Anthony Bourdain, „Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Anthony Bourdain on ehk Travel Channeli vahendusel teile juba tuttavaks saanud. Kui aga mitte, siis antud raamatust saate teada, et tegu on mehega, kes alustas hädise nõudepesijana ja saavutas lõpuks ihaldatud peakoka staatuse. Vahepeale jäi aga üsna kirju ja künklik tee.

„Avameelselt köögist" annab sellest kõigest põhjaliku ja põneva ülevaate. Bourdain räägib karmilt ja otsekoheselt, kuidas ta pikalt uimastite ja alkoholiga kimpus oli, mida restorani köögis tegelikult teie söögiga tehakse ning loomulikult oma karjäärist, mis meenutab oma järskude tõusude-langustega eriti hullu ameerika raudteed.

Raamat ise meenutab segu Irvine Welshi „Trainspottingust ja " Hunter S. Thompsoni teosest „Hirm ja jälestus Las Vegases". (Viimane on muide ka Bourdaini suur lemmik.)

Nii et väga siivsatel kodanikel tuleks enne lugemist arvesse võtta, et neid ootab ees seks, narko, maffia, ohtrad vandesõnad ja kõiksugu muud vürtsiseid piprakaunu meenutavad palad.

Lugemata ei soovita aga jätta, kuna tegu on päris mõnusa asjaga, mis peaks meeldima ka neile, kellel on kokkamise vastu vaid mõõdukas huvi.

Esiteks oskab Bourdaini tõesti kirjutada (talt on ilmunud ka ilukirjandust), teiseks jagab ta väga kasulikke ja asjalikke nõuandeid ja kolmandaks on lihtsalt hea meelelahutaja.

Nõuannetest nii palju, et Bourdain annab näpunäiteid, milliseid vahendeid ja maitseaineid võiks kasutada, et kodune toit restorani oma meenutaks.

Kõige huvitavam oli vähemalt minu jaoks aga Bourdaini ellujäämisõpetus restoranis einestajatele - mida süüa, mida mitte, millistel päevadel serveeritakse värsket kraami ja millistel ülejääke.

Kui teil seda raamatut veel kodus pole (esimest korda ilmus juba aastal 2005), küll aga on näiteks mõni (meessoost) pereliige suur kokandushuviline, siis „Avameelselt köögist" sobib jõulukingiks täitsa kenasti.

Niall Ferguson, „Raha võidukäik", tõlkinud Lauri Vahtre, Varrak.

Ega meil raha, kui niisugust, tegelikult palju olegi - välja arvatud neil, kes krabisevat sukasäärde rottide söömaks kogunud - on ainult nullid ja ühed panga arvutisüsteemis. Pole enam aktsiaidki, vähemalt nende endises mõistes, vaid samuti pelgalt märge kontol. Ent vaid mõni sajand tagasi oli raha midagi väga materiaalset - pisike ja õhuke kullast või hõbedast või pronksist litter. Kuldraha muutumist virtuaalrahaks nimetatakse progressiks.

Küsimustele: mis on tegelikult raha, kuidas see tekib, miks seda tekib mõnikord liiga palju, milline võim on rahal ja paljudele teistele saab vastuse antud raamatust.

Ühesõnaga: kirjas on raha arengulugu.

Tuleb tunnistada, et raamatu läbilugemine kedagi rahalt rikkamaks ei tee, ent samas ka vaesemaks mitte - kui raamat on kogust laenutatud - küll aga teadmistelt. Saab teada üht-teist huvitavat ning selgeks nii mõnegi mõiste, süsteemi ja seaduspärasuse.

Dashiell Hammett, „Malta pistrik", tõlkinud Olavi Teppan, Koolibri.

Kui kunagi koostatakse krimikirjanduse kullafondi raamatusari, siis kuulub „Malta pistrik" kahtlemata selle hulka. Raamat või õigemini peakangelane, kõigi karmide ja küüniliste eradetektiivide esiisa Sam Spade, üks action-romaanide ajaloo teetähiseid. Spade'ist on malli võtnud põnevuskirjanduse suurkujud Raymond Chandler ja Ross MacDonald. Ning ka kuulsa Nero Wolfe'i abilises Archie Goodwinis peitub suuri kilde Spade'ist.

Spade on kõike muud kui härrasmees, nagu tavapäraselt eradetektiive kujutatakse. Ta ei loo endale illusioone vaid on konkreetne - pätid tuleb maha nottida ja kaunite naisterahvastega voodisse minna - kuid hinges peitub tal killuke idealismi.

Samas tegutseb Spade just kahekümnendate USAs ehk karmis keskkonnas, kus inimlikkusele ja heale südamele palju ruumi ei jäetud ning politseinikud olid tropid.

Antud teoses palkab Spade'i kaunitar, kes kutsub end Miss Wonderlyks. Spade asub tööle põhjusel, et raha on hea. Tal tuleb lahendada paar mõrva, pääseda politseinike käest, kes teda süüdi soovivad mõista ning tegelema kenade daamidega. Eesmärk on leida pistrikukuju, mis on märksa väärtuslikum, kui pealtnäha paistab.

Eesti politseil tuleks leida kümmekond Spade'i sarnas meest ning siinmail poleks ainsatki lahendamata mõrva. Ka iive tõuseks märgatavalt.

„Malta pistrik" on jõudnud mitmel korral filmina kinolinale. 1941. aasta versioonis mängib Spade'i legendaarne Humphrey Bogart.

Tom Rob Smith, „44. laps", tõlkinud Matti Piirimaa, Tänapäev.

Tjah. Ääretult raske on antud raamatut hinnata. Kirjutet on hästi, süžee eeskujulik, lugeda põnev... Ühesõnaga kõrgem hinne. Paraku kirjeldab raamat - tegu on muide krimkaga - üht kindlat perioodi Nõukogude Liidu ajaloost, 1953. ehk Stalini surma-aastat ning olusid kirjeldades on autor vindi üle keeranud.

Kindlasti pole ülevinditamisest häiritud piiritagune lugeja ja siinne noorem põlvkond, ent vanem oleks oodanud ehk tõepärasemat tausta. Venemaad on kujutletud kaamose kuningriigina, kus elasid harimatu rahvas, tapeti valimatult ja raudteeääred olid laipu täis.

Ühesõnaga: peategelane Lev Demidov on MGB ehk KGB eelkäija töötaja, kes hävitab rahvavaenlasi, kindlustades sellega riigi julgeolekut. Ühtäkki saab temast nägija ning ta asub vaatamata keelule jälitama sarimõrvarit, kes tapab lapsi. Mõrvarit ei tohi jälitada seetõttu, et N.Liidus kuritegevust, seega ka sarimõrvareid pole.

Loomulikult polnud 1953. aastal elu Venemaal mingi meelakkumine, kuid raamatu põhjal tundub, et inimestel puudus väiksemgi rõõm ning KGB töötajal oli võimalus süüdlasi kesk koduõue maha lasta ja pääseda isegi noomitusest, autojuhi võis sunnitööle saata siis, kui ta tagurdades ühe rattaga kraavi sõitis jne. No nõnda need asjad siiski ei käinud. Ja ka rahval oli, mille üle rõõmustada. Elati vastavalt oludele, kuid elati.

T.R.Smithi esimene romaan on mõneski sarnane Martin Crus Smithi teoste ehk vanemuurija Akadi Renko saagaga (eesti keeles ilmunud „Gorki park" ja „Põhjanael"). Nii Demidovil kui Renkol on südametunnistus ja julgus süsteemile vastu astuda.

Sarnasus peitub ka selles, et kui kirjeldatud olud välja jätta, on tegu heade raamatutega. Ootaks järge.
Ka paigutaks raamatu 2010. aastal eesti keeli ilmunud krimkade-actionromaanide paremiku sekka, misjärel näeks TOPP välja järgmine:

1. Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" ja „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus"

2. Josh Bazell, „Võida vikatimeest"

3. Stieg Larsson, „Purustatud õhuloss"

4. Henning Mankell, "Viies naine"

5. Ian Rankin, „Must ja sinine"

6. Fred Vargas, „Veel natuke edasi, paremat kätt"

7. John le Carre, „Kõige tagaotsitum mees"

8. Jo Nesbo, "Muretu"

9. Tom Rob Smith, „44. laps"

Friedrich Dürrenmatt, „Kahtlustus", tõlkinud Ilse Freymann, Eesti Raamat.

Kas keegi tahab tõesti väita, olles läbi lugenud Šveitsi legendaarse sulemehe Friedrich Dürrenmatti „Kahtlustuse", et kriminaalromaan on kerge ja kerglane kirjandus.

Tõsi, Dürrenmatt ise ei pidanud oma kolme krimkat - eesti keeles on ilmunud ka „Tõotus" ning „Kohtunik ja tema timukas" - märkimisväärseks kirjanduseks. Ta kirjutanud need, et teenida raha tõsiste teoste ja näidendite loomiseks. Samas on Dürrenmatti krimkad saanud klassikaks.

Või kas need ongi krimkad? „Kahtlustuse" esimene pool kahtlemata on. Lõikusest toibuv komissar Bärlach sirvib haiglas ajaviiteks ajakirja Life ja satub fotole, ning hakkab uurima, kas pildil on doktor Nehle, kes korraldas II maailmasõja ajal Stutthofi koonduslaagris narkoosita operatsioone, või Zürichis kallist erakliinikut juhatav doktor Emmenberger.

Bärlach laseb end paigutada Emmenbergeri kliinikusse ja algab raamatu teine, filosoofiline osa, kus kõlavad pikemad monoloogid õiguse ja õigluse, usu ja uskmatuse, elu ja surma teemal.

Raamat kuulub nii väärtkirjanduse kui väärt kirjanduse sekka.

Lõpetuseks: kahju, et Jaan Kross mõnd krimkat ei kirjutanud.

„1001 leiutist, mis muutsid maailma", tõlkinud Margus Elings, Varrak

Parem oleks antud sarja - „1001..." - raamatute jaoks korralik riiul tellida, sest odav puitlaastplaat kipub raskusest kaardu vajuma. Pooleks murdunud veel ei ole.

Raskus on ka sarja raamatute ainus pahe. Võiks ju nuriseda, et miks on 1001 hulga see, aga mitte teine leiutis, kuid sel pole mõtet. Vaidlus käiks tähtsuselt viimase saja leiutise üle. Ratas ja kirves ja auto ja kõik muu oluline on raamatus kenasti esindatud.

Tegu on teaberaamatuga, täis huvitavaid fakte tuntud asjade ajaloost. Hea sirvida kohvi juues või uinumise eel. Lapsed peaksid raamatut sirvima kõhuliolekus, sest ei jõua teost ilmselt kaua käes hoida.

Huvitav, mitut ses raamatus kirjas olevat asja tänapäeva inimene suudaks ise valmistada? Kui näiteks toimuks veeuputus, mis pühiks minema tsivilisatsiooni ja jätaks alles tuhatkond inimest? Kivikirve ja vibu ehk saaks valmis, aga taimekiududest või loomakõõlustest vibunööri? Rauda oskaksime sulatada? Või püssirohtu valmistada? Kust, muide, võiks leida väävlit ja salpeetrit?

Alek Popov, „Londoni missioon", tõlkinud Mare Zaneva, Olion.

Palju me teame Bulgaaria kirjandusest? Bulgaaria muinasjutud olid, ses õhukeses vihik-sarjas Saja rahva lood. Ja muidugi Bogomil Rajnovi „Pole midagi paremat halvast ilmast", üks Mirabilia sarja eliiti kuuluv raamat aastast 1978. Ehk veel midagi.

Ja nüüd kellegi Alek Popovi teos bulgaarlaste elust Suurbritannia saatkonnas ja Londonis.

Olgem ausad, maheda huumoriga kirjutet raamatuid siinmail liiga palju ei liigu. „Londoni missioon" on üks säärastest. Täiesti lahe ja loetav. Kusjuures täpselt samasugused stoorid võiks toimuda ka eestlastega Eesti saatkonnas. Ilmselt toimuvadki.

Kuidas pannakse pargitiigilt pihta kuninglikud pardid, keelatakse kaelad kahekorra ja sokutatakse Bulgaaria saatkonna köögi külmkappi.

Kuidas saadik peab korraldama tähtsa valitsustegelase naise heategevusürituse ja tooma sinna kuninganna isiklikult.

Kuidas stripparist ühtäkki printsess Diana saab.

Ja muud säärast.

Mõnus laupäevaõhtune lugemine.

Lois McMaster Bujold, „Sõduri õpilane", tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak.

Hea on ja paremaks läheb. Mitte nagu filmide puhul, kus on vastupidi - iga järg on eelmisest lahjem.

Ehk siis jutt käib Barrayari saaga kolmandast teosest „Sõduri õpilane". Mis on veelgi parem kui kaks eelmist.

Kesk kääbikute, lohede, päkapikkude ja muude sääraste peategelastega ulmeraamatute massi on õnneks eesti keeli ka üks tõsine traditsioonaal-fantastiline sari, mida kõlbab ka meesterahvastel lugeda. Ei hakka ju tõsine noormees vaimustuma kääbikutest või harripotterist.

Barrayari saagas on sõda ja lahinguid ja kosmoselaevu ja uusi planeete-maailmu ja kõike muud mehelikku.
Kaks eelmist raamatut - „Au riismed" ja „Barrayar" - andsid sarjale aluse. Peategelaseks oli Cordelia Naismith, kes abiellus Barrayari sõjavälease ja üliku ehk Vori Aral Vorkosiganiga.

„Sõduri õpilane" on juba kahe eelmainutu poja Milesi esimene lugu. Planeedil, kus on ideaalne keha au sees, sünnib väärarenguga Miles, ent ei lase end puudest häirida, sest mõistusega võib võita rohkem kui jõuga.

Miles ihkab pääseda Keiserlikku Sõjaväeakadeemiasse, kuid põrub kehalistel katsetel. Ta läheb reisile ja hakkab juhtuma. Selgub, et poiss pole papist.

Väga hää raamat on selline, kus viimase leheküljeni jõudes tekib küsimus: millal ilmub järgmine osa.

Siit küsimus: millal ilmub järgmine osa?

Rex Stout, "Must mägi", tõlkinud Taivo Varjo, Elmatar.

Kirjanikku on teinekord raske mõista. Ta on kui Tarass Bulba, kes võib sünnitada ja surmata. Ehk siis midagi jumala sarnast, kes võib luua ja hävitada. Loomine peaks olema ju lahedam ja inimlikum. Ent äkki on hävitamine jumalik tegevus? Piiblit, eriti vana testamenti uurides vist nii ongi.

Ühesõnaga tapab Stout antud raamatus mingil põhjusel ära kaks head inimest. Esmalt eradetektiiv Nero Wolfe'i parima sõbra , restoranipidaja Marko Vucici. Seejärel Wolfe'i kasutütre.

Teatavasti on Wolfe pärit Montenegrost, mis ajal, mil raamat kirjutati ehk kuuekümnendail, kuulus värdriigi Jugoslaavia koosseisu. Nii Vucic kui kasutütar aitasid vabadusvõitlejaid, sestap letaalne lõpp.

Loomulikult tahab Wolfe mõrtsuka kohtu ette toimetada ning peab selleks tegema midagi enneolematut - reisima üle ookeani Jugoslaaviasse, endisse kodupaika. Niisiis kõnnib Wolfe ses raamatus kordi rohkem, kui Ameerikas veedetud aja jooksul kokku, ronib üles mägedele ning lahendab muidugi ülesande kauni elegantsusega.