„Hea inglise nali", koostanud Erkki Kõlu ja Peeter Tulviste, Tänapäev.

Inglased on iseenesest sedavõrd naljakad ja naeruväärsed, et tegelikult poleks maailma naermaajamiseks vaja muud, kui lihtsalt näidata neid elamas tavaelu. Seekord on mindud raskema vastupanu teed ja koostatud anekdoodikogu. Kusjuures inglastest, mitte inglise naljadest.

Inglise huumor on sedavõrd peen ja hõrk, et teinekord ei saagi aru, kus nali peitub. Võtke või Monty Pythoni seeriad või filmid. Või Blackadder. Või... Variante on hulgi.

Antud kogum nalju on rohmakam. Kuid sellega ka mõistetavam. Igatahes puhuti tuleb inglaste olemus kenasti ilmsiks.

***

Vana jahimees räägib, kui kaval on rebane: „Minu meelest pole kavalamat elukat maailmas olemaski. Mõni aeg tagasi läksin ma mööda rebase jälgi ja kui ma ta lõpuks maha lasksin, tuli välja, et see oli koer."

* * *

Kaks inglast pardijahil.

„Kuule, miks me ühtegi parti kätte ei saa?"

„Ei tea, võib-olla ei viska me koera piisavalt kõrgele?"

***

Jne, jne, jne...

Viktor Suvorov, „Maoõgija", tõlkinud Kristjan Tikk, Olion.

Suvoroviga olevat nõnda, et tema fiktsioon ei müü nõnda hästi kui dokumentalistika. Äkki ei suuda ajaloohuvilised ilukirjandust seedida ning vajavad külmi fakte?

Teatud faktidel „Maoõgija" igatahes tugineb. Jutt käib Nõukogude Liidust 1936. aasta suvel. Äsja on lõppenud kohtuprotsess Kamenevi ja Zinovjevi üle, järgmised nõiatalgud on ootel. NKVD ülem Genrihh Jagoda tunneb end kõikvõimsana ja plaanib suisa Stalinit lahti kangutada.

Ent Stalin pole lükata-tõugata mees. Tal on oma saladused ja kaitseks väike armee.

Loo keskmes on pealtnäha silmapaistmatu noormees hüüdnimega Maoõgija, kes ülendatakse NKVD-s vaksali perroonijälgijast ühtäkki unelmate töökohale - täideviija ehk timuka abiliseks. Ent noormees satub, õigemini sukeldub, eluohtlikku mängu Jagoda vastu.

Fiktsioon fiktsiooniks. Suvorov kirjutab talle omases värvikas ja loetavas stiilis toonaseid olusid ning võimalikku juhtumiste kaskaadi. Kogu stsenaarium tundub uskumatu, kuid tegu on ilukirjandusega, kus võib olla terake ka tõtt.

Igatahes actionist, kui nii võib nimetada - Venemaal ei käi asjad jamesbondilikult - puudust ei tule.

„Maoõgija" tuleks liigitada poole öö raamatute sekka ehk siis poolest ööst raatsib selle käest panna.

Danielle Trussoni, „Maised inglid", tõlkinud Matti Piirimaa, Pegasus.

Ingel on ametliku määratluse järgi Jumalat või jumalaid teeniv vaim ning nende nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast angelos, mis tähendab sõnumitoojat või saadikut. Nagu selgub, käivad inglid maad väisamas ning mitte ainult - neil on inimestega kaunid järeltulijad, nefilimid. Langenud inglid seega.

Paraku ei käi kaunidus ja hell süda alati käsikäes. Nefilimid ihkavad alustada sõda ja allutada inimkond. Neile seisavad vastu ingliteadlased, angeloloogid, kelle käes on midagi, mida nefilimid vajavad.

Karmi lahingusse kistakse ameeriklannast nunn Evangeline, kes elab rahulikku elu Püha Rosa kloostris, kuid peab nüüd jätkama esivanemate tööd ja päästma maailma.

Kui võtta raamatut nagu tavalist raamatut, võib kogu lugu tunduda liiga muinasjutuline. Aga mõtlemist on võimalik muuta nõnda, et lood kujutelmas fantaasiamaailma ning sinna klapib Evangeline heitlus inimkonna päästmise nimel suurepäraselt.

Raamatut on võrreldud Umberto Eco teosega „Roosi nimi". Ehk see annab lugejale infot, mis ees on ootamas.

Günter Grass, „Vähikäigul", tõlkinud Tiina Aro, Tänapäev.

Segaselt algav ja pisut aeglaselt põnevust keriv „Vähikäigul" pole lugu 1945. aastal Nõukogude allvealaeva poolt põhja lastud Natsi-Saksamaa põgenikelaevast Wilhelm Gustloffist. See pole lugu 9000 inimese hukkumisest. Kuigi see reaalselt aset leidnud traagiline sündmus, aegade ohvriterikkaim laevahukk, jookseb refräänina läbi, räägib Günter Grass väljamõeldud peategelase Pauli suu läbi eelkõige ikkagi sellest, mis ulatub tänapäeva.

Ajalugu jälitab kaasaegseid endiselt. Pime viha pole 60 aasta jooksul lahtunud. „Iial ei lakka see," kõlab teost resümeeriv lõpulause.

Lühidalt: Paul, kes sündis täpselt Gustloffi hukkumise hetkel, jääb küll segaseks kas kreenis oleval lõbusõidualusel või juba päästelaeval, on isaks Konradile, kellest saab natsi-ajastu austaja, kirglik Gustloffi-uurija ja raamatu lõpuks, kui ta mõrvab 90ndatel juudi pähe ühe kaasmaalase, neonatside iidol. See on mõnevõrra teovõimetu isa jutustus oma pojast, kellest sirgub hullumeelne. Lugu räägib ühe perekonna kaudu üsna erapooletult Saksamaa vastuolulisest minevikust.

Nobeli laureaat Grass, kes tunnistas üsna vanuigi üles kuulumise natsirügementi, tõstatab valusaid küsimusi ning kindlasti ei ole teos läbini antifašistlik. Näiteks maalitakse lugeja silme ette idülliline pilt 30ndatest, kus iga Saksamaa kodanik sai võileiva hinna eest sõita klassideta (!) Gustloffil kruiisitama Norra fjordide vahele.

Samas pühib autor loodud illusiooni kohe järgmisel hetkel ega ürita õigustada füürerile pimesi kuristikku järgnenud sakslasi. Lihtsalt tõde pole kunagi must või valge, vaid hall, märksa ebahuvitavam. Kõige lihtsam on eitada, ära kustutada, unustada ja keelata. Raskem on mõista.

Tugevat „nelja" väärt kirjatükk „Plekktrummi" autorilt, mis kordab vana tuntud reeglit: aeg-ajalt on vaja edasiliikumiseks minna tagasi.

P.S. Ääremärkus tõlkija Tiina Arole: Pauli ema isikupärase ida-alamsaksi (?) murde vahendamine võro (?) keeles lisab oma veidral kombel ehk tõesti autentsust, kuid lugemist see kahtlemata ei hõlbusta. Maitseasi.

Yrsa Sigurdardottir, „Kolmas märk", Askur Alas, Varrak.

Ääretult tänuväärne, et Eestile on otsustatud tutvustada ka Islandi krimikirjandust.

Teooria järgi peaks Island kuuluma põhjamaade sekka, ent kui antud raamatu põhjal järeldusi teha, eraldub neist suurel määral. Eks see Island üks kahtlane ja kummaline riik ole ning seda peegeldab ka Yrsa Sigurdardottiri - ta on naisterahvas, muide - teos.

Kui põhjamaine tavapärane kaamosekrimka on enamasti päiksepaisteta, siis „Kolmas märk" keelab ühelt poolt vinti üle, kuid teisalt peegeldab rõõmu ja optimismi ka seal, kus oleks raske eeldada.

Thora Gundmundsdottir, peategelane, on advokaat, 36 aastat vana, kuuese tütre ja teismelise poja üksikema, kes elab sunnitud tsölibaadis. Kusjuures sära ta seejuures ei kaota.

Ühtäkki pakutakse Thorale kopsakat summat, et ta uuriks välja, kes tappis räigel moel ühe Reikjaviki ülikoolis õppinud saksa tundegi. Abi saab ta sakslaselt, endiselt politseinikult ning... Noh jah... Kus siis tänapäeva raamatus seksita saab. Ent kõik see sekipool on napp, realistlik ja sünnis.

Hämarat on raamatus piisavalt. Kasvõi tudengielu, koos käraka ja narkootikumidega. Ent see pole märkimisväärne müstitsismi kõrval, mida teos piisavalt pakub. Ent taas, kõik jääb realismi piiridesse. Kenasti tehakse selgeks Euroopa ja Islandi nõiatavad ning inkvisitsiooni alustõed. Kusjuures keskpunktis on kurikuulus inkvisiitorite piibel - „Malleus Maleficarum" ehk „Nõiahaamer" - millest saab põhjaliku ülevaate.

Yrsa Sigurdardottir oskab räigust segada mahemahlaka, teinekord ka musta huumoriga, mis ei lase kaamosel tekkida.

Lõppkokkuvõttes lahe ja positiivne ja õpetlik (tekib kihk „Malleus Maleficarumist" enamat teada saada ja internetis sobrada) raamat, mis kõlbab hetkel juhtima 2011. aasta parimate krimkade edetabelit.

1. Yrsa Sigurdardottir, „Kolmas märk"
2. Boriss Akunin, „Maailm on lava"
3. Robert Van Gulik, „Hiina labürindimõrvad"

Bernd Ingmar Gutberlet, „Maiade kalender", tõlkinud Arne Nielsen, Olion.

21. detsembril 2012 saab maailm otsa. Sest siis lõppeb maiade kalender ehk saabub selle määratluse järgi päev 13.0.0.0.0. Vähemalt nõnda arvatakse.

Kahjuks raamat viimsepäeva kohta vastust ei anna vaid pakub välja lihtsama lahenduse - maiade kalendri suur tsükkel lõppeb ehk üks ring saab lihtsalt otsa ja algab teine. 13, muide, on maiade püha arv.

Antud raamat koosneb kolmest osast. Esimene annab põhjaliku ülevaate aja arvestusest läbi aegade ja erinevate kalendrite sünnist ning olemusest, et maiade ajaarvamist paremini mõista.

Teine osa tutvustab maiade kultuuri ja nende tsivilisatsiooni hävingut nõnda palju, kui sellest teada on.

Kolmas osa on kalendrijutt.

Paraku on nõnda, et ega väga siiski maiadest ja nende kalendrist ei teata. On arvamused ja vihjed, kuid mitte kindlaid tõestusi. Isegi teatud maiade kirja ei osata lugeda, mistõttu jääb üht-teist saladuseks. Ka ei osata põhjendada mõndagi aastasadu tagasi toimunut - näiteks miks jätsid maiad maha oma linnu täies ilus ja hiilguses.

Seega on raamatu väide, et maailma lõppu ei tule, pelgalt üks arvamus paljude hulgas, mida võib uskuda või mitte. Ainus, mis selge: kuupäev 13.0.0.0.0 saabub igal juhul.

Gilbert Gallerne „Varjude riigis", tõlkinud Margot Endjärv, Eesti Raamat.

Hiljuti sai aretada kolleegiga vestlust raamatute teemat. Kolleeg kurtis, et kaasaegne prantsuse kirjandus on Eesti jaoks justkui surnud. Ei tõlgita.

Kolleeg pidas seejuures silmas nõks teistsugust kirjandust, kui krimkad, sest on, mis on - prantsuse krimikirjandust siinmail pisut tilgub. Mitte just palju, aga tõlgitakse igatahes rohkem, kui näiteks Saksa või Itaalia või Hollandi jne autorite teoseid.

Fred Vargas, Jean-Christophe Grange, Jean-Claude Izzo, Gilbert Gallerne...

Olgem ausad, kõik need autorid kirjutavad ääretult hästi, on isikupärased, omamoodi kiiksuga.

Samas taas... Gallerne eelmised kaks eesti keeli ilmunud raamatut - „Hirmu hind" ja „Patsient 127" olid ehtprantslaslikud ehk kordumatud. „Varjude riigis" loksub aga maailmas tunnustatud krimkade temaatikasse: politseikapten Vincent Bremonti abikaasa teeb mehe relvaga enesetapu. Mehel, kel kasvatada tütar, algab alkoholismiperiood, siis saab ta kaineks ja asub uurima suitsiidi tagamaid, sest peamine süüdlane on tema ise jne... Ühesõnaga tuttav värk.

Raamat on loomulikult loetav ja puha, kuid ikkagi tahaks Gallernele soovitada: ärgu tungigu tavakrimkade pärusmaale, kirjutagu oma tavapärases ehk siis omapärases stiilis.

China Mieville, „Linn ja linn", Tõlkinud Kristjan Jaan Kangur, Varrak.

Kummaliselt hea raamat, mille tagapõhja on raske lõpuni mõista.

Ühest küljest on tegu tulevikukrimkaga, kuid teisest justkui tänapäevase kummalise maailmaga, kus me ise elame.

Sõnaga, kuskil Euroopa keskel, ilmselt Jugoslaavia-Ungari või sealkandis, on kaks linna - Beszel ja Ul Qoma. Õigemini kaksiklinn, mida ei eralda füüsilised piirid, küll aga vaimsed. Ses mõttes, et ühe linna elanikud ignoreerivad naabreid täielikult. Nad ei tohi - vastavalt seadustele ja sissejuurdunud harjumustele - näha teisele poole, kuigi vaatavad.

Piiride ületamine on kuritegu, kuigi piire ei ole. Teise linna külastusele eelneb pikk ja põhjalik instruktsioon, kus õpitakse tolle olemust ja tavasid. Teises linnas olles pead järgima reegleid ehk siis mitte nägema oma linna ja selles toimuvat.

Segane? Eks ta esmalt ongi, ent mida lehekülg edasi, seda mõistetavamaks saab.

Niisiis: Beszelis leitakse naisterahva laip ning jäljed viivad Ul Qomasse. Komissar Borlu - ta jätab millegipärast komissar Kurt Wallanderi mulje - siirdub teise linna kuritegu lahendama. Sealse kolleegiga jõutakse varjatud saladusteni.

Aga tont sest kriminaalsusest, mis on raamatu üks tasand, andes loole vaid raami. Kõik see kahe linna värk tundub kuidagi tuttav. Kahtlemata tahaks rääkida omaaegsest Berliinist enne müüri kerkimist, mis oli jagatud idaks ja lääneks, aga tegelikult polegi nii kaugele vaja minna. Piisab Tallinnast.

Kas meil pole mitte kaks ühiskonda, kes elavad teineteise kõrvalt, kuid kokku ei puutu? Kas siin pole mitte piire, millest üks ega teine üle astuda ei soovi? Meiegi vaatame teisi, kuid ei näe, sest ei tahagi näha.

Raamatust „Linn ja linn" saaks pagana vinge Eestimaise versiooni.

Veel viiskümmend aastat pärast autori surma maadeldakse Prantsusmaal oma klassiku pärandusega. Kinnitades tema raamatute - „Reis öö lõppu" on neist tuntumaid - headust, kuid rõhudes kirjaniku, kui inimese, ebameeldivale antisemiitlusele. Aga jätame selle siinkohal kõrvale.

„Reis öö lõppu" on pigem antiromaan, kujutan ette, et tõlkijal polnud lihtne seda eesti keelde ümber panna. Aga Heli Allik sai hakkama.

Raamat räägib meile kellegi Ferdinand Bardamu elu valitud aastaist, kus ta poolkogemata I maailmasõtta satub, hullumajja pannakse, Pariisis aega veedab, Aafrikas ja Ühendriikides on ning lõpuks tagasi Prantsusmaa provintsimülkas arstina tegutseb. Kõik tema ümbruses on õieti kole ja trööstitu, raamatus on ainult mõni üksik vähegi positiivsem tegelane. Bardamul õnnestub hullemast kõrvale hoiduda. See pole ta enda teene: ta ei otsi seiklusi, lihtsalt satub nende keskele.

Meil ei ole siin mingil juhul ajaviiteromaan, kuigi tigedat huumorit on. Kuid tehke erand, unustage seekord mõni krimka ja lugege Celine läbi. Mis siis, et räägib ammusest ajast. Elamuse saate kindlasti.

Sandor Marai, „Ühe kodanlase pihtimused", tõlkinud Edvin Hiedel, Varrak.

Kujutan ette, et mõne vanavarakaupmehe võib raamatu algus laus orgasmi paisata. See on tõetruu ja detailne kirjeldus kodanlase elustiilist Ungari provintsis täpse loendusega kõigest, mis tube ehivad.

Edasi tuleb pisut boheemlikum osa noore mehe arengut ja seiklusist mujal Euroopas. Kui ma teatud ettevaatusega Maraisse suhtusin, siis purunes see tunne raamatut lugedes küll täiesti. Ehk siis - meil on siin raamat loomeinimese kujunemisest (see kord on annotatsioon täpne) läinud sajandi algupoolel. Täpse sulega kirja pandud. Soovitav lugeda laiadele massidele (Eestis ka lavale toodud).

See on pihtimuslik raamat, mis kohati üsna kattub - ma mõtlen Pariisi osa - lugudega Eesti noortest, kes sellesse maailmalinna elu ja kunsti õppima läksid. Niimoodi kahekordselt huvitav. Tõsi, tolle kodanliku alguse oma elus on meie omad enamasti tõetruult kirjeldamata jätnud ja alati boheemlusse tormanud.

Ei hakka siin ümber jutustama - soovitan osta ja lugeda.

Bengt Anderberg, „Amorina", tölkinud Mari Jesmin, Eesti Raamat.

„Mulle öeldi, et pörgu lõi jumal, ent unustas, miks seda tegi. Tal pole ka meeles, kuhu ta selle tegi. Kuidas saaks siis mõni inimene seda leida!",

Minu meelest ilmaasjata reklaamitakse selle teose (sarjast „Põhjamaade romaan") autoit ühe tema aastakümneid varem kirjutatud kõmulise (kohati pornograafilise) jutu autorina.

„Amorina" on nüüd meie hulgast lahkunud mehe viimane romaan, kirjutatud möödunud sajandi lõpus peaaegu kaheksakümneaastaselt. Ehk on selles perekonnakroonikas autobiograafilist, jutustamisviis voolab ladusalt, on teraseid uudsusi (väga kasulik on lugeda Aadama ja Eeva tõlgendust võtmes, mille peale ise ei tulekski).

Teisisõnu: see on vanema elukogenud inimese raamat, eks siin ole ka erootikat, kuid mitte sellepärast ei tormaks ma lugema. Lahutaksin selle laastudeks ja uuriksin, mida huvitavat ja endale kasulikku teadmist ma saan. Aga loomulikult ei keela see kedagi „Amorinat" kui üht tavapärast pereromaani lugemast.

Lugu sellest, kuidas naised võidavad ja mehed surevad armastusest. Saja aasta jooksul.

Valerio Massimo Manfredi, „Draakonite impeerium", tõlkinud Cathy Laanela, Varrak.

Raamat on just säärane, mida oleks tahtnud lugeda neli kümnendit tagasi, poisiussina. Et siis mõõga ja mantli jutt, kus Rooma impeeriumi aastatel langeb tosinkond leegionäri keiser Valerianust kaitstes pärslaste kätte vangi langeb.
Loomulikult ei kirjelda teos vaprate meeste pikka vangipõlve. Leegionärid teevad putket ja satuvad ootamatult merereisile, mis viib kaugele Hiinamaale. Seal jätkub action.

Autorit ei saa võrrelda Alexander Dumas'ga, mis puutub olude kirjeldamist, kuid valgusaastaga ta prantsuse vanameistrile alla ei jää. Ja just toonase maailmapildi selgitamine, kus on toodud välja vana maailma ja idamaade kultuurilised ja filosoofilised erinevused, ongi raamatu üks väärtusi.

Vaade Vana-Rooma, Pärsia ja Hiina tolleaegsest olemusest on piisavalt põhjalik, et saada täiendust ajalooõpikus kirjeldatule. Seega võiks raamat olla koolide soovitusliku lugemisvara nimekirjas. Äkki juhtub ime ja mõni noor mees viitsibki teose pihku võtta, saades aru lugemise võimalikkusest ning eelisest filmivaatamise ees.

Samas on „Draakonite impeerium" sobiv ka isadele. Kasvõi lapsepõlve meenutamiseks.

Valerio Massimo Manfredilt on varasemast eesti keeli ilmunud "Kadunud leegion".

Mihhail Kasjanov, Jevgeni Kisseljov, „Putinita", tõlkinud Katrin Hallas, Eesti Ajalehed AS.

Kahe mehe, legendaarse saatejuhi Kisseljovi ja Venemaa presidendi Putini endise peaministri Kasjanovi dialoog. Ehk siis intervjuuraamat süsteemis küsimus-vastus, kus ka Kisseljov üritab oma mälestustest üht-teist sisse pista.

Kirjeldatakse Venemaal toimunud protsesse Boriss Jeltsini ajastu lõpust alates ja jõutakse järeldusele, et demokraatiast on asi kaugel. Jääb mulje, nagu oleks riik Venemaa presidendi eraomand, kus pannakse paika alluvate süsteem ning ärimehi ja rahvast hoitakse üsna lühikese lõa otsas.

Nõnda ilmselt ka on. Kusjuures räägib Kasjanov tegelikult vähe sellest, mida tegelikult teab. Iga kogenud ajakirjanik saab sellest aru. Aga nii see lihtsalt on ja peabki olema, sest Venemaal ei saa suud liiga lahti teha.

Kasjanov üritas Venemaal enda sõnul mingilgi määral demokraatiat sisse viia, kuid ebaõnnestus. Nüüd juhib ta opositsiooni ja üritab Putini-Medvedjevi duole vastu astuda. Näis.

Vägisi jääb mulje, et demokraatia, nagu meie seda mõistame, pole Venemaal võimalik. Elu käib sama joont mööda Rjuriku aegadest peale. Ja kõik on rahul. Peaaegu kõik. See käputäis, kes häält teevad, mõjuvad sääsena karu kallal. Paraku.