Boriss Akunin, „Maailm on lava", tõlkinud Veronika Einberg, Tänapäev.

Ütles ju Akunin kunagi, et Erast Fandoriniga on kõik. Geniaalne... vaat siinkohal ei oskagi määratleda... Detektiiv jääb napiks... Õige oleks ehk: Suur Inimene, kel on taeva poolt antud ja elukestva õppe tulemusena saadud võime lahendada kuritegusid... Niisiis: Suure Inimese lugudega olla kõik. „Nefriitpalvehelmed" jääb viimaseks Erast Fandorini raamatuks. Aga õnneks nii ei olnud.

„Maailm on lava" on esimene kolmest (esialgu planeeritud?) nii-öelda Erast Fandorini lisateosest. Tegevus toimub Venemaal aastal 1911 ja mängukohaks on teater.

Seekord etendab 55aastaseks saanud Fandorin peaosa. On rambivalgel. Juhtub midagi enneolematut. Tema, kes ta suudab emotsioone vaka all hoida, ülim pragmaatik, armub. Armub primadonnasse, kes nõuab armastust tervelt maailmalt.

Raamat on täis võitlust. Võitlus kurjategijate vastu ja võitlus armastuse nimel.

Jääb mulje, et Akunin on kirjutanud antud raamatu eelkõige naisterahvastele, sest Venemaa krimikirjanduses müüb armastusteema viimasel ajal hästi. Samas: kas just saab öelda, et money talks, sest latti Akunin ei langeta ja on tavapäraselt akuninlikult särav.

Bengt Jangfeldt, „Mäng elu peale. Vladimir Majakovski ja tema lähikond", tõlkinud Anu Saluäär, Varrak.

Kahtlemata on kurb, et käes on ajad, mil sõnal pole enam jõudu. Luuletustega ei liiguta enam kedagi. On Facebook ja youtube, mis ilma teevad. Majakovski? Kes ta üleüldse on ja keda ta huvitab? Tänapäev ei tea isegi bändi „ROSTA aknad" (ega viitsigi teada, mis on ROSTA ja kuidas seda siduda Majakovskiga) ning ka mitte vürst Volkonskit.

Vanem põlvkond ei ole samuti Majakovski usku. Miks peaks fännama mingit revolutsiooni laulikut. Kuigi nüüd, kus revolutsiooniline eksperiment on saanud letaalse lõpu, võiks Majakovskisse veidi tõsisemalt süüvida. Ei ole ta pelgalt Lenini kummardaja - „Ütled Lenin, mõtled partei. Ütled Partei, mõtled Lenin." - vaid palju enamat. Paraku ei õpetatud koolis Majakovski lembeluulet, küll aga tuli teada luuletust nõukogude passist ja sedagi, et aurik ja inimene on seltsimees Nette.

Tegelikult pole „Mäng elu peale" pelgalt Majakovski elulugu vaid toonaste, revolutsioonijärgsete olude kirjeldus, N.Liidu algusaegade kultuuripoliitika ülevaade, Venemaa äärmiselt paksu ja vastuolulise kultuurikihi avamine, süüvimine ühe luuletaja hinge jne...

Geeniused ei ole mõõdetavad SI süsteemis. Neilt ei saa nõuda, et nad elaksid ja oleksid tavastandardeid silmas pidades. Samas sunnivad just vastuolud hinge lahti rebima ja endast valu välja paiskama. Näiteks luuletustena. Vaevalt oleks Majakovski olnud tema ise, kui tema elus laabunuks kõik.

Kindlasti saab antud raamatut lugedes maailm mõistetavamaks, aga kes see tänapäeval ikka mingist Majakovskist hoolib.

Agatha Christie, „Saladuslik reisija", tõlkinud Vello Lään, Varrak.

Kollektsionääride hulgas on erilise tähelepanu all vigased eksemplarid, säärased, millel on kõrvalekalded. Neil pole tavapärast väärtust, küll aga peitub väärtus muus - omapäras.

Eelnevat arvestades, peaks olema „Saladuslik reisija" Christie fänni ihalusobjekt. Või vähemalt kuuluma vääramatult kollektsiooni hulka, sest antud raamat on tõeliselt tavatu.

Esiteks ei kuulu tegelaste hulka ei Miss Marple ega Hercule Poirot. Ega ka Tommy ja Tuppence, kuigi tegu on niinimetatud spiooniromaaniga. Asjaomased on keegi diplomaat Sir Stafford Nye ja saladuslik daam.

Teiseks ei lahendata raamatus konkreetset kuritegu, kuigi maailm ja Suurbritannia vajab päästmist ja päästetaksegi.

Kolmandaks puudub raamatus Christiele omane konkreetsus. Tundub, nagu oleks tegu John le Carre algse kirjaprooviga, kus kirjanik alles otsib oma stiili.

Raamatut, mis oli Christie kaheksakümnes, peetakse ekstravagantseks ning sellele antud hinnang - kaugel Christie parimast ja kaugel halvimast - tundub olema täpne.

Christopher Tyerman, „Jumala sõda", tõlkinud Marek Laane, Varrak.

Ristisõdadega puutub kirglik raamatunautleja kokku lapsepõlvest ehk Robin Hoodi ja Eesti iidset vabadusvõitlust kirjeldavatest lugudest alates. Aga põhjalikumaid teadmisi asjast, et mis ja kuidas, ei saa, ajades killukesi mööda raamatuid taga, nagu Toots rosinaid.  

Lugedes läbi telliskivipaksuse raamatu ristisõdade ajaloost, on asi enam-vähem selge.

„Jumala sõda" annab ülipõhjaliku pildi aastasadade jooksul toimunust, selgitades tausta, filosoofiat ja põhjusi. Küll aga ei anna raamat hinnanguid, see jääb lugeja osaks.

Maailm Läänemere ja Põhja ristisõdadest suurt ei tea, küll aga lahingutest Püha Maa vabastamiseks islami võimust. Mis lõppesid nii, nagu lõppesid. Kuigi üheksa ristisõda pühal maal on raamatu telg, kirjeldatakse piisava põhjalikkusega ka meite mail toimunut.

Muistsed eestlased teavad täpselt, millest käib jutt, kui kristlik kirik otsustas paganad õigesse usku pöörata, sest pole ju normaalne, kui pisike ühiskond, mis takistab äriajamist Venemaaga, peab jumalaks Maaema ja loodust.

Igatahes oli väga mugav defineerida vallutusretki kristlikuks ja õiglaseks sõjaks, mis pole mitte patt, vaid patust vabanemine.

Kuulus Magdeburgi üleskutse aastast 1108, kus muuhulgas on kirjutet, et: „Nende paganad on väga nurjatud, aga nende maa imetore ja seal leidub ohtralt lihaloomi, mett, vilja ja linde... Ja nüüd, oo kuulsad saksid, prantslased, lotringlased ja flaamid ja maailma vallutajad, nüüd on teil võimalik päästa oma hinged ja kui soovite, saada endale parimaid maid."

Tuldi ja saadi. Ehk nagu raamatus öeldud, oli uus Jumal selgelt saksa Jumal, kelle kannul sammusid saksa asunikud.
Nüüd tasuks küsida, miks me kummardame neid, kes võtsid meilt meie usu ja meie maad, aga see läheks ehk liiga filosoofiliseks.

Maineka norra kirjaniku Roy Jacobseni romaan räägib sellest, kuidas oli olla laps 1960ndatel. Või miks ka mitte, kuidas on olla laps üks kõik, mis aastakümnel, sest kuigi täiskasvanud näivad seda unustavat, on lapse elu kõike muud kui pelk lust ja rõõm.

Arvatavasti on selle looga lihtne samastuda ka paljudel eestlastel, nii vanematel kui noorematel. Raskustes üksikemad ei ole mingi haruldus ka siin, lisaks on väga lihtne samastuda ka Finniga, kes on loo lapspeategelane.

Finn ja tema tubli ema elavad üksi, nende vahel on tugev side, mida poiss väga kõrgelt hindab. Südantsoojendav on lugeda, kuidas väike laps kirjeldab oma ema ja väljendab soovi olla kaitstud, kuid samas olla ka ise müüriks ema ja välismaailma jõhkruste vahel.

Finni väike ideaalne mullimaailm lõhkeb hetkel, kui selgub, et perekonna juurest lahkunud ja hiljem hukkunud isast on maha jäänud väike tütar.

Finni ema otsus narkomaanist naise laps enda hoole alla võtta näib algul puhtpragmaatiline, kuid loo arenedes tuleb välja, et tal olid selleks omad põhjused. Nagu tiibu lehvitav liblikas, põhjustab väike õde Finni maailmas tõelise orkaani, mis muudab absoluutselt kõike.

See ongi lugu muutusest, lapsepõlvest ja suureks saamisest, sellest, kuidas ootamatud sündmused võivad teha meist hoopis teised inimesed kui me muidu oleksime olnud.

Jacobsen on igati imetlusväärne kirjanik. Ta suudab mängleva kergusega hüpata ühest rollist teise, olla tõetruu nii lapse, naise kui mehena. Kõigil tema tegelastel on ulatuslik ja salapärane sisemaailm, ka kõrvaltegelastel.

Ta ei lao kõiki kaarte korraga välja, vaid koorib saladusloore maha kiht-kihi haaval. Loole, mis saab alguse minevikus, heidetakse valgust alles päris raamatu lõpus, mil teismeliseks saanud Finn on viimaks piisavalt vana, et piltmõistatuse tükid kokku panna ja näha asju suuremas plaanis.

Jacobsen on mees, kes ei tee suuri sõnu, kuid suudab oma otsekohesuse ja selge väljendusviisiga sulle sügavale hinge pugeda.

„Imelaps" on nagu jalutuskäik omaenese lapsepõlvemaale, see on salapärane ja samas aval, vaheldumisi päikeseline ja hämar, rõõmus ja kurb. Tundeid täis, nagu üks õige lapsepõlv olema peabki.

Hanna Miller „Viini fassaadide taga. Autoga Austrias" AS Ajakirjade Kirjastus.

Kui oletegi algul plaaninud Viini külastada vaid vaimselt, siis pärast tugitooliretke koos Hanna Milleriga Viini fassaadide taha tekib tõenäoliselt vastupandamatu igatsus seda kõike ka füüsiliselt kogeda. Nii, et puhkuseplaanide paikapanekuga tänavu probleeme vist ei teki - ärge unustage ainult pehmekaanelist personaalset giidi kaasa võtmast. Aga neilgi, kel Viinis juba käidud, kulub väike mäluvärskendus kindlasti ära, sest sajandeid Euroopa südameks olnud linna ajalugu on liiga mahukas, et ühe käiguga kõike mõista. Rääkimata mäletamisest.

Autor juhib teid kindlakäeliselt läbi suursuguste paleede (Viini külastatuim vaatamisväärsus on raudselt Schönbrunni lossi- ja pargiansambel), läbi Sigmund Freudi, Franz Kafka ning Strausside lemmikkohvikute, kunstimuuseumite ja kirikute, laseb särada Swarovski kristallimaailmal, põikab sisse veiniõuedesse ja peatub pikemalt ballihooajal. Viinis toimuvat aastas kuni 300 balli ja seda numbrit võib isegi uskuda, sest pidulikku jalakeerutust jagub igale seltskonnale (isegi kirstuvabrikul on oma ball, selle motoks on „Me oleme veel vertikaalis") . Aga kui teie tahate end vahepeal horisontaali visata, siis loomulikult leiab raamatust kasulikke viiteid Viini majutuskohtadelegi.

Uskudes autorit, tasub kindlasti käia ära ka Hundertwasseri kvartalis veidraid maju vaatamas (kui olete Barcelonas Gaudi käekirjaga tutvunud, siis kujutate enam-vähem ette, millised hooned teid Doonau ääres ees ootavad). Ning proovida Original Sachertortet`t või leppida lihtsalt Sacheri tordiga (ainus erinevaud olevat aprikoosivõõbas - kui ühel on see tõmmatud šokolaaditainast koogi keskele, teisel otse šokolaadivõõba alla). Aga kui te selle Viini sümboliks nimetatud koogi leiate igast kohvikust, siis sõna „kohv" sealsetes menüüdes hoopis puudub. Seepärast on autor koostanud isegi „Väikese Viini kohviku sõnaraamatu".

Kui Viini puudutav raamatuosa keskendub pigem harivale lugemisele, siis „Autoga Austrias" pakub rohkem ka praktilisi näpunäiteid. Omaette peatükk on neilegi, kel autot pole, aga hing ihkaks ikkagi päevakeseks Viinist välja. Lõpetuseks olgu märgitud, et autorit võib uskuda, sest raamat sündis pärast kolme Viinis elatud aastat.
Kersti Eero

Kathryn Stockett „Koduabiline", tõlkinud Krista Kallis, AS Eesti Ajalehed.

Ma põrmugi ei imesta, et autori debüütromaan sai kiiresti 2009. aasta kirjastusalaseks edulooks (paari kuuga rääkis pool Ameerikat raamatust „The Help", mille käsikirja olid tundmatu autori tõttu tagasi lükanud pea poolsada kirjastust), sest minagi neelasin neli ja poolsada lehekülge kahe õhtu ja ööga. Meelsamini teinuks seda ühe hingetõmbega, aga paraku puudub ajakirjanikust pereemal „Koduabilise" väikese algustähega versioon.

Ausalt öeldes raamatu haaravus üllatas mind ennastki, sest kokkupuude romaani ühe kandva liiniga - valged versus mustanahalised (täpsemalt küll mida tähendas möödunud sajandi kuuekümnendail aastail Mississippi osariigis mustanahaline naine olla) - kipub mul pigem „Onu Tommi onnikese" aegadesse ehk siis esimesse noorusesse jääma.

Kuigi pealtnäha ei saakski kolme naise (mustanahaliste teenijannade Aibileeni ja Minny ning pärast kolledži lõpetamist koju naasnud Skeeteri) elud erinevamad olla, põimuvad need ühe salajase projekti raames, mis naised ja hulga nende tuttavaidki ohtu seab. Ning mille kaudu rullub lahti ka raamatu peamine mõte: vaatamata nahavärvile, majanduslikele tingimustele ja sotsiaalsele staatusele on kaks naist lihtsalt kaks inimest, kes polegi nii totaalselt erinevad, kui seda usub nii ühiskond kui ka nad ise. Aga selle tõdemuseni jõudmiseks tuleb kolmel naisel julgeda endas koos emapiimaga omaks võetud piire ületada. Kindlasti pakub haarav ajaviiteromaan mõtlemisainet naistele, kel kodus väikesed lapsed (mis tunne on emal ühel hetkel tõdeda, et tema polegi lapse jaoks enam esmatähtis).

Kuuldavasti jõuab tänavu kevadel kinolinale ka raamatul põhinev film. Igatahes ootan huviga, kuigi teine äsjane menuk „Söö.Palveta.Armasta" on ekraanile jõudes kahjuks minetanud oma parima omaduse - nauditava eneseiroonia.

Kui Umberto Eco vaevub kirjutama raamatule eessõna, on see raamat väärt läbilugemist, olgu teemaks mis iganes. Kuid "Gusto" oleks isegi ilma Eco eessõnata tõeline taeva kingitus Itaaliat ja itaalia kööki armastavale inimesele.

Kuid "Gusto" pole hädavajalik inimestele, kes võtavad söögitegemist nii tõsiselt, et sellest saab filosoofia, vaid ka nendele, kes vajavad toidu seedimiseks teadmist, miks see toit on aegade jooksul kujunenud just selliseks, nagu ta on või miks maitseb ta ühes külakeses hoopis teistmoodi kui teises.

Itaallased on aastasadadega kujundanud söögivalmistamisest kunsti. Nende toitumiskultuur on nii tugev, et seda ei ohusta mingi hamburger. Veelgi enam - nende klassika on muutnud paljusid teisi maid. Sest kõikjal võime näha itaalia restorane, pitseriasid ja pastitseerijaid, kuid... Itaalia kööki, rääkimata selle sügavast tähendusest, tuleb minna siiski otsima koha peale.

Miks? Vastuse sellele leiabki raamatust "Gusto".

Raamat on üles ehitatud kujuteldava retkena poolsaare põhjaosast lõunaossa, maakondade kaupa, kus iga maakonna juures püütakse käsitleda neid toite, mis seostuvad itaallaste kollektiivses kujutlusmaailmas vastava piirkonnaga, andes samas ülevaate levinumatest väljenditest ja mõistetest.

Autor Jelena Kostjukovitš on aastaid vahendanud itaalia kirjandust vene keelde. Ta on tõlkinud ka Eco teoseid - eks sellepärast tal õnnestuski saada vanameister nõusse oma raamatule eessõna kirjutama. Kuid jällegi - mitte ainult.
Mitte-itaallasena sellest mast ja selle ma köögist vaimustununa, on Kostjukovitš sööstnud otsima vastuseid küsimustele, millele itaallased ise vastuseid ei vaja, teavad peast või ei tule selle pealegi, et seda peaks teadma.

Tohutu inforikkuse tõttu pole seda raamatut kerge järjepannu lugeda, kuid vähemasti neil, keda kannustab sama huvi, mis Kostjukovitšit, on seda raske ka käest panna.

See raamat on katse koondada ühte köitesse kõigi Itaalia maakondade sümboltoitude lood ja kulinaarne kood.
Mida enam Itaaliat tundma õppida, seda selgemaks saab, et igal asulal on oma "söödav vapp", s.t mõni roog, toode, mis on täiuseni viidud just seal: Firenze biifsteek, Milano risoto, Treviso sigur, Capri salat. Ja nende "firmaroogade" üle on kohalik rahvas uhke.

Umberto Eco kirjutab oma eessõnas: „Kohtuda Itaalia köögiga kogu selle vaheldusrikkuses tähendab avastada erinevuste kuristikud mitte ainult keeltes, vaid ka maitsetes, mentaliteedis, kirgedes; erisuguses huumoris; suhtumises valusse ja surma; jutukuse ja vaikuse vahel, mis lahutavad sitsiillast pimeontelasest või veneetslast sardist. Võibolla tähendab köögi avastamine Itaalias rohkem kui mujal (ehkki see seadus kehtib igal maal) ka kohaliku hingeelu avastamist. Proovige maitsta Piemonte bagna cauda´t, siis Lombardia cassoela´t, siis tagliatelle alla bolognese´t, siis abbacchio alla romana´t ja viimaks Sitsiilia cassata´t - ja teile jääb mulje, et rändasite Hiinast Peruusse ja Peruust Timbuktusse."

Andrew Nicoll, "Hea linnapea", tõlkinud Urve Hanko, Eesti Raamat.

Šoti kirjanik Andrew Nicoll pälvis oma debüütromaaniga „Hea linnapea" maineka auhinna ja hulga fänne. Pean tunnistama, et sisukirjeldust lugedes olin pisut skeptiline.

Tundus, et tegu on järjekordse armastusromaaniga, lisaks veel kiiksuga armastusromaaniga - habemega kummitusnunn ja viirastustsirkus? Tõele au andes, ei kujutanud ma ette, kuidas sellised tegelaskujud ühte läänemere romanssi sobituda võiksid.

Aga juba esimese peatüki järel olin jäägitult Nicolli lummuses. Tegelikult võitis tema veidravõitu huumor mu südame juba esimese leheküljega, kus Punkti linna kirjeldatakse kui kohta, kus „elavat saatanad". Millegi pärast meenutas Punkt mulle väga Eestit - väike kohake, kus elavad vaprad väikesed „saatanad" suurriikide vallutamisplaanidele kuidagi alla vanduda ei kavatse.

Aga see selleks. Ühe sõnaga, Punkti hea ja tubli linnapea Tibo on kõrvuni armunud oma kenakesse sekretäri, kes kahjuks on abielus, kuigi väga õnnetult.

Nende vahel tärkavaid tundeid ilmestavad lustakad lookesed ja seigad. Näiteks, kuidas Tibo igal hommikul end kõhuli ukse ette maha viskab, et selle alt korrakski sekretär Agahthe kauneid varbakesi näha. Või, kuidas see sama Agathe endale häbitult nappi aluspesu ostmas käib.

Kuigi nende armastuslugu on väga meeltliigutav ja südamlik, ei ole selles üldsegi tüüpilise armastusromaani imalust. Võib-olla on asi selles, et Nicoll suudab näha ja kujutada armastust teistmoodi kui naiskirjanikud.

Tublist annusest fantastikast hoolimata mõjuvad tema tegelased väga realistlikult. Lisaks tasakaalustavad kergelt kohmetu ja otsustusvõimetu, kuid siiski väga mehelik Tibo ning pehme, kuid kindlameelne Agathe, kes on naine läbiva suurtähega, teineteist suurepäraselt.

Väga mõnus ja muhe armastuslugu, mida ilmselt suudavad nautida mehedki, kellel muidu tavapäraste „naistekate" pelgast nägemisestki juba allergiahoog tekkida võib. Lisaboonus on seegi, et „Hea linnapea" pakub elu ja suhete kohapealt ka piisavalt mõtlemisainet, mitte ainult head meelelahutust.

Uus raamat menuteose „Söö, palveta, armasta" autorilt Elizabeth Gilbertilt. Kes on eelmist lugenud või kinos käinud, see teab, et „Söö, palveta, armasta" lõpus läksid asjad väga huvitavaks. Elizabeth armus nimelt Brasiiliast pärit Felipesse.

„Abielutõotus" on omamoodi loogiline järg eelnenud raamatule. Saame teada, et paari vahel tärkas tõeline armastus, kuid et nad on mõlemad juba varasemalt lahutuspõrgut omal nahal kogeda saanud, siis vannuvad nad, mitte kunagi, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis - Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud - seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale.

Järgneb pikk ja piinarikas teekond läbi bürokraatia ja paberimajanduse, et see abielu teoks teha. Kui te ootate aga, et ka „Abielutõotus" põhineb „Söö, palveta, armasta" eeskujul eelkõige Gilberti isiklike kogemustel ja seiklustel, siis peate pettuma. Õige kergelt küll, kuna tegu on siiski väga hea lugemisega, lihtsalt antud raamat on rohkem nagu armastusalaste artiklite kogumik.

Autori ja tema kallima sekeldused võtsid kogu raamatust enda alla ehk napi veerandikese.

Sellegipoolest, Gilbertil on ka üldse muu eesmärk. Nimelt üritas ta armastuse ja abielu ajalooliste tagamaade sügavusse sukeldudes pakkuda endale ja teistelegi selget pilti sellest, mis need kaks mõistet siis ikkagi õigupoolest tähendavad.

Lisaks väga põnevatele ja valgustavatele faktidele ning teaduslikele uurimustele, toob ta sisse ka inimliku vaatenurga, küsides oma kuid kestnud maailmarännakutel erinevatelt inimestelt, mida armastus ja abielu nende jaoks tähendavad.
Varuge selle raamatu lugemiseks aga rohkesti aega, kuna päris kindlasti ei ole tegu tekstiga, millest võiks põgusalt üle libiseda. Informatiivse ja mõtlemapaneva sisu tõttu nõuab see tunduvalt rohkem süvenemist kui „Söö, palveta, armasta", mis oli natukene kergem lugemine.

Naistel, kes armastavad väga ajakirjadest suhtenõuandeid lugeda, soovitaks pigem tutvuda selle raamatuga, saate märksa kasulikumat ja praktilisemat nõu.

Ainuke pipratera „Abielutõotuse" juures oli minu jaoks fakt, et selles oli häirivalt palju trükivigu. Ehk oli asi selles, et raamatu väljaandmisega oli tuli takus, kuid nii healt kirjastuselt ootaks siiski vähem apse.