Erle Stanley Gardner, „Purunenud pildiraami juhtum", tõlkinud Taivo Varju, Elmatar.

Hea lihtne lugemine, kus advokaat Perry Mason koos oma tiimiga, kui nii võib nimetada, päästab tragi naisterahva vanglast ja juhatab kauni neiu õnnelikule teele.

Lugu algab luksuslaeval, mis Honolulult naaseb ja loomulikult lüüakse keegi maha. Mason ja tema sekretär Della Street satuvad sündmuste keerisesse ning pakuvad kaitset daamile, kelle abikaasat süüdistatakse suurema summa riisumises.

Muide, alati tasub vaadata, millal raamat on kirjutet, et mõista paremini toonast õhkkonda ja rahanumbreid. Antud teos nägi ilmavalgust 1938. aastal. Gardner on küll kolm kümnendit hiljem teksti uuendanud, kuid välja see väga ei paista. Õhustik on ennesõjaaegne, kus ka USAs kehtis omamoodi kastisüsteem: rikastel oma elu, vaestel oma.

Ka rahanumbritega tuleb harjuda. Kui tänapäeval pandaks tuuri 25 000 dollarit, oleks tegu pisivargusega. Tol ajal oli tegu tõhusa summaga.

Loomulikult satub Mason mingil hetkel hätta ja näib, et tema kaitsealust ootavad paremal juhul trellid, kuid tänu tarkusele ja kavalusele tuvastab advokaat lõpuks tegeliku süüdlase.

Hurraa!

Robert van Gulik, „Hiina labürindimõrvad", tõlkinud Kersti Unt, Tänapäev.

Hämmastav, et iga van Guliku raamatu juures tahaks öelda, et see on tema üks paremaid. Aga nõnda on. On seegi kord. Kohtunik Di Renjie seekordsed tegemised õiguse ja õigluse jaluleseadmisel tunduvad väga loogilised ja kogu lugu voolab sujuvalt nagu jõgi suurvee aegu.

Tegelikult astus kohtunik Di labürindimõrvu lahendades lugejate ette esmakordselt ning pole ime, et debüüt edukaks osutus. Raamat on tõesti hea.

Nagu Hiina krimjuttudes, mille traditsioonides autor rangelt kinni peab, tuleb kohtunik Dil lahendada kolm kuritegu ja selgitada välja süüdlased. Kuid mitte ainult. Kõige muu kõrval päästab ta kahel korral Lanfangi linna, kuhu ta tööle määrati, pälvides sellega kuulsuse ja austuse.

Hiina krimilood, nagu nähtub, ei erine uue maailma ehk lääne tsivilisatsiooni krimilugudest mingilgi määral. Ikka tuleb lahendada suletud toa müsteeriume, välja nuputada pildi tegelikku tähendust ning otsida kadunud tüdrukuid. Kõige sellega saab Di koos oma abilistega suurepäraselt hakkama.

Kümme kohtunik Di raamatutest on eesti keeli ilmunud, seitse ootab järge.

Andres Herkel, „Aserbaidžaani kirjad", Varrak.

Tavaeestlase maailmapilt on lihtne. Maailmas eksisteerivad meile lisaks põdrad, svenssonid, eurooplased, jänkid, tiblad, mustad ja kilid. Olime omal ajal nõukogudemaal maru vihased, kui meid venelasteks peeti, samas nimetasime kõiki aafriklasi neegriteks ega viitsinud mingil juhul süveneda, kust nad tegelikult pärit on.

Paljud meist teavad, mis on Aserbaidžaan ja kes seal elavad? Et aserid? Vale vastus. Aserbaidžaanlased, aga seegi on väga üldine nimetus, sest kultuurid ning rahvused eristuvad rohkem, kui meil mulgid ja setud.

Aga jah, Andres Herkel, kes oli kuus aastat Euroopa Nõukogu raportöör Aserbaidžaani küsimustes, annab antud riigist piisavalt korraliku ülevaate alates ajaloost ja lõpetades rahvuste ja riigikorraldusega.

Raamatu teine osa põhineb muljetel ja tõdemustel ning koosneb kirjadest, mis saadetud Viljale Bakuusse, kuid mis on tegelikult omamoodi esseed.

Ühesõnaga: lugeja saab heita pilgu naftariigile, mida valitseb Älijevite klann, läbi eurooplase pilgu. Huvitav, kuid samas ka tüüpiline, kuidas me üritame maailma näha läbi oma prisma. Arvame, et meil on õigus ja kõik peaksid liikuma meie elukorralduse poole.

Raamatus on kirjas, et riikide ajalugu algas Aserbaidžaani aladel 9. sajandil enne Kristust. Millal meil, Eesti aladel? Seega, kas meil, verinoortel, on õigus arvustada väärikaid ja arvata, et nad peaksid meilt midagi üle võtma?

Ütlen kohe ära, et „Koletu" noorteraamat, kuid sobib ka romantikajanulistele täiskasvanud tüdrukutele.

Flinn on võtnud teada-tuntud muinasjutu kaunitarist ja koletisest ning toonud selle tänapäeva New Yorki. Sisu on üpris originaalilähedane - ennasttäis ilueedi satub nõia huviorbiiti, kes ta karistuseks peletiseks muudab. Päästa suudab Kyle'i vaid mõne tütarlapse armastus.

Flinn ei ole aga muinaslugu lihtsalt uude kuude rüütanud, vaid on omajagu vaeva näinud. Ta on lisanud hulga omapoolseid nüansse-tegelasi ja viitsinud tõesti erinevaid „Kaunitari ja koletise" versioone analüüsida ning teha omi järeldusi.

Nii ei ole sedapuhku tegu vaid kauni armastuslooga, vaid Flinni enda sõnul räägib ta meile kahe vanemate ja muu maailma poolt hüljatud noore teineteiseleidmisest.

Võib-olla jääb nüüd mulje, et tegu on mingi erakordse eeposega, seda kindlasti mitte, kuid erinevalt paljudest teistest noortekatest mõjub „Koletu" tõesti noortepäraselt. Samuti pole see üks neid hirmus pretensioonikaid ja ülepingutatud noorteraamatuid, millest jääb mulje nagu häbeneks autor tegelikult valitud žanrit.

„Koletu" on seega täpselt paras lugemine, seda ka nendele noortele, kes ehk väga raamatute seltsi ei otsi. Esiteks on tekst väga ladus ja lihtne, mõnusa huumoriannusega ning piisavalt põnev, et raamat paari õhtuga läbi lugeda. Lisaks ka natuke moraali, kuhjaga armastust ja südamlikkust.

"Koletu" põhjal on valminud ka film, mis peaks linastuma sel aastal, peaosades mängivad Alex Pettyfer, Mary-Kate Olsen ja Vanessa Hudgens.

Chelsea Handler on USA koomik, teletäht, väikest viisi ka näitlejanna ning nagu näha siis ka kirjanik. Seni on ta üllitanud kolm teost, mis on trooninud ka New York Timesi bestsellerite edetabelis.

"Minu lustlik elu" on tema esimene raamat ja omamoodi memuaar, kus ta kirjeldab väga avameelselt oma üheöösuhteid, erinevaid kogemusi meestega ja lõputuid pummelunge.

Näiteks kirjutab ta liiga suure peenisega mustanahalisest, kääbusest, keda ta kuumarabanduse tõttu ihaldas ja kuidas järjekordne üheöökas osutus nahka ja piitsutamist armastavaks fetišivennaks.

Kui teile meeldivad üpris sirgjoonelised naljad peeretamisest ja peenistest, siis meeldib teile ilmselt ka Chelsea lustlik elu.

Siinkirjutaja isiklik arvamus on, et Handleri raamatute edu Ühendriikides põhineb eelkõige tema sealses tuntuses, võrdlemisi odavates hindades ja heas reklaamikampaanias.

Kirjanikuna on ta keskpärane, loetav, kuid ei midagi erilist. Kuna tegu on ikkagi koomikuga, siis ootasin tõesti selle paljukiidetud lustlikkuse ilmumist.

Aga tulemata see jäigi, Chelsea värvikirev sekselu ja täiskäigul hedonism ei tekitanud minus tahtmist naerukrampides põrandal väänelda.

Kuigi üldiselt on tõesti tegu kerge ja ladusa lugemisega lõbujanulise ühe noore naise tegemistest, jäi seda va huumorit puudu.

Täpsustuseks võib öelda, et mind on lihtne naerma ajada ja ma pole ka mingi puritaan, kuid Chelsea naljadest mõjus minu peal vaid käputäis. Ja seda on natuke vähe koomiku kohta.

Loomulikult on see vaid minu väga isiklik arvamus, on küllalt inimesi, kes on selle raamatu üle itsitanud ja seda kiitnud.

Seega, kui tahate näiteks puhkusele sõites mingit kergemapoolset lugemisvara, siis haarake Chelsea kaasa, meelelahutuslik on ta siiski.

Lõpetuseks veel, et tõlge mulle meeldis, kuid kaanekujundus ei mõjunud üldsegi lugemakutsuvalt.

Mart Soidro „Mürka. Pea jagu üle"

Möödunud aasta lõpus välja antud arvukate spordiraamatute reas sai oma osa ka korvpalligurmaan Martin Müürsepa senist elu kokku võtva teose näol. Oli täitsa paras jõulukink oma plusside-miinustega.

Ühele meeldib ema, teisele tütar. Elulooraamatuid on võimalik kirjutada mitut moodi. Raamatu „Mürka. Pea jagu üle" autor Mart Soidro valis oma, vägagi töömahuka tee. Selleks on lugematu arv ajaleheväljalõikeid ning kümned intervjuud Müürsepaga tihedamalt seotud inimestega.

Päris paljud on öelnud, et Müürseppa ennast on ses raamatus liiga vähe. Ülemäära palju teda pole, tõsi. Tegelikult oleks õigem öelda, et Mürkat on liiga vähe ainult teatud lõikudes - mis puudutavad kirevaid tippmängija-aastaid erinevates klubides ja riikides.

Neis on mõnelgi korral läinud päris suur rõhk leheartiklitele ja kõrvalseisjate jutule. Tahtnuks näha autori oskust Müürseppa neist perioodidest rääkides rohkem avada. Aga Soidro tegi oma valiku ning miks ka mitte niimoodi.

Tõelise naudingu sain aga raamatu esimesest kolmandikust. Aastani 1995 ehk kõik, mis puudutab Müürsepa sirgumist, kujunemist ning Eesti üldsusele vähem tuntud aastaid Rootsis ja Iisraelis.

Seal on kõike parajalt - Müürsepa enda mälestuskilde nooruspäevadest, tema ema, treenerite, sõprade, võistkonnakaaslaste, Rootsi-aja abiliste meenutusi. Juba sellest piisab, et raamatust oodatav elamus kätte saada.

Iga elulugu on õpetlik. See raamat mitte ainult ei ava Müürsepa sügavamat ja väga heatahtlikku olemust, vaid ka paneb mõtlema inimsuhete üle laiemalt.

Kuidas Martin oma ema on hoidnud. Üha uute peatükkide all avanevad põhjused, miks mängija oma treenerile Andres Sõbrale paarismaja osa kinkimiseni jõudis.

Omaaegne seadustest üleastumine polnud tegelikult ju mehe loomuses. Aga nooruses, kui meri põlvini, ikka juhtus.
Kõnekas on fakt, et kõmulisel siirdumisel 1993. aastal Tel Avivi Maccabisse olid ema ja Sõber ainsad eestlased, kellele 18aastane noormees Wroclawis EM-valikturniiril olles enne Iisraeli lendamist sellest iitsatas. Meie teised suured mängumehed kiidavad täna Müürsepa tollase otsuse - võtta Maccabi pakutud leping vastu - üksmeelselt õigeks.

Läbi raamatu kogeb mõistagi ka Müürsepa kujunemist uljaspeast tasakaalukaks meheks nii elus kui ka korvpalliväljakul. „Kurat küll, mis jama ma olen välja ajanud! See on kasvatamatu jõmpsika jutt! Selge mõistusega on tollaseid väljaütlemisi kuulata ja lugeda ikka väga kurnav..." kommenteerib mängumees raamatus ise omaaegseid väljaütlemisi.

Soidro tunnistab sissejuhatuses, et kõige enam vaevas teda küsimus, kuidas lõpetada raamatut mehest, kel pool elu veel elamata. Mullu koos Sõbraga tehtud temp Rakvere Tarvas mängis kirjamehele kätte filigraanse lahenduse. Siiski, ligi 500-leheküljelise teose lõpuosas on tunda Soidro kummi tühjenemist. Aga igav ei hakanud.

Frederick Forsyth, „Kobra", tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak.

Legendaarse action-spiooni-raamatute autori eelmine eestikeelestatud teos „Afgaan" oli üsnagi haltuura. Kiirelt kirja ja papp kätte. „Kobra" on tükk maad parem, kõlbab vägagi lugeda, kuid ikka jääb alla kirjaniku varasemale loomingule. Eh, kuhu on vana Forsyth küll jäänud...

Kobra süžee on suurepärane: USA valitsus annab aastaid CIA vastuluure juhina töötanud, nüüd aga pensionipõlve pidav Paul Devereaux'le ülesande pühkida maailm kokaiinist nii puhtaks kui võimalik. Mehele antud volitused on üsna piiramatud.

Algab võitlus. Kolumbia kokaiinikartell versus superman, kes kutsub appi teisigi kõvu mehi.

Teema on hüva, kirjutet hästi ja sellest saanuks korraliku telliskivi a la Ludlum ehk 800 lehekülge. Paraku otsustas Forsyth leppida neljandiku võrra väiksema mahuga.

Või mis Ludlum... Forsyth oli ka ise varem paksude raamatute treial: „Ikoon" 500 lehekülge, „Jumala rusikas" (tema parim romaan) 625, „Neljas protokoll" 450...

„Kobra" on hea raamat, aga jätab hinge kripelduse, et võiks veelgi parem olla.

Ning lõpuks: Forsyth näitab kätte üsna usutava tee narkootikumiäri kärpimiseks, kuid tundub, et seda ei taheta millegipärast tegelikus maailmas kasutada. Huvitav miks?

Robert Service, „Seltsimehed", tõlkinud Ehte Puhang, Varrak.

Robert Service on seesama mees, kes on kirjutanud ilmselt parima raamatu Leninist, mis tõlgitud ka eesti keelde. Seega pole tema pädevuses kommunismi ajalugu menetleda mingit kahtlust.

Raamatu täiendatud pealkiri kõlabki: maailma kommunismi ajalugu. Ehk siis kuidas inimkond on aastasadu üritanud üles ehitada maapealset paradiisi, kus kõik teevad rõõmuga tööd ja tarbivad vastutustundlikult.

Teoorias, nagu selgub, on kõik võimalik. Aastasadade jooksul on kirjeldatud ideaalühiskonda ja teed selleni, ent praktikas asi ei toimi. Tõsi, teoreetikud on elanud mugavat kapitalistlikku elu pudust tundmata ja mis nõnda viga teoretiseerida.

Põhiosa raamatust moodustab siiski see, kuidas toimus praktiline liikumine läbi sotsialismi kommunismi suunas ja kuhu see välja jõudis. Aga jõudis tagasi kapitalismi.

Anneli Rõigas. "Eesti jõulud Kremlis. Sulepeaga idarindel."

Rõigas on pühendanud oma raamatu poja mälestuseks. Võib vaid ette kujutada, kui raske on emal, kes kaotanud oma ainsa lapse, juba varem alustatud raamatu kirjutamist lõpuni viia. Seda enam, kui raamat on sügavalt isiklik mälestusteraamat. Rõigas on seda suutnud. Aga ta on ju ajakirjanik, kellele elukutse kasvatanud selga paksu naha ja kes käinud sõna otseses mõttes läbi tule, vee ja vasktorude.

Lisaks peatükkidele lapsepõlvemaast ja -kodust keskendub raamatu autor laulva revolutsiooni ajastule. Rõigasest saab 1989. aastal Soome Infoagentuuri STT korrespondent ning tema elutööks saab MRP salaleping paljastamine. Temast endast aga akadeemik Endel Lippmaa parem käsi. MRP komisjoni töö ja võitlused selle sees, kus Rõigas ajakirjanikuna koos Lippmaaga osaleb, saabki raamatu teljeks.

Kohati saab tantsu Hitleri-Stalini salaprotokolli ümber ehk liigagi palju. Selles mõttes, et telegraafi stiilis ajalookroonika ning väljavõtted ajakirjandusest on kindlasti asjakohane raamatu võimaliku tõlke puhul, kuid nüüd oleks ehk enam tahtnud näha autori isiklikke vaatenurki ja mõtteid.

Ja veel. Mis on lausa tõrvatilk meepotis. Need on illustreerivad fotod. Arusaamatu, mis on nad nii väikesed, udused ja kohati, tundub, sattunud raamatusse ka juhuslikult. Aga tegelikult on see juba näpu viibutamine raamatu kujundaja suunas.

Henning Mankell, „Valge emalõvi", tõlkinud Kadri Papp, Varrak.

Kummaline, kuidas ei saada meil Mankelli tõlkimisega kuidagi joonele. Tema Kurt Wallanderi lugudest ilmus esmalt teine, siis kahe erineva kirjastuse poolt esimene, siis viies, siis tuli mõistmatul põhjusel tosin aastat vahet, kui tänavu jõudis pärale kirjastuselt Balti Raamat saaga kuues teos „Viies naine" ja nüüd Varrakult kolmas - „Valge emalõvi".
Saaks nüüd kaante vahele neljanda raamatu („Mannen som log"), oleks esimesed kuus Eesti krimkafännidele kättesaadavad ja jääks kõigest neli tõlkida.

Tegelikult on ka ingliskeelsetel läinud aega Mankellini jõudmiseks ja arusaamiseks, et Rootsi üks tuntumaid krimikirjanikke on hea. Teda hakati tõlkima aastatuhande vahetusel, mil põhjamaine krimka - Nordic Crime - tasapisi maailmas tuntust kogus.

Wallander on karismaatiline politseinik Ystadis, kuhu millegipärast koonduvad rahvusvahelise kuritegevuse niidid. Seega ei lahenda klassikalise muusika suur austaja Wallander mitte pelgalt kohalikke mõrvu, vaid hoiab ära teiste riikide minikatastroofe.

Alati väsinud ja juhtunut läbi elav ja kirglik ja vintske Wallander ei käitu alati politseinikule kohaselt, vaid omasoodu, seadustki rikkudes. Ent tema autoriteet on nõnda kõrge, et bossid pigistavad kinni mõlemad silmad. Sest teavad: Wallander on aus ja õiglane ja tegutseb parima tulemuse nimel.

Ses raamatus satub Rootsimaale palgamõrvar Lõuna-Aafrika Vabariigist, et valmistada ette riiki laastavat kuritegu. Siinkohal tuleb meeles pidada, et raamat kirjutati aastal 1993, mil LAVis alles hakkas apartheid lõppema.

Palgamõrvar ja teda abistavad endised KGB ohvitserid teevad paraku ühe suure vea - nad saabuvad Ystadi. Ehk siis neil pole mingit lootust puhtalt pääseda.

Barbara Vine, „Sünnipäevakingitus", tõlkinud Peeter Villmann.

See pole nõnda, et haarad Barbara Vine'i raamatu pärast väsitavat päeva lihtsalt pihku ja loed kui kerget kirjandust, andmaks mõtetele puhkust. Vine'i jaoks on vaja aega ja rahu. Pea ei tohi olla väsinud, sest muidu ei võta tihedat ja täpset teksti ning sisu vastu.

Barbara Vine on tegelikult Ruth Rendell, see krimkadaam, kes on loonud komissar Wexfordi, kuid viimastes raamatutes pöördub üha enam kuritegude filosoofilise käsitluse poole.

Vine'i nime kasutavat kirjanik siis, kui teos on sügavam kui tavakrimka, ent see pole alati nõnda. Ka Rendell, eriti viimasel ajal, on piisavalt kuristikuline ning piir tema ja Vine'i vahel võimatu hoomata. Britid märkivatki mõnele Rendelli raamatule: kirjutab nagu Barbara Vine.

„Sünnipäevakingitus" on taas romaan, millel pole lõppu. Ses mõttes, et lahti jäävad kõik otsad ja juhtunule hinnangu andmine on lugeja ülesanne.

Raamatus on kaks lugu ja mitu lookest. Põhiliini veab parlamendisaadik, kes oma armukesega viib ellu seksuaalfantaasiaid. Ühe eel juhtub õnnetus ja neiu hukkub. Järgneb nööride sõlmimine, kus kõik tegelased segunevad kõigiga. Too saadik teeb kõik, et seost tema ja hukkunu vahel ei märgataks, sest vastasel korral oleks poliitiku karjäär otsas.

Teise liini peategelane on hukkunud neiu sõbranna, kes annab talle jätkuvalt alibeid. Tema teab, kuid ei räägi. Tema lugu on õnnetu vanatüdruku lugu, koos lootuste ja purunemistega.

Lugu kerib end aeglaselt, kuid kindlalt edasi ja mida lõpu poole, seda pingelisemaks läheb. Lõppkokkuvõttes selgub ammutuntud tõsiasi: elu on pagana ebaõiglane.