Douglas Kennedy, „Kiusatus", tõlkinud Lauri Saaber, Varrak.

Raamatu kaanelt tutvustavat teksti lugedes ei tea enamasti kunagi, mis lehekülgedel tegelikult peitub. Teinekord tundub tutvustus põnev, ent raamat ise on kräpp või on väärt teema täiega ära solgitud. Või vastupidi. mittemidagiütleva tutvustuse taga on peidus pärl.

„Kiusatus" sai pihku haaratud pika hambaga. Et vaatame, mida nad Hollywoodi filmimaailma telgitagustest räägivad. Teema on põnev, ent katsu sa sellest ka põnevalt kirjutada.

Raamatu tagakaanel pidanuks olema üksainus viide, mis teinuks hoobilt selgeks sisu olemuse - viide Tom Wolfe'ile, keda, muide „Kiusatuses" mitmel puhul mainitakse. Wolfe'i „Edevuse tuleriit" on üks parimaid raamatuid, mis ameerikaliku kapitalismi ja rahamaailma absurdsuse lahti seletab.

Niisiis Wolfe'i stiilis, ja teemakäsitlusega. Samas ehk Wolfe'ist pisut sametisem.
Olgu siinkohal öeldud, et action läheb lahti „Kiusatuse" teises pooles. Esimeses asuvad kõik tegelased oma kohtadele ning seinal rippuv püss vinnastatakse.

Niisiis. Stsenaariumikirjutaja saab pärast tosinat aastat ponnistusi lõpuks mäele - telekanal ostab ära ühe tema komöödiasarja pilootosa, makstes 40 000 dollarit. Ent see on alles algus. Kehvikust kirjanik saab üleöö kuulsaks, komöödiasari läheb käiku ja miljonid hakkavad pangaarvele tiksuma. Loomulikult on vaja leida glamuursem naine, osta Porsche jne.

Kõik on ilus, nagu Hollywoodis ikka, ent ühtäkki saab vastne miljonär kokku miljardäriga, kes tahab teha koostööd. Action algab. Kes on Wolfe'i lugenud, teab, mis edasi juhtub.

Tõesti on huvitav lugeda Hollywoodi elust ja tavadest ja stiilist ja kõigest. Ning olgem ausad, raamatus pole põnevusest puudus. Kui anda hinnang, siis on tegu veerand-öö-raamatuga: raatsib lugeda kella ühe-kaheni.

Aga jah, tegu on siiski meelelahutusega selle kõige paremas mõttes - loed, ja aju puhkab - mis Rein Langi kriteeriumite järgi on Eesti rahvale ebasoovitav.

Simon Sebag Montefiore, „Jeruusalemm", tõlkinud Aldo Randmaa, Varrak.

Võimas, kui ausammas püstitatakse eluajal. Veelgi võimsam, kui püstitajaks on püstitatav ise. Võib öelda, et Simon Sebag Montefiore on oma elutöö teinud: kirjutada Jeruusalemmast sedavõrd põhjalik raamat... See väärib tõesti ausammast.

Montefiore, kui mõnele kohe ei meenu, on see, kes kirjutas raamatud „Noor Stalin" ja „Stalin". Ning „Potjomkini".

Nüüd Jeruusalemm. Linna nime teavad kõik. Teavad sedagi, et mingil moel on see seotud Jeesus Kristusega. Seal on Nutumüür ja pidevalt käivad mingid löömingud palestiinlastega.

Tegelikult on Jeruusalemm maailma ajaloolisim linn, kui nii võib nimetada. Selles linnas on tuhandeid aastaid käärinud ning õigupoolest ei teagi kelle pühapaik see on. Igatahes peavad judaistid, islamistid ja kristlased, ühesõnaga kogu maailm, kultuskeskuseks.

Jeruusalemma nimel on peetud lahinguid ja peetakse edasi. Jeruusalemm on kuulunud kellele iganes - assüürlastele, babüloonlastele, egiptlastele, roomlastele... Just nagu Eesti, millest kõik naabrid ja mittenaabrid üle käisid.

Vaat ei saa Jeruusalemma segast, kuid värvikat ajalugu mõne sõnaga ära rääkida, sestap tulebki kätte võtta Montefiore suurteos ja kõik 800 lehekülge läbi uurida. Siis saab asja põhjalikult selgeks. Ühe korraga ja igaveseks.

See raamat väärib omamist, veel enam lugemist.

Peter Høeg, „Elevanditalitajate lapsed", tõlkinud Ene Mäe, Eesti Raamat.

Taani kirjanik, kes saavutas 1992. aastal kirjutatud „Preili Smilla lumetajuga" menu, kuid kelle viimane romaan „Vaikne tüdruk" põrkus vähemalt osalt vastu mõistmatusemüüri, katsetab oma värskeimas teoses enneolematu tempo ja pigem filmitööstusesse või multikamaailma kuuluvate (huumorikate) situatsioonimuutuste trikkidega.

Lühidalt öeldes on „Elevanditalitajate lapsed" lugu kahest pööraselt nutikast teismelisest, kelle vanemad on pisut nõrkade tahtelis-moraalsete iseloomuomadustega ning võivad aeg-ajalt anda järele kiusatusele midagi väärtuslikku varastada. Lapsed, jalgpalligeeniusest 14aastane minategelane Peter ja temast kaks aastat vanem halvava auraga Tilte, peavad siis neid (ja enda lapsepõlve) päästma sööstma. Selleks tuleb neil põgeneda politsei järelvalve alt, lollitada tuttavaid, põgeneda jälle politsei käest, terroristid nutma ajada, kellelegi tordiga näkku lüüa ja nii edasi ja edasi.

Ühest küljest ongi tegemist action-raamatuga, mis on kirja pandud inglise fantaasiakirjaniku Terry Pratchetti vaimuka, mahlakatest võrdlustest nõretavas stiilis ning tuletab meelde Eesti jõuluaja kultusfilmi „Home alone". Seekord on kriminalistikalembese Høegi romaani põhisündmuseks suur eri usundite kokkutulek ja sellega kaasnev hindamatute reliikviate ühine väljapanek. Loomulikult ajab see paljudel sõrmed sügelema ning just röövi ärahoidmisega peavad tegelema Peter ja Tilte.

Siiski on Høeg teosele andnud kaalu, ääristades hoogsat jookse-hüppa-luiska tegevustikku Peteri ja Tilte sügava sisemaailmaga, kus õpetatakse põgenema vanglast, mida inimene ise endale pidevalt loob. Teoorias on see lihtne. Elu erilistel hetkedel tuleb tõrjuda suult sõnad ja peast mõtted ning süüvida endasse, sest just neil hetkedel on uks avanemas. Võimalus tavareaalsusest välja kiigata. On ju lihtne?

Elevanditalitajateks nimetavad noored oma vanemaid, kuna „neis on miski, mis on nendest hulga suurem ja mille üle neil pole kontrolli". Kirikuõpetajana leiba teeniv isa tahaks paremini mõista Jumala olemust, koos emaga toovadki nad omapärasel moel Jumala rahvale lähemale, kuid ületavad seda tehes eetilise piiri ning ühel hetkel kummardavad nad hoopis kuulsuse ja raha ees.

Kokkuvõttes hoogne ja lustakas lugemine. Ei soovitaks noorpaaridele, kes kaaluvad parasjagu, kas saada lapsi või mitte (no need üliarenenud Peter ja eriti Tilte on ikka üsna hirmutavad kujud!), kuid kõigile teistele küll.

Chris Bowers, "Roger Federer. Kõigi aegade suurim", Kai Väärtnõu, Best Press. 

Ei saa öelda, et Roger Federer oleks maailma säravaim sportlane, kelle elu keeb kui Hollywoodi ööklubi püsikundel. Ta ei sõima kohtunike, nagu John McEnroe, pole nii kirglik, nagu Jimmy Connors või kalakülm maailmavallutaja a la Björn Borg või tuline pilbastaja a la Rafael Nadal. Ent Federeril on kõigist eelnevaist rohkem Grand slami võite, ning võidud on need, mis spordis maksavad. Ning Federerilt oleks kõigil midagi õppida, ka Kaia Kanepil.

Iseenesest on lahe üle pika aja lugeda maakeeli mõne suure staari teekonda olematusest tippu, sest meie turg pole spordibiograafiatest just küllastunud.

Federeri tee pole olnud eriskummaline, vaid täiesti tavaline, võitjatele omane. Ülim anne ja tunnetus on segunenud ülima võidutahtega ning võimekusega tööd teha. Lisagem siia sportliku lapsepõlve, kus klutti tuli platsilt minema tirida, raudse tervise ja saame kokku... No võtke või jätke, kokku saab Erki Noole või Pele või Kristina või Tiit Soku või... Ühesõnaga võitja.

Kui juba võrdluseks Eestiga läks, siis oli ka Federer piiride murdja, sest ega Šveitsis keegi uskunud, et tema või mõni teine võiks tennises ilma teha. Enese tõestamiseks tuli armutult võidelda. Kuid kes uskus siinmail, et eestlased võivad suusatamises kulda ja karda koguda või (naiste) tennises esireketit võita?

Muide, veel üks paralleel. Ehk saab raamatut lugedes mõistetavaks, miks Kanepi loobus Federation Cupil osalemast. Ka Federer ei tulnud aasta alguses ja keskel omadele appi, sest isiklik karjäär on tähtsam, kui riigi au. Antud põhimõte saab raamatus pädevalt põhjendatud.

Veel paralleele? Palun! Ehk mitte otsene, kuid kaudne siiski. Federeri elus oli murdepunkt: ta otsustas ühel hetkel restardi teha ja kõvaketta ära formaatida. Saanud 2001. aasta 14. mail Hamburgis tappa Franco Squillarilt, virutas ta järjekordse reketi tooli alla puruks. Reaktsioon ehmatas. „Mind ei ajanud närvi mitte ainult see kaotus, vaid ka enda suhtumine. Lubasin sealsamas, et pean muutuma."

Muutumine tähendas vaimset stabiilsust ehk siis füüsilisele väele lisandus vaimujõud. Jääb üle vaid oodata ja loota, et Kanepigi restardi teeb.

Federeri tõus sattus soodsale ajale, sest mets, millest läbi tuli murda, oli piisavalt hõre. Kaks suurt - Pete Sampras ja Andre Agassi - olid lõpetamas, järgmised suured - Nadal ja Novak Djokovic - alles poisikesed. Aken kahe põlvkonna vahel oli Federerile piisav, et võita 16 Suure slämmi tiitlit, ja viimast sõna pole ta veel öelnud.

Kokkuvõtlikult: raamat kirjeldab meeste tennise ajalugu viimase tosina aasta jooksul. Peagi tahaks kuulda, mida Nadalil kõige selle kohta öelda on.

Nüüd on võimalus ree peale hüpata neil, kes ei taibanud tuua õigel ajal raamatupoest noore luuletaja sulest aastatel 1965-1982 ilmunud tundlikke kogusid, kelle raamatukogusse tema luule ei jõudnud ka taasiseseisvumise kümnendil, ja kes ei jõudnud jaole 2006. aastal, kui seesinane autori enda koostatud kogumik esimest korda välja anti.

Ja hea, et see uus võimalus on, sest klassika võiks ju mahtuda kõigi riiulitesse, kes luulest peavad. Klassika arvustamise ambitsiooni endale võtta ei tahaks ja nii püüangi kirjeldada lugemiselamust siin ja praegu. Mis siin rääkidagi. Paljugi siit ongi meile ju juba tuttav ja omaks saanud. Ometi nõuab kogumik tervikuna aega seedimiseks ja ilmselt pole kaanest kaaneni läbi lugemine kõige parem mõte. Kui seda aga teha, joonistuvad delikaatsed, kaunid ja haaravad fragmendid lugeja silmade ees eestimaiseks jahedaks üksilduseks ja pidetuseks.

Isegi suvi on siin külmal maal kõle ja tuuline. Poeet küll naudib kogu aastaringi elegantset kalbust, kuid paralleelselt oma asja ajav maailmakodanik ihaldab selle maa kujulisest puurist välja. Ja välja kitsast hämarast korterist, mille seintel on tolm ja tänavalaternatest söövitatud laigud.

„Teravasti tunnen huulepulga maiku.
Selle maigu eest on makstud rublat viis.
Eks ju, korterites õhtul kümne paiku
aknad mustendavad, üksi hirm on siis?"

Siiski, tõele au andes küsivad selle maa asukadki teinekord endale õigust rõõmustada. Ja selleks pole neile palju vaja:

„Määrdund lumi, metsasina,
lepakoore maik...
Hallis taevas äkki särab
kullakarva laik!"

Või juhtub midagi veel paremat ja need asukad loodavad öösiti silmi kinni pigistades uskumatut nii tuliselt, et see tõepoolest sünnibki:

„SÜDAÖÖSEL MAJAS SÕIDAB LIFT.
Läbi uksesilma
vaatab inimsilm
trepikoja kalki valgusesse.

Külmad tõmbetuuled
vilistavad pikalt
uusi linnaosi saates
talve algusesse.

Sadamate vahet käivad laevad.
Aastad kuluvad,
kuid veri püsib soe.
Südaöösel majas sõidab lift.

Pole kedagi,
kes usuks tõsiselt, et ükskord tuleb mängu
mullasügavik
ja jõhker tähistaevas."

„Jaa!" rõkatab joovastus luulesõbra südames, joovastus, millesse põimub tänutunne nende ridade eest luuletajale, kes uskus, ja sellepärast kuulubki iseenesestmõistetavalt meie riiulitesse. Mis siin rääkidagi.

Tõsi, lugenud hoogsalt 500 lehekülge luulet autorilt, kes hakkab juba 70. aastatel sajandil otsi kokku tõmbama ning kuulutab eesti keele viisaka kõhkluseta väljasurevaks keeleks, tahaks viimaks selle raske hõbedase raamatu kaissu võtta, teha pai ja lohutada: ära pelga, me ujume kaldale.

„Ei ole enam vara
kohata iseennast
kui avanevad näod
ei ole enam vara kohata iseennast

hakkab ununema surm."

Timothy D. Snyder, „Veremaad", tõlkinud Rein Turu, Varrak.

Üks surm on tragöödia, miljonid surnud statistika. Ja nii ongi. Lugege „Anne Franki päevikut" ja see on inimlik. Lugege ajalooõpikust peatükke teisest ilmasõjast ja seal on kirjas külmad numbrid.

Õnnetud olid need, kes elasid veremaades - Venemaa ja Saksamaa vahel. Kui kaks suurt ajavad suurt poliitikat, on rahva (ja ka suurte endi rahva) kohustus olla saatuse mängukann.

Kes hakkab lugema võõraid, kui ei loeta omigi. Kümme tuhat teise ilma läinut moodustavad vaid komakoha. Miljon hävinut protsessi ei peata. Eriti, kui see miljon on juudid. Või poolakad. Või väikerahvad. Meid, kes me elasime veremaadel, hukkus väidetavalt 14 miljonit või midagi sinnakanti. Katõn, Auschwitz, Siber... Kes neid ikka lugeda jõudis.

Palju suured omasid massimõrvas, pole teada. Kümneid miljoneid, alates veripunasest oktoobrirevolutsioonist ja õlleputšist.

Veremaade saatusest antud raamat räägibki.

Ian McEwan, „Päikesest", tõlkinud Pille Kruus, Tänapäev.

Briti kirjanik Ian McEwan irvitab klassikule näkku. Mitmekülgse kirjamehe värskeima romaani „Päikesest" peategelane on vananev teadlane Michael Beard, kes sai noorest peast Nobeli preemia kätte ja laseb ülejäänud elu selle kuulsusel liugu. Kuni temast saab saatuse tahtel päikeseenergia jünger ning ta asub hukkuvat planeeti päästma.

Tegelikult on teadusmaailm üksnes taust Beardi uskumatult iseka persooni kulgemisele aegruumis. Paadunud abielurikkuja, südametunnistuseta tõbras, paks ja kiilanev pealekauba, ent ometi jätkub tema ümber armastavaid naisi (just alati mitmuses).

Kohati tundub, et McEwan on oma halbadest külgedest hoolimata miskipärast suhteliselt sümpaatse, veidi karupoeg Puhhi meenutava Beardi loonud üksnes Fjodor Dostojevski paikapanemiseks, narritamiseks. On see südametunnistuseta vennike ju täielik vastand „Kuritöös ja karistuses" pikalt ja laialt painajaliku süütundega võidelnud Raskolnikoviga.

Ei, Beard ei ole küll kirvemõrvar, kuid viie abikaasa südame purustamise kõrval on ta paturegistris ka seadusega fikseeritud süüteod: süütu inimese tapjaks lavastamine ja intellektuaalse omandi vargus (mis puhul lõkkele Beardi hääbuma kippuva karjääri). Kuid erinevalt nälginud Raskolnikovist õgardlikkusele kalduv Beard lihtsalt unustab need teod sujuvalt, igatahes ühtki kõhklust-kahtlust ta ei väljenda. Võib-olla on see üksnes minu paranoia, kuid tundub justkui oleks „Päikesest" McEwani isiklik kättemaks Dostojevskile kõige selle 400 piinava-ahistava-veniva-kramlikult-inimlikkusse-uskuva lehekülje eest. Maailm on muutunud, teatab McEwan. „Üliinimesi" kohtab tänapäeval igal pool, eriti Tallinn-Tartu maanteel.

Raamatu lõpp annab siiski lootust, sest kulminatsioonihetkeks jooksevad kõik professori tehtud vead (süüdi lavastamine, vargus, petetud naised) silmusena peategelase kõri ümber kokku ja...

Lõppakordina viskab kirjanik üles mitmeti tõlgendatava lahenduse: pisitütart (keda Beard muidugi siia ilma ei tahtnud) nähes tunneb 62aastane teadlane südames „ebatavalist paisuvat tunnet", on see infarkt või murdis tõesti armastus lõpuks läbi vana egoistliku küüniku kaitsekihist, selle valiku võib iga lugeja ise teha.

Juhan Maiste, "Kolmas silm. Essee ilusast maastikust", kirjastus Varrak.

Ütlen alguseks kohe seda, et Maiste raamat nõuab rohkem süvenemist kui nii mõnigi ilukirjanduslik teos. Miks?

Võib ju mõelda, et mis selles looduses ikka nii väga on, et peaks sada ja enam lehekülge kirjutama – lähed metsa, vaatad ringi, sirvid ilusaid pilte loodusest ja õhkad, kui televiisorist kauneid kaadreid näidatakse. Maiste aga avab oma raamatus sootuks teise pildi, kui keskendub detailidele, ajaloole ja seosele inimese ning looduse vahel. Ta toob näiteid sellest, kuidas loodus on mõjutanud mitmeid suurmõtlejaid, kunstnikke või isegi valitsejaid.

Sisuliselt on Maiste raamat (alapealkirjaga "Essee ilusast maastikust") pigem kergelt filosoofiline tekst, kuhu mahub nii autori enda maailmatunnetust kui viiteid mitmetele antiik- ja uusaja teostele. Lugejale avatakse hoopis teistsugune maailm, kui ta on harjunud nägema. Garanteerin, et pärast raamatu lugemist ei ole puu enam pelgalt puu ning teinekord metsa minnes vaatate sagedamini, kuhu ja miks astute.

"Meie suhe ümbritseva kõiksusega ja selle üheks koostisosaks oleva loodusega on suhe kahe võrdse partneri vahel, kes nagu siiami kaksikud jagavad mitte üksnes samu käsivarsi ja jalgu, vaid ka mõtet ja tundeid. Looduse koondportree ehk maastik on visioon. Ettekujutus, mis kujunenud juba enne, kui olime saanud selleks, kelleks oleme loodud – inimeseks, kelle kaljuseinte vahele rajatud teid on silunud kultuuri ja filosoofia jõud, mis ilmub meie ekraanidele üha uutes varjundeis ja toonides, ei suhtle aga seejuures meiega otse, vaid annab endast teada, jäädes aga ise suures osas väljapoole teadmiste piire." (lk 38).

Soovitan lugeda kõigil neil, keda loodus suuremal või vähemal puudutab, kes tunnevad huvi loomingu vastu või kes otsivad raamatut, mille igalt lehelt võib leida mõttetera, mis elus kasuks tuleb.

Rex Stout, „Kummipael", tõlkinud Taivo Varjo, Elmatar.

Taaskord toimub New Yorgis totaalne jama, millega segatakse maailma geniaalsema detektiivi Nero Wolfe'i rahulikku elu. Kusjuures 100+ kilo kaaluv härrasmees oli just alustanud tegelemist spordiga, et kehale liikumist anda - nimelt noolemänguga. Tõsi, mahakukkunud viskevahendeid pidi üles noppima siiski märksa paindlikum abiline Archie Goodwin.

Ühel päeval saab rahulik ja sportlik elu lõpu, kui Wolfe'il palutakse uurida, kas üks kaunis naisterahvas pani firmast raha tuuri. Nõks hiljem lastakse maha Wolfe'i juures käinud külamees. Juhtumid, nagu selgub, on omavahel seotud neli aastakümmet tagasi toimunuga, kus üks briti pärija lubab vanglaste pääsemise eest kokku maad ja taeva.

Üldiselt on raamatus kõik, nagu ikka: politseinikud ei jaga liini, kuid hauguvad Wolfe'i kallal; Wolfe ei viitsi väga, kuid joob liitrite kaupa õlut jne...

Siiski juhtub ka midagi erakordset - Wolfe'ile peab esmakordselt üht naisterahvast sümpaatseks. Tunded on vastastikkused, sest piiga avaldab soovi Wolfe'iga abielluda põhjusel, et majas pole ainsatki naisterahvast, kuid kõik on piinlikult korras ja puhas ning köögis valmistatakse vapustavaid roogi. Kui soov tanu alla saada olnukski tõeline, poleks see täitunud. Abielus Wolfe... No kas saaks midagi totramat ette kujutada.

Aga jah, lõpuks saab paha väärilise palga, nagu ikka.

"Film on niivõrd sisutühi, et mingit kahju ta peale maitsevääratuste publikule teha ei saa," kirjutati filmi "Siin me oleme" vastuvõtuprotokolli 1978. aastal. "Alghariduse ja psühhiliste häiretega inimestele" sobilikuks arvatud film pälvis madalaima ehk kolmanda kategooria, mis ühtlasi tähendas ka tegijaile madalaimat tasu. Kõlab ju üllatavalt?

Igatahes tänaseks on ETV seda 1979. aasta jaanuaris esmakordselt eetris olnud filmi näidanud vähemalt 45 korda, aga ERR videoarhiivi vastutav toimetaja Koidu Leist ei välista, et võib-olla ka mõned korrad enam. Nõmmiku kunagi prohvetlikult lausutud sõnad: "Ma loodan, et aeg teeb mu filmid paremaks" on enam kui tõeks osutunud.

Kümme aastat varem ehk 1969. aasta esimesel päeval oli ETV ekraanile jõudnud Nõmmiku kui kinorežissööri debüütteose "Mehed ei nuta" võtsid kultuuriametnikud küll positiivselt vastu, kuid vaevalt uskus neistki keegi, et 42 aasta pärast näitab ETV seda kolm korda aastas. Aga just nii on viimastel aastatel juhtunud.

Nii, et neid, kellel oleks huvitav Nõmmiku filmide sünniloost (ärge unustage ka kolmandat menukit "Noor pensionär") nii ametlike protokollide kui ka näitlejate mälestuste kaudu kohati detailsetki ülevaadet lugeda, peaks jaguma. Noorematel oleks ehk kasulik saada lisaks aimu ka nõukogude (kultuuri)elust.

Nagu vaevalt leidub eestlast, kes kolme kultusfilmi kordagi näinud pole, pole tõenäoliselt ka sellist keskealist eestlast, kes Uduvere vanameest ei mäleta. Kas te aga teadsite, et armastatud naljamees oli ka kõva kirjamees - kuueteistkümnest aastast, mil Nõmmik Kärna Ärnina rahva ette astus, olid viimase kümne aasta tekstid ehk umbkaudu 600 lugu tema enda kirja pandud. Tegelikult alustas Nõmmik kirjamehena juba 15-16aastasena, mil tal valmis esimene libreto, mille Georg Ots - küll pisut kõheldes - päris heaks olevat tunnistanud. Libreto asemel saab raamatust siiski lugeda Sulevi lapsepõlves emale saadetud kirju.

Suure osa eestimaalaste südamesse end naljamehena talletanud Nõmmik nimetas estraadi vaid oma hobiks, baleriinipaberitega mehe tegelikuks kutsumuseks jäi ikkagi teater. Estonias tõi ta lavale ligi 30 lavastust ja kuigi "Pipi Pikksukka" mängiti veel poolteist aastat pärast lavastaja lahkumist paremase maailma, pole rahva arvamus ja ametlik kriitika kunagi nii drastiliselt lahku käinud kui Nõmmiku tööde puhul. Lavastaja kaasteeliste mälestused ning väljavõtted Estonia kunstinõukogu protokollidest ja ajakirjanduses ilmunud artiklitest annavad aimu tollasest teatri kulissidetagusest. Kindlasti pole vähe ka neid, kellel see raamat aitab taaselustada mõnd veerand sajandi tagust teatrielamust. Lisaks teatrirahva tollasele kahurväele meenutavad Nõmmikut tema abikaasa Aili ja tütar Tiia-Mai.

Miks ikkagi tundis mees, vaatamata rahva piiritule armastusele ja tuhandetele tegemistele*, üksildust? Selle vastuse peab iga lugeja juba ise leidma.

*Revident kutsus mu välja ja ladus ette halastamatud faktid: "Kuidas on võimalik kaasa mängida Estonia lasteetendusel kella 12-st 15-ni, olla raadioteatris täpselt kell 13.30, telesaates kell 14.50 kuni kell 15.40 ja õhtul kell 20.00 filharmooniaga Võsul?!" - "Sulev Nõmmik: "Kui näeme, siis teretame!" lk. 294

Andrei Ivanov, „Peotäis põrmu", tõlkinud Ilona Martson, Varrak.

Kes viimati kirjutas vene inimese elust Eestis oma kogemustele põhinedes? Ehk oli see Dovlatov kaheksakümnendail? Ajad on sestsaadik muutunud, kuid midagi siiski, tundub, kestab igavesti. Me elame endiselt kogukondades, mis teineteisesse väga ei haaku.

Ühesõnaga: dovlatlovlik kirjeldus vene kogukonna elust Eestis. Stardipunktiks on minategelase naasmine 2003. aastal Skandinaaviast ja finiš pronkssõduri äratransportimine.

Tekst kaanel võtab raamatu kokku. Nimelt olevat lihtsam olla moslem kui Eestimaa venelane, kel on kohustus teha ja uskuda kohutavalt paljut: tuleb käia Vene draamateatris, võtma vastu uut aastat Moskva aja järgi, elama jalgpallis kaasa Venemaale, asetama lilli langenute ausambale, käima Pugatšovat kuulamas, kiruma valitsust jne...

Jah, venelase elu siinmail pole meelakkumine. Ent kellel on?

Samas kirjeldab Ivanov värvikalt teistegi gruppide olemust ning olgem ausad, pole seal meeldivat midagi. Tõesti... Kui pisut süüvida on siin elavad või meid külastavad põhjamaalased enamasti täielikud tropid. Samas on nad suutnud meid endale allutada.

Ning eestlasedki on tegelikult kiiksuga, kui kõrvalt vaadata.

Niisiis: oleme kõik erilised ja erinevad ning nagu kalast ei saa seapraadi ei saa ka eestlasest venelast ja vastupidi. Ja jumal tänatud. Jäägu igaüks oma juurte juurde. Kusjuures üks rahvus pole parem kui teine, kõik sõltub indiviidist.

Andrei Soldatov, Irina Borogan, „Uus aadel. Julgeolekuriigi taasloomine Venemaal ja KGB pärandi edasikestmine", tõlkinud Lauri Liiders, Tänapäev. 

Oli aeg, mil KGB teostas kuuendikul planeedil võimu. Ehk siis lõi korra majja ning pani inimesed käima mööda nööri, mille oli õigesse suunda pingutanud kommunistlik partei eesotsas oma juhtidega. Niipea, kui keegi hakkas oma peaga mõtlema, kutsuti ta parimal juhul kontorisse ja esitati lihtne küsimus: kas teile ei meeldi nõukogude võim?

Patt oleks arvata, et nõnda võimas organisatsioon, mis aitas komparteil võimul püsida, kuni juhid seda soovisid, ühtäkki laguneb ja hajub.

Ega haju küll, väidavad Venemaa ajakirjanikud, antud raamatu autorid. KGB on lihtsalt võtnud uue nime - FSB - ja tegutseb rahulikult edasi. Tõsi, meetodid on pisut teised, mitte nii otsesed.

Antud raamatus on faktidel põhinev selgitus, kuidas FSB määrab elu Venemaal ning sekkub protsessidesse selleks, et võim püsiks ja ise saaks hästi elada.

Spioone püütakse endiselt, ebasobivaid isikuid mõrvatakse endiselt, allmaailmaga ollakse ikka seotud, diversiooniakte omade vastu, et luua vaenlase kuju, kelle vastu võidelda, korraldatakse edasi.
Ei ole midagi uut siin päikese all.

Peter Englund, „Sõja ja valu ilu", tõlkinud Ivar Rüütli, Tänapäev.

Võimas raamat, kuigi pealtnäha seda ei paista. Esimene maailmasõda - meie jaoks kauge kuma - 241 lühipeatükis mõtestab lahti mõttetute sõdade olemuse.

22 inimest ja nende saatust. Tegelikud tunded. Ei midagi väljamõeldut. Kogemused sõjast, lahinguist, laipadest ja laibalõhnast, kaevikuist ja sõprusest, mis mingil hetkel muutub ükskõiksuseks. Surmast ja elust. Kirjeldatud nende suu läbi, kes selle õuduse läbi tegid. Või ei teinud.

„Olin vaid poisike, kes vaatas elu lootusrikka optimismiga ja pidas sõda huvitavaks seikluseks. Nähes siis neid meie mürsutulest tapetud hunnide surnukehi, oli mul neist poistest, kelle elud keset parimaid päevi katkestati, sügavalt kahju. Nüüd olin ma mees ja mõistsin, et sõja lõpuni kulub veel aastaid. Ja ma vaatasin surnukehi täis kaevikut, ilma, et oleks midagi tundnud. Ei haletsust ega hirmu selle ees, et peagi olen surnud mina ise - ega isegi viha neid tapnud meeste vastu. Ma ei tundnud tõepoolest mitte midagi. Olin vaid masin, mis andis ülesande täitmiseks oma parima."

Peatükk peatüki kaupa inimlikku allakäiku, kuni jõutakse hingelise tühjuseni. Ühel hetkel on tõesti ükskõik, kas elad või sured. Mõistus ei võta kõike seda vastu ning blokeerib tunded. Kui kästakse tappa, tapad, kui kästakse surra, sured.

Ja mille nimel see kõik? Pidi ju too maailmasõda olema sõda, mis lõpetab käik sõjad. Aga tegelikult? Tegelikult oli sõda, mis lõpetas kogu rahu. Miljonid asjatult hukkunud.

Ent miks vaadata nii kaugele tagasi? Mille nimel surevad meie poisid kuskil kaugel Afganistanis, paigas, millega Eestil pole vähimatki asja?

Antud raamat peaks olema kohustuslik kirjandus Eesti kaitseväes. Koos hilisema aruteluga. Las kõrgem juhtkond põhjendab sõja mõtet.

Lars Kepler, „Hüpnotisöör", tõlkinud Marike Tammet, Pegasus.

Selge, et Rootsi on leidnud oma Nokia. Või õigemini neid on palju. Alates hokimängijatest, keda eksporditakse kõikjale üle maailma, nagu ka IKEA toodangut. Paraku on nii üks kui teine Eestist millegipärast mööda läinud. Küll aga mitte Rootsi krimka, mis ei too ehk nõnda palju tuli, kui mööbel, ent mõjutab rahvast selle võrra rohkem.

Lars Kepler pole tegelikult persoon, vaid pseudonüüm, mille all kirjutavad krimkasid Alexander Ahndoril ja Alexandra Coelho Ahndoril. Eestlaste jaoks uued tegijad krimikirjanduse maastikul. Nende „Hüpnotisöör" lööb maailmas laineid ning seda võrreldakse suisa Millenniumi sarja raamatutega.

Jäägu võrdlemine igaühe enda hooleks, sest kes vähegi krimkasid loeb, peaks ka „Hüpnotisööri" pihku haarama, sest tegu on antud žanri väärtkirjandusega.

Kahtlemata on nii Millennium kui „Hüpnotisöör" suursugused ja põhjamaised, ent esimeses neist on ehk pisut rohkem päikest kui teises, mis kaldub suuresti kaamosesse.

Ka tundub, et „Hüpnotisöör" on suunatud teadlikult USA turule, sest süžee, tegevus ja tegelased on pigem ookeanitagustele omased.

Nüüd asjast.

Toime on pandud sadistlik veretöö - perekond on sõna otseses mõttes tükkideks lõigatud. Vaid perepoeg veel hingitseb ning temalt on vaja saada tunnistusi, et päästa eemalolnud vanemat peretütart. Appi kutsutakse psühhiaater, kes loobus hüpnoosist kümme aastat tagasi. Ta avab ellujäänu varjatud kanalid ning tõde on õõvastav. Sealtmaalt hakkab lugu tormina kihutama.

Raamatu peategelane, Soome juurte ja aktsendiga politseikomissar Joona Linna - ideaalilähedane tüüp - asub sõlme harutama. Õigemini sõlmi, sest lugu hargneb mitmele poole. Röövitakse hüpnotisööri laps ja sealt hargnevad järgmised kõrvalliinid.

Kokkuvõttes: Rootsi krimikirjanduse järjekordne pärl, millele ootaks kindlasti järge.

Michael Maloney, „Teejuht investeerimisel kulda ja hõbedasse", tõlkinud Siiri Sau, Sinisukk.

Finantsõpik, kui selline, ent mitte kuiv ja teaduslik, vaid mõeldud tavainimesele. Teema on selge - kuld kui parim paik, kuhu investeerida ja sellega tulevikku kindlustada.

Tegelikult on raamat palju laiem. Seletav ja selgitav. Esimene kolmandik on pühendatud ajaloole, kus räägitakse lahti maailma tabanud finantskriiside põhjused Rooma riigi aegadest alates. Jõutakse tõdemusele, et kuld ja hõbe võidavad alati ning need, kes on õigel ajal paigutanud lõpuks väärtusetuks muutunud raha väärismetalli, lahkuvad kriisist täie taskuga.

Eks ta ole loogiline, sest kuld ei põle ning seda ei saa lõpmatuseni juurde toota, nagu rahapaberit. Samas on kullal oma probleemid. Näiteks kus sa seda niiväga säilitad. Kusjuures, nagu ajalugu on näidanud, ei saa milleski kindel olla - keelati ju USAs teatud perioodil eraisikutel kulda omada. Tõsi, seaduserikkujaid ei karistatud, aga ikkagi...

Raamat annab ainest mõtlemiseks, kuid mitte kindlaid oskusi rikastuda. Kui asi oleks nii lihtne, et osta kulda ja saad rikkaks, siis oleks ju üleilmsele finantskriisile lahendus leitud. Ent mõni võib leida kullast siiski õnne, kui õnn just finantside olemasolus peitub.

Erich Maria Remarque, „Tagasitee", tõlkinud Tiina Aro, Tänapäev.

Sõda on mõttetu, näitas Remarque maailma parimas sõjaromaanis „Läänerindel muutusteta", ja seda selgemaks mõttetus saab, lugedes „Tagasiteed", mis peaks olema järg „Läänerindele".

Esimene ilmasõda, asjatu istumine kaevikuis ja teineteise nottimine, millel polnud vähimatki selgust ega selgitust, on lõppenud. Sõdurid naasevad koju ning on õudustest pääsenud.

Tegelikult ei ole. Õudused jätkuvad. Kahurilihana oli sõjamehel veel mingi väärtus, aga mida teha selle lihaga rahu olukorras. Kuidas leida koht elus ja ühiskonnas, kui sind pole tegelikult kellelegi vaja?

Sõda on sõdurisse kinni jäänud, ja mitte takjana, mida on võimalik lahti kiskuda, vaid söövitusena, tätoveeringuna, mille eemaldamine tundub võimatu. Sõda on endiselt hinges. Igas kujutluspildis. Sõda käib kaasas nii kohvikus kui kodus. Kõik suhted on vürtsitatud sõjaga, sa oleksid nagu endiselt osa kompaniist.

Kohanemine rahuga tundub võimatu. Sõda muudab mehed justkui autistlikeks. Tavaellu naasmisel oleks vaja pikaajalist teraapiat, mis ometi ei pruugi aidata.

Sõjast ei saa iial vabaks.

Rebecca James, "Kaunis kurjus", tõlkinud Jana Linnart, Hea lugu.

"Kaunis kurjus" on noorteromaan 17aastasest Katherine'ist, kelle õde Rachel tapetakse. Tüdruku vanemad kolivad ühte ning Katherine teise linna, et sinna kooli minna. Katherine süüdistab end pidevalt õe surmas ning talle tundub, et kuigi vanemad seda ei ütle, süüdistavad nemadki.

Uues koolis on Katherine üsna märkamatu, kuni hakkab sõbrustama kooli populaarse tüdruku Alice'iga, ta tutvub uute inimestega ning tema ellu tuleb armastus. Katherine tunneb, et on võimeline pärast õe surma taas õnne tundma ning elu elama, kuni ühel hetkel hakkab kõik taas allamäge minema – Alice hakkab tema elu ühel hetkel põrguks tegema ning ei jäta enne, kui on Katherine'ilt võtnud ühtäkki leitud õnne.

"Kaunis kurjus" on lugu õnne leidmisest, selle kaotamisest, ning täis ebaõiglust. Ühel ajal räägib raamatu minategelene olevikus, minevikust ja tulevikust ning kuigi esialgu võib tunduda, et mitte miski pole loogiline, siis viimastel lehekülgedel jooksevad niidiotsad kokku ning saab selgeks miks keegi midagi teeb ning kuidas juhtumised omavahel seotud on.