Colin Dexter, „Nicholas Quinni hääletu maailm", tõlkinud Kadri Pettai, Tänapäev.

Ilmselt teavad inspektor Morse'i tegemistest rohkem need, kes televiisorit vaatavad, sest too omapärane, tark, enesekindel ja värvikas pahadepüüdja seiklevat teleseriaalis.

Raamatulugejad võiksid Morse'i mäletada kahes teosest, mis eelmise aastatuhande lõpus maakeeli välja anti.

Tegu on klassikaga. Ühest küljest. Teisest küljest mitte niiväga. Dexter kirjutas Morse'i lugusid seitsmekümnendate lõpust alates ehk perioodil, mil inglise krimka oli otsingute lainel. Agatha Christie tüüpi kõrgklassi krimkad, kus tundemaailmale suurt tähelepanu ei pööratud, olid end ammendamas, ent uus liin - inimlikud ja tundeküllased politseinikud a la Tom Barnaby - veel algusjärgus.

Dexteri raamatud ongi justkui kahe ajastu poolitajad. Morse on inimlik ja haritud tüüp, kes vaatab pilti pisut laiemalt. Samas on ta piisavalt isepäine, lisaks mõnusalt humoorikas.

Krimkafännil on ehk pisut harjumatu Dexteri raamatuid lugeda, sest need tunduvad olevat miskitpidi kaldu. Ent kui rütmist kinni saad, kulgeb lugemine sujuvalt.

Seekord peab Morse leidma tüübi, kes tempis kurdi Nicholas Quinni, Oxfordi väliseksamite nõukogu liikme, jooki tsüaniidiga. Võimalike süüdlaste ring on kitsas, seega on siiski tegu klassikalise suletud toa krimkaga.

Riina Kasser, Ave Teeääre, "Lenni ja Tallinn", kirjastus Sunwells OÜ.

Eesti pealinna Tallinnat tutvustavaid teoseid leiab nii raamatu- kui selvepoest nii palju, et valik võtab silme eest kirjuks. Enamik neist on siiski mõeldud (täiskasvanud) turistile, ent nüüd võib uurida-osta pealinnast rääkiva raamatu ka lastele.

"Lenni ja Tallinn" on lõbusate (ja väga huvitavate ning ilusate) piltidega lasteraamat, kus on olemas vana- ja kesklinna peamised vaatamisväärsused. Iga pildi (hoone) juures on tutvustav tekst, millest välja toodud ka huvitavamad mõisted. Lapsed saavad lisaks tarkuse ammutamisele otsida piltidelt ka raamatu peategelast Lennit. Pärast lugemist võib kätte võtta värvipliiatsid ning asuda nohisedes värvima töövihikut, mis on samuti poest saadaval ja kus kõik juba raamatust tuttavad ehitised.

Pean end üldiselt pealinlaseks ning vanalinna ajaloost on loetud raamatuid, nähtud filme ja kuuldud isegi giidilt. Siiski tuleb tunnistada, et antud raamatut oli ka endal huvitav lugeda. Siinkohal kiidaksin autorit, kes on kirjutanud väga ladusa ja lastele hõlpsalt loetava teksti. Puudub keeruka lausestusega faktirohke tekst, mis enamikule linnu tutvustavatele raamatutele omane. Kiidaksin ka kunstnikku, sest ainuükski piltide pärast tasuks raamatu omanikuks saada.

Ühel hetkel tabas mind keset lugemist mõte, et raamat sobiks suurepäraselt koolidesse. Just algklassidele uurimiseks. Tekstist peaks aru saama iga laps ja ka pildid ei tee lugemist igavaks. Nii et koolid, siin on teile üks mõte kaalumiseks!

Muide, raamat ja töövihik on saadaval nii eesti, inglise, soome, vene kui hispaania keeles. Kui teil on neid keeli kõnelevaid väikeseid sugulasi-tuttavaid, miks mitte teha neile kingitus just selle raamatu näol.

Anthony Bourdain, „Keskmiselt küps", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Erinevalt Bourdaini kahest varasemast eesti keeles ilmunud raamatust, millel oli konkreetne teema ja läbiv joon, on „Keskmiselt küps" justkui vinegrett.

Samas... Kui sa tead, millest vinegrett koosneb, siis Bourdaini uue raamatu puhul seda öelda ei oska. On siis kaante vahel kogumik artikleid? Esseesid? Kolumne? Mõtisklusi? Ainus, mida võib öelda - see salat, või kuidas antud segadust tuleks nimetada, on hea. Loetav.

Bourdain kiikab lugudes lapsepõlva ja köögimaailma telgitagustesse ja tipprestoranidesse ja maailma avarustesse. Ühesõnaga kõikjale, kus tehakse väärt toitu.

Teinekord räägib Bourdain toidukohtadest ja inimestest, keda gurmaanid kindlasti teavad, kuid tavarahvas, vähemalt siin Eestimaal, mitte. Ometi see tõsiasi ei häiri. Hästi kirjutatud ja huvitavat teksti on alati hea ja huvitav lugeda.

Mitmel puhul kasutab Bourdain teksti isiklikeks arveteõiendamisteks kõikvõimalike troppidega - vähemalt tema arvates - ning ta annab valusalt.

Kokkuvõttes võib raamatut pidada populaar-filosoofiliseks teoseks, kus avatakse toitumiskultuuri põhimõtteid. Seda muidugi juhul, kui lugeja on vastuvõtlik ja leiab sügavamad killukesed üles.

Niisiis. Igaüks, kes arvab, et jahukört pole maailma parim roog ja on valmis toitu nautima, saab sest raamatust mõndagi. Kui mitte muud, siis neelud millegi väga hea järele.

Heino Rannap, „Kus siin anekdoot on?", Tänapäev.

Kas just päris anekdoodid, aga anekdootlikud ja lõbusad - mõni rohkem, mõni vähem - lood ja jutud Eesti muusikutest ja näitlejatest. Tore lugeda. Hea tuju garanteeritud.

Kusjuures taolised lühilugude kogumikud on multifunktsionaalsed. Tõsine kirjandus vajab tõsisemat süvenemist. Paks raamat vajab jõudu. Krimka vajab järjepidevust, et eelnev ei unuks. Ajalooraamatud vajavad keskendumist ja aega.

Ent lõbusate lugude raamat ei vaja üht, teist ega kolmandat. Võid lugeda kümme lehekülge kuus. Millal iganes: enne uinumist, pärast ärkamist, vabal hetkel ajupuhastuseks. Vannis. Kohas, kus kuningas jala käib. Rongis, bussis, liiklusummikus.

Seega: lahe kraam.

Anna Sam, „Kassapidaja katsumused", tõlkinud Triinu Tamm, Varrak.

Suurepärane näide, kuidas mitte millestki saab teha midagi. Aplaus!

Keda huvitab kassapidaja töö? Ent kui sellest huvitavalt-lõbusalt-värvikalt kirjutada, siis miks mitte lugeda.

Esialgu ei saa arugi, kus riigis tegevus toimub. Ülikooli kõrvalt hiidselveri kassasse raha teenima läinud neiu ise ning tema kirjeldused tundusid nii tuttavad ja igapäevased. Ent siis kui selgus, et viie töötunniga päevas teenitakse Eesti keskmist palka ja enamgi veel, muutus asi kahtlaseks. Nojah, jutt käib Prantsusmaast.

Ent konnasööjate juures käib poodlemine täpselt samal moel kui kamasööjatel. On täielikke troppe, on sümpaatseid. Igatahes laotab autor ostjate gamma lugeja ette laiali.

Igatahes raamatu läbimise järel - seda võiksid lugeda kõik, kel huumorimeelt jätkub - tuli vaadata peeglisse. Õnneks sealt midagi hullu vastu ei paistnud ehk siis tegu pole poes tõprana käituva inimesega. Ent parandamisruumi on alati.

Niisiis: kui te kassasse jõuate, naeratage seal istujale ja öelge tere. Seda osatakse hinnata. Ja tehke kõik, et veidikenegi leevendada inimese elu, kel tuleb päevas pooletuhande kliendiga.

Rein Veidemann „101 Eesti kirjandusteost". Varrak.

„Need 101 eesti kirjanduskultuuri teksti, mille valiku lähtekohaks on tuhande aasta tagune rahvaluule ja lõpupiiriks 21. sajani algus, esindavad, esiteks, valija meelest kirjanduslooliselt teatud telge, mille ümber vormub eesti (kirjanduse) identiteet," kirjutab raamatu „101 Eesti kirjandusteost" tagakaanel selle koostaja professor Rein Veidemann.

Seega on see raamat ka natuke Veidemanni nägu. Kuigi kultuuri puhul raiutakse tihiti, et siin ei saa sentimeetritega mõõta, moodustavad ka need 101 raamatut teatud edetabeli. Aga teadupärast on iga edetabel subjektiivne ja seega on subjektiivne ka see raamat. Mis on selle raamatu muude väärtuste juures omamoodi väärtus. Sest see paneb kohe kulme tõstma, eitama või jaatama. Ühesõnaga, lööb vee kihama.

Viimases kultuurisaates OP ütles Veidemann, et see on kirjanduslooline romaan novellides või esseedes. Romaan on selles mõttes täpne määratlus, et romaan on kirjandus, täis autori subjektivismi, fantaasiat. Romaan pole dokumentalistika või teaduskirjanus, kus kõik lõplikult paigas.

Kui selle raamatu oleks kokku pannud näiteks Kajar Pruul või Toomas Haug või ükskõik kes kolmas, neljas kirjandusteadlane, saanuks selle sisu arusaadavalt hoopis teistsugune ja kokkuvõttes koostaja subjektiivsus ja sellest johtuv omanäolisus ja isikupärasus ongi selle raamatu kas just väärtusi, kuid kindlasti lisaväärtus.

Niisiis, kaante vahele on saanud 101, aga 79 autorit.

Nelja nimetusega figureerivad Anton H. Tammsaare ja Jaan Kross, kolme romaaniga on esindatud Eduard Vilde, sama arvuga Oskar Luts, Paul-Eerik Rummo.

Eks kõige raskem, kindlasti kuratlikult raske oli valikute tegemine luuletajate loomingu esitlemisega, kus mõnede puhul on esindatud luulekogu, teiste puhul vaid üks luuletus. Siin saavutab subjektiivsus haripunkti. Siinkohal võiks ju kiuslikult küsida, miks pole siia kaante vahele sattunud Ott Rauna esikogu „Hobusel on täna sünnipäev", mis kolmekümne aasta eest siinkirjutajale kui noorele luulehuvilisele kustumatu mulje jättis ning tänini lahti ei lase. Niipalju subjektiivsusest.
Subjektiivsus subjektiivsuseks, nauditavad ja harivad on erudiit Veidemanni tekstid. Pakuvad äratundmisrõõmu, ärgitavad mõnda teost taas üle lugema ja seni lugemata raamatu riiulilt haarama. Rein Veidemanni tekstid ongi väikesed novellid.

Liza Marklund, „Paradiis", tõlkinud Kadi-Riin Haasma, Varrak.

Aastaid on merre voolanud ja lõpuks ilmus taas eesti keeli Liza Marklundi krimka. Järjeks kunagi trükivalgust näinud raamatutele „Pommuudis" ja „Studio sex".

Kuna tegu on rootslannaga, siis on Marklund loetav. Kuningriigi krimkade tase on sedavõrd kõrge, et kesisus trükki ei pääse. Samas on tegu keskmise tasemega ning jääb võrdluses Stieg Larssoni või Henning Mankelliga alla. Ent tont sellega. Nagu öeldud, lugeda kannatab kõvasti.

Niisiis jutt käib ajakirjanikuhakatisest, kes tahab saada pärisajakirjanikuks. Täpsemalt krimiajakirjanikuks ning toob päevavalgele paar kuritööd ja leiab neile ka lahenduse. Ta avastab, kuhu kadus poolesajamiljoni krooni väärtuses salasigarette (loomulikult on mängus ka eestlaste käsi) ja mis peitub tegelikult sildi „Paradiis" taga.

Nagu põhjamaisele krimkale kohane, on peategelase Annika Bengtzoni elu ja eraelu masendav. Peas käärivad enesetapumõtted. Ent töö teeb vabaks.

Tõele au andes ja ajakirjaniku tegeliku eluga võrreldes ei käi asjad nõnda lihtsalt, nagu raamatus. Ent terava sulega võib tegelikkust rahulikult muuta.

Kay Wilkins, "RBI. Ripley juurdlusbüroo. Sisalikmehe jälgedel", inglise keelest tõlkinud Helle Martis, TEA Kirjastus.

Häid lastele ja noortele mõeldud tõlkeraamatuid ilmub üldiselt päris vähe. Enamik neist koosneb suurtest piltidest, minimaalsest tekstist ja mõttetust sisust – koht, kus kodumaine kirjandus teeb sisu ja mõttekusega välisele tuule alla.

RBI-sarja esimest eestikeelset raamatut näppude vahele võttes tundus, et tegu on taas ühe teosega, mille värvilised kaaned ületavad kordades sisu. Pidin siiski meeldivalt üllatuma.

Kuigi teksti font on üsna suur ja teksti ennast vähe, oli tegu päris muheda lugemisega. Seda enam, et raamat on tegelikult mõeldud lastele-noortele (vanuses 7 kuni 15 eluaastat). Usun, et oleksin nii kümmekond aastat tagasi seda raamatut usinamalt lugenud. Praegu läks lugemine lihtsalt liiga kiiresti, et saanuks süveneda, ent nooremale lugejale on see kindlasti piisav.

Raamat(usari) räägib eriliste võimetega noortest, kes lahendavad salapäraseid juhtumeid ja reisivad maailmas ringi. Kuna raamatus on illustratsioonid, iga tegelase tutvustus ja jutu kõrval ka huvitavad faktid kirjeldatu kohta, ei jookse selle lugemine kindlasti mööda külgi maha. Laps või noor, kes taolisest maailmast huvitub, tahab ilmselt lugeda ka teisi sarjas ilmuvaid raamatuid.

Täiskasvanud lugejale jääb RBI-raamatutest väheks (selle loeb läbi päris kiiresti), kuid kui laps on raamatu läbi lugenud, võib ka ema või isa seda sirvida. Seiklushuvilistel lastel soovitaks raamatut aga kindlasti lugeda.

Michael Pollan, "Toidureeglid", inglise keelest tõlkinud Andrus Maran, Varrak.

Lõpuks ometi midagi rahustavat keset seda meedia (eeskätt naiste- ja terviseajakirjade) poolt kultiveeritavat tervisliku toidu terrorismi, mis - tsiteerides Pollani - segi kausitäie hommikupudru söömist suudab võrdsustada raviprotseduuriga.

Mingit keerulist juttu ammoniumsulfaadist, antioksüdantidest, ksantaanvaigust ja etoksüülitud diglütseriididest lugejal karta ei tasu, see teema on kokku võetud vaid kahe lausega - "hoidu toiduainetest, mille koostisosi kolmanda klassi laps ei suuda välja öelda" ja "hoidu toiduainetest, mis sisaldavad koostisosi, mida ükski normaalne inimene oma sahvris ei hoia".

Selles sööja käsiraamatus kirja pandud 64 lihtsat reeglit saab hea tahtmise korral saab autori sõnul kokku võtta vaid seitsme sõnaga "Söö toitu. Enamjaolt taimi. Mitte liiga palju." Enamikule reeglitest järgneb kommentaar ja kuigi osa neist on Ameerika kaubanduse kesksed, ei takista see asja tuuma taipamast. Minul tekkis hoopis soov lähimasse supermarketisse luubiga mõningaid pakendeid uurima minna.

Tegelikult kõlab ka "reegel" liiga rangelt, pigem võiks neid nimetada autori isiklikeks käitumismallideks. Seejuures pole ükski neist Pollani välja mõeldud, tema roll on piirdunud vaid antropoloogide, dietoloogide, toitumisteadlaste jne. seisukohtade kogumise ja kontrollimisega.

Kolmandat peatükki, mis manitseb sööma mitte liiga palju, ei saa kaugeltki kaalujälgijate käsulaudadeks pidada. Kõik sealsed soovitused on õiged ja samas üdini inimlikud. Näiteks tuletatakse meelde, et rõhutades mõõdukust, ei tohiks seejuures unustada elutarka täiendust, mida mõnikord omistatakse Oscar Wilde´ile: "...kaasa arvatud mõõdukuses."

Raamatu stiili paneb ilmekalt paika autori tõdemus, et vähem kui kakssada aastat tagasi alguse saanud toitumisteadus on tänaseks jõudnud umbes samale tasemele, kui kirurgia oli 1650. aastal ehk teisisõnu - asi on küll paljulubav ja huvitav jälgida, aga kas seda just enda peal tasub katsetada lasta.... Nii, et kui teil peakski olema juhuslikult täiesti suva, mida endale suhu toppida, võite lihtsalt autori kirjutamisstiili nautida.

Robert van Gulik, „Mõrv ja luuletajad", tõlkinud Kersti Unt, Tänapäev.

Seekord saadab autor kohtunik Di - tolle sajanditetaguse Hiina kuulsa detektiivi - teise ringkonda külla. Et las näitab teistelegi oma oskusi.

Ega siis pealiinist palju rääkida olegi. Tapetakse on üliõpilane ja tapetakse tantsijanna ning suletud ringist tuleb leida süüdlane, millega kohtunik Di kenasti hakkama saab.

Aga raamatus on muudki. Mis silmaringi avardab. Näiteks avatakse Hiina akadeemiliste ringkondade ja usuvoolu esindajate olemust. Peatutakse ammustel müütidel a la rebaseusul. Selgitatakse toonaseid traditsioone - näiteks, kuidas ja miks tütreid lõbumajja müüakse ning mis nendest edasi saab. Ja muud säärast.

Ehk siis: pelgalt krimkana on raamat harju keskmine, aga kui kõik muu juurde liita, tasub lugeda küll ja veel.

Julio Cortazar, „Salarelvad", hispaania keelest tõlkinud Klaarika Kaldjärv, Koolibri.

Siin on Argentiina kirjaniku viis juttu (lühiromaaniks ei riskiks neid nimetada?) ühiste kaante vahel.

Nagu Cortazar elas sumani valdavalt Pariisis, on ka siin Pariisi. Kuid ärge võtke raamatut ette, kui olete kerge meelelahutuskirjanduse pooldaja. Siin on tekst, mis nõuab huvi ja tähelepanu. Nihkes ja lauseehituselt pisut kummalised on need lood.

Autorgi arutab vahepeal, et miks ja kas peab ta need meile just nii rääkima. Psühholoogiline on parim nimetus Cortazari uurimuslikule realismile. Paljud riputavad siia termini postmodernism, kuid ma loobuksin sellest.

Erakordset lugejamenu neile juttudele siin kainel põhjamaal ei julge ennustada. Kuid kes loeb, see tõenäoliselt naudib.

„Ta teab, et tuli läheb roheliseks, motika taga on üks veoauto ja üks sõiduauto, roheline tuli, motika taga on üks veoauto ja üks sõiduauto, keegi annab signaali, kaks, kolm korda..." See on väike näide stiilist.

Aleksei Turovski, „Loomult loom", Varrak.

Esmalt tahaksin rõhutada, et Turovski on ise raamatu illustreerinud ja väga vahvalt. Väga kasulik on ka lugemine - palju ja huvitavat teavet ning muhedalt kirjutatud.

Õpite, miks ikkagi jaanalinnud pea liiva alla peidavad. Kas teadsite, et krokodillidele piisab ka ühest söömaajast pooleteise aasta jooksul? Tõsi, siis peab ta saama mitukümmend kilo liha korraga.

Või - seda on ehk õõvastav lugedagi - kas teate, kuidas lutikad ja teisedki mardikad paarituvad? Kuidas mitu isast korraga ühte emast viljastavad. See koht raamatust pole just nõrganärvilistele.

Turovski ise on rääkinud ühes intervjuus, kuidas ennast üle hindavad mehed ei suuda rahulikuks jääda, kui kuulevad, et loomariigis valib ikkagi emane partnerid.

Esimene trükk kadus poest kui soe sai. Arvata võib, et ega teisega ka parem lugu ole. Turovski on sedavõrd hea jutustaja. Ja eks me kõik taha tema tarkusest osa saada.

Andrew Roberts, „Sõjatorm", tõlkinud Olavi Teppan, Varrak.

Kui laduda virna kõik raamatud, mis viimase aastakümne jooksul on teisest maailmasõjast eesti keeles avaldet, saaks virna maast laeni ka siis, kui elad endiseaegses korteris, kus lagi niipea vastu ei tule.

Iseenesest ei avalda Roberts midagi uut ega sentsatsioonilist, küll aga on tema teos kompaktne ega valgu laiali: sõja algus, tähtsamad sündmused, sõja lõpp.

Kusjuures sündmusi kirjeldades üritatakse vastata küsimusele miks. Mis ajendas Hitlerit, Stalinit, Churchilli, Roosvelti käituma nii, aga mitte teisiti.

Ning mis raamatule lisaväärtust annab: autor toob välja vead, mida üks või teine - eelkõige Hitler - tegi. Samas leitakse ka vea põhjus ning selle tagajärjed.

Väärtuseks võib pidada kindlasti ka seda, et teoses käsitletakse just maailmasõda, mitte isamaasõda. Ehk siis samaväärselt sõjale Venemaa vastu, räägitakse sõjast Euroopas, Aasias, Aafrikas ja ookeanidel. Ning taas samas võtmes: avang, keskmäng, lõppmäng.

Ühesõnaga: kui keegi tahab ammutada teadmisi teise maailmasõja sündmustest mitte liigse põhjalikkusega - no ei saa 700 leheküljel ligilähedaltki kõike ära kirjutada - kuid pisut avaramalt, tasub soetada antud raamat. Lihtne ja selge keel, mõistetav jutt, kindel kronoloogia.

Ent ka neil, kes samal teemal kümneid raamatuid läbinud, ei tee kahju „Sõjatormi" lugeda. Uut leidub.