Jeremy Clarkson, „Mootorite maailm", tõlkinud Kai Väärtnõu, Fookus Meedia.

Autorahva arvates kuulsa, looduskaitsjate arvates kurikuulsa Jeremy Clarksoni, Top Gear saatejuhi esimene raamat sai nüüd siis kah tõlgitud.

Õigupoolest ei tahaks kuidagi uskuda, et tegu on mehe esmateosega, sest kogu tekst on nii põrgulikult jeremyclarksonlik - humoorikas, irooniline, liialdustega ja, mis kõige tähtsam: tabav.

Clarkson kirjeldab raamatus erinevaid riike läbi autode ja autonduse. Kusjuures hämmastaval moel paneb ta inimloomust lahates kümnesse. Rahvustel on oma isepära, mida saab analüüsida mitmel moel. Seda võib teha kuivalt ehk teaduslikult või huvitavalt millegi põhjal, mis on kogu inimkonnale omane. Suudavad ju toidugurud a la Jaimie Oliver või Anthony Bourdain kirjeldada kogukondi nende toitumiskultuuri ja roogade järgi.

Clarksoni kolumneid, mis raamatu(te)sse koondatud, saab võtta mitmeti. Kõige lihtsam on neid lugeda kui humoorikat ilukirjandust. Ent kui pisut süüvida, võib leida ka sügavama mõtte.

Olgu selle filosoofiaga, kuidas on, elamust pakub Clarkson igatahes.

John Grisham, „Kamber", tõlkinud Lii Tõnismann, Varrak.

Grishami raamatud on head või väga head. „Kamber", mis on kirjutet juba 1994. aastal, kuulub teise kilda.

Kohtusaagade suurmeister on teoses pöördunud oma juurte juurde. Ta sündis küll Arkansases, kuid ta vanemad rändasid seejärel läbi lõunaosariigi linnade, kuni jäid püsima Southavenis, Mississippis.

Lõuna, eriti niinimetatud Deep South osariikide ajalugu on teadagi rassistlik. Sallimatu neegrite, juutide ja teiste võõraste vastu. Ku-Klux-Klan ja lintšimised.

Niisiis: Sam Cayhall, klanni liige, aitab panna juudist advokaadi kontorisse pommi, mis plahvatab plaanitust hiljem ja tapab kaks väikest last. Ent pommi mõju ulatub palju kaugemale, põhjustab kaks enesetappu ja rikub paljude elu.

Cayhall arreteeritakse, kuid kaks esimest kohtuprotsessi lõppevad tulemuseta - valgetest koosnev vandemeeste kogu ei mõista teda süüdi, kuid mitte ka õigeks. Aga ajad muutuvad ja kaks kümnendit hiljem korraldatakse kolmas kohtuprotsess ja Cayhall mõistetakse surma. Surm peab toimuma vastavalt osariigi seadustele gaasikambris.

Üheksa aastat pärast viimast kohtuprotsessi jõuab kätte aeg surmaotsus täide viia, kuid ootamatult asub Cayhilli kaitsma tema lapselaps, noor jurist, kes vihkab rassismi ja klannivärki, kuid samavõrd ka surmanuhtlust.

Nagu Grishamile omane, teeb ta lugejale äärmise põhjalikkusega selgeks kogu surmanuhtluste ja nende täideviimise metoodika ja filosoofilise tausta. Samaga saab selgeks advokaatide töö ja käitumine surmamõistetute kaitsmisel.
Võib öelda, et osalt on tegu osalt kirjanduslikku keelde pandud teatmeteosega, teisalt taas teosega, mis lahkab surmanuhtlusega seonduvat: kas tapmine seaduste järgi on õigem, kui tapmine seaduste vastaselt.

Robert Ludlum, „Ostermanide nädalalõpp", tõlkinud Matti Piirimaa, Hotger.

Pole vaja vaadata raamatu kirjutamise aastat, sest selletagi on mõista, et „Ostermanide nädalalõpp" tähistab Ludlumi algusaegu. Ehk on tema teine teos, mis tähendab, et tulevane trillerite ja vandenõuteooriate suurmeister on alles õpipoiss. Küll aga on märgata, et ses mehes peitub miskit.

Esmatähtis on süžee ning see, nagu Ludlumi puhul ikka, on suurepärane. Kenas ja rikkas linnakeses, kus elavad kenad ja rikkad inimesed, hakatakse määrama inimkonna saatust. John Tannerit palutakse osaleda kõrges mängus - on vaja välja selgitada, kes tema tuttavatest on maailma finantskriisi tüüriva salaorganisatsiooni juht.

Nagu Ludlumile omane, põimuvad kõikvõimalikud salaskeemid. Süüdi tunduvad olevat kõik ja samas mitte keegi. Need, kelles ei saa kahelda, on kahtlustäratavad. Peategelase ja tema perekonna elu on pidevalt ohus ja pääsemised alati napid. Puänt üllatav, kuid samas ka mitte.

Seega: tavapärane loetav Ludlum, kuid pisut toores.

Patricia Highsmith, „Hädavares", tõlkinud Maia Planhof, Eesti Raamat.

Patricia Highsmithilt, selleltsamalt, kes kirjutas „Võõrad rongis", mille tegi kinolinal kuulsaks Alfred Hitchcock, taas psühholoogiline triller, mida on raske krimkaks tituleerida.

Millegipärast arvab proua Highsmith, et iga mehe (ehk ka naise) peas pöörleb teinekord mõte oma teinepool teise ilma saata. Eriti, kui too teinepool elu mürgitab. Ühed teevad asja ära, teised mitte.
Kaks meest, kaks teineteisega seotud saatust. Esimene mõrvab oma naise, kes bussist vahepeatuses korraks maha astub. Teine kopeerib esimese tegevust, ent mõrvani ei jõua. Paraku leitakse ta abikaasa sealsamas kaljude all surnuna. Enesetapp?

Ja nõnda algabki saatuste segunemine, kusjuures politseinik, kes on veendunud esimese mehe süüs täielikult ja teise puhul kahtlevalt, etendab kolmandat peaosalist.

Kusjuures kenasti on kirjutet, miks jõuavad mehed (antud juhul) mõrvamõteteni ja kuidas käib abikaasa elu järk-järguline mürgitamine. On, millest õppust võtta.

Samuti võivad mõtlematud, tunnete ajel tehtud teod meie elu hävitada, sestap tasuks kinni pidada õpetusest, et tark ei torma.

Leonid Mletšin, „Brežnev", tõlkinud Jüri Ojamaa, Varrak.

Lõpuks ilmus korralik raamat kesk ja vanemale põlvkonnale tuntuimast Venemaa riigijuhist Leonid Brežnevist. Või mis Venemaa... On ju pool Eestit või enamgi elanud aastaid Ljona alluvuses.

Olgem ausad, kogu brežnevismi on võimatu ühte raamatusse ära mahutada. Sestap on antud teos kaootiline. Kildude haaval harutatakse lahti Brežnevi pääsemine võimule ja seal püsimine. Kusjuures just püsimine oli esmatähtis ning nõudis arukust ja oskusi skeeme ja intriige punuda.

Kahtlemata antakse raamatus kenasti edasi Brežnevi ja toonase N.Liidu eliidi olemus. Piisavalt kirjutatakse kõikvõimalikest juhtumistest ja sellestki, kuidas poliitikat aeti ning lõppkokkuvõttes riik sinnasamusesse keerati.

Nopped Brežnevi eraelust, piisavalt põhjalikud pildid toonastest võimueliidist ja õukonnamängudest. Ühesõnaga, raamatus on kõike. Küll aga on selge, et kõike on napilt. Brežnev ja tema aeg vajaks mitut köidet, et kogu stoori piisava põhjalikkusega kirja panna. Ent autor on andnud endast parima - ja see parim on hea - ning tänud talle selle eest.

Paulo Lins, „Jumala linn", tõlkinud Leenu Nigu ja Mele Pesti, Eesti Päevaleht.

Psühhedeelne raamat esimestest lehekülgedest alates, kus ühed tapavad teisi ja teised kolmandaid. Erinevalt James Bondi filmidest, kus filmifriigid kõik laibad üles loevad, pole raamatus mahanotituid tahtmist ega viitsimist kokku arvata.
Paraku pole siinkohal tegu fiktsiooniga a la James Bond, vaid lugu on kirjutet elust enesest. Ehk Rio de Janeriro slummides, põhiliselt Cidade de Deus ehk jumala linnas toimuvast.

Vahepalaks: tõlkija on õigustatult kasutanud mitmel puhul portugalikeelseid väljendeid. Näiteks ei räägita slummist, vaid favelast. Vastukaaluks on tõlgitud nimed ja nõnda ongi peategelasteks kolme kümnendit läbivas loos Põrguline, Pääsu ja Väikene Ze.

Elu favelas on karm. Jõukudevahelises sõjas võib juhuslik kuul kelle tahes maha niita. Niidabki. Sülelastest vanainimesteni. Politsei kaitseb hingel töörahvast, kuid ka nende kuulid juhtuvad lendama suvaliselt. Kusjuures ühtaegu jälitatakse pätte ja müüakse neile relvi või vabastatakse altkäemaksu eest trellide tagant.

Keda ei tapa kuul, tapavad narkootikumid ja alkohol.  Üle lehekülje suitsetab keegi kanepit või tõmbab triipu.
Kust saada raha? Muidugi röövida või varastada. Täiesti imekspandav, kuidas keegi julgeb favelasse üleüldse rahakotiga tulla või seal ümbruses äri ajada.

Tavapärased pereväärtused ses linnas ei kehti. Mees tapab naise, naine mehe.

Tegu pole fiktsiooniga. Elu Brasiilia suurimas linnas ongi säärane. Mistõttu tuleb olla rahul ja õnnelik, et Eestis nõnda ei ole.

M. C. Beaton, „Uimastisõltlase surm", tõlkinud Maarja Liidja, Tänapäev.

Sümpaatne ja laisavõitu Šoti mägismaa konstaabel Hamis Macbeth läheb ses raamatus omadega täielikult rappa. Üks jama teise otsa.

Algab kõik sellest, et üks endine uimastisõltlane, kes puges Lochdubhi varju ja paranema, sureb üledoosi tõttu.

Linnapolitseinikud peavad juhtunut normaalseks ega erutu. Macbeth arvab teisiti ning asja uurides satub Strathbane'i (nii Strathbane kui Lochdubh on väljamõeldud paigad), kus komistab esmalt ususekti ja seejärel narkoärikate otsa.

Pätid on vaja kinni võtta, sestap antakse külapolitseinikule appi kõva tegija Glasgowst - naisterahvas, kelle hüüdnimi on Betoonpüks.

Paraku pole betooni lõhkumine Macbethile mingi probleem, kõik juhtub justkui iseenesest. Kõige muu kõrval saavad ka kaagid kinni püütud.

Dick ja Felix Francis, „Võrdne tõenäosus", tõlkinud Toomas Taul, Varrak.

Isa-poega saavad hakkama küll. Et siis hobuste võiduajamiste ümber keerlevate krimkade kirjutamisega. Palju raamatus Felixi kätt mängus on, on iseasi. Aga eks seda näe, kui vanameister Dick enam ei suuda ja noor töö täiega üle võtab. Kui võtab.

Nagu tavaks, avab Francis - raamatu idee ja baas on ikkagi isalt - seekordki ühe ameti tagamaad. Peategelane on kihlveovahendaja, kes peab võitlema ühtaegu suurte kihlveofirmadega, kurjategijatega, kes tapsid ta isa ja jahivad tapetu varandust ning lollide politseinikega.

Muidu on kõik Francis(t)ele omane, kuid üht-teist kaldub tavapärast kõrvale. Seni on peategelased olnud rauast mehed (a la džoki Kit Fielding), kes saavad tappa, kuid tõusevad ja annavad täiega vastu. Seekordne peategelane on hingelt küll vägev, kuid kehalt rabe. Ning teiseks: armastuse stoori on raamatus kaunim ja südamlikum kui muidu. Tea, kas just neis elementides on märgata poja tahet ja stiili?

Igatahes lahe lugemine on raamat Kit Fieldingi puudumisele vaatamata ning kihlvedude sõlmimise maailm saab kenasti selgeks.

Rex Stout, „Liiga palju naisi", tõlkinud Tiina Tiiman, Elmatar.

Nero Wolfe'i fännil, kes maailma geniaalseimale (tugitooli)detektiivile kaasa elab, pole tarvis muretseda - liiga palju naisi on ses loos küll, kuid pigem abilise Archie Goodwini jaoks. Naised Wolfe'i suuremat ei tülita, kull aga kipuvad Goodwinit poolvägisi suudlema ja temaga tantsimas käia.

Wolfe joob rahulikult õlut, uriseb antud raamatus vähe, ei pea orhideede hooldamiseks mõeldud ajast minutitki kärpima ega majast välja minema. Seega on tema elu tavaline. Wolfe jõuab isegi lugeda. Kolme raamatut korraga, nagu tal tavaks.

Seevastu Goodwin satub naiste keskele. Firmas, kus töötab paarsada õrnema soo esindajat, kõik kenad kui kurivaimud, hukkub üks juhtidest autorataste all. Kahtlustatakse mõrva. Kahtlustab muidugimõista üks tüüp firmast, mitte politsei. Palgatakse Wolfe, kelle jalad-silmad-kõrvad ehk Goodwin peab antud asutuses tööle asuma.

Võib arvata, et Goodwinil pole kerge. Milline naine ei üritaks noort ja tugevat meest, kes joob piima, endale rabada. Töö on raske ning oma sõbranna Lily Rowani juurde jõuab Goodwin vaid korra.

Lõpp hea, kõik hea. Raamatu lõpus leiab Wolfe mõrtsuka ning Goodwin pääseb naiste küüsist. Niivõrd-kuivõrd.

Daniel Glattauer, „Hea põhjatuule vastu", tõlkinud Piret Pääsuke, Varrak.

Abielus daam saadab kirjastusele e-kirju, et oma ajakirjatellimust üles öelda, aga lisab kogemata aadressi liigse tähe sattudes mehele, kellega raamatus algabki pikk, koketeeriv ja kirglik meilivahetus.

Kuidas tegelased kohe tajuvad, et nad ühest linnast (argliku eemaltutvumise määravad kohvikusse) jääb pisut selgusetuks. Tegelikult ei kohtu nad kordagi - naine kupeldab küll oma sõbratari mehele - ja lõpp on meiliaadressi kustutamine kohe pärast seda, kui naine on lõpuks armunud ja teab, et ta abikaasa seda tunnetab.

Mees on aga siirdumas kaheks aastaks Bostonisse õppejõuks ning sulgeb arvuti.Küll ei kesta too külm põhjatuul suhetes loodetavasti igaveseks - järg on juba kirjutatud.

Mõni blogipidaja on öelnud, et neid meile äsja draamatiliselt oma sõbratarist lahku läinud mehe ja abielus naise ning laste ema vahel lugeda on umbes sama, nagu kellegi aluspesuriiulis sorida. Ja et raske on tegelastega samastuda - meilid on alati huvitavamad kirjutajate endi kui lugejate jaoks.

Ma ei ole siiski kindel, et neil lõpuni õigus on. Midagi, mis keerleb naiste ja meeste peas, võib siit ju õppida. Ses mõttes on autor suutnud mõlema sugupoole mõttemaailma sisse elada.

Meiliromaanid - või vähemasti sellised teosed, mis suures osas meilidest koosnevad - pole uus avastus. Glattauer on kenasti hakkama saanud (kui internetti uurida, siis tõmmatakse paralleele kuulsa madame Bovary`ga), kuid ehk liialt sakslaslik. Siis pedantne. Kuid mulle tundub - vahest ekslikult - et naistele on Glattaueri raamat just õige suvine lugemine.

David Abbott, „Klaverimängija", tõlkinud Rebekka Lotman ja Valner Valme, Varrak.

Abbott on päriselus olnud edukas reklaamikirjutaja ja hiljem ka oma firma loonud. Raamatu kirjutamise võttis ta ette sügavas pensionäripõlves ("Klaverimängija" on ta esikteos) ja minu pärast oleks ta võinud selle tegemata jätta.

Kuidagi puine ja igav on lugeda - moodsa tembuna on ta asetanud lõpu teose algusesse, aga erilist efekti seegi ei anna.

Meil on siin perekonnadraama hulga (vahest liigagi suure hulga) õnnetute kõrvaltegelastega, kuritöö ja, nojah, õnneliku (vist võib nii öelda?) lõpuga karistus.

Autori sõnul olevat ta inspiratsiooni saanud puhkuse ajal Floridas loetud ajaleheartiklist.

Tõlkijad on kiitnud, et särav detailitaju on autorile omane, aga oma häbiks pean tunnistama, et igavlesin lugedes - vanainimeste mõtisklused oma ja teiste elust näisid kuidagi eluvõõrad.

Suvel väga kõledate ja vihmaste ilmadega võib ehk lugeda, kui paremat teha pole.

Frederic Beigbeder, „17,90 eurot", tõlkinud Anti Saar, Varrak.

11 aastaga, mis on möödunud romaani esitrükist, on ka pealkiri muutunud - algsest 99 frangist sai euro tulekuga Prantsusmaal 14,99 eurot ja meil siis - inflatsioon ikkagi - 17,9 eurot. Kuid see on kõrvaline.

Beigbeder, kellest eriti meie idanaabri juures on saanud tõepoolest kultuskirjanik, on alati kinnitanud, et Octave - nii siin, kui mujal teostes on mingil määral ta ise. Muide on Beigbederi tütre nimi ka päriselus Chloe nagu siin raamatus. Ja kirjanik ise on samuti tuntud narkootikumitarvitajast (selle eest isegi vahistatud) reklaamiguruna nagu raamatus Octave.

Lugu on siin mehest, kes järjest hullunumalt üritab reklaamiga hullutada ostjaid tarbima (peamiselt Madone piimatooteid), küünilisest reklaamindusmaailmast, kus kõik on kaup. Kaasa arvatud inimesed.

Ma ei usu küll, et reklaamimaailma telgitagused päris nii õõvastavad on nagu siin - aga võib-olla olen naiivne.

Teos päädib mõrvaga (Miamis, kusjuures tapetud pensionärile teeb peategelane selgeks, et II maailmasõja peamine eesmärk oli edendada Coca Cola müüki Euroopas).

Aga lõpuks - kui kõik meie ümber on reklaam ja müük, siis võib olla on too mõrv ja vangla ja peategelase haigus samuti vaid reklaamitegija haige aju sünnitus? Nagu kõik muud klantspildikesed ja mitte-klantspildikesed selles raamatus. Mida siin on kubinal. Lõpuks pole meil ju teist maailma kusagilt võtta kui tarbimismaailm, mis selles raamatus (ma loodan siiski, et kõverpeeglis) kujutatud.

Ümbrisel öeldu - see on jutukas sentimentaalsest möllumehest moodsas maailmas - on ju lõpuks samuti oma mittemidagiütlemises vaid reklaamlause. Et ostke moodsat.

Moodsalt on siin raamatus osa tegelasi laenatud päriselust. Meie neid ei tunne kahjuks, aga prantslastele ja eriti sealsetele reklaamitegijatele pidavat raamat pakkuma kuhjaga äratundmisrõõmu. Iseenesest tasub kiiksuga Beigbederit lugeda küll. Ja tõlgegi on korralik.