Bridget Asher, „Provence`i murtud südamega", inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin, Varrak.

Vahetevahel on raamaturiiulit vaadates tunne, et ega eestlastel Lõuna-Prantsusmaale, kunagisse iseseisvasse Provence`i mõtet sõita olegi. Nii palju on sellest maakohast kirjutatud raamatuid tõlgitud. Loed läbi - ja olekski nagu tolles igavese päikese paigas ära käinud ja inimestega tuttav.

Antud raamat on muidugi tüüpiline naistekas (isegi mõned toiduretseptid on kaasas). Ja prantslaslikkuse rõhutamiseks on autor siia puistanud päris suure koguse kasulikke fraase, millest mõni ehk meelde jääb ja võimaldab seltskonnas nendega hiilata.

Raamat räägib loo naisest, kes ei saa kuidagi üle abikaasa surmast (kaks aastat enne romaani algust), noorpõlve meelde tuletab ja koos lapse ning tüdrukute kõige ohtlikumas eas oleva 16aastase sugulasetariga Provence`i suguvõsamajja läheb. Kus juhtuvat imelisi asju.

Kokkuvõttes: see on naistele igati sobiv suveromaan. Muidugi kõlbab ka tumedal sügisel lugeda, et midagi helgemat meenuks. Sest peategelase südamevalu saab üle, kõik teisedki on õnnelikud (kaasa arvatud ka too sugulasetar).

Meestele ei soovita.

Siin on meile eellugu telesarjale „Vampiiripäevikud" ehk siis noortele inimestele mõeldud lugu.

Algab lämmatavkuumal augustipäeval 1864. aastal, veel möllab Ühendriikides kodusõda, kuid raamatu algus on helge ning suvine, ja lõpeb - tsiteerigem: „Vaatasin rahuloluga pealt, kuidas Damon himukalt jõi, ettevaatlikud lonksud muutumas suurteks sõõmudeks, kui ta oma nägu Alice`i kaelale surus... Kuni Damon jõi Alice`i viimaseid veretilku, asusin mina hütist välja õue...".

Eessõnas lubatu saab niisiis teoks. On vampiiritar, on tõesti himu ka teisi vampiirideks muuta, kuid kõik kokku ikkagi B-raamat, mida tõenäoliselt vaid „Vampiiripäevikute" andunud austajatel lugeda tasub.

Ma ei usu, et see tõlkija viga oleks, aga lugedes on kogu aeg tunne, et kirjandusega siin küll tegemist ei ole. Kõik kuidagi kunstlik. Imitatsioon.

Anders Roslund, Börge Helleström, „Hoiukapp 21", tõlkinud Mari Jesmin, Eesti Raamat.

Rootslased panevad taas täiega ehk siis kaamosekrimka selle sõna täies hiilguses. Kusjuures teema puudutab väga lähedalt just meid, eestimaalasi. Täpsemini neide, kas kuningriiki prostituudiks möllitakse või meelitatakse.

Tõsiasi, et raamatu kaks peategelast, kes peavad Rootsimaal päevas tosinat meest teenindama ja saavad igal võimalikul ja võimatul juhul peksa, on pärit Leedust ei muuda asja. Kindlasti ei saa me pead jaanalinnu kombel liiva peita ja arvata, et Eesti tüdrukuid sealmail seksimasinatena ei tööta.

Aga jah, nõrganärvilistele raamatut ei soovita, sest lõbutüdruku elu on detailideni lahti laotatud ning see elu on pehmelt öeldes karm.

Nõnda palju ses teoses päikesekiirt siiski on, et peategelased pääsevad põrgust. Kes koju, kes taevasse. Ent hetk hiljem vajub kõik ilus kokku - paar päeva hiljem on pääsenutele leitud asendajad. Järgmised õnnetud, kes kolme tööaasta järel ära kaotatakse.

Aga seadusesilm? Miks tema ei vaata?

Vaatab küll, aga paraku ollakse antud puhul valel poolel.

Kokkuvõttes: kohustuslik kirjandus kõigile neidudele, kes kavatsevad piiri taha tööle siirduda.

Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja timuka tütar", Varrak.

Kui juba Kivisildnik liigitas Hargla tõsikirjanike hulka, peab mees tõesti midagi väärt olema. Küll leidis Kivisildnik oma kommentaaris, et kui tõsikirjanik ehk Hargla müügiedetabeli tipus figureerib, kuulub see anomaalia valda.

Ei mingit anomaaliat. See, et Hargla kõik kolm krimilugu vanast Tallinnast ehk apteeker Melchiori saagat kõige paremini müüvad, on otse loomulik. Need on head lood. Ja mitte head, vaid väga head. Eriti see kolmas.

Protsess tundub olevat lihtne: maarahvas on mõistnud Hargla väärtust ning soetab tema teoseid. Mis on suurepärane, sest paremaid ajalooõpikuid annab otsida. Hargla ei jutusta pelgalt üht lugu, vaid harib. Kui üks teema on käsile võetud - kolmandas romaanis näiteks Tallinna timuka eluolu, hasartmängud ja saunakultuur - annab Hargla piisavalt põhjaliku selgituse, et mis või kuidas. Igatahes korralikuks referaadiks leiaks raamatus kindlasti piisavalt ainest.

Niisiis, Tallinnas, issanda aastal 1442, näeb timuka tütar, kuidas kivilöökidega pähe tapetakse üks võõrsilt tulnud noormees. Kes leitakse peagi väljaspool linnapiire poolsurnult, läbipekstuna. Niipalju suudab ohver meenutada, et on Steffan, aga muud lähiminevikust mitte. Samas viitavad kõik märgid, et teda tahetakse lõplikult mättasse lüüa.
Mängu sekkub Melchior, kuid alles siis hakkab juhtuma. Paar laipa ilmub juurde ja olukord muutub Tallinna jaoks kriitiliseks.

Oleks müts, võtaks Hargla ees maha. Kolmas Melchiori raamat - kahest eelmisest veelgi parem - annab kinnitust, et meil on lõpuks esimene autor, kes suutnud krimikirjandusest teha väärtkirjanduse.

Jääb üle vaid loota, et Melchiori raamatud sedavõrd ostetaks, et mees saaks vääriliselt tasutud. Ja muide, mis asutused need iganes on, mis Eesti kirjandust piiri taha vahendavad - tehke tööd, et Harglat ka tõlgitaks. Tema raamatud väärivad seda.

Rex Stout, „Testament", tõlkinud Ralf Tooming, Elmatar.

„Häh," ütles kolleeg kesk kuuma suve vastilmunud uudiskirjandusest rääkides. „Vaid üks Stout on ilmunud, aga seegi kordustrükk."

Tõsi. Too „Testament" (jutt käib glamuurse eradetektiivi Nero Wolfe'i järjekordsest saagast) ilmus meite legendaarses Mirabilia sarjas mitmekümnetuhandelises tiraažis (oh olid ajad!). Seega sai seda loetud kauges nooruses paar-kolm korda. Aga mis Stouti puhul tore - kõlbas lugeda nüüdki.

Õigupoolest on „Testament" üks Wolfe'i parimaid stoorisid. Lihtne ja selge ja lööv ja äärmiselt nerowolfe'ilik.

Kolm õde, daami („Vuih!" ütleks Wolfe) paluvad äsjasurnud venna testamendi õiglasel jaotamisel abi. Peagi selgub, et vend ei olnud loomulikult issanda teed läinud, vaid mõrvatud ning sestap peab Wolfe jalad sõna otseses mõttes kõhu alt välja võtma. Kusjuures politseinikele tõmbab ta taas elegantselt vee peale.

Caroline Brehat, „Ma armastasin manipulaatorit", tõlkinud Mari Vihuri, Varrak.

Postmodernistlik ühiskond toodab nartsistlikke, ennast imetlevaid tüüpe, kel puudub vähimgi empaatiavõime. Jah, ühiskond tõstab isiksuse kõrgele, kuid see kõik on piiri peal mäng, kusjuures piiri ületada on lihtne, kui tiivad mõne liiga taevasse kannavad.

Raamat on justkui õpik, kus elulises armastusloos muutub kõik ilus tõeliseks põrguks. Vägivaldseks põrguks.
Ükski naisterahvas ei alusta suhet türanniga. Teine pool lihtsalt ei ava alguses oma olemust. Siinkohal selgitataksegi, kuidas näeb välja vaid oma egost lähtuv tüüp, kes alustab moraalse ja lõpetab vägivaldse ahistamisega.

Vägivald pole inimesele loomuomane, vaid saab kuskilt aluse. Näiteks kasvatusest. Sotsiaalse või psüühilise häirega ema võib ära rikkuda nii mõnegi mehe.

Mõneti võib manipulaatori loos tõmmata paralleele Norra tulistamisjuhtumiga, sest nii nii ühel kui teisel persoonil puudub empaatiavõime.

Nagu öeldud, on tegu justkui õpikuga, mis aitab ära tunda vägivallatsevat manipulaatorit juba eos. Ning see on elus märksa vajalikum, kui Pythagorase teoreemi tundmine. Paraku antud raamatut koolis ei tudeerita.

Blandine Le Callet, „Lila K ballaad", tõlkinud Margot Endjärv, Eesti Raamat.

Raamatu teema on kahtlemata äärmiselt tänapäevane. Eriti Eestis, kus sotsiaalsüsteem ei ole just maailma tasemel ja ikka leitakse ootamatult lapsi, kes elavad koos koertega ja koerte kombel. Ehk siis on nii-öelda sotsiaalse puudega.
Ent juhtub parimateski perekondades. Näiteks Prantsusmaal.

Väike tüdruk lahutatakse asotsiaalsest emast ja ta kasvab kinnises raviastutuses. Senine elu on pärssinud tüdruku sotsiaalseid oskusi. Ei mingit arusaamist inimsuhetest. Mentori käekõrval asutakse maailma avastama ning teekord on karm ja keeruline.

Samas osutub Lila arvutigeeniuseks, mis pole ime, sest üks puue võib võimendada mõnd teist oskust.
Aga jah, suurim mure on mentoril see, mis juhtub Lilaga siis, kui ta leiab ema, kellest meenutab vaid head ehk tal on eksistentsiaalne hirm tuleviku ees.

Raamatust Hollywoodi stsenaariumit ei saa, sest lugeja pannakse mõtlema. Näiteks selle üle, et alati pole puue jumala tahe, vaid selle tekitab keskkond.

Tiit Made, „Kremlist iseseisvust toomas", Argo.

Inimese mälu on nõksa pikem, kui haugil, kuid mitte sedavõrd, et mäletada paarikümne aasta taguseid sündmusi. Midagi seal vist toimus... Ahjaa, Eesti sai iseseisvaks. No kesse ikka mäletab noid detaile.

Ajaloo tõlgendamisi olla täpselt nõnda palju, kui inimesi. Igaüks näeb sündmusi oma vaatenurgast ja annab neile oma hinnangu. Loomulikult ennast esiplaanile tõstes.

Siinkohal tuleb kiita Tiit Made tagasihoidlikust. Ta ei väida, nagu oleks just tema Eesti iseseisvuse ja demokraatia isa, vaid jagab au õiglaselt. Niivõrd-kuivõrd.

Samas jagab ta ka hoope ja hoobikesi. Eesti kodanike komiteed ja Eesti kongress saavad, mis tolmab. Saavad ka teisitimõtlejad, kes suuremalt jaolt olla KGB agendid. Saab Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel. Saavad teisedki, kuid asja eest.

Näiteks väidab Made, et legendaarne jutuajamine Rüütli ja Gorbatšovi vahel, kus meie mees nõudis Eestile iseseisvust, toimus. Kuid Rüütel purssis vene keelt üsna lahjalt ja ta lause ehitus olnud eestipärane. Sestap ei mõistnud Gorbatšov vähimatki, mida eestlane vestab. Küll aga trummeldanud Rüütel endale rindu, et näe, Gorbatšovil polnud sõnagi vastu öelda. No muidugi ei olnud, kui ei saanud jutust muhvigi aru.

Ühesõnaga, maist 1989 kuni septembrini 1991 osalesid Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi saadikud NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil ja Ülemnõukogus ning saavutasid Eesti iseseisvuse.

Kuidas Kremlis asju aeti, mis toimus ja kuidas nõukogulastel nahk üle kõrvade tõmmati, on ääretult kenasti, põnevalt ja värvikalt lahti kirjutet, mistõttu võiks kirjutise kooliõpikuks tituleerida.

M.C Beaton, „Agatha Raisin ja surmapirukas", tõlkinud Marja Liidja, Tänapäev.

Pole mingi ime, et Beaton Briti saartel sedavõrd populaarne on. Ta kirjutab lihtsatest asjadest lihtsalt ja löövalt. Lisab pisut kriminaalsust ning saab lahedalt loetava raamatu.

Agathachristielikke mõistatusi Beatoni krimkadest ei leia, kuid see pole ka autori eesmärk. Pigem külaelu kajastamine selle täies eheduses.

Christiet, olgem ausad, ümbritsev väga ei huvitanud, kui see just kuriteo või selle lahendamisega seotud polnud. Caroline Graham, see Midsomeri mõrvu uuriva Tom Barnaby looja, tungib üsna sügavale inimeste hinge. Beaton... Ta ei võta asju kerglaselt, pigem õhuliselt.

Seni sai Beatonilt maakeeles lugeda Šoti mägikülades tegutseva konstaabli Hamish Macbeti elust ja olust, siis antud raamat on esimene Agatha Raisini seeriast.

Nõks pealt viiekümne daam otsustab suhtekorraldusfirma maha müüa ning asub elama väikelinna. Entusiastlik ja energiline Raisin, kes ei löö eriti millegi ees risti ette, tahab seltskonnaga sulanduda, kuid saab hetkeks kaela hoopis mõrvasüüdistuse. Et omainimeseks saada, tuleb kurjategija trellide taha toimetada.

Guy Gavriel Kay, „Tigana", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Kaks kuud taevas - sinine ja valge, vaenujalal olevad võlurid, nende võimumängude pärast kannatavad külade elanikud, võlurite võimu vastu võitlejad, sõda, vihkamine, armastus ja rahu. Need on märksõnad, mis „Tiganat" iseloomustavad.

Raamatu tegevuspaigaks on Laba poolsaar, mis on ära jagatud kahe võluri vahel. Mõlemad soovivad teineteisest vabaneda, et kogu poolsaar enda valdusse saada.

Kui Astibari linna hertsog Sandre, kunagine linna ja maakonna valitseja, sureb kaheksateist aastat pärast seda, kui ta maapakku saadetakse, saavad alguse sündmused, mida kumbki võlur oodata ei osanud. Nende ulatusest väljas hakkavad hargnema plaanid, kuidas võlureid kukutada. Kogu ettevõtmine saab alguse aga mitte seetõttu, et lihtsalt türannide võimu alt vabaneda, vaid taas ellu äratada maakond, mis oli minevikus kogu Laba poolsaare uhkus - Tigana. Maakond, mille üks võlur pühkis maa pealt karistusena selle eest, et seal tapeti tema poeg ning pani sellele loitsu - nime Tigana kuulevad vaid need, kes seal kunagi sündinud on, teistest maakondadest pärit inimeste kõrvus kõlab nimi vaid segase sosinana.

Ükshaaval tulevad kokku need, kes veel Tiganas sündinutest alles jäänud ning algab plaanipidamine ja võitluseks valmistumine. Tapetakse, tehakse haiget, armutakse, hakatakse vihkama, surrakse. Ja seda kõike vaid selle nimel, et Tigana nimi taas inimeste kõrvu jõuaks.

Dick Francis, „Katsetus", tõlkinud Tiiu Loog, Varrak.

Tundub, et Francis on pealkirjastanud raamatu mitte selles toimuvate sündmuste vaid enese etteaste järgi. Nimelt on seekord tegu poolenisti spiooniraamatuga, kui nii võib öelda. Igatahes minnakse mõrvarit otsima sotsialistlikku N.Liitu.

Enne Moskva olümpiamänge saadab kuninglik perekond, kelle liige ihkab võita kuldmedalit ratsutamise kolmevõistluses, endise jahitakistussõitja Randall Drew Venemaale ülesandega välja uurida, kes või mis on Aljoša. See kes või mis on ohtlik ja tappis ühe saksa ratsutaja.

Drew teab hobustest kõike, aga Venemaast mitte muhvigi. Kui aus olla, siis ei tea seda ka Francis. Igatahes on kirjeldus seitsmekümnendate N.Liidust liiga idealistlik.

Loed ja muigad ja leiad, et Francis võiks jääda oma kirjutistega Briti saartele.

Niisiis, keskmine Francis, aga lugeda kõlbab kindlasti.