Robert Service, „Trotski", tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak.

Eks igaühel ole oma hinnang, kuid Robert Service'i raamat Leninist on üks parimaid, kui mitte parim käsitlus N.Liidu loojast. Mis tähendab, et mees tunneb teemat ja võib arvata, et ka kirjutis Trotskist on piisavalt adekvaatne. Võrdlusmaterjali, tõsi, suurt ei ole, sest antud raamat on esimene põhjalikum kirjutis Trotskist, õigemini Leiba Davidovitš Bronšteinist.

Trotski polnud mingi teisejärguline tegelane, vaid etendas oktoobrirevolutsiooni ettevalmistamisel ja läbiviimisel vaat, et peaosa. Mõistagi jätkas ta vastsündinud riigi ladvikus - oli välisasjade rahvakomissar, sõjaasjade rahvakomissar, punaarmee rajaja ja ülemjuhataja ning peamisi kandidaate Lenini järglaseks. Paraku grusiini kavaluse ja intriigide vastu ta ei saanud ning Stalin tõrjus konkurendi peagi nii eemale, et riigistki välja ning saatis lõpuks teise ilma.

Ajaloolased on läbi aastate arutanud, mis juhtunuks siis, kui Stalini asemel saanuks võimu Trotski. Tundub, et asi olnuks veelgi hullem (kui üldse saab hullem olla), sest Trotski oli ilmselgelt marksist, nõudes puhtakujulist marksistlikku sotsialismi: kasarmu või orjanduslikku sotsialismi, nagu on kirjas Marxi "Kommunistliku partei manifestis". Töö tuleb militariseerida, muuta sunniviisiliseks, kus peamised hoovad on käsud ja karistused. Inimesed jaguneksid klassideks: käskijad ja rõhutud ehk orjapidajad ja orjad.

Seega tundub hea, et ajalugu trotskismi ei pöördunud.

Haive Peterson, „Kebab ja kilukarp", Tänapäev.

Killukesi Eesti Vabariigist. Ehk kuidas soomlane, türklane ja eestlane kebabirestorani avasid. Tundub nagu anekdoot. Tegelikult oligi, kui raamatut lugeda. Soomlane käib papi välja ja edasi on tal savi, türklane käitub nagu oma kodus ja eestlane üritab kogu seda jama kuidagiviisi normaalseks klattida.

Kõik, mis raamatus kirjas, on toimunud ka tegelikkuses. Omal ajal sai mainitud asutuses kebabit manustamas käidud. Roog oli hüva, aga kõik muu... Ka konkurente Narva maanteelt sai külastatud ning seal pakutud oli tõesti kräpp.

Stoori võiks olla naljakas, kui ei toimuks meil. Niipea ei kipu kuhugi suvalisse kohta sööma minema, eriti, kui seal ajavad asju lõunamaalased, kel pole puhtusest ega realiseerimistähtaegadest (a la riisi kõlbab ette anda siis, kui see väga ei haise) mingit aimu. Ühesõnaga: tänapäeva kebabinduse (pitsanduse, hambrgerinduse jne) tegelikkus.

Huvitav lugemine ka ses mõttes, et annab aimu lõunamaa, antud juhul Türgi elustiilist ja tavadest, mis pole siinsetele siiski väga vastuvõetavad - keelt pole vaja osata, Eesti on vaid läbikäiguhoov rikkamasse riiki minekul ja Eesti neiusid kasutatakse elamisloa hankimiseks, kohalikud (elu)seadused ja tavad pole täitmiseks jne. Sestap pole ime, et Euroopas püsikülalisi väga ei armastata.

Erle Stanley Gardner, „Uppuva pardi juhtum", tõlkinud Liina Smolin, Elmatar.

Särav advokaat Perry Mason, koos sama säravate abilistega tormab taas võitlustulle, et päästa üht armastust ja samal ajal endast ülemäära arvavale rahamehele koht kätte näidata.

Üldiselt pardid ei upu, küll aga oskavad keemikud neid uppuma panna. Ja väike part kerkibki ses segases loos võtmetegelaseks.

Mason otsustab vastu võtta töö ning uurida ammust mõrva. Ent nii lihtsalt need asjad ei käi. Kiiresti tekib kaks laipa lisaks ning olukord muutub ärevaks. Nagu ligi kaks aastakümmet tagasi juhtus, tahab saatus nüüdki, et süütud süüdi jääks.

Seekord pole pahadel võimalustki, sest nad saavad vastaseks Masoni, kes on vägevam, kui kogu USA politsei ja kohtusüsteem kokku.

Donald Spoto, „Veetlus. Audrey Hepburni elu", tõlkinud Vilma Jürisalu, Tänapäev.

Spoto on kirjutanud hulga elulookirjeldusi, näen internetist. Hepburn pole ilmselt kõige õnnestunum nende hulgast.

Raskestiilne lugeda. Autor on püüdnud hoiduda sensatsioonilisest näitlejatari keerulises (kuulsuseaegses) elus, keskendunud rohkem tema juurtele (üllatuslikult selgub, et tema vanemad olidmõnda aega pigem natsimeelsed) ja filmidele.

Kuigi kainelt ja karskelt, ei pääse ta siiski ka Hepburni armusuhetest päris mööda. Hepburnist on palju kirjutatud. Ma ei ole kindel, et tema esitlemiseks on see raamat parim.

Ja tegelikult - vaadakem parem ta filme.

Carme Riera, „Pool hingest", tõlkinud Merilin Kotta, Eesti Raamat.

Carme Riera on vanem daam, kirjandusprofessor Barcelonas. Seda on vajalik teada, sest raamatusse on ta laenanud motiive teiste kirjutatud raamatuist (näiteks luu, kus Saksa ohvitser laseb isal valida - kumba tütart tahab ta endale jätta ja kumma laseb koonduslaagrisse saata).

Auhinnatud romaan räägib (loomulikult!) kirjanikust, kellele autogrammitunnil toob salapärane mees mapi. Arvates, et seal on mingi käsikiri, mida lugeda ei viitsi, torkab kirjanik mapi kodus käest ära ja unustab. Mehe nimekaardi oli ta juba varem tuhandeks tükiks rebinud. Ühel ilusal päeval teeb ta mapi ometi lahti ja avastab selles oma em kirjad ja fotod. Kirjad salapärasele armukesele. Mehele, kes võib olla peategelase tegelik isa.

Ja nii kirjutabki ta raamatu pöördudes lugejate poole, et oma emast (kellest viimati teati 1960. aastal jaanuari esimestel päevadel, kui ta Hispaania-Prantsuse piirijaamas Portbous tõenäolisel suri) rohkem teada saada. Ka oma võimalikust isast, elust, millest ta varem midagi ei teadnud. Peale ühe väikese osa - paar nädalat seitsmeaastasena Pariisis, aknast nähtud pilt, kuida üks mees ema taksosse aitab. Kirjandusprofessori romaanile kohaselt arvab peategelane, ta isa võib olla Nobeli-laureaat Albert Camus.

Ma ei hakka kõiki keerdkäike lahti rääkima. Kuigi kohati igavavõitu poliitiliselt korrektsetesse kirjandusstampidesse langev, on meil siin huvitav teraselt loetav romaan.

Uurides Riera tausta avastasin, et ta on ka katalaani kirjanduse erootilisema osa meistreid. Loodan mõne sarnas teose tõlkega samuti kohtuda.

Grigori Oster, "Õuduste kool", tõlkinud Ilona Martson, Varrak.

Mulle meeldivad õudusjutud väga. Kuigi ma ei ole tänaseni lugenud sellist juttu, mida lugedes juuksed hirmust püsti kargavad.

Selle raamatu jutud on siiski päris õudsed. Kõige hirmuäratavam lugu on minu meelest "Tantsiv luukere". Sest juba üsna õudne on mõelda, kuidas ühel ööl tuleb kapist välja skelett ning kutsub õpetajat tantsule...

Teine jutt, mis samuti kananaha ihule võttis, oli samuti luukerega seotud. "Nõiutud võimlemisriist" on hirmus seepärast, et mõelge ise kui hirmus oleks, kui te ise jääksite ühel pimedal ööl ihuüksi koolimajja ning te hakkate äkki kuulma kellapauke. Samal ajal siseneb uksest luukere, kes teie järele kompab, et teid ära kägistada. Ja päevikust hakkavad samal ajal välja ronima hinded, kes tahaksid teid nii väga surnuks kõdistada.

Ülejäänud jubejutud olid ka omamoodi põnevad. Aga need kaks lausa minu lemmikud.

Mõni lugu oli selline ka, kus pealkiri oli põnev aga jutt polnudki nii huvitav. See oli ka natuke imelik, et raamatu lõpus järgnesid poolikutele juttudele tühjad kastid. Lapsed pidid neid ise täitma, kuid mulle see küll ei meeldinud. Kui see välja arvata, siis oli "Õuduste kool" täitsa hea raamat.

Ning raamatu pildid olid küll hästi joonistatud.

Ingebrit, 10aastane

Frances Mayes, „Toscana argipäev", tõlkinud Faina Laksberg, Varrak.

Esimesel pealiskaudsel sirvimisel tundub raamat (juba kolmas Itaalia linna Cortonat käsitlevas sarjas) kergekaalulise puhkusejutuna. Cortona elanike ja sinna kolinud võõramaalaste igapäevasündmused alates ühislõunatest ja lõpetades jalgpalli-MMi koosvaatamisega linnakese piazzal. Sekka poodlemine, rändamine Toskaanas, hulk toiduretsepte.

Terasemal lugemisel märkate huvitavamaid detaile, mida Itaalia-rännakuil kasulik teada (kuid kardan, et need sõidu ajal tegelikult ununevad).

Võiks ka öelda, et see on Itaalia renessanssiaja kunstniku Luca Signorelli elust rääkiv raamat. Vahest teenimatulki - Signorelli pole endast kuigi sügavat jälge kunstiajalukku jätnud. Aga igaühel meist on vabadus valida, mis meeldib ja mis mitte.

Mayesi raamat on suvepuhkuse ajal kindlasti vajalik öökapiromaan. Lihtne lugeda - kuigi naiselik blabla lööb tihti läbi. Retseptid on Itaalia toidu austajaile kindlasti tänuväärt. Ma ei hakka küll vanduma, et kõiki koostisosi on Eesti poodides saada.

Kokkuvõttes: mõni lehekülg pakub lugejale tänuväärset teavet asjadest, millest ta on seni mööda vaadanud. Retseptid lubavad Mayesi rahulikult mahutada riiulile, kus kokaraamatud reas. Ja mõne mõnusa tunni suvisel - näiteks vihmasel päeval, kui ei viitsi nina toast välja pista - ajal pakub see teos ka. Kuigi kahtlen, kas teist korda lugema hakkaksin.

Enn Vetemaa, „Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus", Tänapäev.

Kes meist, keskealistest ja vanematest, Naani ei mäletaks. Särava jutuga, haritud ja filosoofiline kommunist, kes oskas oma seisukohti veenvalt esitada ja kaitsta. Toona oli Naan siin ja Naan seal, justkui erudeeritud usujünger, valmis igas olukorras sõna võtma ja vaateid kuulutama. Kusjuures teinekord olid ta sõnavõtud suisa revolutsioonilised, kuid siiski punast maailmakorda mitte uppi lükkavad.

Ühesõnaga Naan oli omamoodi mõistmatu fenomen. Küüniline kosmoloog, nagu teda tituleeriti.

Raamat on justkui kompott, kus Naan on ülekaalus, ent maitset annavad teisedki. Naan avab end ja oma vaated dialoogivormis, vesteldes ja vaieldes väikeses haritud seltskonnas ning sealt kerib lugu edasi, jättes vahele aastaid, kuid olles sellegipoolest kompaktne.

Mis Naanil viga laia juttu vesta, kui ta äi oli GRU kõrge tegelane. Oma sõnavõttudega raputas Naan pisut maad, ka kuulsa esseega "Võimust ja vaimust", kuid värinaid ja tsunamit ta siiski ei põhjustanud. Juttu on palju, aga tegusid... Väline hiilgus ja sisemine viletsus?

Teos pole ligilähedaltki Naani elulugu. Kaugel sellest. Osa peatükkidest on suisa Naanitud, kuid sobivad tervikusse, kui kork veinipudelile (muide, veini ja muid jooke pruugitakse teoses palju): võimuvõitlus EKP juhtkonnas, mille tulemusena Ivan-Johannes Käbin koha kaotas, kuulsa 1950. aasta pleenumi mõju kultuuritegelastele, viimase parteiliidri Vaino Väljase rahvuslik olemus, fosforiidisõja algus ja lõpp... Või, olgem ausad, on need Naanivälised tekstid vaat, et võimsamad ja värvikamadki.

Tihe raamat, mida päeva-paariga läbi ei loe. Aga lugema peaks, kui vähegi huvi meie ajaloost ja olemusest.

Leho Lõhmus "Nõmme kindlusraudtee". Koolibri.

Ajaloolase ja koduloouurija Leho Lõhmuse kaheteistkümnes raamat räägib kunagist iseseisvat Harjumaa linna (praegust Tallinna osa) Nõmmet ning Saue ja Harku valda läbinud kitsarööpmelisest raudteest - selle loomisest, hiilgeajast ja hääbumisest.

Liivalt Vääna (ja rajamise aegu kaugemalegi) suundunud raudtee näite najal saab aimu, kuidas see kunagi Eestit tiheda võrguna katnud transpordiliik toimis ning mõjutas elu teisteski linnades ja asulates, kus ammukadunud raudruuna meenutab praegu vaid Jaama tänav või vana vaksalihoone.

Viimased avalikus kasutuses olnud juurdeveoraudteed (nagu neid omal ajal nimetati) läksid siinmail hingusele 1970ndate aastate alguses, ainus Baltikumis veel toimiv asub Läti kirdenurgas ja on kuulutatud riikliku tähtsusega kultuurimälestiseks.

Faktitihedast raamatust saavad vastuse pea kõik kus- ja miks-küsimused. Rikkalik kaardi- ja fotomaterjal (suur osa sellest avalikkuse ees esmakordselt) võimaldab aga huvilistel veeta nii mõnegi puhkepäeva ise kunagiste raudteerajatiste jälgi ajades ning võrreldes, kuidas oli siis ja kuidas on praegu.

Mihkel Ulman ja Kati Vatman, „Ohtlik lend 7. Puude vaikimine", Elmatar.

Ses "Ohtliku lennu" järjekordses osas käib tegevus metsas, kus äsja vangist vabanenud kodanik maha lastakse. Tragid Eesti Vabariigi politseinikud Andres Västrik ja Rita Leidpalu jooksevad jalad rakku, tuvastamaks süüdlast, kes tuleb paljude kandidaatide seast välja valida.

Nagu ikka on loos tekitatud miniühiskond, kuhu kuulub käputäis karvaseid ja sulelisi, kelle vahel on nii vihkamist kui armastust. Ning süüdlane selgub inimsuhete lahkamise ja terava mõttetöö tulemusena, mitte aga krimilabori töötajate kangelaslike ponnistuste tagajärjel.

Nii, et kõiksugu sõrmejälje ja veregrupi eksperdid, nagu antud sarja raamatute lugemisel selgub, pole sugugi vajalikud, kui on olemas kaks eesrindlikku mundrikandjat.

Pasa ja Atpo, „Kõik on täiesti perses", tõlkinud Katrin Kaarep, Tänapäev.

Kaks soomlast räägivad asjadest nii, nagu on. Ehk siis kõigest sellest, mis neid lõpmatult närvi ajab. Ja mitte ainult neid, vaid ka kõiki meid. Ainult et meie oleme viisakad ega paiska närviajavat maailmale näkku. Kuigi võiks.

Öeldakse kogu hingest. Vägisõnade saatel. Ning soovitustega ühel, teisel ja kolmandal end põlema panna.

Suuremalt jaolt on närviajavate asjadega kõik nõus. No tõesti, mille põrgu päralt (siinkohal on kasutatud märksa viisakamaid vägisõnu kui raamatus) ei sobi ühe telefoni laadija teisele? Või miks peab telerit tulema kõikvõimalikku jura. Või miks kirjutab Õhtuleht (raamat on piisavalt eestindatud) päevast-päeva mingitest mõttetutest „staaridest", keda keegi ei tunne ega tahagi tunda? Tramaeivõi!

Ent samas on Soome kodanike mõttevälgatuses mõndagi mõtlemapanevat ehk sotsiaalset, mida harva juletakse välja öelda. Näiteks: kaua võib vinguda, et tööd ei ole ja palk on kehv. V**tu küll! Mine kooli ja õpi IT-meheks, siis saad rügada endal munad märjaks ja papp ei mahu taskusse. Selle asemel, et vinguda ja riiki süüdistada, hakka tegutsema. Fakk!

Camilla Läckberg, „Jääprintsess", tõlkinud Maiu Elken, Fookus Meedia.

Naistekas mis naistekas. Täpsemini: naistele mõeldud krimka, mida, tõsi, on ka meestel huvitav lugeda. Aga jah, õrnem sugu peaks antud raamatu mõnuga alla neelama. Nende teised pooled, seega, kui näevad „Jääprintsessi" lugemislaual, telligu pigem pitsa koju. Muidu jäävad nälga.

Et siis järjekordne rootslane on Eesti krimkaturule jõudnud. Tundub, et krimikirjandusest on saanud svenssonite kaubamärk number üks nüüd, kus Volvo on nagu on, Eriksson ei suuda nutitelefonide turul kaasa rääkida ning hokikoondis saab Soomelt MM-finaalis tappa.

Tegevus toimub pisikeses lääneranniku pisikeses asulas Fjällbackas, kus vaadatakse rikkaid suvilaomanikke, kui katkutõbiseid. Poolkinnine ühiskond seega. Fjällbacka on noore, kena ja vallalise naiskirjaniku lapsepõlvekodu, kuhu too pöördub. Ühtäkki teeb tema kunagine parim sõbranna enesetapu. Või teeb? Algab sorimine minevikus ja olevikus.

Raamatus on täidetud kõik heale krimkale esitatud nõudmised: värvikad tegelased hulk kahtlusluseid, loll politseiülem, kes on lisaks paks ja täielik tropp, tema targad alluvad jne.

Lisaks õnnetu abielu, mida tuleb päästa ja peategelase kõrvuni armumine ideaalsesse isasesse ja muud säärast, mis naistele hirmsatmoodi peale läheb.

Ehk siis: kui naine on raamatu läbi lugenud (ja mees pitsat söönud), võtku mees raamat kätte (ja naine parandagu kanalisatsioonitorustik).