Uno Maasikas, Hillar Peep, „Vaata muigel tagasi...", Tänapäev.

Raamatu lisapealkiri kõlab „...ehk kuidas me 1978. aastal Moskvale aruandesaadet tegime.", kui ega sest telesaate tegemisest kui sellisest suurt sotti saa. Tegu on pigem meenutustega möödunust ehk seitsmekümnendate lõpust ja Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis toimunust.

Telemehed Maasikas ja Peep on olnud ninapidi juures ning näinud, et mis ja kuidas. Kuidas elasid-olid kõrged partei ja valitsuse bossid, õigemini ministrid ja (pea)sekretärid. Neist ka jutt. Karl Vaino, Vaino Väljas, Edgar Tõnurist, Harald Männik, Johannes Käbin, Valter Klausson... Mäletate?

On ka lihtinimeste lugusid. Kuidas kolhoose ja tööstusi juhiti, kuidas tehti lihtsast lüpsjast kuulus Leida Peips.

Huvitav. Vähemalt neile, kes tolles ajas elanud. Ja mis huvitav - raamatust ei kosta räiget sõimu mineviku aadressil, vaid kõik on sünnis ja inimlik. Inimesi näidatakse sellisena, nagu nad olid. Kallutamata.

Kahju vaid, et raamatuga pole kaasas DVD-d koos antud aruandesaatega. See olnuks kirss tordil.

Mihkel Ulman, Kati Murutar, „Ohtlik lend. Teatrifantoom", Elmatar.

Seekord on peategelased ehk Eesti politsei kaardivägi Andres „Vistrik" Västriku ja Rita isikus tõrjutud mängima kõrvalosa. Ent teisiti poleks mõeldavgi, sest tegevus käib Endla teatris ja millise näitleja ego rahulduks esinemisega üksikus stseenis.
Raamatus rebitakse lahti Pärnu linna ja teatrikorüfeede tegelik pale, mida ilmselt igaüks niigi teab. Kõik armastavad kõiki, justkui käiks üleüldine grupiseks.

Üllataval kombel saavad mehed seekord armu. Ses mõttes, et üks isastest on suisa positiivne kangelane, võrreldes emasega, kes ei viitsi ühise lapse kasvatamisel erilis vaeva näha. Isa(ne) aga küll.

Loomulikult notitakse keegi maha. Diiva. Süüdlaste ring on väike, kuid kirev.

Siinkohal meenub Caroline Grahami „Õõnsa mehe surm", kus tegevus toimub taidlusteatris. Siinkohal ei soovi mingil juhul „Ohtlikku lendu" suure Grahami ja Midsomeri mõrvalugudega võrrelda, skaala ja raamatu eesmärgid on neil erinevad. Ent säherdune mõte käis küll peast läbi, et hea tahtmise ja korraliku pingutuse korral saaks meiegi autor(id) mõne tõsisema krimka valmis treitud.

Aga jah. Endla teatri moraalne pale rullub nii kõrvaltegelaste-politseinike kui Eesti rahva silme ees lahti. Ent kas sellest on abi ka mõrva lahendamisel?

Prue Leith, „Serveeritud skandaal", tõlkinud Ede Kõrgvee, Varrak.

Kolmekümnendates kokk Kate McKinnon on väikese poisi üksikema. Selle raske töö kõrvalt tuleb tal veel töös hoida oma peoteenindusfirma. Asjad sujuvad kenasti, kuniks Kate'il tuleb toitlustada uue välisministri Oliver Stapleri õhtusööki.

Naise töö avaldab Staplerile muljet, sestap palgatakse Kate veel mitmeks ürituseks. Kokk ja välisminister juhtuvad rääkima ja nende vahel areneb välja sõprus. Ainule, et Kate'i jaoks areneb see tunne peagi edasi. Armumisest hoolimata otsustab naine tema teada õnnelikus abielus välisministri eest oma kiindumust varjata. Paraku jääb nende veider sõprus silma ka teistele ning Kate'i õilsad kavatsused kaotavad tähenduse, kui lugu meediasse lekitatakse. Ajakirjanikud tembeldavad loo kohe armuafääriks ja Kate'i ning Oliveri elud muutuvad õudusunenägudeks.

Kuna autor on ise ka kokk ja ajakirjanik, siis on antud raamatus väga palju kokandust. Siinkirjutaja arvates isegi natuke liiga palju, sest inimesel, kes kokkamist nii väga ei armasta on ilmselt väga üksikasjalikult toiduvalmistamist kirjeldavaid arvukaid lõike tüütu lugeda. Tegu on seega raamatuga, mis sobib kõige paremini inimesele, keda huvitab söögivalmistamine ja poliitika. Sest seda viimast on raamatus samuti palju, isegi rohkem kui kokkamist.

Kuid jätkem meelde, et tegu on ajaviiteraamatuga või mis siin pikalt keerutada, tegu on naistekaga. Ja Varraku naistekad on üldiselt ühed parimad, sellised, mida kannatab lugeda ka neil, kes üldiselt naistekaid ei salli.

„Serveeritud skandaal" on küll loetav ja kenasti kirjutatud, kuid naistekate paremikku ma teda ei arvaks. Natuke liiga kuiv ja puine, puudu jääb kohustuslikkust tunnetemöllust ja romantikast ning lõpp võinuks olla vähe põnevam.

Kõrvaltegelased on tegelikult piisavalt huvitavad, et lisada raamatule vürtsi, kuid mõjuvad kuidagi poolikult.

Vestlused on aga ehk natuke liigagi realistilikud, vähemalt minu jaoks oli raske nö raamatusse sisse sulanduda, et tekst hakkaks oma elu elama ja kujutlusvõime lendama. Mitu korda komistasin mõne üteluse otsa, mis oma kuivusega kogu maagia lõhkus.

Kokkuvõttes, tegu pole halva raamatuga, kaugel sellest. Kõik ülaltoodud miinused on kellegi teise jaoks ehk plussid, kuna „Serveeritud skandaal" on lihtsalt pisut teistmoodi naistekas.

Eve Mägi, „101 Eesti lindu", Varrak.

Linnainimese arvates on Eestis kolme sorti linde: suured ehk kajakad, keskmised ehk tuvid ja väikesed ehk varblased. Mõni õnnelik näeb ka tumedat lendajat, aga tont sest aru saab, kas tegu on varese või rongaga. Kes viitsib vee äärde siirduda, tunneb ka luike ja parti. Kõik. Või tegelikult... On ka kana. Grillituna.

Paraku on Eesti linnundus märksa liigirikkam, nagu antud raamat pajatab. Kirjas on 101 lindu. Ehk tähtsamad.
Tundub, et palju, aga ei. Wikipedia andmetel on Eestis kohatud 366 loodusliku päritoluga ja meil või naabermaades püsiva asurkonna moodustanud sissetalutud linnuliiki ning viis teadmata päritoluga linnuliiki.

Ühesõnaga, neid 101 lindu võiks Eesti rahvas teada. See oleks killuke haritusest.

Raamatu autor tunnistab, et: „Raamatus kirjeldatud 101 lindu ei ole meie linnustikus millegi poolest tähtsamad kui ülejäänud liigid, kuid nendega olen ma oma elus rohkem kokku puutunud ja nendega on mul tekkinud mingi side. Samas on nad ka üsna eriilmelised ja igaühest neist on võimalik rääkida oma lugu. Paljud lood on lõputa, sest enamasti oleks lõpp pidanud kõlama nagu vanades muinasjuttudes: ... ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult edasi."

John Ajvide Lindqvisti debüütromaan "Lase sisse see õige" on kuratlikult hea. Lindqvistil on kahtlemata annet, kui ta juba oma esimese raamatuga selliseid laineid suudab lüüa.

Tegu on vampiirikaga, aga sellisega, mis pakub huvi ilmselt pigem Anne Rice'i ja Bram Stokeri kui Stephenie Meyeri fännidele.

Sest, kuigi omalaadi armastuslugu on ka antud raamatus esindatud, on selles nii palju muud. Ja see muu pole kuigi ilus, vaid hämar ja õõvastav. Lindqvist pakub meile pinget, salapära (mida ta suudab muide üsna lõpuni üleval hoida) ja ka mõõdukalt veristamist.

Õudukaks nimetasin ma seda aga mitte selle va vere ja vägivalla pärast, vaid pigem on tegu psühholoogilise õõvaga, mis on sada korda hirmsam igasugu mootorsaemõrvaritest ja muust sellisest jurast.

Natuke sisust ka, tegevus toimub aastal 1981 ühes Rootsi äärelinnas, mille idülliliselt vaikne elu muutub peagi, kui metsast leitakse verest tühjaks lastud poiss.

Koos mõrvadega ilmub Blackebergi ka kummaline duo - väike tüdruk Eli ja tema isa. Eliga samas majas elav 12aastane Oskar avastab tüdrukuga suhtlema hakates aga, et miski ega keegi pole see, millena ta paistab.

Veider uus sõber aitab koolis peksupoisiks oleval Oskaril aga muutuda ja Eli üllatuseks muudab ka poiss teda.

„Lase sisse see õige" on päris hea lugu koolikiusamisest ja sellest, millised jubedad tagajärjed sellel olla võivad.
Kuna Lindqvist toob aga päris karmilt sisse ka pedofiiliateema ja vaade Oskari sisemaailma pole just väga tervistav, siis ma väga noorele lugejale seda raamatut ei soovitaks. Pigem teismelistele ja eelkõige täiskasvanutele, kes oskavad pealispinna alt loo moraali näha.

Väga hea mulje jättis mulle kokkuvõttes see, et autor viitsis tüüpiliselt vampiirimüüdilt tolmu kloppida ja selle omapoolsete täiendustega uuele elule turgutada. Ja müstika asemele lähenes Lindqvist asjale teaduslikult, mis teeb vampirisimi natuke realistlikumaks.

Minu ainuke etteheide oleks, et natuke rohkem oleks tahtnud lugeda Eli minevikust, aga pole viga. Selle eest on tõeliseks maiuspalaks Lindqvisti kõrvaltegelased, kes on kõik ülima põhjalikkusega valmis nikerdatud värvikad kujud.

See on raamat antikangelastest, tagasi mõeldes ei suuda ma meelde tuletada ühtegi tegelast, kes oleks olnud puhas headus ise. Nagu ka tegelikus elus, sest meis kõigis on pimedust. Lindqvist on aga ära tabanud, et ka kõige paadunum hing peab elus midagi kalliks ja üritab omal moel selle nimel head teha, et seda kaitsta.

Hetkel jookseb kinodes ka raamatu põhjal valminud film, mis on uusversioon rootslaste 2008. Aasta linateosest. Ise pole veel kumbagi näinud, kuid teadjad räägivad, et rootsi film on parem, nagu ikka.

George R.R. Martin, "Mõõkade maru. Esimene osa: Teras ja lumi", tõlkija Mario Kivistik,  Varrak.

Eestitki külastanud maailmakuulsa fantasy-kirjaniku suurteose „Jää ja tule laulu" järjekordne osa on viimaks ometi eestikeelsenagi saadaval.

Hiigelepopöa kolmanda raamatu esimeses osas jätkub sõda Seitsme Kuningriigi pärast sama veriselt nagu varemgi. Küll aga kerkivad nüüdsest senisest jõudsamalt ka kaugele põhja jääva müüritaguse maa-ala saladuseloorid. Vihjas kirjanik juba oma esimese raamatu proloogiski, et hoopis sealt ähvardab tulla kõige suurem oht, mille kõrval tuhmuvad kõikvõimalikud ülikutevahelised jagelemised. Igatahes on tuntav, et kogu selle möllu taustal käib valmistumine millekski suuremaks ja veelgi võimsamaks.

Esimeses raamatus surnud kuninga kroonile on palju nõudlejaid. Lisaks hukkunud kuningas Roberti vennale ihub troonile hammast ka kogu senise elu pagenduses elanud loheprintsess Daenerys, kes on Roberti poolt troonilt tõugatud kuningasoo viimne järeltulija.

Mööda ilma laiali pillutud kõrgest soost Starkide pere järeltulijad annavad parima, et ükskord ometi taas kord kokku saada. See pole aga sugugi kerge, sest elu on täis juhuseid, millest kõik pole kaugeltki meeldivad ning ses suhtes ei hellita kirjanik mitte kedagi. Elu on karm ning Martin kirjeldab seda kogu karmusega.

Samas on üha raskem hinnata sedagi, kes on läbinisti paha ja kes mitte, sest igaühel on oma lugu rääkida. Kõigele vaatamata püüavad peategelased mitte kaotada oma hingesoojust, sest ümberringi läheb igas mõttes muudkui külmemaks ning üha enam tuletatakse meelde Starkide lipukirja: Talv on tulekul.

Jevgeni Griškovets, „Särk", tõlkinud Lauri Leis, Varrak.

Üks päev tegelaste elus. Moskvas. Kiiremas ja närvilisemas linnas, kui oskame endale siin provintslikus Tallinnas ette kujutada. Niisiis on „Särk" tõeline linnaromaan - nimi muide viitab hommikul helevalgele rõivale, mis õhtuks määrdub. Nagu ka linnainimesed ja eriti peategelane ise - kuigi temas säilib toda tervet provintsinaivismi ikka. Tõsi, peategelane on ka ise provintsist Moskvasse tulnud, arhitektina edu saavutanud, kuid äratab temaski suurlinn vajaduse rabelevalt mõelda. Eeskätt armastusest ehk siis - kuidas võita naise süda.

Vahele mahub kummalisi sündmusi, aga ka filosofeerimist ja napsivõtmist peategelase kunagisest kodulinnast. Sügavmõttelisi kilde on rohkesti, kuid see on seda sorti raamat, millel järjel olemiseks peab seda tähelepanuga ja ridagi vahele jätmata lugema. Kasvõi selleks, et mõista peategelase kõrvalepõikeid nägemustesse sõjast ja katastroofidest.

Fantaasia on autoril ülimalt arenenud. Usun, et lihtsast telefonikõnest armastatuga võiks ta romaani kirjutada iga sõna vaagides ja mitme kandi pealt analüüsides.

Mõni lugeja on märganud siin sooja huumorit. Irooniat näen ma küll, kui loen muutuste ihalejast, kes aga ikka oma ringi tammuma jääb tüüpilise keskea künnisel mehena. Huumorit?

Aga lugege, see ei ole halb raamat, ja otsustage ise. Kuid õpetuseks: lihtsa ajaviitena Griskovetsit võtta ei tasu.

Olin tulemas kusagilt maailmast, kui Vantaa lennujaamas torkas sügisehakul silma Zafoni raamat, mida Tallinnas olin ammu igatsenud tõlgituna näha. Ingliskeelne oli Rahva Raamatus küll korraks olnud, aga sellest jäin ilma. Niisiis ostsin lennujaamast tolle soomekeelse ("Enkelipeli") avastamaks päev hiljem Tallinnas, et vahepeal on ka trükivärske eestikeelne tõlge lõpuks saadaval.

Raamat viib meid taas salapärasesse ja nostalgilisse (tegevus toimub läinud sajandi kahekümnendatel aastatel) Barcelonasse. Õieti, nagu olen aru saanud, on see Zafoni eelmise eesti keeles ilmunud menuromaani „Tuule vari" eellugu. Zafon olla kavandanud oma Barcelona-seeria neljaosalise sarjana.

Sisu: algaja ajakirjanik David Martin saab mõnda aega trükkida ajalehes oma kriminaallugusid, mis aga nii populaarsed, et kolleegi temast ära pööravad ja David tänavale satub võttes lõpuks vastu ahistava lepingu kirjastajapaariga - lepingu, mille pingelisus noorelegi mehele liialt raske. Siis ilmubki Pariisi kirjastaja Corelli (saatan? kaitseingel?) ja saab alguse peadpööritav sündmuste virvarr, segi tegelikkus ja väljamõeldised, mille ümberjutustus oleks asjatu - targem on Zafoni ise lugeda. Kui mitte muud, siis tahtmise Barcelonasse sõita ja oma silmaga tegevuskohti uurida äratab raamat teis kindlasti.

„Tuulte varju" lugenuile - „Ingli mäng" on tumedam ja veel müstilisem, verd on rohkesti ja ka surma ning armastus ei too peategelasele õnne. Isegi raamatu lõpus teab ta, et peab veel selle nimel vaeva nägema.

Ometi - suurepärane lugemine.

Tricia Allen, "Terve laps homöopaatia abil", tõlkinud Maia Planhof, OÜ Heliades.

Autor, kes on praktiseeriv homöopaat ja Suurbritannia ühe suurima homöopaatide ühingu asutaja, hakkas selle raviviisi vastu huvi tundma 1982. aastal, kui oli seda edukalt kasutanud oma väikese tütre peal. Terve laps peaks olema täis särtsu ja elujõudu, säravate silmade ja klaari nahaga ning loomult uudishimulik, leiab autor ja küllap kõik maailma lapsevanemad arvavad sedasama.

Oma vastuvõttudel näeb homöopaadist autor aga alalõpmata tilkuva nina, köha, pidevate nakkuste ja allergiatega lapsi. Paljudel neist surutakse palavikud alla valuvaigistitega, paljud saavad antibiootikumikuure, astmaatikud sõltuvad inhaleeritavatest ainetest ja ekseemi vastu määritakse neid iga päev steroidsete kreemidega. Just selle kõige tagajärjel tekivad sageli kroonilised vaevused, nõrgenevad energia ja elujõud. Näiteks krooniline keskkõrvapõletik võib halvendada kuulmist, mis omakorda võib häirida kõne arengut ja koolis hakkamasaamist, see kõik võib viia käitumisraskusteni.

Kui tahta lapsele aega haige olla, selmet suruda haigusi maha keemiliste medikamentidega, saab abi homöopaatiast. See on leebe ravimeetod, mis stimuleerib energiasüsteemi end loomulikul teel tervendama. Raamatus on rohkesti näpunäiteid selle kohta, kust leida homöopaatilisi ravimeid ja kuidas neid kasutada lastel vastsündinutest noorukiteni. Ja kui laps haigestubki, siis on ta pärast paranemist sama õnnelik nagu ennegi.

Indrek Hargla, "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus", Varrak. 

Ühegi riigi kirjandust ei saa pidada tõsiseltvõetavaks, kui puudub väärikas detektiiv, kes raamatust raamatusse kaake püüab ja maailma paremaks muudab. Viimaks on ka Maarjamaal oma mõrvauurija - Indrek Hargla gooti krimkade peategelane apteeker Melchior Wakenstede.

Wandradti ja Koelli katekismuse trükkimisest kulus 475 issanda aastat enne, kui purunes eelviimane müür, mis lahutas Eesti kirjandust selle valdkonna maailma kõige vägevamatest. Nüüd jääb oodata vaid Nobeli kirjanduspreemiat, misjärel on Maarjamaa kirjamehed saavutanud kõik, mida saavutada annab.

Ameeriklastel, brittidel ja venelastel on oma krimi-titaanide mahutamiseks vaja midagi märksa suuremat kui Olympose mägi. Ja ega rootslasedki palju alla jää: inspektorid Erik Winter, Kurt Wallander ja Van Veeteren, eradetektiiv Ture Sventon, advokaat Rebecka Martinsson, lohetätoveeringuga tüdruk, ajakirjanik Annika Bengtsson, uurija Martin Beck on need, kes esimese hetkega meelde tulevad.

Soomlastel on eradetektiiv Jussi Vares, komissar Palmu, Timo Harjunpää ja veel mõni. Islandlastel detektiiv Erlendur ja advokaat Thora Gudmundsdottir. Leedulastel agent Bartas Gabrys, detektiiv Romualdas Gailiušis ja uurija Matas Valksna. Lätlastel detektiivid Valts Kronbergs and Roberts Štals.

Ainult eestlased, matsirahvas, oli senimaani ilma. Nüüdsest enam mitte, sest kirjamees Indrek Hargla viitsis pisut minevikus tuhnida ning avastas üllatuslikult, et keskaegses Tallinnas elas apteeker Melchior Wakenstede, kes uuris mõrvalugusid ning lähetas patuseid võlla ja rattale. Nii ei jäänudki Harglal muud üle, kui apteeker Melchiori vägiteod kenasti kirja panna. Et Eesti kirjandus päästetud saaks.

Melchiori saagad pole ühe-öö-lugemised sel lihtsal põhjusel, et need on neelamiseks liiga tummised. Pole just palju krimkasid, kus tegevuskohtadel ja persoonidel on sama väärtuslik ning huvitav-põnev sisu, kui lool endal.

Ise on Hargla intervjuudes öelnud, et Melchiori lugusid kirjutama inspireerisid keskaegse Tallinna ajalugu ja vanad Läänemere legendid. Teos on akuraatne üldtuntud ajalooliste faktide osas. Neis üritab autor mitte eksida: ehitised ei teki sinna, kus neid ei olnud, nad ei teki ei varem ega hiljem, suuremad rahvusvahelised sündmused juhtuvad siis, nagu nad juhtusid.

Mõistagi ei saa akuraatsust taotleda isikute osas, sest tegemist on ikkagi fiktsiooniga, tõdes Hargla. Detektiivi rollis astub üles apteeker Melchior, kelle tegelaskuju on osaliselt inspireeritud Ungarist Tallinna rännanud Burchartite suguvõsa esiisast. Tõsi küll, tema sattus Raeapteeki pidama mõnevõrra hiljem, kui romaanide tegevus aset leiab.

Apteeker Melchior, tema naiselikult tark abikaasa Keterlyn, kohtufoogt Wentzel Dorn, kaupmehed, seegivaene Rinus Götzer, meistrid-sellid-õpipoisid, mustpeade vennaskonna liikmed, pühad õed ja vennad, linnahoorad... Kõiki on kujutatud sedavõrd elavatena, et ei teki kahtlustki nende olemasolus. Ning kahtlemata käitusidki nad just nii, nagu raamatus kirjutet, ainult nende kõnekeel on muudetud tänapäevastele mõistetavaks.

Tundub, et Hargla on kenasti tabanud tolleaegset mõtteviisi, elufilosoofiat, suhtumist ümbritsevasse ja inimestevahelisi suhteid. Igatahes nõnda võinuks keskaegne elu ja olu Tallinnas välja näha.

Ajalooguru Jüri Kuuskemaa võib ehk arvata teisiti, kuid raamatut lugedes tekib soov pigem uskuda Harglat. Mine sa tea, ehk kisub lastel peagi ajalooõpetajaga vaidluseks kumba usaldada, kas kooliõpikut või Melchiori lugusid? Miks pidanuks keskaeg olema pime? Inimesed ju elasid ning elus on alati värve ja rõõmu. Ning muidugi mõrvu ja surma.

Harglalt on gooti krimkasid praeguseks ilmunud kaks: „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" ning „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus". Areng on märgatav. Kui esimeses raamatus kaldus Hargla pisut liialt müstitsismi, siis teises on kõik väga hea kriminaalromaani tunnused: selged kuritööd, väike hulk kahtlusaluseid, sihikindel liikumine lahenduse suunas, kusjuures lugejale antakse niidiotsad iseseisva detektiivitöö sooritamiseks ning suurepärane puänt. Ei jää üle muud, kui aplodeerida.

Mõni aasta tagasi esitasid austraallased maailmale oma viit ikooni. Kahe pärisinimese - golfimängija Greg Normani ja laulja Kylie Minqoue - kõrval oli Austraalia tähelepanuväärsemateks tegelasteks filmipersoonid Crocodile Dundee ja Priscilla, queen of desert ning telenukud Bananas in Pyjamas.

Miks ei võiks mõne aasta pärast saada Melchior Wakenstedest Eesti ikoon? Jätkuks Harglal vaid sujuvat sulge.

Andres Anvelt, „Direktor", kirjastus Randvelt.

„Killukesi Eesti Vabariigist" - nõnda võiks kõlada antud raamatu lisapealkiri. Kriminaaljälituses kõik ametiredeli pulgad kuni direktorini läbi astunud Andres Anvelt on kirjutanud taas korraliku raamatu. Mees teab, mis mees räägib.

Kui Anvelti eelmine teos „Punane elavhõbe", oli dokumentaalsete sugemetega fiktsioon, siis „Direktor" kuulub puhta ilukirjandusliku dokumentalistika valda. Jutt käib Tallinna keskturu erastamisest, seda ümbritsenud skandaalidest ja mõrvadest.

Tegelased on äratuntavad neile, kel toonased sündmused meeles.

Direktor: keskturu omanik Vadim Polištšuk, kes tunnistati süüdi 1999. aasta oktoobris omakasu ajendil Mait Metsamaa tahtliku tapmise organiseerimises. Talle mõistetud üheksa-aastase vangistus, mis lõppeb 2013. aastal.

Toomas: ärimees ja abilinnapea Mait Metsamaa, kes mõrvati seoses turu erastamisega.

Onu Miša: karatetreener ja allmaailma tegelane Jevgeni Bõkov, kes tapeti 1999. aastal väidetavalt Polištšuki käsul. Onu Miša pojad üritasid omakorda mõrvata Polištšuki.

Raamatus on just kõik nõnda, nagu oli. Muudetud on vaid nimesid ja mõningaid detaile. A la: Mait Metsamaa tappis vastassuunavööndis teist autot rammides kaks inimest, raamatu Toomas, samuti ärimees ja abilinnapea, aga kraavi sõites juhusliku hääletaja. Osa detaile on taas täpsed, a la: Polištšuk maksis Metsamaa mõrvamise eest 1000 dollarit nii tegelikkuses kui raamatus.

Kui meedias võib lugeda turu erastamisest ja toonasest kauboikapitalismist vaid pinnapealselt, siis raamatus on tungitud pisut sügavamale ning selgitatud lahti protsessi taustad-skeemid, asjaosaliste mõtteviis, põhimõtted, iseloom ja muu säärane. Ühesõnaga kõik mis jääb tavainimese eest kaadri taha.

Ehk siis: raamatus on selgelt kirjas, kuidas asjad meie riigis tegelikult kulgesid ja kulgevad.

Samas ei saa öelda, et raamat oleks dokumentaalne. Ei saa ju olla nii, et Erakond (nõnda on nimetatud raamatus Tallinnas võimul olevat erakonda) ja selle juht ehk Tema (huvitav, kes see võiks olla?) olid turuga seotud ja võtsid Direktorilt (ja mitte ainult temalt) vastu meelehead. Eestis on korruptsioon ju välistatud, kõik erakonnad õilmitsevad aususest ning parteilased on vooruse võrdkujud.

Antony Beevor, „D-päev", tõlkinud Maia Boltovsky, „Tänapäev".

D-päevast ehk Normandia dessandist, millega teises maailmasõjas avati teine rinne ning mandrile tungisid Briti, USA ja Kanada väed, on eesti keeli ilmunud ports raamatuid. Mõni neist hea, mõni kesisem. Antud teose võib aga soetada pikemalt uurimata, sest piisab autori nimest. Antony Beevori „Stalingradi" võib nimetada parimaks maakeeli ilmunud sõjaajaloo raamatuks ning tema „Berliin 1945" ja „D-päev" ei jää sellele palju alla.

Miks just Beevori „Stalingrad" esile kerkib, johtub ilmselt sellest, et too lahing oli sõja üks brutaalsemaid ja otsustavamaid.

Normandia dessandi - ajaloo suurim - mille käigus läbis 6000 laeva ja 150 000 sõdurit 10 000 lennuki toetusel La Manche'i väina ja jõudis Prantsusmaa rannikule, polnud nii ohvrite rohke kui Stalingrad, kuid see-eest küllaltki otsustav. D-päevata võinuks sõda jääda pikaks ajaks vinduma.

Dessant dessandiks, palu huvitavam on stoori selle ümber - kuidas pealetungi ette valmistati, salajas hoiti ja läbi viidi. Lisaks muidugi poliitilised mängud, sest Stalin nõudis teise rinde avamist juba ammu.

Sõnaga, ligi 300 lehekülge väärt lugemist ning kui antud raamat on D-päevast olemas, siis teisi samateemalisi pole enam tarvis.

Jens Lapidus, „Kiire raha", tõlkinud Heidi Saar, Eesti Päevaleht.

Rootsi krimikirjanikud jätkavad Euroopas võidukäiku. Vanas maailma müüdi mullu kõige enam Stieg Larssoni raamatuid ehk lohetätoveeringuga tüdruku lugusid. Jens Lapidus haaras ses edetabelis 16. koha, pannes sellega paika säärased suurkujud nagu J.K.Rowlingi ja Paolo Coelho (kohad vastavalt 22. ja 32.).

„Kiire raha" on kõigiti kõrget kohta väärt. Põnev, suurepärase ja omalaadse lauseehitusega, tänapäevane, ühiskonnakriitiline... Ühesõnaga vinge lugemine. Nii-öelda poole öö raamat. Et jätad lugemise alles poolel ööl.

Raamatus on kirjas kolme Rootsis elava mehe elu, mis saatuse tahtel lõpuks kokku põimuvad. Kõigi eesmärk on teenida raha. Lihtsalt ja kiiresti. Paraku näitab elu, et seaduslikult pole see võimalik. Üle laipade küll.

JW: kutt väikelinnas, kelle unistus on elada kõrgklassi elu. Tema tähetund saabub siis, kui ta satub kollasesse pressi ühele pildile Rootsi printsessiga, kelle peole ta kutsutakse. Stiilsete riiete ja peopanemisele kulu tuhandeid, järelikult tuleb asuda narkoärikaks.

Jorge: kutt Tšiilist, kes ei oska teha muud, kui ärida narkootikume. Ent viimast oskab ta tõesti hästi. Nagu ka põgeneda vanglast ja politseinike eest.

Mrado: halastamatu Jugoslaavia maffiamees, kes purustab vajadusel sõrmeluid ja elusid.

Õigupoolest annab raamat pildi, mis tegelikult põhjamaises ühiskonnas toimub. Seal, kuhu tavainimese silmad ei ulatu. Pole mõtet rääkida, et kõik see on sotsialistliku Rootsi probleem ja Eesti on kui puhas atoll keset räpast ookeani. Võib rahulikult panna tegelastele teised nimed ja kantida tegevuspaik Maarjamaale.

Pealiskaudsuses raamatut süüdistada ei saa. Autor tungib tegelaste hingemaailma ja üritab selgitada, miks on mõned valmis kiire raha nimel müüma oma vanaema hinge kuradile. Kusjuures ka kaabakas peitub ports inimlikkust.

2010. aasta parimate eesti keeles ilmunud krimkade edetabel näeb nüüdsest välja järgmine:

1. Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" ja „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

2. Josh Bazell, „Võida vikatimeest"

3. Stieg Larsson, „Purustatud õhuloss"

4. Jens Lapidus, „Kiire raha"

5. Henning Mankell, "Viies naine"

6. Ian Rankin, „Must ja sinine"

7. Fred Vargas, „Veel natuke edasi, paremat kätt"

8. John le Carre, „Kõige tagaotsitum mees"

9. Jo Nesbo, "Muretu"

10. Tom Rob Smith, „44. laps"