Seppo Zetterberg, „Eesti ajalugu", tõlkinud Helga Laanpere, Erkki Bahovski, Paul Kokla, Maimu Berg, Tänapäev.

Pole kahtlustki, et tegu on kuldaväärt raamatuga, millest ilmus juba viies trükk. Seejuures parandatud ja täiendatud.
Tegelikult tulekski usaldada ajaloo kirjutamine pigem võõramaalaste kätte, sest nemad on kõrvalseisjad ja käsitlevad ainest sellisena nagu see on, mitte ühe või teise huvidest lähtuvalt.

Lugedes näiteks Eesti taasiseseisvumisest avaldatud siinsete autorite tekste, jääb mulje, nagu ajanuks kaks kümnendit tagasi iga poliitik oma rida ja on tänapäeval veendunud, et just tema tegevus haakis meid Moskva rongi küljest lahti.

Siinkohal on mindud kergema vastupanu teed ja refereeritud arvustust, mis ilmus ajalehes „Sirp". Ning sel põhjusel, et raske on paremini öelda, aga kehvemini ei tahaks.

* * *

„Eesti ajalugu" paikneb kusagil range akadeemilise ajalookirjutuse ja laiale lugejaskonnale mõeldud „populaarteadusliku" ajalooraamatu vahepeal. Teos sobib hästi väheste või lausa olematute eelteadmistega Eesti ajaloo huvilisele, kuid on hariv ka professionaalsele ajaloolasele ja paneb kaasa mõtlema. „Eesti ajalugu" on teksti ülesehituselt moodne, järgitud on arvatavasti mitmete viimasel ajal ilmunud ajalooliste ülevaateteoste eeskuju, nagu näiteks Norman Daviese „Euroopa ajalugu". Lisaks teksti põhimassiivile on raamatus hulgaliselt tekstiplokke mitmesuguste üldkäsitlust täiendavate eriteemade ja lühikokkuvõtetega, nagu näiteks Tallinna väidetav mainimine Idrisi kaardil, mille Zetterbergi kummutab kui müüdi; vakuraamatud ja vakusepeod; Rootsi-aegse unifitseerimispoliitika problemaatika; postiühenduse teke ja areng; Eesti Vabariigi juhtivate riigimeeste saatus. Neis plokkides on Zetterberg käsitlenud ka Soome-Eesti suhete temaatikat, nagu eestlaste asustus Soomes ja Helsingis, soome vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas, Soome professorid Tartu ülikoolis, Soome ja Eesti ühisriigi idee jne.

Zetterbergi keel on ladus ja selge, ta eelistab lihtlauseid pikkadele lausetele ja rahvalikumaid ütlemisi keerulisele ja abstraktsele, kuid tihtipeale pseudoteaduslikule sõnakasutusele. Sealjuures ei kaldu Zetterberg oma käsitluses triviaalsustesse, vaid jääb põhitoonilt argumenteerivaks ja arutlevaks. Tema lausetel on näilisest lihtsusest hoolimata suur kandvus ja hinnangutes diferentseeritus, küsitavaid väiteid ja ebaõnnestunud sõnastusi torkab võrdlemisi vähe silma.

Selle eelduseks on Zetterbergi suurepärane kursisolek Eesti ajalooteaduse (nii eesti- kui ka võõrkeelse) uusima uurimisseisuga, mida kinnitab põhjalik ja hästi valitud peatükkide järgi liigendatud bibliograafia raamatu lõpus. Teose kasutamist käsiraamatuna hõlbustavad ka lühikronoloogia ja isikunimede register. On arusaadav, et laiemale lugejaskonnale sunnatud üldkäsitluses on joonealustest viidetest loobutud, kuid paljude teeside ja hinnangute esitamisel on sulgudes viidatud nende autoritele.

„Eesti ajalugu" on sõdade ja poliitilise ajaloo osas ootuspäraselt sündmustepõhine, kuid sellega kaasneb haldusajaloo selge esitus, siinse seisuseühiskonna struktuuri ning selle majandus- ja sotsiaalajalooliste tahkude süvenev iseloomustus ning ülevaatlik ja konkreetne etnilise ja demograafilise arengu kirjeldus muinasajast kuni tänapäevani.

Mõned raamatud ei tekita emotsioone, teised panevad ehk vaid lugemise ajal mühatusi tegema ja kolmandad jätavad su pisut kauemaks juurdlema. Mõni raamat on aga selline, mille lugemise ajal koged kõiki võimalikke emotsioone.

Nichollsi "Üks päev" võiks olla tavaline naistekas, kuid autori kirjeldus ja päris elule tõetruuks jäämine teeb ta millekski enamaks. Raamatu tegelasteks on Emma ja Dexter, kelle lugu jutustatakse raamatu lehtedel päris detailselt. Esialgu vaid üheks ööks kokku saanud noortest saavad sõbrad, parimad sõbrad, kes elavad küll eri elusid, ent saavad nii rasketel kui õnnelikel hetkedel taas kokku.

"... isegi kui see oli ainult, et "kui Dexter seda ainult näeks" või "kus Dexter praegu on?" või "issand, see Dexter, milline idioot", saad aru küll, mida ma öelda tahan, ja kui ma sind täna nägin, siis ma mõtlesin, et olen su tagasi saanud – oma parima sõbra."

"Üks päev" on lugu kahest inimesest, kes kokku kuuluvad, ent ei suuda seda iseendale ja teineteisele tunnistada. Vihjeid tehakse naljatades, elatakse oma elu, tõelist soovi alla surudes. Seda, kas tõeline armastus lõpuks võidab, saate lugeda raamatust.

Kõigil, kes on elus olnud (või on) sarnases olukorras, soovitan raamatut lugeda. Neile on see justkui käitumisõpik või näide, kuidas ja mida tegema peaks.

Armastus on keeruline ja inimsuhted kohati veel keerulisemad. Sageli oleme aga keerulisuse põhjustajaks me ise. Seda tõestab Nicholls suurepäraselt.

M.C. Beaton, „Kõlvatu naise surm", tõlkinud Marja Liidja, Tänapäev.

Huvitav, kas Eestimaal leidub külapolitseinikke ehk meie mõistes konstaableid, kelle lahkumist kohalik elanikkond südamest taga nutaks?

Igatahes saadetakse ses šoti krimka sarja raamatus Hamish Macbeth suuremasse asulasse, sest Lochdubhis - see on väljamõeldud asula Šoti mägismaal - kuritegusid enam ei toimu.

Rahvas on Macbethi lahkumise pärast ärevil ning võtab nõuks olukorda muuta ehk pahategusid sooritama hakata. Rajoonist sööstab politseinik paar korda päevas kohale, et tõdeda: pahategu polnudki.

Samal ajal võitleb Macbeth uues töökohas paariliseks määratud naisterahvaga, kelle ta vahelduseks ja õpetuseks prügikasti topib.

Lõpuks tekib Lochdubhi laip ning Macbeth tuuakse koju tagasi. Mõrva uurima teda tavapäraselt ei lubata - valvaku parem, et koerad kanu ei murraks - kuid punapäine šotlane ajab asju omasoodu. Ning muidugimõista edukalt.

Mõnus ka lõbus lugemine raske tööpäeva järel kaminatule valges ja viskiklaasi taga.

Antoine Bello, „Uurimine Émilie Brunet' kadumise asjus", Tõlkinud Jana Porila, Eesti Raamat.

Huvitav, et mõni kirjanik tabab kümnesse - kirjutab suurepärase raamatu - kuid pärast seda enam väga ei viitsi. Nii võib öelda USAs elava prantslase Antoine Bello kohta.

„Uurimine..." on üks ta neljast raamatust. Krimka. Äärmiselt omapärane selline.

Peategelane, pensionil viibiv politseiuurija Achille Dunot kannatab kummalise mälukaotuse vormi all: pärast ärkamist ei suuda ta meenutada eelmise päeva sündmusi. Ometi tuleb ta appi, et välja selgitada, kuhu kadus Emilie Burnet ja tema armuke.

Ainus võimalus tööga toime tulla, on pidada päevikut: kirjutada detailselt üles kõik eelmise päeval juhtunu. Ühesõnaga, Dunot kirjutab justkui raamatut, mida ta igal hommikul huviga loeb, et uurimisega edasi minna.

Peagi tekib Dunot'l omapärane side kadunu abikaasaga, kes on peamine kahtlusalune ja kiitleb poolhääli, et sooritanud täiusliku mõrva, kusjuures tal pole ainsatki alibit, kuid see-eest lõtv püksirihm ja hulganisti armukesi.

Mehed vahetavad omavahel päevikuid, mängides kassi-hiire mängu. Teineteisele ollakse vägevad vastased: parim politseiuurija versus neurolooga ja kognitiivsete teaduste professor.

Ilmselgelt pole tegu lihtsa raamatuga ning selle teine tasand koorub välja ehk teisel-kolmandal lugemisel.

Järjekordne lembelugu, kus on piisavalt actionit ja ajalugu. Paras lugeda lapsemeelsele meesterahvale, kel ei saa mõõga ja mantli lugudest villand. Naisedki võiksid raamatu pihku võtta ja uurida, millised olid armureeglid sajandeid tagasi.
Ehk siis Walesist pärit munk vend Cadfael satub issanda aasta 1144 seiklustesse ja sekeldustesse, kuid tuleb võtta lühike rännak, mis lõpuks õige kaua kestab.

Samal ajal laseb jalga neidis, ühe karjääri tegeva munga tütar, kes määratud väärikale mehele naiseks. Probleem on aga selles, et metskassid tahavad endale ise meest valida.

Samal ajal käib ümbruses tüüpiline peresõda - kes suudab end murda läbi raamatu esimese kümnekonna lehekülje, näpuga järge vedades, saab aimu kes kellega sõdib ja milline on poliitiline olukord - vend kutsub venna vastu appi viikingid. Ühesõnaga, kisub tõsisemaks mölluks.

Iseenesest valgustab raamat toonaseid kombeid ja eluolu ehk siis on kui õpiku eest. Tahtmatult tekib mõte, et ühiskond on sajanditega kõvasti alla käinud.

Aga lugu ise lõpeb kenasti ja neiu Heledd purjetab kallima käte vahel päikesetõusu poole.

Jan Arnold, „Intimus", Eesti Raamat, rootsi keelest tõlkinud Enno Turmen.

See on väga barokne raamat selles mõttes, et sisaldab hulga detaile, põrkab eri paikade vahel, sisaldab Haydnit ja kurikuulsat doktor Mengelet ning kui oled ühest motiivist läbi närinud, kerkib kohe teine asemele.

Tagakaane lühikokkuvõte kirjeldab teost kui psühholoogilist põnevikku ja armastusromaani. Seda kõike siin on, kuid pean kohe hoiatama: lihtsa naistele mõeldud armastusromaanide lugeja jääb tõenäoliselt hätta.

Lühidalt on meil tegemist Mirra ja Ferry looga, vahest küllalt naivistliku looga, kui seda kõigest muust tegevusest lahutada. Ehk siis: kohtudes Austraalia rannas annavad nad lubaduse 20 aasta pärast samas rannas kokku saada. Ja mida nad hoolimata sellest, et on ammu teistega abielus ja elu (kohati lausa igavalt korrektseile) rööbastele sättinud, ka teoks teevad.

Tegelikult mahub nende kahe kohtumise, ees-ja järellugude vahele hulk põnevamat kõigist mäluaukudest ja kõrvalepõigetest hoolimata. See on salapärane, džungellik -ehk siis nagu alguses ütlesin - baroklik romaan oma vohavuses. Ses mõttes väga moodne kuigi Nobelit ei vääri. Rootsi kriitikud on öelnud: see raamat tõestab meile, et elu on tõeline trauma.

Kustas Kikerpuu, „See saatana salakaval muusika", Varrak.

Tunnistan, et pidin meie hulgast lahkunud muusikamehe raamatut kaks korda lugema. Esimene kord olin pettunud - alustasin nimelt poole pealt, et aeg mulle, lugejale, tuttavam. Pettusin mõnevõrra, sest kohtasin enamikus välisreiside põhjalikke kirjeldusi ja Soome tuttavate iseloomustusi koos lühiülevaadetega ETV ja Reklaamfilmi elust.

Teisel lugemisel oli pilt hoopis teine. Leidsin huvitavaid isikukirjeldusi (näit. etüüd Podelskist on omaette väike pärl ja Leopold Piibu tõepärane kirjeldamine kahtlemata huvitav lugeda neil, kes Raadiomaja temaaegset õhustikku mäletavad).

Ka Kikerpuu enda kujunemislugu sai selgemaks. „Mis tehtud, see tehtud ja nüüd ka kirja pandud ja ega ühtegi päeva elatud elust ei tahaks tagasi saada, et seda ümber vahetada," on autor kokkuvõtlikult öelnud. See on suurepärane - meie, paljud teised vähemasti, teeks mõne päeva suhtes kindlasti korrektiive.

Kui hilisemas osas ta enda kirjeldamisel särtsu pisut vähemaks võtab, siis on seegi põhjendatud - tunnistab ta ju isegi, et kogu elu oli sisuliselt muusikas.

Muidugi ei ole Kikerpuu raamat nii sensatsiooniline ja lobe, kui Mihkel Raua teos - või ka mitte umbes samasse ajavahemikku langev Mihkel Muti memuaaride V osa, mida paralleelselt lugesin. Kuid parem, kui enamik teisi kirjandusest kaugel seisvate inimeste mälestusraamatuid ometi. Loomulikult on hinnang sügavalt individuaalne - lugeja puhul oleneb ju väga palju sellest, kui palju ta üleüldse muusika ja meedia telgitaguste vastu huvi tunneb.

Kati Murutar, "Projektilaps Pärnust", Petrone Print.

Olen Katit korduvalt intervjueerinud. Ikka ja jälle hämmastab mind tema siirus ning avameelsus ka kõige intiimsematel teemadel rääkides. Sama siiras on Kati oma viimases raamatus. Seekord siis on teemaks lapsepõlv Pärnus, suhted ema ning isaga.

Saame teada, et ta ema, kaunis üksikemast tohtriproua unistas „siit pääsemisest" ja pidas kirjavahetust kosjakontoritega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus.

Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said hoidsid tüdrukud emadele pöialt, et neil ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps": sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Ehk just isapingete maandamiseks keerleski Kati terve oma koolipõlve "tubli tüdruku" karussellil, käis balletikoolis, kunstiringis, laulukooris, näitestuudios"?

"Elulugude-raamatute buumi ajal peaksin ka mina persoonide lihaletil lebama," kirjutab Kati ise oma blogis. "Selle asemel, et psühholoogide ja psühhiaatrite vahet joosta, võiksid kõik inimesed julgeda ise oma valudesse ja tagamaadesse, õnnehetkedesse ja õppetundidesse süüvida. Miks ma kogu aeg ehitan ning enda ümber nii palju hobuseid-koeri-kasse-lambaid-sigu-linde koondan? Sellele küsimusele leidsin vastuse just tänu oma lapsepõlvest kirjutamisele. Sain aru, et olen aina ja üha oma isale tõestanud, et ta eksis, kui mind ei tahtnud - ja et ka tüdrukuna võin ma olla vägevam kui viis meest kokku. Olen pidevalt oma esimesele armastusele näidanud, kui valesti ta tegi, et mind päriseks endale ei võtnud. Olen püüdnud oma laste isa ja teiste isaste inimeste armastust ja tunnustust ära teenida, endal hing paelaga kaelas."
"Mu vanim tütar saatis mulle kirja. Väga karmi. Lausa julma. Läksin selle peale nii katki, et süda jäi seisma ja sattusin haiglasse. Ärkasin ellu ja ehitasin iga peatüki üles vastusena oma tütre halastamatule kirjale. Seega on see raamat pühendatud eelkõige Margaretale ja mu isale. Kahele Amburile, kellele ma pole ealeski osanud meeldida. Ja mu emale ei meeldi see kirjatöö kohe päris kindlasti. Ehkki püüdsin olla võimalikult delikaatne ja looritatud. Kuid tean ka, et päris valutult see asi siin välja ei tulnud."

Kindlasti on "Projektilaps Pärnust" Kati viimaste aastate parim raamat. Sest see on lihtsalt niivõrd valusa siirusega kirjutatud. Ning seda tasuks lugeda kõigil, kes Kati kohta internetiavarustes inetuid kommentaare kirjutavad, tema tegemiste üle naeravad või ka lihtsalt õlgu kehitavad.

George R. R. Martin, "Mõõkade maru. Veri ja kuld", tõlkinud Mario Kivistik, Varrak.

„Jää ja tule laulu" epopöa värskeimas eestikeelses köites leiab lugeja taas kord kõike seda, mida varemgi - märkimisväärses koguses põnevust ja närvikõdi, ootamatuid keerdkäike, reetmist ja kokkuhoidmist ning autorile omast teravat huumorit.

Sõda Seitsme Kuningriigi pärast jõuab uuele tasemele. Mängu sekkuvad üha uued piirkonnad. Otsustavad hetked jõuavad kätte nii kaugel põhjas asuval müüril, kui ka meretagustel maadel võidult võidule marssiva loheprintsess Daeneryse elus. Võrdselt põnev teekond ootab ees õde-venda Brandon ja Arya Starki, kes kumbki omas suunas sõnaotseses mõttes saatusejumalanna näpunäidete järgi liiguvad. Ja kuigi nii olulisi kui ka vähemolulisi tegelasi langeb igal pool nagu loogu, tulevad nende asemel kohe uued.

Näib, et mitte kusagil pole enam turvaline. Isegi mitte pulmapeol. Nupud malelaual joonistavad üha keerukamaid mustreid ning surmavalt kinni laksatav lõks muutub selles raamatus juba oma moodi seaduspäraks. Mida aeg edasi, seda enam tekib küsimus: kes on järgmine? Ja kõigele vaatamata jätkub veel teose lõpukski piisavalt palju võtmetegelasi, kellele kaasa elada.

Üha enam tõstavad pead ka üleloomulikud jõud, tuues omakorda kaasa hulga uusi küsimusi. Võib vaid oletada, milliseid eesmärke hauvad tulejumalat kummardavad punane preester ja preestrinna oma südame sügavaimas sopis. Igajuhul on veendumus, mille järgi tuli on valguse ja headuse sünonüümiks, samas kui jää iseloomustab ainult surma ja pimedust, ilma igasuguse kahtluseta liiga mustvalge. Läbinisti jääst tehtud müür, mis Seitset Kuningriiki ebalaste eest kaitseb, kätkeb eneses ju positiivset väge.

Võime vaid loota, et seitsmenda raamatu lõpuks suudab autor kõik lahtised otsad rahuldavalt kokku siduda - praeguseks on kogu lugu võtnud juba sedavõrd laia ulatuse, et selle piire võib veel vaevu aimata. Kas ei iseloomusta seda kõige paremini viimased 40 lehekülge, mis koosneb kõigi teoses esinevate sugupuude nimedest?

Thomas Glavinic, „Öötöö", tõlkinud Terje Loogus, Varrak.

Austria kirjanik on ette võtnud mõttemängu, mis esmapilgul tundub ääretult põnev ja haarav. Ühel päeval ärkab Viinis elav Jonese-nimeline tegelane, täiesti tavalise inimese võrdkuju, üles ja avastab, et on maailma jäänud üksinda. Otsesest katastroofist pole ühtki märki, kuid ainsa inimesena eksisteerimisest suuremat õnnetust annab välja mõelda!

Siinkohal tahaks aplodeerida Glavinicile hea algidee eest. Paraku vähemalt mina pidin edasises pettuma. Kohe alguses on aimata, et süžeeliselt autor väga jõulist tegevustikku või seletust tekkinud olukorrale arendama ei hakka. Pigem keskendub ta uue situatsiooni lahtimõtestamisele. Jonas käib maailmas ringi, vaatab asjadele teise pilguga, meenutab olnud. Kõik see on tore, aga natuke igav.

Jonas käib läbi lapsepõlverajad ja kohad, kus ta veetis aega oma kallimaga. Ta mõtiskleb asjade olemuse üle - kas need eksisteerivad ka siis, kui keegi ei näe jne? Ta mõtiskleb inimese kaduvuse üle jne. No ei ole kõige sügavmõttelisem või veel vähem originaalsem. Kes meist ei ole kivikesi loopides mõelnud, et kas ma kunagi veel näen sama kivikest?

Ta hangib igaks juhuks pumppüssi ja kihutab sportautoga linnas ringi. Hakkab filmima enda magamist. See on muidugi põnev, sest selgub, et Jonases peitub teine isik, Magaja, kes toimetab öösiti omasoodu. Nood seletamatud või vähemalt lugejale nägematud juhtumused - Jonas ärkab suvalises kohas; leiab ärgates, et seina sisse on löödud nuga; näeb videolt, kuidas Magaja tõmbab selle sama noa, mida Jonas millimeetritki ei suutnud välja kiskuda, seinast kergelt nagu naeri peenralt; öine mina opereerib valutava hamba - lisavad pinget ega luba raamatut käest panna.

Paraku on tegemist valelubadustega. Ei katastroofi ega liba-mina liinis saabu romaani lõpuks mingit (rahuldavat, kütkestavat) seletust. Asi asja enese pärast. Pettumus.

Saan aru, et kirjanik võttis endale teadlikult ülesande, mitte hakata tekkinud olukorra (Jonas üksinda maailmas) põhjuseid lugejale avaldama. Ta tahab mängida uues maailmas. Vaadata igat viimsetki eset üksinda maailma jäänud Jonase silme läbi. Kahjuks ei osutu see ülearu paeluvaks. Väga raske on hoida pinget vaid ühe tegelasega (kaanetutvustus lubab muide, et tegu on kasvava pingega looga), see on selge risk. Mulle tundub, et Glavinic püstitas endale liiga raske ülesande.

Loomulikult võib leiduda ka neid, kes „Öötööd" pärliks peavad, kuid mina just vaimustusest ei ohka. On häid kohti ja mõtteid, aga...

Lois McMaster Bujold, „Lõputuse piirid", tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak.

Barrayari saaga järjekordne raamat, ning seni sarja üks parimaist, kuigi teisedki on head. Nõnda ei pruugi ehk mõelda ulmefännid, kes ootaksid ehk tõsisemat süüvimist tulevikumaailma, kuid actioni nautivale tavalugejale läheb raamat kahtlemata peale.

Nagu paljud sarjakirjanikud - Rex Stout näiteks - paigutas McMaster Bujold raamtusse ühe pikema stoori asemel kolm lühemat lugu: "Leinamäed", "Labürint" ja "Lõputuse piirid".

Kolm lugu nagu kolm kähkukat. Kiired, veetlevad, põnevad. Ja kriminaalsed. Ses mõttes, et meenutavad pigem krimi või põnevusjutte, kui rahulikult kulgevat ulmet.

Esmalt tuleb ühiskonna valitseja pojal, sarja peategelasel Miles Vorkosiganil perifeerias kord majja lüüa, ennast maksma panna ja selgitada, et mittetäiuslik inimene - nagu tema isegi - väärib elu.

Teine lugu räägib varjatud päästemissioonist ning kolmas sellest, kuidas tuleb vangilaagris käituda ja lootust elus hoida.
Tegelikult on lood märksa sügavamad ning pealispind ei peegelda kaugeltki sisu.

Henning Mankell, „Naeratav mees", tõlkinud Kadri Papp, Varrak.

Samal ajal kui Rootsi politseinik Kurt Wallander stressi ja joomahaigust ravib, enesesse süüvib ja tuleviku üle mõtiskleb, notitakse maha üks advokaat. Tema poeg palub Wallanderilt abi, too loobub. Ka poeg jõuab mõne päeva pärast teise ilma.

Nõnda algab Wallanderi järjekordne saaga. Seekord on tal vastas miljardär, ärigeenius ja samas ka heategija kes loomulikult pole kaugeltki puhas poiss. Aga proovi sa talle küüsi taha saada. Asi kisub kohati eriti karmiks, sest Rootsi riigi alam tegeleb räpaisema äriga maailmas - elunditemüügiga, kus inimestest tehakse tema mahalöömise teel doonor.

Advokaatide hukk toob pensionile minna plaaninud Wallanderi tagasi tööle, tugevamana kui kunagi varem.
Ühesõnaga: põhjamaine krimka, kõva keskmine selline. Mõnusad kujud, piisavalt intriigi, küllaldaselt masendust ja kaamost, näpuotsaga päikest.

Tõsi, lõpp kisub veidi käest ära. Actioniks. Mõnele meeldib, mõnele mitte. Kohati on tunne, et Mankellil tuli sein vastu - kas ei viitsinud enam, kirjastuse tähtaeg vajus selga või tuli raamatu mahtu piirata. Igatahes lõppeb raamat liiga äkki.

Klaus Rifbjerg, „Anna (mina) Anna", Eesti Raamat, tõlkinud Ene Mäe.

Rifbjerg on endise ajakirjanikuna väga viljakas autor. Lugesin internetist, et kirjutanud üle 170 teose romaanidest esseedeni.

Tõlkimiseks valitud „Anna (mina) Anna" on avaldatud 42 aastat tagasi ja toonase Taani kirjandusmaastiku uuendajana pälvinud ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna. Motiveeringu üks lause mainis tugeva küljena protesti (väike)kodanliku maailma vastu.

Tegu on tõesti modernse romaaniga, kuigi pisut arusaamatuks jääb, miks üht pereema, kes oma last tegelikult armastab, samal ajal on kiusatud uitmõtetest teda tappa.

Sama naine, 35aastane, lahkub eduka mehe ja kõikvõimalike hüvede kõrvalt üsna kergel moel: Itaalia Fiumicino (Rooma) lennujaamas tulnud mõtte ajel päästa kriminaalametniku käest Taani konvoeeritavat hipivälimusega noormeest ja temaga koos pageda läbi Euroopa. Tollase, veel piiridega rangelt eraldatud Euroopa.

Seiklus missugune, võib lugeja mõelda. Väga kriminaalne. Nähtuna naise pilgu läbi, kes nagu tundub, isegi päris täpselt ei mõista, miks temast, kodanlikust pereemast nii äkki ja nii meelsasti (peaaegu) asotsiaal saab. Võib olla on see naistesse sisse kirjutatud, et nad rahuliku, vist ka sündmustevaese ja korraliku elu asemel eelistavad actonit samuti, nagu nad iga kell eelistavad matšolikku meest nohikule: see jääb siin küsimärgiga.

Eelistanuksin siiski pisut enam põhjendust sellele, miks Anna just nii talitab seal Fiumicinos.

Autori keel on lopsakas. Kohati liigagi - aga ilmumisajal oli just see moodne mujal Euroopas ja pidi lõpuks ka Taani jõudma aeglaste põhjamaiste romaanide asemele.

Ruth Rendell, „Koletis karbis", tõlkinud Peeter Villmann, Eesti Raamat.

Tuleb tõde tunnistada, et antud raamatu lugemisele kulus poole rohkem aega, kui mõne teise sama mahuka krimka läbimise peale. Ning küsimus pole Rendelli igavuses, vaid tema täiuslikkuses. Või, noh, täiuslikkus pidavat olema vaid muuseumis... Siis Rendelli peaaegu täiuslikkuses.

Vägisi kiskus pähe mõte, et Rendell on krimikirjanduse Dostojevski. Iga lause, lõik, peatükk on viimseni viimistletud. Õhk on välja roogitud, ainsalgi sõnal on tähendus. Siinkohal tänud tõlkijale kes on suutnud Rendelli peaaegu täiuslikkust peaaegu täiuslikult edasi anda.

„Koletis karbis" on pisut rohkem rendellik, kui Rendelli paar eelmist eesti keeli ilmunud raamatud, mis olid barbaravinelikud (Barbara Vine on Rendelli pseudonüüm psühhoromaanide tarbeks). Samas on selge, et Rendell läheneb üha enam Vine'ile ja üsna varsti on võimatu üht teisest eraldada.

Rendell on Rendell seekord ka ses mõttes, et peapersoon on peainspektor Wexford. Otsest kuritegu tal lahendada ei tule, kuid lugu tiirleb ümber ammuse mõrva, Wexford on kindel, et teab tapjat, kuid ei suuda seda tõestada. Ning lugu kerib ja kerib.

Hämmastav, kui palju suudab Rendell mahutada ühte raamatusse, kusjuures mitte pealiskaudselt ja kokkupakitult. Ta selgitab justkui möödaminnes, ent seevastu põhjalikult, kuidas brittide maailmavaated on aastakümnete jooksul muutunud. Ning selgitab idamaiste immigrantide olemust ja tavasid, mis pole euroopalikuks muutunud. Samas saab aimu Wexfordi noorusest ja läbikäidud etappidest.

Rendelli austajaile on raamat kahtlemata tänuväärne lugemine. Ja neile, kes fännid veel pole, on oht fänniks muutuda.

Mauri Korhonen "Metsa-ja niiduseened", Varrak. Tõlke konsultant ja toimetaja Erast Parmasto.

Sõitsin uue seeneraamatuga oma silmaringi laiendama Naissaarele. Ja õppematerjali seal jätkus.

Tänu seeneraamatule sõin sel sügisel esmakordselt elus liivtatikuid, tavariisikaid ja hallipiimaseid riisikaid. Kindlasti oleks mu söögilaud märksa enam laienenud, kui ma vaid viitsinuks raamatut sagedamini seljakotist välja võtta. Aga nähes metsa all "virnade viisi" oma vanu lemmikuid - männiriisikaid - lõi inimlik ahnus välja ja seeneraamat (loe: õpihimu) ununes sootuks.

Nüüd kodus taas raamatut sirvides sain aru, et maitsvamad seened jäid üldse metsa. Ja maailmakuulsat seenehõrgutist - Tokio turul kosmilist hinda maksvat matsutaket - tuleks Naissaare asemel otsida Eesti põhja- ja lääneosast.

Seega oleks tark talvel korralik kodutöö ära teha, et siis kevade saabudes taas seenele sõita. Näiteks Eestis hästi levinud suurepäraseid söögiseeni - kevad-võluheinikuid - tooma minna. Kui ma seni olen seenel käinud ainult sügiseti, siis raamatut uskudes kasvavad sellised suurepärased söögiseened nagu võluheinikud ainult jaanipäevani.

Tegemist on asjaliku raamatuga, mis keskendub korjaja seisukohast kõige olulisemale - seeneliikide turvalisele äratundmisele - olles abiks nii verisulis seenelisele kui ka juba kogenud korilasele. Mulle meeldisid ka seente söömisväärtuse uued tingmärgid.

Kuid raamatust on abi neilgi, kes ei taha seeni mitte sööma, vaid nendega värvima hakata.

Kui samalt autorilt neli aastat tagasi eesti keeles ilmunud raamatus "Tunne seeni" olid ka retseptid, siis nüüd tuleb ise välja mõelda, mida pärast oma seenesaagiga peale hakata.

Sergei Dovlatov, „Kompromiss. Riiklik kaitseala", tõlkinud Vilma Matson ja Lembe Hiedel, Tänapäev.

Dovlatov on sedavõrd suur kirjanik, et tema kohta ei julgegi kohe midagi öelda. Sestap on allpool Eesti ajakirjandusest varastatud mõtted.

* * *

Dovlatov kuulub nende kirjanike hulka, kes julgesid ja suutsid oma loomingus väljendada nõukogude tegelikkust. Tema teostes peegeldub suurepäraselt kogu variserlikkus, mis oli peidus nõukogude massipropaganda taga. Nii on ta psühholoogiliselt lähedane väga paljudele, kes elasid tolleaegsel "suurel kodumaal".

* * *

"Kompromissis" (jutustuses kirjeldab ta oma ajakirjaniku elu Eestis) kirjutab Dovlatov: "Igal ajakirjanikul võib olla üks konkreetne puudus. Ta tohib rikkuda üht sotsialistliku moraali reeglit. Nii võib üks juua, teine huligaanitseda, kolmas rääkida poliitilisi anekdoote, neljas olla juut, viies parteitu, kuues elada amoraalset elu. Ja nii edasi. Kuid igaühel võib olla ainult üks pahe. Ei tohi olla samal ajal juut ja joodik või huligaan ja parteitu. Mina aga olin hukatuslikult mitmekülgne. Ma lubasin endale kõike natuke. Ma jõin, skandaalitsesin, näitasin üles ideoloogilist lühinägelikkust. Pealegi ei olnud ma parteis ja mõnevõrra olin isegi juut." Ehk just nende "pahede" arvelt saigi Dovlatovist omapärane kirjanik.

* * *

Aastatel 1974-1976 elas Dovlatov Tallinnas. Teenis leivaraha ajalehetööga (tekstide vorpimisega, nagu ta ise ironiseeris) vägagi punaparteilises Sovetskaja Estonijas, elas kusagil Kalamaja kandis agulimajas ja kirjutas seal oma jutte.
Kui ta parajasti pidu ei pannud. Alkohol oli ta probleem ja ta saatus nagu tuhandetel teistel loojatel. Peale selle lootis ta kirjastuses Eesti Raamat välja anda oma esimest legaalset raamatut, protsess oli talle tükk aega küllalt lootustandev, aga ilmumata see raamat jäigi.

Selles mõttes läks mõned aastad hiljem paremini teisel Leningradist pagenul, ühel nüüdis-Venemaa loetavamal kirjanikul Mihhail Velleril, kelle raamatudebüüt ja avalöök küllalt kärarikkale kuulsusele leidis aset just nimelt Eesti Raamatus.
Eesti-perioodist pärineb Dovlatovil terve hulk jutte, mingi osa neist hiljem ka eesti keeles ilmunud. Erinevalt paiguti traagilise, paiguti koomilise, lausa läbivalt aga vihaselt ausa ja selge "Tsooni" tõelähedusest esindab aga Eesti-tsükkel juba Dovlatovi seda proosat, mille pärast teda ehk kõige rohkem armastatakse, aga ka kirutakse.

Need on vabalt voolavad, kohati suisa baroksed pajatused, kus kummalises sünteesis põimuvad vastuvaidlematu faktitõde ja uljas, kohati peaaegu süüdimatu luiskamine. Viimane sarnaneb sageli pidurid kaotanud auto allamäge kihutamisega. Mis lust on meilgi lugeda, kuidas ajakirjanikust autor sõitis külla kuulsale lüpsjale Leida Peipsile, et kirjutada tema eest kiri Leonid Brežnevile - aga raudteesõit Tallinnast Paidesse toimub kupeevagunis ja kestab mitu konjakiküllast päeva!

* * *

Jne, jne...

* * *

Lõppkokkuvõttes on Dovlatovit paganama hea lugeda. Ta on üks neist vähestest kirjanikest, kelle teoseid tuleb läbida enam kui üks kord, sest iga uue lugemisega avastad midagi uut.