John Grisham, „Theodor Boone, lapsadvokaat", tõlkinud Anne Kahk, Varrak.

Ei saa sest Grishamist seekord aru. „Theodor Boone" on täiesti grishamlikult kirjutet ja sujuvalt loetav, aga märgatavalt lihtsam, kui advokaadisaagade suurmeistri senised teosed. Ja ka õhem.

Ilmselt on tegu noortele mõeldud kirjasõnaga, sest raamatus on lihtsalt ja löövalt lahti seletatud USA kohtusüsteem: kes on kes ja mis on mis. Saati, et peategelane on teismeline noormees, advokaatide järeltulija, kes teab kõigest kõike, on tuttav väikelinna õigussüsteemi liikmetega ning aitab tuttavaid, nagu tuntud spetsialist.

Hullem, kui Grisham kirjutanuks antud raamatu täiskasvanuile ehk läinuks lihtsustamise teed adudes, et tänapäeval ei viitsi keegi lugeda telliskiviromaani a la „Vihmameister".

Aga jah, raamat on noortele, kuid kahtlemata kõlbab lugeda kõigil, sest Grisham jääb igal juhul Grishamiks (niikaua, kui ta ei kirjuta dokumentaalraamatuid, sest tema „Süütu" ei olnud just kõige parem).

„Theodor Boone" tundub olevat kuidagi liiga idealistlik. Kõik tegelased, peale üksikute kaakide on ausad, õiglased ja toredad ehk veatud.

Stoori käib ümber mõrva. Ebaõnnestunud ärimees saabub kodu kõrval asuvalt golfiväljakult ning avastab, et ta abikaasa on kägistatud. Algab kohtulahing, mida linnake huviga jälgib ja Boone klassikaaslastele kommenteerib. Ühtäkki satub noormees ka ise suurde mängu, sest saab teada, kes on mõrvar.

Arkadi Babtšenko, „Sõda Tšetšeenias: ühe sõduri lugu", tõlkinud Andres Undrul, Grenader.

Suurepärane raamat. Kuid karm. Sest tõde on karm. Tõde Venemaa armee tegelikkusest ja Tšetšeenia sõja olemusest veelgi karmim.

Autor, kes on võidelnud Tšetšeenias kahel korral - esmalt ajateenijana, siis palgasõdurina - räägib asjadest nii, nagu nad on. Ei mingit pehmendamist, ja sellest saab aru igaüks, kes kunagi Nõukogude armees teeninud.

Aastatega pole punaarmees midagi muutunud. Kui siis vaid vormi elemendid - sirp ja vasar asendunud kotkaga. Ja kui aus olla, siis tundub, et nii mõndagi - dedovšina, suhtumine sõduritesse, varustamine - on muutunud veelgi hullemaks.

Vanemad sõdurid peksid nooremaid ka varem, kuid mõnitamine polnud nii räige, nagu raamatus kirjutet. Babtšenko sõnul notiti kasarmuis maha kümneid, ent ülemused ei teinud sellest väljagi. Ta kirjeldab, kuidas rivistusel lendab ühtäkki koos raamidega aknast välja läbipekstud noor, mille peale kõrgem juhtkond vaid õlgu kehitab.

Valdav osa raamatust kirjeldab Tšetšeenia sündmusi. Sõda kogu selle valus ja õuduses. Tapa, sest muidu tapetakse sind.

Kusjuures filosoofilised kõrvalpõiked selgitavad lahti, milliseks muudab sõda inimhinge. Surnud on ka need, kes ellu jäid.
Sõdur, see on kahuriliha, kelle saatus ei huvita kedagi. Peale sõduriemade. Notitakse sadakond maha, tuuakse teised asemele. Raamatus kirjeldatakse lennuvälja, mis töötab konveierina - hõbedased laibakotid sealt, elavjõud sinna.

Huvitaval kombel jääb mulje, nagu oleks Venemaa inimene hoopis teistsugune. Sealsed palgasõdurid on üsna eranditult joodikud, kurjategijad ja marodöörid või need, kel on kihk tappa.

Demokraatlike riikide palgaarmee, mis võitleb Iraagis ja Afganistanis, on aga - kui lugeda meie kirjandust ja ajakirjandust - üllad rüütlid ja tõelised kangelased, kes seisavad hea maailma õnne eest.

Anud raamat peaks kuuluma Eesti sõjaväes kohustusliku kirjanduse hulka. Siis saaks noored teada, mida sõda tegelikult tähendab.

Rein Kasak, „50 aastat saatana embuses", Varrak.

Teinekord on nõnda, et pealtnäha mittemidagiütlevad raamat veab sind kaasa. Justkui pähklite või sihvkade või vinnutatud kala söömine - peaks nagu aitama, aga nosid ikka edasi.

Sama on ka antud raamatuga, ent kui oled jõudnud pooleni, läheb oluliselt paremaks ja põnevamaks. Kuigi, kui mõtlema hakata, pole alguselgi miskit viga. Lihtsa inimese lihtsalt kirjutet elulugu alates küüditamisest Siberisse, kuni N.Liidu lagunemiseni.

Eks neid küüditamisejutte on loetud kah, aga ikka huvitav, et mis ja kuidas. Lahedaid kilde ja õpetusi leidus küllaga. A la, kuidas sealmail lapsi ujuma õpetatakse: vanemad viskavad noorema keset vett, küll välja ujub. Samas vaadatakse, et õppur liiga palju vett ei neelaks ja ära ei upuks.

Samasuguse küllaga on karmust, surmast pääsemisi ja mittepääsemisi, kurbust ja rõõmu.

Uus ja huvitav algab hetkest, kui autor otsustab Eestisse naasta ja merekooli astuda, kuid puudub pass. Asi laheneb niivõrd-kuivõrd. Kooli saab läbi, aga piiri taha mitte. Tuleb künda rannikumerd.

Lood ja laeulud meremeestest ja tegelikkuses: kuidas varastatakse, pannakse tina, toimetatakse salakaupa üle, millised on (armu)suhted merel jne.

Ning muidugi KGB. Kui organitega koostööd ei tee, välissõitu ei saa. Autor tegi ja sai. Ta kirjeldab põhjalikult kolmetähelise organisatsiooni sisemust ja olemust ja töömeetodeid ehk räägib kõik hingelt ära.

Selgub, et saatanaga koostöö ei muuda sind ennast saatanaks, kui sa ise muutuda ei taha.

Agatha Christie, „Lõputu öö", tõlkinud Kaja Kährik, Varrak.

Taas üks kummaline Christie. Ei tegutse seal Hercule Poirot ega Miss Marple. Õigupoolest kuriteo lahendamist läbi raamatu, nagu mõrvaleedi puhul tavaks, ei ole. Lõpus alles selgub nagu läbi udu, et mis ja kuidas.

Puupaljas, varatu Michael Rogers kohtub juhuslikult USA rikkaima pärijannaga. Romantika, armastus abielu... Üheskoos Ehitatakse Mustlasvälule häärber. Ent vana mustlasnaine hoiatab antud paiga eest. Muidugimõista hakkab peagi juhtuma.

Christie ise peab „Lõputut ööd" üheks oma paremaks teoseks. Lugeja võib olla teisel arvamusel, sest ta on harjunud christieliku Christiga.

Raamatus on pinget ning tegelikult saab, kui faktid kokku liita, üsna pea selgeks, millega kogu saaga lõpeb ja kes on süüdi. Ent ikkagi vaidleks Christile vastu: see pole tema parimaid raamatuid. Hea, kuid mitte super.

Vadim Makšejev, „Narõmi kroonika 1930-1945", tõlkinud Jüri Ojamaa, Varrak.

Kunagise NSV Liidu geograafiline keskpunkt paiknes Obi ja Irtõši jõe vahelises Vasjuganje soostikus. Samas soostikus asub üks vanemaid Siberi asulaid Narõm, kuhu 1912. aastal Stalin asumisele saadeti. Ta viibis Narõmis alla poole aasta. Tänu sellele oli aga väike Narõmi asula mitu aastakümmet kõikidele NSV Liidu kaartidele märgitud kui üks maailma nabakohti.

Paraku ei märgitud toona ainsaski õpikus, et Narõm oli paik, kuhu saadeti kümneid tuhandeid küüditatuid. Kulakuid ja fašiste-natsionaliste, kes tuli jalust ära saada. Ka eestlasi.

Küüditatutest ja nende ebainimlikust eksistentsist kesk Siberit ja soid on ilmunud tuhandeid lehekülgi. Ka antud raamatus on meenutusi piisavalt, kuid on ka erilist. Nimelt autentsed dokumendid, mis räägivad vaikides.

1933. aastal lähetas valitsus ehk Stalin üle riigi üleskutse: „Anda tugevam hoop kulakule, kelmile ja loodrile!" Ehk siis kollektiviseerimist tuli kiirendada. Käsk on vanem kui meie ning Narõm hakkas tasapisi täituma. 1941 lisandusid baltlased ja nii ta aina kulges.

Kümneid dokumente. Käsud, keelud, süüdistused. Elagu kommunism! Surm kulakutele! Mõista hukka need, kes poevad ikalduste taha! Samas ka ametlikke kirjeldusi elamistingimustest, kus elamine on võimatu lootuses, et midagi muutub. Tühjagi. Ka hauad on tähistamata.

Aare Laanemäe, „Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis", Argo.

Mälestus, õigemini meenutusraamatuid ilmub. Ja kui nii jätkub, saab Eesti lähiajalugu peagi igast suunast avatud. Võib ju filosofeerida, et ajaloost me tuleme ning möödunud sündmused on meid selliseks loonud, kuid see võiks paista eneseõigustuse või uhkustamisena, olenevalt, millisest küljest vaadata.

Igatahes on antud raamatuga kaetud järjekordne lapike laiast tekist ehk meie minevikust. Laanemäe, muide, on ajaloodoktor. Lõpetas TÜ aastal 1964 ja jätkas tööd Tartus. Mees oskas näha, tajuda ja mõista. Ning kõike seda edasi anda.

Eks igal ole oma nägemus kuuekümnendate kuldsusest. Maailm võis tunnetada üht, kuid meie polnud kahjuks maailm. Olime pisike täpp punase riigi äärealal, kuid raudse eesriide taga. Samas oli siingi veidi värskemat hingust tunda, valitses ju Hruštšovi sula, mis paraku nobedalt lõppes. 1968. aasta Praha kevadele järgnes siinmail Tartu sügis, mis järel köidikuid kõvasti pingutama hakati.

Ent enne sügist on õnneks suvi. Ja ses suves oli nii mõndagi. Autor jagab ajastu hõngu, vaimsuse aroomi ja sündmuste sära või tuhmust kildude kaupa ning kokku saab korraliku pildi.

Siinkohal hoiatus: kes loodab raamatust leida ühikaläbu ja joomatuuride kirjeldusi, nagu nii mõnigi mälestusraamat on pakkunud, peab pettuma.

Küll aga ei pea pettuma see, kes tahab teada.

Serge Brussolo, „Talvehirmud", tõlkinud Ena Mets, Eesti Raamat.

Prantslaslik, sõjajärgne ja psühholoogiline „Väike Illimar", võiks öelda antud raamatu kohta. Kindlasti mitte krimka ja pigem ka mitte põnevik. Küll aga ühe poisi psühholoogiline saaga, mõistmaks oma päritolu ja saamaks selgust ema olemusest.

Prantsusmaa. Teise ilmasõja lõpp. Teismeline Julien on veetnud viis aastat pansionis, kui ema ta kaasa võtab ning kodutanumale viib. Jõukas pere on pankrotis, isa on hukkunud, vanaisa teinud enesetapu. Või on? Ja kui on, siis kas nad hukkusid või tapeti? Kes tappis? Ema? Ema kohal lasuvad kõiksugu kahtlused. Ning üleüldse, Julien ei tea sedagi, kast tema isa on isa või vanaisa.

Kodust on alles jäänud riismed. Põllumaa on mineeritud, maja pööningul lõhkemata lennukipomm.

Ühesõnaga: piisav hulk probleeme, mida noor mees lahendama peab. Ehk siis tuleb saada meheks.

Jeanette Winterson, „Kivist jumalad", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, Tänapäev.

„Õhus on juttu uuest sinisest planeedist - puutumatust ja asustatavast, nagu meie oma oli 65 miljonit aastat tagasi, enne, kui me selle hävingu äärele viisime. Selle rõõmu taustal armuvad Billie ja Spike."

Ja Billie on naine ja Spike on robo sapiens - arenemisvõimeline robot. Kah naine.

Tegelikult pole see õieti ei mesimagus (lesbi)armastuslugu ega ka lihtsalt üks järjekordne ulmekas. 1959. aastal Manchesteris sündinud Jeanette Wintersoni 2007. aastal ilmavalgust näinud teos on suuresti appikarje: lõpetage sõjad ja päästke planeet!

Mitte just eriti originaalne sõnum, eks ole?

Lugeja rändab lähitulevikust 18. sajandi Lihavõttesaartele (sealt siis ka pealkirja motiiv) ja tagasi. Nending: mitte s****gi pole muutunud! Saateks autori ehk isegi liiga sentimentaalne luulelisus.

Loo jutustamise koha pealt teeksin samuti Wintersonile kerge etteheite - ta on üritanud kõik, absoluutselt kõik, kokku miksida ega taha ühtki jutustustest (korralikult) lõpetada. Ulmeline uus maailm, III maailmasõda, autori isiklik lapsepõlvetragöödia, suurfirmade maailmavalitsuse ambitsioon, inimene vs robot, armastuse võimalikkus meie näruses maailmas...

Kirjutada ta muidugi mõistab. Sõnu ja lauseid seada. Kohati äärmiselt nauditav. Häid momente on palju.

- Vanuse fikseerimine (tulevik, kus inimesed saavad enda bioloogilise vananemise mingis enda valitud punktis peatada)

- Sellega kaasnevad probleemid (kõik on noored ja ilusad, miski ei eruta, vaid värdjad ja lapsed, pedofiilia lokkab)

- Arutelu, mis teeb inimesest inimese ja robotist mitteinimese.

- Kehata (nais)robot ehk siis vaid pea, kelles loodetakse huku äärele jõudnud inimühiskonna messiat, tegemas lindpriitšikile suuseksi. Ja järgnev dialoog:

• „Spike, mida sa teed?"

• „Ma teen Nebraskale cunnilingust."

• „Miks?"

• „See on minu jaoks uus kogemus."

• „Mul on hea meel seda kuulda. Ja kuidas peaks see kogemus edendama sinu arusaamist inimühiskonnast?"

Päris futuristlik.

Originaalseid seiku ja mõtteid on raamatus kuhjaga ning see kompenseerib puudujääke terviklikkuse ja järjepidevuse osas. Hoolimata näilisest muremeelsusest ja lootusetusest on „Kivist jumalad" olemuslikult siiski optimistlik: „Minu nõuanne ükskõik kelle on: „Sünni."

Viskan välja ka konksu potentsiaalsele lugejale: raamatu tulevikunägemuses on üks huvitav roll täita ka Eestil (lk 156)...

„Nekromanteion", koostanud ja tõlkinud Arvi Nikarev, Skarabeus.

Arvi Nikarev ei jäta jonni ning avaldab vähemalt kord aastas ulmekogu. Et Eesti rahvas saaks hääd lugemist ja oleks haritud. Ning ta ei lähe kergema vastupanu teed, tõlkides esimesena pihku juhtunut, vaid viitsib otsida ja leida.

Seekordses kogumikus tutvustatakse Saksamaa, Itaalia ja Soome lühiulmet, sest (fantaasia)maailm ei koosne pelgalt angloameerika tekstidest. Eks spetsialistid tea paremini, kuid Euroopa ulme tundub ookeanitagusest erinevat. On justkui maalähedasem.

Valdav osa raamatu lugudest kuulub imeulme sekka: nõiad ja vägilased ja muud säärased. Ka selgub tõde Kristuse elust ja olemusest. Ent eurooplastel on, mida ajaloost meenutada. Neil pole vaja uusi maailmu luua.

Jose Eduardo Agualusa, „Minevike müüja", tõlkinud Leenu Nigu, Varrak.

Kõigile, kellele kuum suvi on juba päikesepiste tekitanud, kirjutaksin suurima enesekindlusega raviks välja Angola kirjaniku Jose Eduardo Agualusa romaani „Minevike müüja". Uskumatu, et 128 lehel saab nii hea romaani kirjutada!

Maagilist realismi armastav Agualusa, kelle tahaks kohe Gabriel Garcia Marquezi mantlipärijaks tituleerida, jutustab haarava loo mehest, kel nimi Felix Ventura ja kes teenib elatist sellega, et müüb tahtjatele võltsitud minevikke, uhkeid sugupuid ja väärikaid esivanemaid.

Kujutan ette, kui menukaks osutuks leidlik Ventura tänapäevases Eestis: nii mõnigi meie tipppoliitik oleks valmis surema, et oma punast minevikku sinimustvalgeks võõbata. Jah, ajalugu on muutuv ja mööduv nagu hoovihm. Ja pole see Eesti Aafrika riikidest nii erinev ühti. Probleemid kattuvad.

Üllataval kombel ärkab ühe Ventura kliendi puhul väljamõeldud minevik tõepoolest ellu. Agualusa haarab meid jahmatavasse ja äärmiselt nauditavasse sündmusteahelasse, mille krooniks on lõpp, kus kõik otsad kokku jooksevad. Ühtki „püssi" ei tooda lavale vaid sisutäiteks.

See on kindlasti väärt tsitaadiraamat, kindlasti on selles õhukeses köites väga palju sügavaid mõtteid. Ja lugu, millel on algus ja lõpp. Tähendus.

Ahjaa, ilmselt läheb „Minevike müüja" ajalukku, kui esimene raamat, kus jutustajaks on geko. Või oskate mõnda veel nimetada?

Loodetavasti ei jää „Minevike müüja" Agualusa väga eriilmelisest loomevaramust (romaanid, luuletused, reportaažid, lastejutud) ainsaks eesti keelde tõlgitud teoseks!

Helgi Erilaid, „Aja jälg kivis - Prantsusmaa", Menu.

Kena, kui raadiosaated teinekord kirjasõnasse teisaldatakse. Kes see ikka nii raadiofänn on, et mõne saate kuulamiseks pilli spetsiaalselt lahti keerab. Ent autosõidul jääb ikka üht-teist huvitavat kõrva, ning „Aja jälg kivis" on üks neist saadetest, mis kanalit vahetama ei sunni.

Aga ikkagi... Lugeda on lahedam kui kuulata.

Õigupoolest juhtus nii, et antud raamat sattus esmalt abikaasa kätte. Ta Pariisis käinud ja väikestviisi Prantsusmaa huviline. Ent skeptik. Usub iseennast, kuid mitte teisi. Sestap olid kõhklused: no mida ses raamatus niiväga siis on.

Kolm tundi hiljem oli tal raamat ikka veel peos ja päev hiljem läbigi loetud. Igavest lahe olnud. Ehk siis Pariisi oli kirjeldatud just sellisena, nagu see on: suurlinna olemus ja ajalugu ja kultuur ja salapära. Lisaks suurepärased illustratsioonid.

Kokkuvõtteks: ühest küljest reisikiri, teisest küljest reisijuht. Tasub lugeda neilgi, kes pole Prantsusmaa fännid, sest eneseharimine pole patt.

Mihkel Tiks, „Elumees", Tänapäev.

Korvpallur-kultuuriametnik-kirjanik-poliitik Tiks jätkab eluloo jutustamist sealt, kus esimene raamat „Mängumees" pooleli jäi.

Nojah... Olgem ausad, pole see tema elu midagi erilist. Pooleteraline eksistents, nagu autor enesekriitiliselt ütleb. Ent kirjutet on hästi, sõnaseadmist Tiks oskab.

Ses raamatus on läbi käidud kaheksakümnendad. Sündmused enne tormi ehk Eesti vabanemist ehk Nõukogude Eesti viimaste aastate ehe kirjeldus kogu ilus ja valus, mis toob lugejalegi mälupildid silme ette.

Samas tungib Tiks ka sinna, kuhu tavainimese pilk ei pääse, kirjeldades toonaseid kultuuriskandaale a la, kuidas vaprad kommunistid takistasid kahtlaste näidendite jõudmist lavale.

Oli see Tiks, mis ta oli, kuid märkimisväärse jälje Eesti (spordi)kultuuri pärandisse on ta jätnud. Raamatuga „Korvpalliromaan", mis kujunes praegu keskeas elava, vähegi haritud spordifänni piibliks. Kahjuks pole noorem, iPodi põlvkond, enam raamatuhuviline ega tea „Korvpalliromaanist" tuhkagi, kuigi antud teos väärib iga viie aasta järel ülelugemist.

Seega võiks Tiks võtta kätte ja teha seda, mida väga hästi oskab - kirjutada korvpallist. Eesti korvpalli ajalugu on ju lahti kerimata: algne Kalev (Kruus, Lõssov, Kullam), vana Kalev (Tamma, Kriks, Tomson) põrunud Kalev (Orav, Randla, Drell või kes seal üleüldse mängisid), kuldne Kalev (see, kes N.Liidu meistriks tuli).

Üht suurejoonelist, mitmest osast koosnevat teost, oleks ajaloo tarvis hädasti vaja. Ja Tiks oleks selle töö jaoks õige mees. Vaat siis võiks talle ausamba püstitada (kasvõi mõttes) ja öelda, et see mees pole elu asjata elanud.