Gunnar Press, „Aavo Pikkuus: kurat rattasadulas", Menu.

Millegipärast läksid venelased, kui mõni eestlane neist peajagu parem oli, kohutavalt närvi ning tõid mängu rahvuse. Georg Lurich, kes enam kui sajand tagasi idapoolseid maadlusmatil tuuseldas, sai hüüdnimeks Tšuhnaade Jumal (Tšuhhonskii Bog). Aavo Pikkuus oli põrguline nii loomult kui rattasadulas, mistap kutsuti teda Mittevene Kuradiks (Tšort Nerusskii).

Pikkuus on temast kirjutajale kui kingitus. Isegi siis, kui kõike ei räägi või kui räägib, siis palub mitte kirja panna. Poolgi tema elust ja juhtumustest (ka siis, kui sellest poolest pool tõele vastab) väärib raamatusse raiumist. Raiutigi. Ja raamat sai hea. Väga hea.

Tea, palju Pikkuusi nimi nooremale põlvele ütleb. Olümpiavõitja ja maailmameister, võitis vist ka mingi tuuri...
Eakamatele spordifännidele oli Pikkuus kui sära hallis taevas, mees, kes venkusid paika pani, andes sellega kinnitust, et eestlased, kuram, on ikka kange rahvas.

Ega Pikkuusi (olelus)võitlustest toona palju kirjutatud. Polnud võimalik, tsensuur ju. Ametlik jutt kõlas, et nõukogude sportlaste ühine pere ja muu säärane blä-blä. Tõde liikus rahva seas legendidena. Et kuidas Pikkuus end kehtestas ja sõna otseses mõttes rusikatega ning läbi vere end N.Liidu koondisse, Rahutuuri ja Montreali olümpia võitjaks murdis.

Ja just nii oligi, nagu selgub raamatust, kus nii mõnigi linnalegend tõestust saab. Meenutus esimesest koondiselaagrist.

„Võitlusliku maneeripärast sai Pikkuus hüüdnime Tšort Nerusskii ehk Mittevene Kurat. Nikolai Gorelov korrutas Novõi Afonis seda, kuni Pikkuus käratas: „Kui veel korra ütled, panen paugu!" Gorelov läks Pikkuusi nina alla ja ütles eriti selgelt: „Tšort Nerusskii!" 18-aastase noormehe rusikalöök oli kiire, täpne ja tugev. 24-aastane Gorelov kukkus seljatagusesse hekki. Kohe hakkas veel vanem olümpiavõitja Valeri Lihhatšov käiseid käärima, et selgitada uustulnukale elu seadusi. Veeriku kandi poiss oli õppinud neid seadusi juba lapsena. Mittevene Kurat haaras asfaldilt pooliku tellise ja sättis selle virutamiseks valmis: „Nagu tuled, saad sellega vastu vahtimist!" Lihhatšov rehmas käega. Kogukond mõistis, et uus hunt mõistab huntide seas ulguda. Ta jäeti igaveseks rahule."

Igaveseks on siinkohal vist palju öeldud. Võitlus alles algas. Ent mitte kõigiga. Pikkuusil oli piisavalt suur hing ning sellest saadi ajapikku aru. „Hiljem sain aru, et kui Aavot kord usaldama hakkad, siis ei vea ta iial alt. Sõnad „sõber" ja „võitluskaaslane" on talle pühad," kinnitas koondisekaaslasest semu Aleksandr Gussjatnikov.

Raamatu iga peatükk on kui Pikkuusi elu - vikerkaarevärviline ja halastamatu. On kisklemist ja armastust, pettumusi ja rõõme, ränka trenni ja viinajoomist... Ühesõnaga: ei mingit ilustamist. Aga kes ütles, et eksistents peab olema ilus, ümmargune ja nurkadeta.

Vladimir Nabokov, „Kuningas, emand, poiss", tõlkinud Kersti Unt, Tänapäev

Tahaks kiita, aga mitte ülivõrdes. Asjata ei nimetata Vladimir Nabokovi peateoseks „Lolitat". Paarkümmend aastat varem sündinud „Kuningas, emand, poiss" pole sedavõrd kaalukas, uudne ega rabav. Ka stiililt jääb see noorena emigreerunud ja kodumaal põlu alla sattunud vene kirjaniku staarromaanist kaugele. Ent tegelikult on seegi teos täiesti okei.

Iseenesest on tegu klassikalise armastuskolmnurgaga - jõuka saksa kaupmehe Dreyeri kaasa Martha põlgab oma meest ja armub hoopis tolle vaesesse sugulasse Franzi. Sealt siis ka pealkirja motiiv. Nabokov ise on kommenteerinud, et jättis kõrge mängu ootuses kätte kolm kaarti ning pani maha ühe paari. Kui selle peene pokkerihõngulise sõnamänguga kaasa minna, siis hindaks nõnda: päris mastirida Nabokovile kätte ei jooksnud, kuid see segane kolmik on ühest paarist alati üle.

Kirjanik, keda tema ajas sõimati selle kohati pisut erootilise sisuga teose eest nilbeks, kiusab salaarmastajaid Marthat ja Franzi ajatu dilemmaga - kas armastus või raha? Nimelt tunneb raha pärast abiellunud Martha, et ei suuda enam kaasat välja kannatada ning tahaks salasuhte Franziga muuta ametlikuks. Paraku pole neil kummalgi hinge taga mammonat ning rahatu tulevik tundub Marthale niisama õõvastav nagu armastuseta abielu. Nii asuvad armukesed nuputama, kuidas tervisest pakatav härra Dreyer, kes ka ise kõrvalhüpete ees risti ette ei löö, kõrvaldada. Mürgitada? Maha lasta? Uputada?

Jätaks huvitava lõpplahenduse paljastamata (vihjeks: kuidas õnnestus Humbertil Lolita ema mõrvamine?) ja kiidaks hoopis Nabokovi „nilbust" - tänapäeval, kus seksi voolab kõikjal uksest ja aknast sisse, tasub vaid televiisor või arvuti käima lülitada, on vähe seda, mis tõeliselt erutaks. Peab tunnistama, et 1927. aasta suvel Pommeri lahe rannaliivadel sündinud romaaniideed realiseerides on Nabokov sellega üsnagi nappe vahendeid kasutades hästi hakkama saanud ja eeldades, et Guido Ilves pole viimase kümnendi jooksul märkimisväärset revolutsiooni korraldanud, siis julgeks öelda, et Nabokov teeb Eesti kultusajakirjale Maaja iga kell silmad ette.

Tiit Karuks, „101 Eesti spordilugu", Varrak.

Spordiajakirjanduse vanameister Tiit Karuks on teinud muljetavaldava töö, valides välja 101 Eesti spordilugu ning need nappide sõnadega lahti kirjutanud.

Esmalt autorist. Karuks on just õigeim mees antud töö jaoks. Lugupeetud ja väärikas, mistap ei kannata tema spordilugude valik vastuvaidlemist. Nagu Karuks ütleb, nii ka on.

Teiseks pealkirjast, mis on briljantne ja lubab enda alla mahutada kõike spordiga seotut. 101 Eesti sportlast või Eesti spordisündmust poleks välja kandnud.

Sisust. Kas siinkirjuta spordilugude valik olnuks sama? Kahtlemata mitte. Nagu poleks ta teiste autorite puhul. Ent raamatut sirvides saab aru, kuivõrd nabakümnesse on Karuks tulistanud, ja 101 korda. Ta on leidnud seda, mida teised ilmselt poleks: Jüri Soo, Leopold Tõnson, Oleg Sapožnin, TV 10 olümpiastarti, Jaanus Kuum, Tõnu Võimula... Kõik need isikud ja lood väärivad oma peatükki.

Lihtne on nuriseda, et miks pole raamatus seda või toda, aga palun: pistke oma lugu raamatusse, aga visake midagi välja. Nii lihtne see ongi! Tegelikult ei ole. Välja visata ei raatsiks midagi. Seega on Karuksi valik ainuõige ja vaidlusel lõpp.
Kunagi küsiti professorilt, kaua tal läheks tunnise loengu ettevalmistamiseks aega. Nädalaga saaks hakkama, vastanud professor. Aga neljatunnise loengu ettevalmistamiseks? No seda võiksin kohe lugema hakata, põrutas teadjamees.
Ehk siis kohutavalt keeruline on öelda vähe, kuid samas öelda palju. Võtta kellegi elu ja olemus, suuremat sorti sündmus või koguni terve ajajärk kokku kahel leheküljel. Karuks on seda kenasti suutnud.

Lõpetuseks. Kuidagi ei kadesta seda meest, kes peab poole sajandi pärast taaskord kirja panema Eesti spordilugusid. Vaat siis tuleb kindlasti Karuksi valikut kärpida ja see võtab ööune silmist.

M.C. Beaton, „Apla naise surm", tõlkinud Marja Liidja, Tänapäev.

Aplus ajab hauda. Sestap tuleks elada jumalale meelepärast elu. Vastasel korral ei tasuks imestada, kuid kehvalt läheb. Teinekord väga kehvalt.

Šoti mägismaine konstaabel Hamish Macbethi ellu saabub just mõnus rahu, kus saab lihtsalt olla, kui hakkab taas pihta. Tommeli mõisahotelli saabub kaheksa lootusrikast Vallaliste Tutvumisseltsingu liiget et omavahel tõsisemat tutvust sõlmida.

Paraku lähevad asjad algusest peale lörri: paarid ei haaku. Ent see on väiksem viga. Kohale saabub tutvumisfirma pealt sajakilone kaasomanik, toosama ablas naine, kes valmis hävitama tosinate kaupa kooke ja kanade kaupa suitsukanu nii, et kreemi ja rasva pritsib.

Ühesõnaga, õgardluse etalon, kes asub meestele külge lööma arvates, et on vähemalt Venus, on kui vistrik nina otsas. Samas on see vistrik rikas ning annab rikkusest teistelegi teada. Mispeale leitakse ta surnult, suur punane õun suus, nagu meenutaks seapraadi.

Nüüd on Hamishi kord lavale asuda. Kusjuures tema suhted lossipreili Priscillaga soojenevad, kuid keema veel ei hakka.

Lõbus krimka, kus elutarkust leiab küllaga.

Olev Remsu, „Supilinna poisid", Tänapäev.

Sai tuttava tartlasega asjast räägitud. Teatas, et ei sallis suurt seda Supilinna kanti. Ehk siis esiteks pole aastatega midagi muutunud ja teiseks on Remsul õigus: kõrgklassi Tartu pidas Supilinna katku tõbilaks.

Ega kilulinlasel - no ei salli Tartu seda uhkeldavat Tallinna koos selle kõrkide asukatega - pole asjast suurt aimu. Vähemalt enne raamatu lugemist. Nüüd on. Supilinn = agul. Mis ei tee seda linnaosa väärituks. Pigem vastupidi. Ka kilulinnas oli Kopli ja Sikupilli ja Pelgulinn justkui omaette paigad, kus elasid erilised inimesed erilist elu ja kuhu kesklinlane nina väga ei toppinud.

Ent küsimus pole niivõrd Supilinnas, kuivõrd inimestes, kes seal pesitsesid. Ja need maalib Remsu lõuendile suurepäraselt. Kuuekümnendad. Gagarin on just kosmoses käinud ja kinnitab, et Jumalat ei kohanud. Nõukogude aeg seega. Kuid, nagu tundus, oli tol sulaajal ja Supilinnas pisut rohkem vabadust öelda, mis südamel.

Huvitav, kas tänapäeva noored üleüldse mõistavad toonast elu? Kui polnud telerit, lapsed elasid õues ja ajasid omi asju, poest polnud tühjagi saada ning komsomoli astumine või mitteastumine oli teema? Ega nad mõika suurt ka noorte toonasest kõneviisist, millel Remsu oma raamatus kõrvupaitavalt kõlada laseb.

Igatahes vanema põlve inimestele, möödus nende noorus kus iganes, pakub raamat äratundmisrõõmu ja soojust. Jah, just niisugused me olime. Elasime ja olime, armastasime ja kaklesime, nutsime ja naersime, võitsime ja kaotasime.
Ning kokkuvõttes ei saagi aru, kelle nooruslugu see on - loed küll Supilinnast, aga paralleelselt kerkivad mällu pildikesed enese minevikust.

Tänan, supilinlane, meie enese mälestuste eest.

John Grisham, „Theodore Boone: lapserööv", tõlkinud Anne Kahk, Varrak.

Grishami teine lapsadvokaat Boone'i saaga, kus teismelisel Theol pole vaja niivõrd kedagi kaitsta, kui pigem üles leida - tema südamedaam April, kui nii võib nimetada, kaob keset ööd teadmata kuhu.

Tegu on noorteromaaniga ja sellisena tuleb stoorit ka võtta - ei midagi sügavat, hea lihtne lugemine nendele vähestele noortele, kes teavad, mispidi raamatut käes hoida.

Väikelinn läheb neiu kadumisest muidugi ärevile ning ärevus kasvab, kui üks tõsine kaak vanglast jalga laseb ning linnakesse peitub. Samal ajal leitakse jõest laip.

Theod koos semudega ei häiri, et politseil nende abi pole vaja ning nii asutaksegi Aprili otsima. Siinkohal pole vist vaja mainida, kas otsing õnnestub või mitte.

Kuigi raamat on lihtne ja lapsemeelne, saavad noored mõtteainet piisavalt. Teemad, mida käsitletakse - eelkõige peresuhted - on tõsised. Samaga jagab raamat algteadmisi juriidilises vallas.

Ian Kershaw, „Saatuslikud valikud", tõlkinud Ehte Puhang, Varrak.

Järjekordne vaade minevikku, teise maailmasõja, õigemini sellele vahetult eelnenud aegadesse. Otsitakse vastust küsimusele: miks? Ja kas oleks võimalik olnud teisi otsuseid tehes üleilmseid tapatalguid ära hoida.

Raamatus on välja valitud kümme episoodi, neist viimane 1941. aasta suvest-sügisest, kui Hitler otsustas juudid viimseni hävitada.

Võib ju arvata, et võtmeroll ses sõjas oli Saksamaal, kes tuli, nägi ja kaotas. Ent kas läinuks kõik nii, kui Inglismaa poleks mänginud Saksamaa esimeste sõjasammude ajal oma poliitilisi mänge, Itaalia ja Jaapan jäänuks neutraalseiks, USA sekkunuks sündmustesse maailmarahu kaitsjana sama operatiivselt, kui praegu või kui Venemaa, rahu kaitsja, olnuks sõja algatajale vaenlane, mitte sõber?

Ajalugu ei saa ümber pöörata ja möödunut olematuks muuta. Ka ei saa ilmselt möödunust õppust võtta, sest tulevad uued ajad ning taas on vaja otsuseid vastu võtta, kuid muutujaid on sedavõrd palju, et ainuõige lahendus lihtsalt puudub.

Niisiis, maailm peab juhtunuga leppima, sest tagantjärele tarkus ei maksa küünemustagi.

Boriss Akunin, „Spiooniromaan", tõlkinud Veronika Einberg, Varrak.

Kui seda veel pole tehtud, siis oleks viimne aeg Akuninile omistada krimikirjanduse suurmeistri tiitel. Või mitte ainuüksi krimikirjanduse, vaid ka intellektuaal-actionkirjanduse, sest antud romaan kuulub just sinna kategooriasse (iseasi, kas säärast kategooriat üleüldse olemas on).

„Spiooniromaan" on eesti keeli esimene Akunini niinimetatud žanrite projektist, kus suurmeister loob ilukirjanduse alaliikide klassikalisi näiteid.

Paraku ei ole antud raamatus klassikaga miskit pistmist. Õigemini - raamat saab ilmselt klassikaks, kuid tegu pole klassikalise, vaid akuninliku spiooniromaaniga.

Mingil määral, aga tõesti riivamisi, meenutab „Spiooniromaan" Viktor Suvorovi „Maoõgijat", kui see kellelegi midagi ütleb, aga Akuninil on rohkem inimlikkust, kahtlemist, filosoofilisi dialooge jne.

Niisiis: Kevad 1941. Saksamaa on kaotanud aega Jugoslaavia vallutamiseks, kuid otsustab siiski Venemaale tungida. Ent selleks oleks vaja vastasele teada anda, et rünnakut ei toimu. Ülesanne antakse agendile nimega Wasser.

Samal ajal Venemaal ehk N.Liidus ehk vastuluures pannakse kiirelt kokku Saksamaa suunal töötav grupp, sest see suund oli pärast mittekallaletungi lepingut laiali aetud. Gruppi satub noormees, sportlane, saksa keele oskaja, komsomol, ühesõnaga progressiivne tulevik. Nimi: Jegor Dorin. Ehk siis otsene seos Van Dornide ja Fandoriniga.

Gruppi juhatab seltsimees Oktjabrski, ent vaatamata nimele, mis on välja teenitud, on tegu mõtleva inimesega. Laiemalt mõtleva inimesega, mistõttu pole ta ei liha ega kala, nagu venelased ütlevad. Ühest küljest kommunist ja vastuluure töötaja, teisalt liiga teadlik element. Samasugune on ka Dorin. Ehk siis paras paar filosofeerimaks sotsialistliku riigi olemuse teemadel.

Ühel hetkel tuleb mängu rohesilmne tütarlaps, kes usub pigem jumalat kui nõukogude võimu ja lööb samuti Dorini maailmapildi sassi.

Peamine on siiski Wasseri tabamine, mis ei lähe sugugi libedalt ning lõpeb... Vaat siinkohal tuleb õlgu kehitada, sest otsest vastust pole.

Raamatu lõpp on akuninlikult mõistmatu, kuid lahendus saabub alles viimase lisas: selgub kogu tõde Isamaasõja sõja alguse kohta.

Juta Raudnask, „Samba, sake ja tšillikaun", Varrak.

Vaat võtab üks noor perekond, kena viiene plikatirts noorimat põlvkonda esindamas, ette ja teeb tiiru ümber maailma. Aga mitte kiiruse peale, et 80 päevaga, vaid rahulikult, aastaga. Seejuures pole eesmärk nautida elu hotellides, vaid pesitsetakse rahva seas, peredes, mis avab antud maa olemuse märksa paremini, kui turistile.

Naisterahvad, kes antud raamatut lugesid, teatasid, et see kuulub kenasti sarja üldnimetusega söö-palveta-armasta, kuigi palvetamist ja armastamist nõnda palju ses teoses pole. Söömist aga küll.

Ühtviisi on tegu nii kultuuri kui söögireisiga, sest iga maa toitumistavadele pannakse kopsakas rõhk. Ja taas - lisaks niinimetatud väljassöömisele, süüakse kodudes, ja mitte ainult ei sööda, vaid ka valmistatakse roogi üheskoos perenaistega. Kusjuures toidu hing seletatakse lahti, valmistamise põhimõtted samuti, retseptid on kenasti juures ja pildid kah. Süüakse kõike alates lutikast lõpetades maoga.

Käiakse seal, kuhu igaüks ei pääse, süüakse seda, mida igaüks suhu ei pistaks... Eksootika!

Ja mis raamatule erilist siirust ja väärtust lisab: kõike on vaadatud tavainimese, mitte köögi või turismiinspektori pilguga.
Ehk nagu autor ise selgitab: „Selle raamatu kaante vahele mahuvad meenutused öödest Rio de Janeiro slummis automaadivalangute saatel, džunglimatkad Austraalia vihmametsades ja Malaisia metsikutel jõgedel, unustamatu sünnipäevapidu Bangkoki kuumas öös, kohtumine maoga omaenda kodus ja ujumine hiigelkilpkonnaga Suurel Vallrahul, Tai pulm, elu moslemiperes, külaskäik Vietnami mägirahvaste juurde, pidu Tokyo kesklinna minikorteris, elamine Samoal seinteta majas, palju uusi sõpru võõrastelt maadelt ning kuhjaga maitsvaid retsepte, mille aasta jooksul peredest kaasa saime."

Lahe, lihtne, loetav. Tõeline meelelahutus, selle sõna parimas mõttes. Ei mingit kõrgkultuuri ega võõrsõnu.

Ah jaa, veel üks asi: kui tihtipuhku jätab mittekirjaniku tekst, loo ülesehitus, rõhuasetused ja muu säärane soovida, siis antud juhul mitte. Aplaus!

Robert van Gulik, „Mõrv Kantonis", tõlkinud Kersti Unt, Tänapäev.

Taas kohtunik Di ja Hiinamaa sadu aastaid tagasi. Ja muidugi mõrv, nagu pealkiri ütleb. Õigemini tuleb Dil, kes on jõudnud haljale oksale ehk pealinna kohtu eesistujaks, saadetakse Kantonisse kadunud riigiametniku juhtumit uurima.

On, mis ammuses Hiinas tänapäeva vanas maailmas on samad - soov ametiredelil trügida võimalikult kõrgele vahendeid valimata ja ka naisterahva võlud, mis viivad meestel viimse vere ajudest.

Mis aga seksuaalkäitumisse puutub, siis Hiinas olid justkui kestev seksuaalrevolutsioon, nagu raamatust selgub. Vaid mõni ükski naisterahvas tegutseb raamatus, riided seljas. Enamus on rõivastatud pehmelt öeldes napilt ning valmis kõigeks.

Aga jah, kohtunik Di lahendab mõrvad ning keegi saab õnnelikuks, keegi mitte. Igatahes Hiina riik jätkab eksistentsi.

Ühelt poolt on see elulooraamat nagu viimasel ajal neid ridamisi ilmunud. Algab lapsepõlvest ja läheb üle armumiste (Toomas Leius jt praegu vähem tuntud nimed) abielude, armukeste ja alkoholini. Kuni jõuab rahuneva vanaduspõlveni välja.

Siit leiab hulga - peamiselt küll väga episoodiliste tegelastena - Eesti meelelahutusseltskonna tippnimesid. Mis pole muidugi ime. Kristi tollane abikaasa Raivo Tammik oli Eesti džässi tuntumaid (noori) iidoleid ja tema põgenemine Saksamaale 1975. aastal tõeline sensatsioon, mida ka kohalik ajakirjandus maha ei saanud vaikida. Nagu seda paljude hilisemate Läände siirdunutega teha sai.

Tammikute põgenemine sai teoks KGBs töötava tuttava tausta toel, selgub raamatust - kuulujutud sellest olid Tallinnas juba ammu levinud. Kuid mida ei teatud, oli Oscar Petersoni mänedžeri tugi. Temalt pärines ka 5000 dollarit, millega Tammikud end Saksamaal sisse said seada. Sest üllatavalt olid, vähemalt väidab seda Kristi Tammik, sealsed sugulased-tuttavad põgenike tulekule vastu ja soovitasid Eestisse tagasi tulla.

Huvitavama, kuid siiski igavalt ebasensatsioonilise osa raamatust moodustab Münchenis tegutsenud Vabadusraadio eesti osakonna tegevus ja siseintriigid, sealhulgas ka praeguse presidendi iseloomustus. Kohati on püütud kätte tasuda neile, kes kas ühe või mõlema Tammikuga halvasti käitusid või koguni nende rahakoti kallal olnud.

Niisiis: raamatus on huvitavaid (kuigi suuresti kontrollimatuid) seiku ohtralt. Aga tublisti ka ballasti, mis lugejale vähem huvi pakub.

Kokkuvõtteks - lugemist jätkub ja kergesti ei kipu raamatut käest panema. Iseasi tõesti, kas kõike - ka Läände põgenemise peamise motiivina toodud parteisse astumise survet - ikka lõpuni usaldada saab.

Tom Wood, „Palgamõrvar", tõlkinud Matti Piirimaa, Sinisukk.

Palgamõrvaritest on ikka kirjutatud. Üldiselt on nad positiivsed kujud, kui mõelda Harri Nykäneni Raidi lugusid (mida kahetsusväärselt on eesti keelde tõlgitud vaid kaks) või näiteks Lawrence Blocki raamatut „Palgamõrvar" (mida tasub kindlasti lugeda, sest too, kes seal inimesi notib, on osatud sümpaatseks selliks manada).

Nüüd siis uus mõrtsuk. Nimetagem teda Victoriks, nagu raamatus, kuigi pole selge, kas see on ta õige nimi. Ent nimi sobib hästi: Victor ehk võitja. Mees, kes on ääretu professionaal ning suudab igas olukorras end elus hoida.

Tegelikult on stoori väga lihtne: Victor teeb lihtsalt uue tööotsa, nottides maha ühe lätlase ja võttes temalt mälupulga, mis tuleb tellijale üle anda. Ootamatult hoomab ta hotelli naastes kahtlasi kujusid, kes, nagu selgub, tulid hoopis teda kõrvaldama. Läheb märuliks. Kaheksa (pool)proffi ühe (täis)profi vastu. Tekib hunnik laipu ning lugu hakkab samas stiilis edasi kerima.

Ühest küljest nagu James Bondi ehk lehekülgedepikkusi võitlusstseene, kuid teisalt on kogu tegevus väga professionaalselt ja selgelt lahti seletatud, et miks ja kuidas.

Selleks, et jõuda asja tuumani, tiirleb Victor, saades abiliseks veetleva naisterahva, kes kahjuks teispoolsusesse kaob, mööda Euroopat, põigates ka Eestist läbi. Kusjuures Ida-Virumaa kirjeldus pole just armastusväärne.

Hävitamistöö on raamatus tihe, kuid lõpuks ei saagi aru, kes on see hea või kes on paha. Ei saaks justkui palgamõrvari poolt olla, kuid ega teisedki mingid kingitused ole.

Ühesõnaga ehtne meestekas just neile, kes armastavad actionit. Midagi Ludlumi sarnast.

Raivo Seppo, „Pangajooks", Eesti Raamat.

Paremat aega poleks raamatu „Pangajooks" ilmutamiseks võinud välja mõelda. Tegu on ulmeteosega, kus Eesti orjarahvas - just selleks meretagused meid peavad - ühtäkki külakooli õpetaja eestvedamisel Rootsi pankade vastu välja astub. Ulme ses mõttes, et tegelikus elus on ori alandlik, maksab pangaprotsente, lubab rahaautomaate likvideerida ja miljoneid välja viia, sest kuidas muidu härrasrahvas oma riigis sotsialismi üles ehitada saaks?

Eks see tuli eestlaste tuha all hõõgu. No kaua võivad Rootsi pangad meid röövida. Igatahes antud raamatu autoril lõid leegid viimaks lõkendama ning ta pakub välja lähituleviku stsenaariumi, mis võiks ka täide minna. Kui eestlase nõnda orjarahvas poleks.

Viimseid piisku on karikasse tilkunud küll ja veel ent kas on karikas hiiglaslik või rahval ükspuha. Pangaautomaatide kaotamised, teenusetasud, miljonite ja miljonite väljaviimine, et lahetagusel härrasrahval oleks parem oma sotsialismis elada.

Antud raamatud saab ühel mehel, külakooliõpetajal, hing viimaks täis, kui V-pank enam kui kaks aastat tagasi teispoolsusesse läinud emale kirja saatis: et pakume teile kui seeniorile soodsalt seda ja teist.
No tahtis külaõpetaja pangajuhilt teada, kas tollel häbi kah on, aga muidugimõista sai vastuseks: söö savi, ole vait ja kasvata meile kasumit.

- - -

Pangad kontrollisid nii riigis kui üksikisikus kõike. Nende osavõtlikkus väikese inimese suhtes oli mammalikult liigutav, nad tahtsid teada ja seada iga tema sammu, ja kui see kuradi rott juhtus laenu võtma, vajus pank vaalana tema üle. Ta koostas iga viimase kui väljamineku kava, valis oma orjale dieedi, miinimumriietuse, miinimumelu, arvestades kõigi ta tulude paigutamise, millest muud järele ei jäänudki kui andam pangale.

- - -

Aga vaat ei söönud see kooliõpetaja savi, vaid asutas Facebookis rootslaste V-panga vastase aktsiooni, millega hakkasid liituma kümned, sajad ja tuhanded.

Ühel hetkel jõuavad meretagusedki järeldusele, et kui matsirahvas paisu valla lööb, ei peata tulva miski. Ei oleks muidu eestlased vabadussõda võitnud ega Moskva alt end vabaks laulnud. Ja see ajab neid närvi. Orjade ülestõus!
Jah, eestlased on Rootsi pankade jaoks, nagu raamatus kenasti kirjas matsirahvas, kelle ülesanne ongi härrasrahvale viimne kui sent hinge tagant ära anda.

- - -

„Neetud eestlased otsustasid alustada ülestõusu meie vastu. Naeruväärne! Kogu nende olemus, nende pseudoriik, ajaloolise arusaamatuse tagajärg on piinlik kõrvalekalle. Nad ei vääri formaalsetki iseseisvust."

- - -

Raamatus on elu. Tegelik elu. Pangaorjade südantlõhestavad lood, V-panga eestlasest juht, kes on loll, kuid alandlik, poliitikud, kes lakuvad rootslaste taguotsa, keeled pruunid, kuid lähevad lõpuks rahvavooluga kaasa, sest nii on neile kasulikum... Pisut actionit, kui Rootsi pangahärrad saadavad probleemi lahendama albaania maffia...

Ent kokkuvõttes on „Pangajooks" siiski ulme. No ei hakka orjarahvas iial Rootsi härradele vastu, vaid on valmis ja nõus aegade lõpuni neid oma viimsete veeringutega toitma.

Ja oma, rahvusliku ja eetilise panga loomist, nagu raamatus kirjas, ei toimu iial.

Oliver James, "Nad keeravad su untsu", inglise keelest tõlkinud Eve Rütel, kirjastus Tänapäev.

Kui me räägime halvasti kasvatatud lastest, kipume süüdistama geene, mitte kodust saadud kasvatust või keskkonna mõjusid. Oma raamatus seab James suuresti kahtluse alla tolle nn geenijutu ja väidab, et Freud võis siiski millegi jälil olla – meie esimesed eluaastad on arengus äärmiselt olulised. Jamesi sõnul mängib inimese kujunemisel suuresti rolli see, milline oli tema ema ja/või isa, kuidas suhtuti õdedesse-vendadesse ning kas lapse ees kanti piisavalt hoolt või mitte. Sõnaga – kõik saab alguse kodust.

James toetub suuresti ühe- ja kahemunakaksikute uuringutele, mis on tuvastanud, et kuigi geneetiliselt peaksid nad teineteisele sarnanema, kasvavad neist siiski sootuks erinevad inimesed. Seega peab uba peituma selles, kuidas vanemad nende eest hoolt kandsid. Ja tõesti – raamatut lugedes saab erinevate näidete toel selgeks, et ema-isa ja lapse suhe on äärmiselt oluline just esimestel eluaastatel, isegi imikueas. See, kuidas meie vanemad meid on kasvatanud, mõjutab suuresti seda, millised on meie intiimsuhted, kuidas suhtume sõpradesse, mida elult ootame, kelle jaoks või nimel tegutseme ja kui suur on tõenäosus, et meist saavad kriminaalid.

"Nad keeravad su untsu" ei ole noomiv, sest üldjuhul soovib iga vanem oma lapsele parimat. James ise kirjutab, et tahab lihtsalt pakkuda inimestele lahendust või leevendust nendele probleemidele, mida nad ise ehk seletada ei oska.

Tegu on suurepärase teosega, mis mõeldud neile, kes ootavad pisiperet, kelle kodus juba kasvab laps või kes plaanivad lapsevanemaks saada. Väike sisekaemus kulub ära mingil eluperioodil kindlasti ning miks mitte alustada sellega siis, kui ellu tuleb isik, kelle eest hakkad hoolt kandma. Teistel aitab ta lihtsalt veidi aru saada, miks käitume vahel nii, nagu käitume või miks meenutame ühes või teises asjas oma vanemaid.

Tutvustamise kirjutamise eel mõtlesin, kuidas oleks kõige lihtsam raamatut kokku võtta, sest kui saaks, kirjutaks või terve teose siia ümber. Sestap tsiteerin siinkohal Samuel Johnsonit: "Tulevik ostetakse olevikuga."

Richard Hammond, „Nagu ikka juhtub. Topp Geari seiklused laias maailmas", tõlkinud Raul Veede, Hea Lugu.

Legendaarse autosaate Top Gear pisem mees, Richard Hammond, sai kah lõpuks eesti keeles asja kohta sõna sekka öelda. Seni oli siinmail tõlgitud neli esi-topgearisti Jeremy Clarksoni ja üks intellektuaal-topgearisti James May raamat.

Kui kahe suurema tüübi teosed koosnevad kolumnidest või esseedest või kuidas neid paarileheküljelisi üllitisi - mis on muide suurepärased - nimetada, siis "Hamster" Hammondi lood on pikemad, ning Top Geari reisidest.

Muidugimõista on avalugu legendaarsest Arktika vallutamisest, kus Hammond saadeti teele koerarakendiga, teised mehed aga autos. Ka sõit läbi Aafrika on kirjas, ning autoga üle väina Prantsusmaale kulgemine, lisaks veel üht-teist.
Nagu Top Geari meeste puhul ikka, on sõnakasutus lahe ja kohati trükimusta mittekannatav, aga ometi sünnis (May lemmikväljend - cock! - on enamasti tõlgitud väärikalt: vänt!). Ühesõnaga, isaste värk.

Ent mis ses teoses on parim: Hammond avab Top Geari tagamaid, kirjeldab, kuidas käib ühe saate filmimine, mille kõige kuratlikuga tuleb kokku puutuda, mis toimub võtteplatsi kõrval ja mis televaatajale varjatuks jääb. Ühesõnaga võimas värk.

Olgu siinkohal öeldud, et kui teisi topgearlaste raamatuid võib lugeda igaüks (tegelikult peaks lugema, sest kolumnid on tõesti vinged), siis antud raamat on mõeldud siiski eelkõige antud saate vaatajale.

Lõpetuseks: osa Top Geari meeste raamatuid on maakeelde tõlkimata. Milles asi?

David Mitchell, „Varikirjas", tõlkinud Aet Varik, Varrak.

Eestikeelne pealkiri vajab ehk pisut selgitamist. Varikirjanik on inimene, kes teise eest raamatu kirjutab. Tema nimi ei pruugi kunagi paljastuda, mida juhtu küll harva, sest kirjandusteadlased ja sensatsiooniajakirjanikud on kibedad uurima.

„Varikirjas" on Mitchelli esimene romaan, ilmunud kuraditosin aastat tagasi ja kohe ka auhinnatud. Nagu autorile tavapärane, on siingi vormieksperimente, meile räägitakse lugusid erinevatest kohtadest - Jaapanist üle Hiina ja Mongoolia Venemaale ja New Yorki välja.

Üks tegelasist on kehatu mõistus, aga kohtab ka kagebešnikuid, kommuniste ja salapärase Jaapani sekti liikmeid. Raha- ja meediamaailma tegelasist rääkimata. Ning lõpuks jõuame tagasi alguspunkti - või õigemini hetke enne seda, kus esimese loo peategelane on sariinipommi käivitanud. Oleme arutlemas, et mis siis elus õieti reaalselt eksisteerib ja mis on väljamõeldis.

"Teen kannapöörde - seal pole kedagi, üksnes rongi tagumine ots, mis kiirust lisades pimedusse kaob".

Kultuurirevolutsiooni, Jaapani metroo gaasirünnak - hulk ehtsaid ajaloosündmusi taustal - on see kogumik novellilaadseid jutte inimestest ja nende siseelust. Heast ja halvast. Mingil moel, kasvõi mõnesõnalise vihjega, on kõik need lood omavahel siiski seotud. Aga nende vihjete mõistmiseks - mõni on küll väga nähtaval - nõuab raamat üsna terast lugemist.

Selles mõttes jälle moodne raamat, et mõningaid detektiivioskusi nõuab näilisest hakitusest läbipuremiseks ja omaenda loo moodustamiseks. Head lugemist!

Pascal Mercier, „Öine rong Lissaboni", tõlkinud Piret Pääsuke, Eesti Raamat.

Šveitslase tüsedat (380 lehkülge) raamatut reklaamitakse meil peamiselt nii internetituvustusis kui teose tagakaanel lausega „keset õppetundi tõuseb Berni gümnaasiumi ladina keele õpetaja Raimund Gregorius püsti ja lahkub". Iseenesest õige, kuid samas ei ütle meile Mercier` teosest midagi.

Too lahkuminegi on üsna motiveerimatu. Gregorius on äsja päästnud enesetapumõtteis (?) naise, portugaallanna ja ta kooli oma tundi toonud. Naine lahkub poole tunni pealt, olles vananeva Gregoriuse laubale (siia peaks küll teise küsimärgi kirjutama, loogilisem oleks ju kirjutamine käele) oma telefoninumbri.

Naine kaob seejärel raamatust, Gregorius ei helista talle kunagi, kuid hakkab kohe huvituma portugali keelest. Läheb antikvariaati ja saa seal kingituseks kellegi Amadeu Inacio de Almeida Prado raamatu „Sõnade kullassepp", mille alguse raamatukaupmees talle tõlgib. Sellest piisab, et Gregorius kohe portugali keelest huvitub, päeva ja öö seda õpib ning Lissaboni sõidab. Mitte salapärase naist vaid de Almeida Pradot otsima, et temast rohkem teada saada ja enesevaatlusliku (kuidas ma teiste silmis välja näen) saladustesse lähemalt tungida.

Prado raamat, tuleb välja, on ilmunud väljaspool suuri kirjastusi, haruldusena, ja see muidugi raskendab otsimist. Kuid samas laabub Gregoriusel kõik üllatavalt lihtsalt.

Niisiis on meil siin peaaegu-detektiivromaan, teisalt mõtlemapanev lugu Amadeu Prado lühikeseks jäänud elust (ta suri ajuveresoone lõhkemisse) ning kolmandaks uurimus sellest, millised me oleme, millisena näevad meid teised ja millisena me ise.

Mulle meeldis. Kuigi kärsitult edasi lapates mõned venivad kohad vahele jätsin.

Ja lõpus läheb Gregorius kodulinnas haiglasse. Tedagi ähvardab surm.

Anna Reid, „Leningrad: piiramisrõngas linna tragöödia", tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak.

Tasapisi hakkab teise maailmasõja ajalugu eesti keeles jumet võtma. Ehk siis saavad kõik üleilmsete tapatalgute olulisemad sündmused tasapisi kaante vahele. Ehk siis häid raamatuid tõlgitakse maakeelde.

Teist ilmasõda peegeldavaid üldraamatud on palju, sõja eelsest ja algusest kirjutab Viktor Suvorov ja teisedki. Ent on ka spetsiifilisi teoseid: „Talvesõda" ja „Lahing Soome pärast", „Moskva 1941", „Stalingrad", „Berliin 1945", „D-päev".... Need on esimesed, mis meelde tulevad.

Nüüd on ka teos Leningradi blokaadist. Hea teos. Piisavalt põhjalik ning hillitsetud, ei üheski suunas kaldu. Kusjuures loomulikult võõramaalase kirjutet. No ei saa venelased oma painajatest ridu paberile. Ja kui saavad, siis kallutatult. Paraku.

Leningradi blokaadi ei saa mõista, need 900 päeva piiramisrõngas on midagi ebainimlikku ja ebaloomulikku. Blokaadi tegelikkust teavad vaid need, kes selle läbi tegid, ent iseasi, palju nad räägivad. Midagi jääb ikka südamesoppi, kasvõi alateadlikult. Ja kas me saame nende sõnadest aru. Ja kas kõike läbielatut on üleüldse võimalik kirjeldada.

Igaüks võib lõigata viilu leiba ja ära kaaluda. 125 grammi on päevanorm. Ja natuke mõelda. 125 grammi. Nädalate ja kuude kaupa.

Nälg tegi blokaadist blokaadi. Purustas sõpruse ja inimlikkuse. Purustas peresidemed. Ei ole võimalik ilmaski mõista, mida pidi ütlema ema süda, kui tuli valida kahe lapse vahel, sest mõlema jaoks toitu ei jätkunud. Üks tuli ohverdada. Või ohverdada ennast. Ning see pole üksikjuhtum. Õudusi on lehekülgede kaupa.

Leningradi blokaadi läbielanud leiba minema igatahes ei viska.

Aasta-paari pärast võiks maakeelde tõlkida ka Harrison E. Salisbury „The 900 Days: The Siege Of Leningrad", sest siinkohal ei tundu sõnad - „Midagi ei unustata, kedagi ei unustata" - liiga tühjad. Inimkond peab teadma, mis toimus ning sellest õppust võtma.