Jo Nesbo „Vereteemandid", tõlkinud Maarja Siiner, Eesti Raamat.

Pole kahtlustki, et krimkafänni jaoks on Jo Nesbo järjekordse raamatu ilmumine rõõmupäev. Tead, et saad päevaks-paariks suurepärast lugemist.

Nesbo on stiilipuhas põhjamaiste kaamosekrimkade autor. Seski raamatus annab Oslos valitsev õhkkond rusuva alatooni - nimelt on suvi ja õues paistab ergav päike. No tõesti on jama! Palav ju.

Politseiuurija Harry Hole on end põhja joonud, tööle ei ilmu ja ootab jalaga tagumikku saamist. Ta ei suuda paljastada kolleegist kurjategija Tom Waalerit ja see ajab ju jooma.

Kuna on suvi ja puhkuste aeg, turgutatakse Hole sedavõrd üles, et ta suudaks Oslos toimuvaid sarimõrvu lahendama hakata. Samal ajal üritab ta omal käel Waalerit paljastada.

Nagu öeldud, suurepärane raamat. Kõik on paigas: stiil, süžee, tegelased... Lugege ja nautige!

2011. aastal ilmunud krimkade edetabel

1. Ferdinand von Schirach, „Kuritööd"

2. Matti Rönkkä, „Mõrtsuka näoga mees"

3. Jo Nesbo „Vereteemandid"

4. Yrsa Sigurdardottir, „Kolmas märk"

5. Fred Vargas, „Ei mingit asu"

6. Boriss Akunin, „Maailm on lava"

7. Robert Van Gulik, „Hiina labürindimõrvad"

Virkko Lepassalu, „Esimene Eesti. Nomenklatuur ENSVs ja hiljem."

Tea, kas need, kes õndsal ENSV ajal alles lapsed olid, mõistavad antud raamatut, kuid neile, kes pühalikult kommunismi ehitasid, on äratundmisrõõmu küllaga.

Eesti on alati olnud jagatud kaheks - esimene ja teine. Kusjuures esimesse ossa on alati kuulunud ka osa töötavast rahvast. Toona pidi sul olema hää amet - baarimehe, uksehoidja, automehhaaniku oma - või pidid töötama kaupluses, kus sai üht-teist leti alla susata, või olema N.Liidu koondise sportlane. Ka kõva treial või kolhoosnik kuulus esimesse Eestisse, sest ajas kokku kõva pappi, sõitis autoga, elas eramus ja sai mõnikord piiri taha turismireisilegi.

Need, kes tööd teha ei viitsinud, susserdasid end parteiladvikusse ja sellega ühiskonna jõukamasse poolde. Elu oli mugav: aja miskit sotsialistlikku jura suust välja ja saad selle eest korralikku palka, osta eripoodidest kaupa ning käia välismaal vinduvat kapitalismi vaatamas.

Tõsi, nomenklatuuri ehk hüvede saajate hulka ei kuulunud pelgalt uduajajad, vaid ka neid, kes reaalselt tööd tegid, kuid nemad ei olnud tipus. Aga tavainimesest oluliselt paremini elas vaid parteiladvik.

Antud raamatust tollaste parteitippude elust lugedes tundub kõik kuidagi tänapäevane. NLKP ja Reformierakonna kõrgel funktsionääril suurt vahet pole. Üks rääkis kommunismist, teine viie rikkama riigi sekka jõudmisest.

Võrdlusjooni toonase ja praeguse parteilase puhul on veelgi, ent tihtipuhku selgub, et praegune parteisõdur elab eelkäijast paremini. Jah, absoluutne Eestimaa Kommunistlikku Partei tipp suples hüvedes ja rahas, aga juba kahekümnes mees sai kaks-kolm õpetaja palka, kuid märgatavalt vähem, kui väärt treial või kaevur. Praegused riigikogulased, palju nende palk on? Võrreldes õpetaja või kaevuri palgaga?

Ja mitte ainult töötasu... Toona käis ladvik turismireisidel, nüüd Brasiilias hüljeste elukeskkonna parandamise konverentsidel. Toona oli komsomol, nüüd broilerifarm...

Ühesõnaga: tahad hästi elada, astu parteisse!

Tunnustatud Norra kirjaniku perekonnaromaan.

Raamatu "Sada aastat" teose peategelasteks on mitme põlvkonna naised, kirjaniku vaarema, vanema, ema.

Herbjørg Wassmo sai tõuke raamatu kirjutamiseks oma tütrelt kui see saatis talle brozüüri Lofooti katedraali kohta.
Katedraali altarimaali, mille maalis kohalik kirikuõpetaja 1869/70 aastal, motiiviks on Jeesuse võitlus Ketsemani aias. Kristusele karikat ulatava ingli modelliks oli kirjaniku vaarema Sara Susanne.

Ingli näojoontes tundis kirjanik ära nii oma vanema, ema kui tädi see äratundmine ajendaski teda kirja panema oma perkonnalugu

Romaani sündmused kulgevad 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi keskpaigani Põhja-Norras.

See on rahulikult voogav jutustus erineva põlvkonna naistest ja nende eluvõitlusest. Lugude vahele on autor põiminud oma enda lapsepõlve mäletuskilde oma vanemast ja emast ning isast keda ta kartis.

Herbjørg Wassmo sulest on eesti keeles varem ilmunud triloogia " Dina raamat", "Õnne poeg" ja "Dina pärandus"

Lois McMaster Bujold, „Vori mäng", tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak.

Miles Vorkosigani saaga järjekordse osa pealkiri tuletab meelde kümnend tagasi ilmunud raamatu „Enderi mäng", mida võib pidada üheks paremaks ulmeteoseks läbi aegade.

Mainitud raamatuid omavahel võrrelda siiski ei saa, sest kui üks neist on pigem tervikteos (kuigi „Enderi mängul" on ka järg, mida paraku pole maakeelde tõlgitud), siis teine sarja osa.

Planeedi Barrayar valitseva ladviku probleemne „mutandist" järglane Miles saab sõjaväeakadeemiaga ühele poole ning saadetakse arktilise kliimaga saarele allumist õppima. Püstitatud eesmärk on naeruväärne, sest allumatut ei saa allutada. Miles põhjustab parajalt suure segaduse, tänu millele küll õiglus võidab, ent tema kaotab.

Miles ei suuda küll alluda ja tekitab probleeme, kuid samas suudab ta tänu teravale mõistusele sündmusi juhtida ja probleeme lahendada. Sestap saadetakse ta galaktilisse regiooni, mille arengud võiksid Barrayali huve kahjustada.

Ühesõnaga, actionit on piisavalt.

Ferdinand von Schirach, „Kuritööd", tõlkinud Toomas Huik, Tänapäev.

Antud raamatut on keeruline kirjeldada. Krimkaks seda nimetada ei ole väärikas, pikem kriminaalse sisuga lugude kogumik.

Viimseni väljapeetud tekstist ja lauseehitusest ei jää kahtlustki, et raamatu on kirjutanud advokaat, tuginedes tõestisündinud lugudele. Ei mingit lõplikku hinnangut, pelgalt kirjeldus, mis jätab köieotsad lahti ja rippuma.
Briljantne teost, piinlikkuseni lihvitud. Väärikas ja aadellik, justkui mõeldud kõrgklassile. Samal ajal nii põnev kui filosoofiline.

Raamat ise, kui objekt - valged kaaned, hea paber, kena kujundus - aitab väärikusele kaasa. Antud teost polegi võimalik välja anda pehmekaanelisena ja kollasel paberil. See oleks sündsusetu.

Kahtlemata kõlbab „Kuritöid" lugeda ka neil, kes muidu nii madalale ei lasku, et mõne krimka kätte võtaks. Antud raamatu nautimine on väärikas ka kultuurdele inimesele ja kõrgklassile.

2011. aastal ilmunud krimkade edetabel

1. Ferdinand von Schirach, „Kuritööd"

2. Matti Rönkkä, „Mõrtsuka näoga mees"

3. Yrsa Sigurdardottir, „Kolmas märk"

4. Fred Vargas, „Ei mingit asu"

5. Boriss Akunin, „Maailm on lava"

6. Robert Van Gulik, „Hiina labürindimõrvad"

Matti Rönkkä, „Mõrtsuka näoga mees", tõlkinud Anu Väli, Pegasus.

Kui üks soomlane võtab kätte ja kirjutab krimka, siis võib ette arvata, et tavaraamidesse see ei mahu. Et on miski tore politseikomissar, kes kurjategijaid jälitab ja neid trellide taha läkitab.

Õllekate püsikunde - eradetektiiv Vares - soomlastel on. On ka palgamõrvarist südamlik tüüp - Raid - kes hädalisi ja politseid aitab. Kuhu edasi?

Ent miks ei võiks Helsinkis eradetektiivina ja probleemide lahendajana tegutseda Nõukogude Liidus sündinud ja kasvanud ingerlane Viktor Gornostajev, kes on võtnud endale suguvõsa vana nime Kärppä? Ja kes on seotud otsapidi vene maffiaga, aidates sedagi osapoolt, küll aga teatud määral, kui asi ei puuduta narkootikume ega relvi. Ja muidugi andes politseile mõningaid vihjeid, et ühiskond siiski jalul püsiks.

Ei saa soomlased läbi Eestita. No kust veel kurjategijad Soome saabuks. Ja narkootikumid. Kusjuures antud raamatus pole Eesti maffia sugugi papist. Vaat ei teagi, kas kurvastada või uhkust tunda.

Küll aga paneb imestama, miks Eesti ei takistanud raamatu ilmumist? Seal on ju selgeid vihjeid, et meie politsei on kurjategijatega mestis. Nojah, raamatu tegevus toimub üheksakümnendate lõpus... Tänaseks on asjalood muutunud. Võib-olla.

Niisiis... Kadunud on soomlasega abiellunud Eesti naine. Sirje. Kes juhuslikult, nagu peagi selgub, on karmi kurikaela õde. Aga see selleks.

Kärppä palgatakse Sirjet otsima, kuid suure osa ajast tuleb tal tegeleda teiste probleemidega: abistada vene maffiat, säästa ennast, et pahade ja heade vahel kokku ei litsutaks, korraldada eraelu ning muud säärast.

Raske öelda, kas raamat peegeldab Soome tegelikku elu, kui säravad kardinad eest ära tõmmata, ent vägisi tundub, et peegeldab. Ja ei ole Eesti nii puhas ja süütu midagi, nagu me tahaksime end näidata.

Kokkuvõttes: väga hea raamat, mis peegeldab tegelikkust pisut rohkem, kui klantsajakirjad ja poliitikute kõned.

2011. aastal ilmunud krimkade edetabel

1. Matti Rönkkä, „Mõrtsuka näoga mees"

2. Yrsa Sigurdardottir, „Kolmas märk"

3. Fred Vargas, „Ei mingit asu"

4. Boriss Akunin, „Maailm on lava"

5. Robert Van Gulik, „Hiina labürindimõrvad"

Suzanne Collins, „Pilapasknäär", tõlkinud Evelin Schapel, Tänapäev.

Katniss Everdeen saab lõpuks rahu. Aga alles raamatu lõpus, viimastel lehekülgedel. Ent mis see rahu maksma läheb...
Sõnaga... Näljamängude triloogia kolmas osa, kus saabub lahendus. Võitlus Kapitooliumi vastu saab otsa. Paraku, nagu kahes esimeses osaski, on musta muret rohkem kui siirast rõõmu. Aga elu on juba säärane.

Noor neidis Katniss Everdeen, kes Näljamängudel võimu sambaid kõigutas, on sunnitud jätkama. Vaatamata kõigele. Tahab ta või mitte. Kui ühest inimesest on saanud mängukann, kelle võimuses on maailma muuta, siis pole tal võimalust mängust välja astuda. Küll aga mängu juhtida. Niivõrd kuivõrd.

Kogu antud triloogia tulevikuühiskonnast, kus valitsejad kõrgel ja alluvad põrmus, on raamatuna põnev ja loetav, ent palju sel tegeliku eluga pistmist? Kas üksikisikul on tegelikult sammaste murendamiseks nõnda palju mõjuvõimu, et ehitis kokku kukuks? Sestap tulekski kõike seda võtta ilusa, (samas ka verise) muinasjutuna, kus hea võidab lõpuks paha ning elab edasi, kui veel surnud pole.

Loomulikult valmib peagi Näljamängude film, kuid millal varem on film olnud raamatust parem?

Colum McCann, „Las suur maailm pöörleb", tõlkinud Elin Trelon, Eesti Raamat.

Romaan on moodne, filmilik, lühikeste lausetega. Epiloog, mis tugineb prantslase Philippe Petit kuulsale köiekõnnile 1974. aastal (kõndija nime pole küll raamatus nimetatud) äsjavalminud Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornide vahel 110. korruse kõrgusel, võtab hinge kinni. Nagu näeksime seda tõepoolest ise.

Nii on see tänaseks hävinud kaksiktornide lugu üle kantud inimeste maailma. Elu lõpeb ju paratamatult hävinguga. Enne seda lõppu lheb mõnel paremini, mõnel halvemini.

See raamat on iirlase Corrigani (nii teda pere kutsub) lugu jutustatuna tema venna Ciarani poolt. Ja ühtaegu ka kümnete teiste njuujorklaste lugu - prostituutidest nende „isakeste" ehk siis kupeldajateni.

Lugu algab Iirimaal ja viskub siis New Yorki, kus Corrigan elab pahamainelises linnaosas püüdes omakasupüüdmatult kõiki aidata (lõbunaised kasutavad tema vannituba ja WCd, et ei peaks tänaval häda tegema ja end enne järgmist klienti puhastada). Vend mõistab ja ei mõista teda.

Samas on see lugu kahest noorest kunstnikust, kes ettevaatamatult Corrigani ja tema autos olnud noore prostituudi surnuks sõidavad). Ja surma saanud prostituudi ema lugu, kes rauduskäsi vanglast oma tütre matusele tuuakse ja hiljem meile oma elu pihib. Kui voodis mõne mehe all lage vahid, võib ju ikka ette kujutada, et see on taevas, ütleb ta.

Niisiis valdavalt inimesed, kes pole Petit kombel suutelised piki elu pingul trossi komistamata käima.

Ma ei ole kirjandustealane, ei oska hinnata, kas McCann on siin, romaanis, mis vilksatab kord meeletu kiirusega, piltide kaleidoskoobiga, siis jälle pidurdub, postmodernist või juba ületanud selle piiri, jõudnud mõnda uude dimensiooni.

See on suurlinnaromaan, nagu neid viimasel ajal ka Moskvast meile on tõlgitud. Väikses provintsivillases Tallinnas ehk pisut liigagi kiire oma jooksult. Aga mõnus!

Arturo Perez-Reverte, "Lõuna kuninganna", tõlkinud Ruth Sepp, Varrak.

Ma olen alati imetlenud autoreid, kes suudavad esimese lausega sind innustada. Nagu krestomaatiline´`Kui Arno isaga koolimajja jõudis...". Perez-Reverte alustab:"Telefon helises ja Teresa teadis, et ta tapetakse."

„Lõuna kuninganna" kangelannat muidugi kohe raamatu alguses ei tapeta.

Mehhiko allilma poolt taga aetud tüdrukust kasvab pärast peadpööritavaid seiklusi Hispaania nakokuninganna (mitte ilma Vene kami maffia kohatise abita). Samas jääb ta naiseks, kellega inimesena võime samastuda - muidugi lugejate õrnem pool - kes areneb ja õpib. Perez-Reverte või õigemini romaani jutustaja, ajakirjanik, kes püüab Teresast kirjutada (autor saab siin kasutada omaenda kunagisi ajakirjanikukogemusi), tema elu seiku välja kaevab ja teeb oma viimase intervjuu minuteid enne seda, kui Teresa päris raamatu lõpus tõepoolest surma peaks saama, suhtub temasse pieteeditundega.

Mis siis, et naise teel on laipu. Mis siis, et näeme peategelast vangis ja meeste voodis, kes seda ei vääri. Ta sünnib ikka ja jälle uuesti nagu fööniks tuhast. Ja suudab säilitada iseenda (peaaegu) puhtuse.

Niisiis on meil lugeda ühelt poolt kriminaalromaan (ebatraditsiooniline, sest siin on ka armastust ja seksi), teisalt aga arenguromaan. Mis siis, et pisut ebaharilikus ümbruses.

Perez-Revertet või peaaegu alati lugeda ka kui puhast ajaviiteromaani. Täiendavaks boonuseks on siin see, et saam pilgu heita maailma, mis mõnelegi eestlasele tuttav (meenutagem meie narkomuuli maailma vanglates), enamikule aga mitte. Ja ehk ka midagi õppida. Kuigi see on brutaalne raamat.

Aga hästi kirjutatud.

„Vabandust, me lendasime maandumisrajast üle!", tõlkinud Ott Ojamets, Tänapäev.

Kes palju lendab, see teab, et enamasti on piloodid ja pardapersonal tuimad kujud.

Esimesed ümisevad ninahäälel lennukõrgusi ja õhutemperatuuri akna taga, justkui keegi kavatseks lennukist lennu ajal lahkuda. No mis vahe on sellel, kas kümne kilomeetri kõrgusel õues on 48 või 49 miinuskraadi? Stjuardessid selgitavad tülpinud ilmel päästevestide olemust, ent ei maini sõnagagi, vee temperatuuri.

Samas leidub üksikuid, kes lendamise lõbusaks teevad, ajades mitte ametlikku vaid mitteametlikku juttu. Värvikatest juhtumistest ning värvikate kujude värvikatest ütlemistest raamat koosnebki.

Diivanil on muidugi lahe lugeda ja naerda, ent kui selgub, et piloot - loomulikult Venemaal - on silmini purjus ning alles reisijate nõudmisel välja vahetatakse, on asi naljast kaugel. Eriti kui ametnik ei näe purjus piloodis mingit ohtu, sest: „Ta peab ju ainult ühte nuppu vajutama, edasi lendab lennuk ise."

Teinekord on eneseiroonia sobilik. Kui purser pärast konarlikku maandumiset teatab: „Tänu meie kaptenile võite pärast lennukist lahkumist otsida oma pagasit viiendalt maandumisrajalt."

Ent kui paljudele toob naerukurrud näole piloodi teade enne õhkutõusmist: „Mu daamid ja härrad! Tervitan teid südamlikult meie lennuki pardal. Ma olen blond ja mul on probleeme autoga parkimiskohale tagurdamisega. Aga lennukit on lihtsam juhtida ja me jõuame nagunii kuidagimoodi Hamburgi."

M. C. Beaton, „Vembumehe surm", tõlkinud Ragne Kepler, Tänapäev.

Tüüpiline kinnise ruumi krimka, kus lumetorm suleb piirkonna ja rikka härrasmehe juurde kogunenud pärijatest on keegi süüdi. Muidugimõista tolle härrasmehe surmas.

Kuritegu asub lahendama konstaabel Hamish Macbeth, kel on seekord mingil määral oma huvid mängus - elu ja tööpaika oleks vaja küttesüsteemi, kuid seda saab vaid ülemustelt välja pressida.

Kahtlusalused, nagu ikka, moodustavad värvika paleti. On kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Ühesõnaga täielik ülevaade ühiskonnast. Nagu meie parlament.

Nagu ikka Hamishi lood, on seegi lahe lugemine. Tead, et petta sa ei saa.

Fred Vargas, „Ei mingit asu", tõlkinud Anti Saar, Varrak.

Fred Vargase niinimetatud evangelistide triloogia kolmandat raamatut lugedes tabad end esimeste lehekülgede järel mõttelt, et pagan, Georges Simenon oleks justkui uuesti sündinud. Koguse see keel ja mõtted ja lause on justkui temalt pärit.

Ning kohati ka ühe peategelase ekspolitseinik Louis Kehlweileri olemus ja käitumine ja napsuvõtt tundus komissar Maiget'le omane. Tõsi, Maigret ei kandnud kärnkonna taskus.

Kogu see simenonilikkus ja maigret'likkus on suur pluss, mitte miinus, sest krimikirjanduse suurkuju väärib järgimist, kui seda tehakse tasemel. Ning Vargas teeb. (Ääremärkusena: kahe eelmise raamatu puhul polnud Maigret nii vürtsikalt märgata.)

Seekord on evangelistide seltskonnal - kolm ajaloolast pluss kaks ekspolitseinikku, kes kõik omamoodi friigid - vaja päästa ullike, keda kahtlustatakse kolme naise mõrvas. Ullike peidetakse ära ja algab jaht tegelikule mõrtsukale.
Käänded ses loos, süžee ja stiil nõuavad kohati aplausi. Tuleb tunnistada, et Vargasel on jumet saamaks tulevikus suurmeistriks.

Kuna evangelistide triloogia saab sellega otsa, tuleks käsile võtta Vargase järgmised raamatud ehk sari, kus peategelaseks komissar Adamsberg. Sarja mittetõlkimine võrduks kuriteoga.

2011. aasta parimad krimkad

1. Yrsa Sigurdardottir, „Kolmas märk"

2. Fred Vargas, „Ei mingit asu"

3. Boriss Akunin, „Maailm on lava"

4. Robert Van Gulik, „Hiina labürindimõrvad"