Luke Harding, „Maffiariik", tõlkinud Leho Luunja, Tänapäev.

Jälle üks raamat tänapäeva Venemaast. Ent esiteks: mis sest, et jälle, teema on huvitav ja asjakohane just meile, kes me lagunenud impeeriumi naabriteks oleme sattunud. Ja teiseks: mitte niisama raamat, aga hea raamat.

Raamatu autoril õnnestus töötada neli aastat Venemaal ajalehe The Guardian korrespondendina, misjärel saadeti ta riigist välja kui ebasobiv persoon. Noh, otse nõnda ei öeldud, leiti paar pisipattu, mis võimaldasid akrediteeringut mitte pikendada.

Kõik on loogiline. Miks peaks Venemaa taluma mingit tüüpi, kes ei kirjuta asjast nii nagu peaks, vaid nii, nagu asjad tegelikult on. Muide, Harding vihjab mitmel puhul ajakirjanikele, kes ei edasta Venemaalt pädevat infot, vaid pehmendatut. Põhjus: maailm ei taha kuulda halbu uudiseid.

Õigupoolest on raamatus Venemaa lähiajalugu, rõhuga tähtsamatele sündmustele - sõjad Tšetšeenias ja Gruusias; KGB, vabandust FSB domineerimine; presidendimängud; Hodorkovski protsess; äri ja võimu koostöö; Putini kujuteldamatu rikkus ja muu säärane. Seejuures ei konstateeri autor fakte vaid annab selgitusi ja avab taustu jõudes järeldusele, etVenemaa on kokku üks maffiariik, kus ei saagi lõpuks aru, kes valitseb. Igatahes on ametnikud nii-öelda kleptokraadid, kelle esmane ülesanne on oma taskuid täita. Ja esikleptokraat on muidugi Putin, maailma üks rikkamaid inimesi.

Omaette väärtus on kirjeldustel elust Moskvas ja reisidest kaugemale, kus KGB, vabandust, FSB valvas silm on aina jälgimas. Ja mitte pelgalt jälgimas, vaid ka koduvisiite tegemas - muidugimõista ajal, kui pererahvast kodus ei viibi.
Ühesõnaga: Venemaal pole nõukogude ajaga võrreldes muutunud muud, kui vaid riigi nimi. Ja hümni sõnad.

Piret Raud, „Natuke napakad lood", Tänapäev.

Täiskasvanute maailm on kummaline. Koolis saab laps kurjustada, kui joonistab rohelise hobuse, kellel on rulluisud jalas. Et ei olevat realistlik. Ja järgmises tunnis räägitakse tõsimeeli muinasjuttu, kus loomad räägivad ja nõiad teevad kurjust. Ja nõnda ei saagi laps aru, miks ei või hobune olla lilla, küll aga kõnelda kolmes keeles.

Sama on huumoriga. No miks ei võiks me kõik aeg-ajalt pisut ära pöörata ja lolli juttu ajada. Ka koolis. Huumorimeelt on vaja arendada täpselt samavõrd, kui lihaseid ja lugemisoskust. Muidu saamegi kivistunud näoga kamba.

Ühesõnaga, ses raamatus on mindud üle võlli, aga seda vaid triipsuuga õpside arvates.

No on ju olemas hobune Roosi, kellest saab ebatervislike kartulikrõpsude sööjast tervisliku pudru austaja. Ja sõdur, kes täidab alati käsku, ja läheb vajadusel kuu peale. Ning mobiiltelefon, kui väriseb, ju tegelikult kardab. Ning miks ei võiks lehm ikebanat armastada. Ning lõpetuseks ka midagi matemaatikutele: ring, kolmnurk, kaks ruutu ja seitse sirget kriipsu jõid teed.

Lugege lapsele seda raamatut ja maailm muutub rõõmsamaks!

Venedikt Jerofejev, „Moskva - Petuški", tõlkinud Ott Arder, Tänapäev.

Raamat on läbi loetud. Nüüd tuleks siia midagi kirjutada, aga hästi ei julge. Samas kirjutada ju tuleb: Jaan Martinson on Õhtulehe raamatublogi kubjas, kes nõuab: raamatu said? Nüüd kirjuta, arvusta!

Aga hästi ei julge.

Jerofejevi 1969. aastal kirjutatud, kuid alles 20 aastat hiljem ilmunud proosapoeem tõlgiti esmakordselt eesti keelde 1999. aastal. Kui toona söandas kirjandusteadlane Maie Kalda selle väärtuse kahtluse alla seada, tegi Vaapo Vaher ta Eesti Ekspressi veergudel verbaalselt pihuks ja põrmuks (http://paber.ekspress.ee/Arhiiv/2000/16/Areen/Raamat.html): „Praegune eesti kriitika ei ole pädev vene uuemat kirjandust analüüsima, taustu paljastama, kontekste haistma."

Vene kirjanduse professor Irina Belobrovtseva on Eesti Päevalehes põhjalikult lahanud nõukaajal madalat profiili hoidnud, ent põranda all samal ajal oma kirjutistega paljudele korda läinud Jerofejevi fenomeni.

http://www.epl.ee/news/kultuur/meie-aja-kangelane.d?id=50805927

Ma läheneks Jerofejevile veidi teisest küljest. Tänasel päeval on tegemist Pandora laekaga, mis ei kipu enam avanema. Väidan, et eestikeelse esmatrüki aegu oli sel hoopis rohkem tänulikke lugejaid kui nüüd. Ja 15 aasta pärast pole peale mõningate friikide enam kedagi. Sest aeg on muutunud. Nõukogude päevil, kui „Moska - Petuški" käsikirjana käest kätte käis, oli tegemist vastalise kirjandusega. Jube vahva oli ridade vahelt varjatud tähendusi koukida. Kuid too ajastu, mil seda teha tuli, on lõppenud. Nüüd tahaks kõigest lugeda pigem ridadelt, mitte nende vahelt.

Enne „Moskva - Petuškid" töötasin läbi Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi", mis räägib ilustamata ja šifreerimata Nõukogude Liidu vanglasüsteemi õudustest. Pakkuge, kumba raamat kõneles minuga enam? Kumba kahest pean kaalukamaks?

Vahepõikena Jerofejevi teose sisu lühikokkuvõte: pidurdamatu joodik Venitška Jerofejev sõidab Moskvast Petuškisse pruudile küll. Ta joob teel väga palju. Kõik teised joovad ka. Palju. Juhtub aga nii, et salapärasel kombel satub ta Petuški asemel Moskvasse tagasi, kus neli meest ta miskipärast mõrvavad.

Kultuurigurud loomulikult pistavad nüüd kooris kisama: raamat on kõiksugu vihjetest, parafraasidest ja alltekstidest tiine, sina räägid ainult rongisõidust ja purjutamisest! Ja juba otsitakse välja ristilöömiseks vajalikud tööriistad...

Kuni nad kohmitsevad, jõuan piiksatada: mitmekihiline, jah, kuid tavalugejaga räägib eelkõige pealmine kiht. On aasta 2012. Kust mina pean aru saama, et need neli mõrtsukat on Marx, Engels, Lenin ja Stalin? Kui ainsaks vihjeks on, et „tundsin, nad kohe ära, aga ma ei hakka teile seletama, kes need neli olid" ja „kuidas ma nüüd seletaksin teile, mis lõustad neil peas olid? Einoh, röövlilõustad need polnud, pigem vastupidi, näojoontes võis aimata midagi klassikalist, aga silmad olid kõigil neljal - te ju teate? Kas te olete kunagi käinud Petuški vaksali peldikus? Kas mäletate, kuidas seal ümmarguste avauste all tohutu sügaval helgib ja loksub rohekaspruun löga - just niisugused olid ka nende nelja mehe silmad."

Ei, ma pole kunagi käinud Petuški vaksali kemmergus. Ega ole ka tutvunud

Eduard Vlassovi 600-leheküljelise „Moskva - Petuški" analüüsiga, mis aitaks võhikul Jerofejevit vääriliselt hinnata.
Kokkuvõttes: Jerofejev nõuab liiga palju ja annab liiga vähe. Tema maagia toimib omas ajas ja ruumis, kuid need ajad kaugenevad üha. Samas Solženitsõn on ajatu.

Javier Marias, „Oxfordi romaan", tõlkinud Kai Aareleid, Varrak.

„Kolmest kaks on surnud sestpeale, kui ma Oxfordist lahkusin, ning see paneb mind ebausklikult mõtlema, et äkki nad ootasid. Kuni ma tulen ja oma aja seal ära elan, et anda mulle võimalus neid tundma õppida ja neist nüüd kirjutada," on raamatu esimene lause. Kümnel juhul kümnest täppi minev lause, sest tahame ju teada, kes need kolm on ja miks neist juttu tehakse.

Vastused leiame raamatust tõesti ja ma ei hakka seda siin ära rääkima. Kuigi pean igaks juhuks hoiatama - pesuehtsa kriminaalromaaniga tegu ei ole. Olgu ka, et nuhkimist ja teadasaamishimu on siin tõesti palju. See on paradoksidest küllastatud teos. Seetõttu on autor (või tõlkija) lugenud vajalikuks selguse mõttes samade kaante vahele lisada ühe Mariase loengu, kus ta oma meetodit tutvustab ja ka romaani kohta üht-teist täiendavat ütleb.

Autor on siin diskreetselt taustal ja mul on tunne, et temast teame ikka lugemist lõpetades vähem, kui inimestest, kellest ta jutustab.

Mariase - see on üks ta varasemaid teoseid - tuntus Hispaanias on lihtsalt selgitatav. Ta on aastaid kirjutanud kolumne loetavates ajalehtedes ja sellega end tuttavaks teinud. Kuid teda tõlgitakse agaralt - tõlkeid on ilmunud pea poolesajas riigis - kus noist kolumnidest ja ajalehetööst midagi ei teata.

Arvan, et raamat on eeskätt inimestele, kes hindavad lugemisel tõsisemat mõttetööd. Lihtsaks suviseks lugemiseks valiksin pigem mõne ühe hingetõmbega läbi loetava põnevusromaani või hea elulooteose.

Steve Watson, „Ei. Tohi. Magama. Jääda", tõlkinud Tiina Randus, Hea Lugu.

Ikka juhtub, et ärkad hommikul ega adu, kus oled. Ent kui peegli ette jõudes ei suuda mõista, kes sulle otsa vaatab - oleks nagu sina, aga kortsulisem, paar kümnendit vanem - vaat see on karm. Aga kui nii juhtub iga hommik... Just säärast elu elab raamatu peategelane Christine, kes kannatab raskekujulise amneesia all ehk tal puudub võime moodustada uusi mälestusi.

Midagi nagu meenub. Ajast, mil ta oli kahekümnendates. Nüüd lähenevad aastad viiekümnele. Ent on armastav abikaasa, kes hommikust hommikusse selgitab: juhtus avarii, sa kaotasid mineviku.

Kuid on ka arst, kes tahab aidata ning teeb ettepaneku päevikut pidama hakata. Mehe eest salaja. Nõnda mälestusi paberile pannes hakkab ilmuma hägune tegelikkus, kus asjad ei ole nii, nagu olema peaks.

Raamatus peitub isepärane pinge. Midagi peaks nagu toimuma, aga ei toimu. Saladused avanevad, pusletükid leiavad ükshaaval oma koha, aga tervikpilti ei ilmu enne, kui raamatu lõpp kätte jõuab. Nojah, tegelikult pisut varem, aga see selleks.

Anekdoot räägib, et mäluta inimesel on hea: aitab ühest raamatust ja ajalehest. Tegelikult ei ole.

Ann Alari, ''Minu Inglismaa'', Petrone Print.

Kui mina peale ühte Inglismaal elatud aastat olin arvanud, et tunnen Inglismaad läbi ja lõhki, siis raamatut lugedes jõudis mulle üha enam kohale, et mu reisid jäid seal mail lühikeseks.

Raamatu autor on Inglismaal töötanud ja elanud juba paarkümmend aastat ja teose kokkupanemisel arvestanud, et lugeja saaks põgusa ülevaate kuningriigi erinevatest paikadest - mägikülast suurlinnadeni välja.

Mitmed korrad käis mul lugedes peast läbi ''ohoo, kas tõesti,'' näiteks kui sain teada, et alles peaministri Blairi ajal hakati lubama naistel välisministeeriumis pükskostüümis tööl käia või et Suurbritannia on suurima lambakarjaga riik maailmas. Suur oli äratundmisrõõm lugeda talvel poolpaljalt käivatest inglastest ja röstitud pannkoogitaolistest crumpetitest, mille aukudest sulavõi välja voolab. Nüüd ma tean, et Inglismaale pean minema tagasi; tahan ka oma jalaga käia Ashmole'i muuseumis ja sõita Orient Expressiga, kus õhtusöögil praad kolmest erinevast linnulihast koosneb.

Erinevalt samast sarjast eelmisena läbi loetud ''Minu Tšiiliga'', sobiks käesolev raamat ka reisihuvilisele, sest annab vihjeid kohaliku söögi-joogi ja ringiliikumise kohta.

Küllap pikk ajakirjandusvallas töötamine aitas kaasa nõnda kaasahaaravale kirjastiilile ja raamat saigi ootamatult ruttu läbi. Et viiele plussi panna, oleks lootnud mõnel fotol kanali ja silla asemel autorit ennast ka näha.

Glattaueri austajad, valdavalt naised, kindlasti mäletavad raamatut „Hea põhjatuule vastu". See koosnes virtuaalsest kirjavahetusest Emmi ja Leo vahel, mõneti piinlikku sellist. Ei eelda ju, et täiskasvanud inimesed ei suuda kuidagi oma kõhklustest välja murda, isegi kohtuda mitte. Ja teinekord kirjades nii halemeelselt abitud on.

Väidetavalt lugejate survel on Glattauer nüüd järje kirjutanud. Lasknud Leo ekslema uue armastuse otsinguil, selles pettuda, Emma üles otsida ja pärast arvutuid kõhklusi-kahtlusi ehk teineteist ajuti koos voodit jagamas leida.

Ütlen ehk, sest eks ole tolle virtuaalse kirjavahetusega ju nii, et võib-olla tuleb Glattaueril taas idee kõik segamini paisata. Seniks on lõpp peaaegu õnnelik. Kuigi kaksipidi tõlgendatavam - romaan e-kirjades ju jätkub (pöörake tähelepanu viimasele leheküljele, mille mõni lugemata jätab). Kuigi ilmselt öid koos veedetakse.

Tõtt öeldes, et julge raamatut soovitada ka neile, kes esimest Glattauerit lugesid. Las jääb parem sealt lugu kibemõrkjalt pooleli.

Ilmar Palli, Virkko Lepassalu, „Wabariigi viimased sõdurid", Maalehe Raamat.

Kui korjata riiulitäis raamatuid, et saaks kokku Eesti ajaloo, võiks antud teos olla nende hulgas. Tegu pole tõsiteadusliku, vaid hoopis ilukirjandusliku kokkuvõttega metsavendade elust, ent annab sellegipoolest (või hoopis selle tõttu?) möödunud sündmustest tõepärase ülevaate.

Hästi kirjutet raamat, väärikal paberil ja väärikas köites. Pilte üksjagu.

Nagu autorid ühe loo sees ütlevad, on: „Mälestused tollest ajast sünged, tänapäeva inimese jaoks vahest liigagi. Kuid enamik talub kenasti ja iga päev TV-kanalisatsioonist voolavat valdavalt vägivaldset menüüd. Ometi oli just niisugune ja reaalselt vägivaldne metsavendade argipäev, mida jätkus kellele pikemalt, kellele lühemalt."

Tõsilood pikitud legendide ja kangelaslauludega. Asjast räägitakse nõnda, nagu asi käis. Realistlikult. Nii ühe kui teise, kui kolmanda - mõni legendaarne, mõni mitte - elu ja surm.

Võib öelda, et sõjajärgsed aastad oli korralik plekk meie eksistentsil. Omad võitlesid omade ehk vastsed kommunistid metsavendade vastu. Ja mitte alati polnud metsarahva hävitamise põhjuseks ideoloogia: mõni pidas pearaha piisavalt mahlakaks, et kaasmaalane üles anda või suisa maha nottida.

Teistpidi notiti komsomoliaktiviste ja küüditajaid, piirkonnavolinikke ja keelekandjaid. Ühesõnaga: väikestviisi kodusõda.

Sulev Nõmmik, "Minu elu tsunftis", Tänapäev.

Ühele antakse näpuotsaga, teisele valatakse kapaga. Sulev Nõmmik oli suurepärane näitleja, kuid sama hästi võinuks olla ka kirjanik. Tema kirja pandud mälestused „Minu elu tsunftis", milles on lõike varemgi ilmunud, kuid nüüd kõik ühtede kaante vahel, on esitatud briljantses eesti keeles ja tekstis.

Harva kohtab teoseid, kus sõnad oleks sedavõrd viimistletud ja lausest viimnegi õhk välja pumbatud, et alles jääb vaid oluline. Ent särava Nõmmiku juures pole nautlemiseks pelgalt sõnademäng, vaid ka peene huumoriga vürtsitet mõte.
Nõmmik meenutab olnut ja inimesi. Soojalt ja südamest. Juhtumusi. Kusjuures ei mingit kibestumist ega ärapanemist. Küll aga mõistmist ja filosoofiat.

On Bussijuht, kes mõnikord suisa hobusemehest mööda kihutas.

On Kontsertmeister, kes: „Pärit poola-saksa-vene-eesti segatud verega segapuust ja nii kummaliselt sassi läinud, et viiekümne eluaasta jooksul ei olnud ta enam ega vähem selgeks õppinud ühtegi kodumaal käibel olevat keelt."

On Tenor, kes: „Ise jõudis alati pisut hiljem kohale kui tema kadestamist väärt diafragma."

On Isake Administraator, kelles pidi midagi peituma, sest: „Kord küsis temalt nõu isegi ministeeriumi klubitöö instruktor!"

On Näitejuhi Abi, kelle erktundlik närvipartituur reageeris igale eksimusele ja keda seetõttu ülepäeviti teatrimajast kanderaamil välja kanti.

On Riietaja ja Revident. On Abel ja Pärn. On elust statsionaarist ja elust ratastel.

On suurepärane lugemiselamus!

* * *

Kollektiivsest entusiasmist haaratuna saabus kogu trupp Orissaare sauna. Peenrahakott näpu vahel, küsis Kontsertmeister saunamehelt:

"Fabandust, mis maksab üks saunabiljätt?"

„Koos vihaga kuuskümmend kopikat."

„Muusääs, fabandust, ma äi kanna täiä fastu mingit fiha."

Hans Weiss, „Korrumpeerunud meditsiin", tõlkinud Anu Wintschalek, Äripäev.

Miks peaks arvama, et ravimitööstus peaks olema eetiline, kui kapitalistlikus maailmas ajavad kõik taga kasumit? Ja kui on võimalus teenida raha, siis võib ju pisut laaste lennata.

Ühesõnaga: ravimifirmade eesmärk on inimestele sisse sööta võimalikult palju keemiat ning võimalikult kalli raha eest. Kuidas seda tehakse, on antud raamatus kenasti lahti seletatud.

Kui esmalt hinnast rääkida, siis kasum, mida ravimifirmad teenivad, on muljetavaldav. Kõikvõimalike vahenditega üritatakse patsiendi taskust viimne välja pigistada, et järjekordne miljon või miljard plussi exeli-tabelisse kirjutada.

Tegelikult on kõiksugu tablettide ja tinktuuride omahind marginaalne, üsna olematu, moodustades müügihinnast protsendi või paar. Mida suurem häda, seda räigem hind - tahad elus püsida, maksa. Nuuma aktsionäre.

Hea küll, kui häda, siis häda ja ravimita hakkama ei saa. Ent milline tablett on parim? Taskukohasem? Ju ütleb seda arst, Hippokratese ehk eetikavande andnud arst. Või ütleb? Aga miks peaks, kui teatud ravimi määramine talle endale üht-teist tasku toob? Kas tohtrid ei ela kapitalistlikus maailmaruumis? Nagu raamatust selgub, on osa arste justkui ravimifirmade palgatöötajad, keda medikamentide valmistajad üle kuldavad, et ise kullatud saada. Ja seda jõukal Saksamaal või Austrias. Mis siis vaestest riikidest veel rääkida.

Ideedel, kuidas kasumit suurendada, pole piire. Miks peaks ravimeid pruukima vaid haiged inimesed? Kui lasta käibele legend, et kui ka terve tableti põske paneb, on tal väiksem võimalus haigestuda. Totter ju? Aga on neid, kes usuvad.

Ja kui langetada normaalse vererõhu piiri allapoole või liigitada normaalne vererõhk kolmeks - kõrge normaalne, normaalne ja optimaalne... Õnneks säärased trikid läbi ei läinud, ent kui juhtub terve patsient rahamaia arsti otsa, keda usaldab, tuuldub ta rahakott kenasti. Kas inimene sellest tervemaks saab, on iseasi.

Üks eraldi teema on ravimikatsetused. Paigas on reegel, et kui antud haiguse vastu on ravim olemas, siis patsiendile katsetuste faasis platseebot sööta ei tohi, see põhjustab asjatuid kannatusi. Ent kas sest reeglist ka kinni peetakse? Arstidele laekub uuringute läbiviimise eest kümneid ja sadu tuhandeid eurosid isiklikule pangaarvele, mistõttu patsientide kannatused neile väga korda ei lähe. Miks peaks? Raha on ju jumal!

Raamat on täis tõsilugusid, kuidas meiega käitutakse meist vähimatki hoolimata. Autor on end susserdanud ravimiesitlejaks ja käinud kongressidel, kus ravimifirmad räägivad ausalt ja peenutsemiseta, mis neid tegelikult huvitab ning tohtrid, kes saavad kasumist oma osa, noogutavad rõõmuga kaasa. Ta on suutnud avada kümnete tipparstide tegeliku palge.

Üks siiski rahustab - umbes pooled tohtritest tahavad siiski öösiti rahulikult magada ja tegutsevad siiski patsiendi, mitte ravimifirma hüvanguks. Ehk siis tuleb endale leida õige arst.

Ngaio Marsh, „Haudvaikus", tõlkinud Kaisa Kopliste, Elmatar.

Ei saaks öelda, et Marsh oleks Eesti lugejale teab mis tuntud. Krimikirjanduse austajale küll, aga neile, kes põnevusromaane vaid servast näksivad, pigem mitte. Nemad teavad (ja loevad) Agatha Christiet.

Jah, Christie on tuntum ja kaalukam ja pärjatum ja... Ent palju on temast alles jäänud? Ses mõttes, et romaanid küll, ent kas ta on ka järeltulevate põlvede krimikirjandusse märgi jätnud? Kui, siis pisikese. Küll aga on Marsh.

Kui lugeda tänapäevast briti krimiromaani a la Ann Granger või Caroline Graham, siis Christiest pole neis lõhnagi. Marshist on. Näiteks laiem pilt paigast ja kogukonnast ja persoonidest, kus tegevus toimub. Ka ei ole mõrv asi iseenesest, vaid asjaolude kokkulangemisest tingitud paratamatu sündmus.

Marsh ei lase mõrva uurida amatööridel, nagu Christie, vaid peab politseinike - näiteks vaneminspektor Roderyck Alleynit, kes esineb kümnes tema romaanis, ka „Haudvaikuses" - piisavalt pädevaks.

Aga jah. Külakogukond on hämmingus, kui üks daam sooritab enesetapu, mis, nagu peagi selgub, oli hoopistükkis mõrv. Neid, kes võinuks daami teise ilma saata, on hulgi. Niisiis tüüpiline briti krimka.

Marsh, muide, oli uus-meremaalane.

Üllatav raamat. Üllatavalt hea, kui täpsustada. Mitte millestki, või õigemini kõigest võimalikust on tehtud mõnus lugemine. Kuivõrd lugemine Eesti traagilisest saatusest mõnus olla saab.

Jutt käib neljakümnendatest, kui Venemaa oma baasid Eestisse tõi ja need sõdalastega täitis. Nüüd oli kohalikel surakatel - nii nimetati Peipsi ääres venekeelset lumpenit, kui tänapäeva mõistet kasutada - hea julge oma asju ajama hakata. Tööd ju teha ei viitsitud, aga hästi elada sooviti. Selge, tuleb võim üle võtta ja juhtima hakata.

Naer läbi pisarate võib olla küll ulunud väljend, ent siinkohal sobiv. Surakate humoorikad juhtumused, mis võivad olla linnalegendid, võivad ka mitte. Aga just nii ta läheb, kui hariduse ja mõtlemisvõimeta tüübid tehaseid ja riiki juhtima pannakse.

- - -

„Kas ta loomadest midagi teab?"

„See on ainuke nõrk punkt, aga lõpuks kõige tühisem. Loomi ja raamatupidamist ta ei tunne, aga mis sellest. Tähtsam on parteiline joon."

- - -

Aus kannatab, kuid kaval tuulelipp võib igas ühiskonnas hästi ära elada. Noh, nagu praegugi. Aga toona veel enam. Ärimehest võib ühtäkki saada arst, kui ostetud diplomi kolikambrist välja kraamib, ja muud säärast.

Paraku on mündil enamasti kaks külge. Hea elu võib ruttu pöörduda košmaariks ning vene võimu ajal eriti. Põhjuse leiab alati, räägiti toona. Ja kui on põhjus, tuleb parteipilet lauale panna või hullemal juhul seina äärde minna. Ikka juhtub.
Aga ega õnn igavesti kesta. Ilmasõda jõudis siiagi, ning siis oli surakatel kiire minek.

Raamat, olgem ausad, on üsna tükiline, justkui rabedate niitidega erinevatest lugudest kokku seotud, aga püsib kenasti koos.

Patrick Rothfuss "Targa mehe hirm", I raamat, tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Pärast ülimenuka esikromaani „Tuule nimi" üllitamist pani Patrick Rothfuss fännide kannatuse tõsiselt proovile. Tervelt neli pikka aastat tuli lugejail järge oodata, inglise keelt mitte oskavatel inimestel veelgi kauem. Eestlastele saabus leevendus veebruaris, kuid nagu juba tavaks saanud - poolikult. Millal küll teine pool raamatust tõlgitud saab?

„Targa mehe hirm" on oma eelkäijale igati vääriline järg. Lugu jätkub harjumuspärases stiilis: olevikus kõrtsipidajaks maskeerunud peategelane Kvothe pajatab kroonikule ning oma salapärasele deemonist õpilasele üha uusi seiku oma varasemast elust. Aeg-ajalt võtab ta aga aja maha ning toob kuulajad reaalsusesse tagasi - sellised peatükid kannavad alati nime „Vahemäng".

Ehkki lugeja fookus hoitakse peamiselt minevikus, muutub olevikki märkamatult põnevamaks.

Ka „Targa mehe hirm" on oma olemuselt koolilugu ning koolilugudes leidub alati see miski, mis lugejaid paelub.

Ehkki Kvothe teeb ülikoolis edusamme, peab ta endiselt rinda pistma nii vanade kui uute probleemidega: pidev raha nappus on kõige selle juures üks väiksemaid muresid. Nii südamedaam Denna, rahalaenaja Devi kui rikka aadliku esmapärijast koolivend Ambrose hoiavad igaüks omal moel Kvothet pidevas tegevuses. Ning hetkel, mil kõik näib juba laabuvat, peab ta üsnagi ootamatult laia ilma õnne otsima minema.

Kvothe asub tegutsema Vinti mõjukaima aadliku õukonda, lootusega endale viimaks ometi patroon hankida ning tema perekonna mõrvanud üleloomulike jõudude kohta rohkem teada saada. Sealgi satub ta seikluste keerisesse ning eestikeelse teose lõpuosas rändab peategelane koos rühma palgasõduritega meeri maadel maksukogujaid kimbutavate teeröövlitega arveid klaarima.

Võin etteruttavalt öelda, et kõik need paigad, kuhu Kvothe selle käigus nii ette plaanitult kui plaaniväliselt satub, lisavad kogu loole veelgi rohkem põnevust ja salapära, ning isegi originaalkeelse teose lõpuks on kogunenud küsimusi kordi rohkem kui vastuseid.

Patrick Robinson, Marcus Luttrell, „Ainus ellujäänu", tõlkinud Heikki Talving, Grenader.

Dokumentaaljutustus Afganistani käimasolevast sõjast, selle tegelikkusest ja õudustest, sõdurist ja tema olemusest ning hingest.

Raamatul on kaks osa - eellugu ja pärislugu - ning ühtviisi haaravad on mõlemad.

Saada USA mereväeüksuse SEAL liikmeks, on antud vähestele. Luttrell oli üks neist käputäiest, kes treeningprotsessi vastu pidas. Raamatu esimene pool ongi pühendatud SEALi poiste drillimise üksikasjalikule kirjeldamisele.

Lugedes kõikidest neist vintsutustest ja tuhandetest kätekõverdustest, jääkülmas vees ligunemistest, miilide kaupa jooksmistest, palgitassimistest, võitluskunstide õppimistest, magamatustest, põrgulikust viimasest nädalast, mis kokkuvõttes mehe rauaks muudab, siis olgem ausad, paljudel jätkuks vaimujõudu vastu pidada?

Just vaim oli see, mis mehi alt vedas. Loobusid ka kehalt vägevad. Kusjuures mõneti on SEALi treeninglaagri lood kui õpetus iseseisvaks eluks - ära vaata tulevikku ega raskustele, mis sind võivad ees oodata, vaid proovi see hetk üle elada. Mine samm korraga! Kas pole õige?

Ja siis Afganistan. Nüüd ja praegu. Kuigi sündmused toimusid ühel selgel juunilõpu ööl 2005. aastal suundusid USA mereväe eriüksuse SEAL neli võitlejat Afganistanis oma baasist Pakistani piiri äärde. Nende ülesanne oli vangistada või tappa üks al-Qaeda kurikuulsamaid komandöre, kes oli end sisse seadnud ühes Talibani tugipunktis ning ümbritsetud väiksearvulise, kuid hästi relvastatu salgast. Ent kas on aastatega midagi muutunud?

Läksid neli meest, tagasi tuli neist vaid üks. Tragöödia sai alguse liiginimlikust suhtumisest, kui nii võib öelda: varitsuses koha sisse võtnud SEALi meestele sattusid peale kolm karjust. Lihtsat meest, kel ometi pilk vihaselt vilamas. Algas sisemine võitlus, kas lasta nad maha - sõjas on sõja seadused ja laastud ikka lendavad - või minema. Lasti minema. Tund hiljem oli sadakond ja enamgi afgaani sõjardit kohal.

Luttrell kirjeldab hingepiinu, sest sisemiselt ta teadis, et karjuste tapmist pooldanud kaaslastel on õigus. „Kuid minu probleem on, et mul on ka teine hing. Kristlase oma. Ja see tõstis pead. Mu ajus hakkas keerlema arusaam, et kolme relvitu mehe külmavereline hukkamine oleks väär. See oli mu elu kõige lollim ja ajukääbiklikum otsus."

Algas lahing. Ellu jäi vaid Luttrell. Granaadikillud jalas, ranne puru, näolt nahk maas. Seejärel kolgata tee vabadusse, kus afgaani külarahvas talle kaitset pakub. Seega hindab taevas siiski inimlikkust.

Raamat väärib lugemist mitte ainult seetõttu, et on hästi kirjutet, vaid et pakub piisavalt mõtlemisainet: kas sõda on väärt pidamist? Ja kui ei ole, siis mida teha, kui nad tulevad meie õuele meid hävitama?