiirusel tormatakse läbi sündmuste, põhjamaisest kulgemisest pole juttugi. Loetav raamat, kui arvestad ameerikapärasusega ette.

Ja mis ookeanitagustele tüüpiline - teemaga ei viitsita ennast väga kurssi viia. Keskmiselgi tasemel spordifänni panevad muigama elementaarsed vead, mida autorid olümpiat kirjeldades teevad. Aga noh, eksimusi ei tasu liiga tõsiselt võtta, need on Ameerikale omased.

Felix ja Dick Francis, „Risttuli", tõlkinud Toomas Taul, Varrak.

Enne, kui raamatu lahti lööte, pidage minutiline leinapaus Suure Krimikirjaniku Dick Francise auks, kes tunamullu siit lahkus. „Risttuli" on tema viimane, 46. teos, kirjutatud kahasse pojaga.

Autentne Francis, tuleks antud raamatu kohta öelda. Jutt veereb võiduajamiste ümber, on kaabakad, kellele ei meeldi aus mäng, on tugevad persoonid, kes ei lase end millestki kõigutada, on põnevust ja kõike.

Seekord on peategelane Afganistanist jalata naasnud sõjamees, kes tuleb kodutalli tervist taastama. Hobuste treenerist raudse loomuga ema on aga hädas - tema võidukad hobused hakkavad ühtäkki kaotama - ning kes teine ikka appi tuleb, kui mitte poeg.

Francise tase on sedavõrd ühtlaselt, et ei saa kuidagi öelda, kas viimane teos on teistest parem või halvem. Aja jooksul on olnud vaid üks-kaks lati alt läbihüppamist, kuid vastukaaluks hulganisti pärleid, mis lähevad krimikirjanduse ajalukku.
Mis edasi? Kõik Dick Francise raamatud pole veel eesti keeli ilmunud, aga võiks.

Ja poeg Felix on isa tööd üle võtmas, hoides kiivalt temaatikast ja stiilist kinni. Juba on temalt ilmunud esimene üksi kirjutet raamat „Gamble". Kui see maakeelde tõlgitakse, saab öelda, kui kaugele käbi kännust on kukkunud.

Tõeliselt head kunstnikud võivad kolme kriipsuga maalida kassi, nõnda, et a) kõik saavad aru, et kujutatud on kassi, b) kõik teavad ühtlasi ka seda, kes on autor. Fragmendist piisab. Baturini puhul kehtib umbes midagi sarnast. Piisab jupikesest, et tema käekiri ära tunda ja lasta sel end kaasa viia.

„Purjedeslauljad."
„Meeskond."
„Naiskond."
„Mis head ses, kui meeskond on naiskond?"
Puhk aega vaikinud, lausus Etioop: „Kebde külas, mis Tana järve ääres, ütlevad amharad taolisel puhul amhara keeli: kui pimedaks läheb, küll siis paistab."

Müüt kummituslikust laevast oli mõistagi sadu aastaid enne Baturinit valmis. Aga ta tuunib ka helilooja Richard Wagnerit inspireerinud lugu tundmatuseni. Vähemalt Eesti võrdõiguslikkuse volinik peaks rõõmust jalalt-jalale hüppama, sest viimaks ometi on Lendavast Hollandlasest saanud Lendav Hollandlanna ja kapteniks on naine! Tema kõrval on raamatus jäävtegelaseks tohutu ühekäeline Etioop (samuti konksuga tegelane, sest mispärast esindab kõhetute pikamaajooksjate poolest tuntud Etioopiat hiiglane?).
Loo minakangelane laevakirjutaja Parnassose Nikodemes kohtub nende kahega pärast seda, kui on laevahuku üle elanud ja tubakakasvatusele keskendunud tundmatus külakeses end juba sisse seadmas (on olemas mõrsja ja tulekul ka laps), kui ühel heal päeval näeb äkki viirastuslikku laeva. Kutse seiklusele on kõikidest võimalikest ankrutest tugevam. Ajast aega korduma kippuv motiiv, mis tänases Eestiski on väga aktuaalne.

Algab retk, mida ääristavad põnevad dialoogid uute tuttavatega. Ei piirduta vaid laeva saladuse lahtiharutamise ja ruumis liikumisega: pisut maskeeritud kujul ilmub meie lahutamatu kolmik välja Wagneri ooperi „Lendava hollandlase" esietendusel ja ka kõrbes, kus laval taustaks sõda, moslemiusk ja 57 plusskraadi.
Raamat on äärmiselt mitmekülgne, kuna kohati riimuva proosateksti kõrval leidub mitmeid luuletusi, Wagneri peatükk on esitatud sootuks näitemängu vormis ning nooditundja saab paberil ka muusikat näha. Tõeliselt raske küsimus on aga see - kas „Lendavas hollandlannas" on paremini välja kukkunud proosakohad või luuletused, mis sobivad olustikku nagu rusikas silmaauku?

Tere armas
merearmas
Vaatan sind ainiti
kui sa tuled lainiti

Kael sul kui kannel
mis heliseb tuuliti
Sinakad jäljed seal
kus käinud ma huuliti

Siis laotud sa lahele
kahe neeme vahele
salmesilma käärule
sääre heidad säärele

varjad nii amööbi
Sa lõhnad raugelt adruselt
tood mulle kaugelt madruselt
eksootilise nööbi

Ja just see sama nööp, mille Parnassose Nikodemes sai enne Lendava Hollandlannaga tutvumist oma lainest välja astunud mõrsjalt, tõmbab teda reisi ajal magnetina koju. Ja kui juba Odysseus lõpuks sihile jõudis, miks ei peaks Parnassose Nikodemes sellega hakkama saama? Saabki. Aga...

„Head pole need raamatud, mil on palju lugejaid jooksval ajal. Head on need raamatud, mil on vähe lugejaid igal ajal," teatab üks tagakaanele kleebitud Baturini tarkusetera. Müügitabelite tippu ei tõuse „Lendav hollandlanna" iial, kuid raamatul on kindlasti jäävväärtus ja see leiab uusi austajaid ka aastakümnete pärast. Ja väärib kindlasti korduvlugemist.

„Autosport 2011", koostanud Indrek Ilomets, Aasta Raamat.

Mõni spordiala on suurem kui teine, ent suurim - vähemalt siinmail - on autosport. Ei mingit kahtlust. Juba üheksa aastat järjest on autospordi aastaraamat - klants, pilte täis ja tekst sisukas - olnud mahukam ja põhjalikum, kui Eesti spordi aastaraamat, mida samuti välja antakse. Ehk siis autosport on justkui palju suurem maailm, mis asub väiksema maailma sees.

Proovigu ükskõik milline teine ala anda aastast aastasse välja raamatut, kus hooaeg kirjas. Vaevalt, et see õnnestub. Ja piisavat massi huvitab.

Ent mis siin imestada. Autospordi fänne, kui võtta kokku kõik alad, on siinmail põrgulikult palju. Ainuüksi Eesti meistrivõistluste ralli toob raja äärde tuhandeid huvilisi. Milline teine spordiala saab säärase publikuhuviga eestikatel kiidelda?

Ja mis tähtsaim: autosport on justkui asi iseeneses. Ei jälgita pelgalt neid, kes maailmas laineid löövad, vaid ka pisemad jõuproovid kodukamaral on paeluvad. Egas maailma action ole kordades parem kui kodune. Põnevust on nii siin kui seal.

Lõpetuseks aplaus Indrek Ilometsale, kes aastaraamatu projekti on vedanud ja veab loodetavasti ka edaspidi. Väärikas töö!

Mae Merusk, ''Minu Sitsiilia'', Petrone Print.

Sitsiilia raamatust sai ''Minu'' sarja senine vaieldamatu lemmik. Kui mõni otsib taga ametlikumat kirjastiili, siis mulle autori vaba, justkui kõnekeelne laad meeldis. Oletan, et eestlastel on Sitsiilia kohta, erinevalt paljudest teistest Itaalia paikadest, veel palju avastada.

Turistidele - ja mitte ainult eestlastele - seostub Sitsiiliaga paratamatult maffia. Seda tõestab ka autori giiditöö, kus turistid esitavad talle aeg-ajalt küsimuse: ''Kas me maffiat ka näeme?'' Meruski sõnul ei näe maffiat kunagi, küll aga võib seda saarel elades tunda; see olevat lisaks ajakirjandusele ka inimeste pilkudes ja sõnades. Nüüd mõtlen isegi, kas oli ikka mõistlik ise Sitsiilias reisides igalt uuelt kohalikult tuttavalt maffia kohta pärida.

Vaatamata sellele, et olin omalgi nahal kogenud lõunamaalaste stoilist rahu lükata asju homsesse, kinnitas raamat kõike veel kahekordselt. Kui alguses võib see põhjamaalasele olla närvesööv, siis kõik muu positiivne kaalub selle ikka üles. Ega muidu poleks autorgi seal juba kümmekond aasta vastu pidand. Soe kliima ja kaunid rannad on Sitsiilia lahutamatu osa. Kujutasin endki raamatut lugedes ette hommikul pagariärist värsket saia toomas või tuttavalt puuviljamüüjalt apelsine ostmas. Milline mõnu!

See, et kohalikud jalgpallifännid lasevad oma motorolleri või auto kodumeeskonna auks roosa-mustaks värvida, mind nii imestama ei pannudki kui see, millist võitlust peab politsei jalgpallifännidega. Nimelt käib palju fänne baarides meistrivõistlusi vaatamas. Maele jäi seal silma, et enne matši algust istus kaks fänni rolleri selga, kadusid viieks minutiks ja tulid peagi tagasi. Sama kordus enne poolaja lõppu, teise poolaja alguses ja ka enne mängu lõppu. Kui autor sõpradelt taolise kummalise käitumise tagamaid uuris, sai ta vastuseks: ''Nad on nähtavasti midagi seadusevastast korda saatnud ega tohi staadionile minna. Et nad seda valedokumendiga ei teeks, peavad nad võistluse käigus käima politseis nägu näitamas ja allkirja andmas, tõestamaks, et nad on staadioni territooriumilt väljas.'' Nii palju reegleid siis puhtalt pallimängu pärast.

Mina aga hakkan küll nüüd mõtlema, kas õnnestuks endalgi tulevikus Sitsiiliasse kolida!

26 NY Timesi menuautori ühisromaan, „Surnud ei saa rahu", tõlkinud Anne Kull, Ersen.

Räägitakse, et head kokad, kui nad kõik ühe pliidi juurde lubada, ei keeda head suppi. Kokkade kohta ei oska öelda, ent kui hulgal USA krimi ja actionkirjanikul paluda kirjutada kamba peale üks raamat, on tulemus suurepärane.

Samas... Antud juhul kirjutas igaüks oma osa eraldi, aga kui nad kõik kambakesi koos olnuks...

Niisiis, üks lükkab loo liikuma. Peredraama. Mees on tropp ja lööb üleaisa. Ta abikaasa, sümpaatne ja varakas, kavatseb mehe kuradile saata. Ent mees kaob ise. Kõiksusesse. Loomulikult mõistetakse naine süüdi ning, nagu ookeanitagustele kohane, mõõdetakse talle samasuguse jaoga ehk kohaldatakse surmanuhtlust.

Kümme aastat hiljem kavandab uurija, kelle abil naisterahvas süüdi mõisteti ja kes on aru saanud, et asjad pole nii, nagu paistavad, mälestuskokkutulekut ning ihkab seks ajaks tõe ilmale tuua.

Ses raamatus on nii mõndagi paeluvat. Esiteks muidugi multiautorlus. Kui muidu võib aimata, mis eelnevale järgneb, siis antud juhul mitte. Igaüks sikutab vankrit ise suunas, loob tegelasi, sündmusi ja keerdkäike, kus järgmistel tuleb seigelda.
Teiseks kunstimaailm: peategelased töötavad San Francisco ühes kunstimuuseumis, mistap avatakse antud mikromaailma telgitagused, mis puhtusest paraku ei hiilga.

Kolmandaks: taaskord üritab üks seltskond võidelda surmanuhtluse vastu näidates viidates vandemeeste võimalikule eksimusele. Paraku ei kõiguta kirjanike protest süsteemi, mis on rahul sellega, et laaste ikka lendab.

Ning kolmandaks: tore on üle pika aja lugeda korralikku ameerika thrillerit, sest sealsed actionromaanid erinevad suuresti euroopalikest.

Kokkuvõtteks: autorite jõuk on suutnud teha hea töö.

Chris Harrison, „Ülepeakaela. Armununa Lõuna-Itaalias", tõlkinud Kadri Lutt, Tänapäev.

Mida teeb üks õige mees, kui armub Itaalia neidu? Loomulikult pakib kotid ja kihutab maakera kuklapoolelt - antud juhul Austraaliast - otsmikupoolele. Lõuna-Itaalia väikelinna.

Paraku ei ole asjad nõnda lihtsad miskit, sest neiu neiuks, muuta tuleb tervet eluviisi, sisemist filosoofiat ja tõekspidamisi, sest lõuna ei ole lääs.

Kohanemine oli pehmelt öeldes vaevaline, sest pidevalt sebida harjunud läänlane ei suuda hoobilt omandada manjana-kultuuri, kus elu voolab kui tavott. Ja mitte ainult see. Kaua me peaksime vastu Itaalia perekonnas, kuhu kuulub neli põlvkonda ja paarkümmend inimest, lisaks teist sama palju külalisi - just säärane kogemus sai autoril osaks külaskäigul neiu sugulaste juurde Sitsiiliasse. Ei mingit üksindust ja rahu.

Ühel hetkel, kui koliti Milanosse - põhi ei võta, muide, Itaalias lõunat omaks, teinekord keeldutakse altpoolt tulnuile suisa korterit üürima - toimus murdumine ning depressioonis mees põgeneb läände tagasi. Londonisse.

Ent eelnev on sees midagi murendanud. Peagi hakkab hing kibelema Itaalia järele ning noored on peagi taas koos. Ühel hetkel tunnistab ämm, et väimees on rohkemgi itaallane, kui ta tütar. Sama mõistab autorgi, sest tormamine on asendunud meelerahuga.

Oh kui erinev on lõuna läänest, ning erinevused on suurepäraselt välja toodud. Kõigis eluvaldkondades: olmes, hariduses, bürokraatias...

Kui raamatut kuhugi liigitada, siis süvitsi minevaks reisikirjaks, mille on paberisse talletanud mitte turist, vaid itaallaseks muutunud läänlane. Ei mingit klantspilti ega vaimustumist katedraalide fassaadidest. Küll aga kamaluga mõistmist ka probleemide puhul ja sügav austus inimeste vastu, kes on säärased nagu on.

Kuna oma loo on kirja pannud ajakirjanik, kes teab, kuidas sõna seada, tuleb talle südamest aplodeerida.