Elizabeth Gilbert „Söö, palveta, armasta", tõlkinud Anne Kahk, Varrak.

Gilberti autobiograafiline menuteos „Söö, palveta, armasta" ilmus küll neli aastat tagasi, kuid on nüüd taas end võimsalt kõiksugu edetabelitesse murdnud.

Põhisüüdlaseks muidugi samanimeline film, peaosas Julia Robertsiga (kusjuures, teadjad räägivad, et raamat on filmist hulga parem. Nagu ikka kipub olema).

Ameerika kirjaneitsi Elizabeth Gilbert elas pealtnäha idüllilist elu - kaunis maja, hea töö, korralik abikaasa.
Kuni see kõik kaardimajakesena kokku varises, jättes segaduses naise vannitoapõrandale nuuksuma ja paluma taevastelt jõududelt mingitki lahendust.

Juhtub vist päris harva, et mõni kolmekümnendates naine ootamatult oma kogu elu sinnapaika jätab ja otsustab aastaks välismaale sõita.

Just seda aga Gilbert tegigi.

Ta otsustas veeta neli kuud Itaalias, Indias ja Indoneesias, et oma puntras elu lahti harutada.

Igas riigis üritas ta kogeda midagi sellele omast - Itaalias hõrgutavaid roogi, Indias mediteerimist ja Indoneesias vaimset kirgastumist ning üllatuslikult ka armuelu. Ehk siis plaan oli süüa, palvetada ja armastada.

Kokku tuli päris huvitav raamat, seal on natuke kõike. Ühest küljest oleks see nagu reisikirjeldus, teisalt meenutab see jällegi eneseabiraamatut. (Kusjuures, ma ei salli viimast žanrit absoluutselt, aga sellise vormingu vastu pole mul küll midagi.)

Mis selle raamatu tõsiselt heaks teeb, ei ole isegi mitte nii väga kinni autori kirjutamisoskuses, vaid peitub tema vahetu aususes ja sõnumis.

Ta laotab piinlikkuseta lugeja ette oma elu kõige jubedamad üksikasjad.

Päris terapeutiline on lugeda, kuidas ta ennast avastab ja mõistab, et õnn, rahulolu ja isegi jumal peituvad kõik tema enda sees.

Ja paratamatult innustab tema kogemus ilmselt teisigi peale minu natuke joogat proovima.
See ongi üks üdini positiivne ja tegudele innustav raamat. Võib ilmselt vabalt öelda, et suur osa selle populaarsusest tuleneb lootustsisendavast sõnumist - kunagi pole liiga hilja, et ennast leida ja alustada paremat elu.
NB! Kohustuslik raamat neile, kes on oma suhetega jännis. Lizi kogemused meestega on väga valgustavad.
Ja loodame, et Varrak trükib ära ka Gilberti uue teose, mis on antud raamatule omamoodi järjeks.

Dick Francis, „Pankur", tõlkinud Toomas Taul, Varrak.

Raamat koosneks justkui kolmest osast, millest keskmine jääb nõksa kesiseks. Nagu oleks kirjutajal kuhugi kiire hakanud ning ta pidi paar peatükki nobedalt valmis vorpima.

Francis, seega. Võiduajamistekrimka. Kuritööd, mis seotud hobustega. Ja mingi eluala tutvustus. Seekord pangandus.

Ka pankurist on võimalik inimlikku pilti luua ning loodetavasti vastab see tõele. Tim, kommertspankur, jagab laene, tunneb klientidele kaasa, kui neil on kehvad ajad ning sekkub võitlusse, et pank raha tagasi saaks ja laenaja pankrotti ei läheks. Nõks erinev suhtumine võrreldes siinse pangandusega, kus esimesel võimalusel laenuvõtja kodust välja kupatatakse ja kodu maha müüakse, ent erinevad on ka summad. Ja inimesed. Eks Timgi kohta pangas vastasseisu inimlikkusele.
Pank annab täku soetamiseks viis miljonit naelsterlingit laenu. Arvestades, et raamat nägi ilmavalgust aastal 1980, on summa üüratu. Ent sama üüratu on ka kasum, kui kõik hästi läheb ja täkk häid järglasi annab. Paraku ei anna. Järglased on vigased. Ning lähebki mölluks.

Sinnamaale on raamat suurepärane, ent ühtäkki laseb Francis surra ühel kenal inimesel, mis on mõneti mõistetamatu. Miks? Tema, autor, saanuks ju seda vältida. Nojah, krimka on krimka, kuid enamasti on letaalsed sündmused raamatus vajalikud, kuid seekord kindlasti mitte. Ning suhtumine antud surma tundub kuidagi imelik ja pehmelt öeldes pisut südametu.

Oleks mainitud vaheosa teistmoodi lahendatud, võiks raamatule panna kõrge hinde ja nimetada selle Francise üheks tippteoseks. Ent kahjuks pole keegi meist täiuslik, ka Francis mitte.