Henri Murger, "Stseene boheemlaselust",tõlkinud Kaja Riesen, Eesti Raamat.

Kui Henri (Henry, teinekord ka Henry Mürger) Murger 39aastase mehena 1861. aasta jaanuaris suri, olid ta viimased sõnad: „Lõpp boheemlusele!".

Muidugi ta eksis. Boheemlus on jätkunud, haaranud endasse järjest uusi kunsti- ja kirjandusinimesi (lugege vaid Eesti kunstnike ja kirjanik mälestusi noorusaastatest Pariisis).

Murgeri elukäik oli kirev. Muu hulgas teenis ta 1848. aasta revolutsiooni ajal Vene diplomaadi krahv Tolstoi sekretärina, oli moeajakirja (!) toimetaja, kirjutas nišiajalehte stseene Pariisi noorteelust (hilisema romaani kondikava), luuletas, kuni sõber teda veenis ainult kirjandusele pühenduma ja „Scenes de la vie de boheme" Murgerile lõpuks mõningase kuulsuse tõi. Tõsi, rohkem Puccini „Boheemi" (aga ka Leoncavallo samanimelise teose ning Kalmani „Monmartre`i kannikese") alusmaterjalina.

Pariisi vasakkalda kuulsust ihaldavate noorte elust rääkiv „Stseene boheemlaselust" on suuresti autobiograafiline ja karmilt aus Murgeri sõpruskonna suhtes. Näit. Mimi ja Musette tegeliku nime on kirjandusloolased hiljem üles otsinud. Kuid see pole mingil juhul SUUR raamat. Ka omal ajal pandi seda tähele alles pärast raamatu näidendiks muutmist - või kui päris täpne olla, siis raamat ise ilmus originaalkujul paar aastat pärast näidendit, mis tugines ajalehes „Corsaire-Satan" ilmunud osadele.

Kuigi Murger kirjutas boheemlasstseenidele järje ja jätkas kirjutamist, polnud tal enam kordagi algsega võrreldavat menu. 1859.aastal pälvis ta küll Auleegioni ordeni, kuid suri paar aastat hiljem pennita taskus. Tema monumendi jaoks pandi aga paari kuuga kokku piisav summa ja kuju ehib nüüd Luxembourgi aeda.

Robert Ludlum, „Holcrofti leping", tõlkinud Matti Piirimaa, Hotger.

Vana Ludlum on tagasi, kui võtta arvesse, et kaks eelmist eesti keeli ilmunud tema raamatut tutvustasid vandenõude suurmeistri pisut humoorikamat poolt.

„Holcrofti lepingus" käib taas mäng ülikõrgetele panustele - kas Reich, seekord neljas, luuakse või mitte, kuid seekord mitte ühes riigis vaid üle maailma. Selle eesmärgiga toimetati teise ilmasõja ajal Saksamaalt maailma laiali sadu lapsi, väärikaid tulevikunatse.

Ainus mees, kes katastroofi takistada suudaks, on Noel Holcroft, kõrgel ametikohal teeninud natsi poeg, kellest on saanud ameeriklane. Holcroftist võib saada nii plahvatuse sütik kui maailma päästja.
Nagu Ludlumi puhul ikka, pole teada, kes on sõbrad, kes vaenlased, kes mängib milliste kaartidega ja kas bluffi on rohkem kui mängu.

Peategelane on aina väljapääsmatutes olukordades, kuid pääseb. Ta ei mõista, mis toimub, ainult eeldab. Tema ümber surevad inimesed kui kärbsed, kuid ta ei mõista mille nimel.

Ühesõnaga tüüpiline hea Ludlum.