Erle Stanley Gardner, „Hüljatud nukukese juhtum", tõlkinud Pille Johanson, Elmatar.

Öölase sarjas raamatuid jätkub, sest sarja autorid on produktiivsed. Ning samas väärt, et kõik nende teosed avaldatakse. Kahju vaid, et keegi analoogset sarja ei plaani, sest häid krimikirjanikke, keda eesti keeli lugeda sooviks, jätkub.

Kui tegu on Gardneriga, siis tegutseb järelikult advokaat Perry Mason koos oma kambaga ning päästab noort ja kaunist daami paremal juhul vanglast.

Seekord ronis näitsik, kes abi vajas, ise probleemidesse, kui oma identiteedi autoõnnetuses hukkunuga ära vahetas. Aga nagu ikka, on Masonil õnne.

Lihtne tekst, normaalne süžee ja põnev lõpp - no mida enamat sa ajaviitekrimkalt ootad.

Alyson Noël, „Igavesti", tõlkinud Helina Koldek, Pegasus.

„Igavesti" on noortesarja „Surematud" esimene raamat. Peategelaseks on kuueteistkümneaastane Ever Bloom, kes pärast tema perekonna elu nõudnud autoõnnetust avastab endas kummalised võimed.

Järsku suudab Ever näha inimeste aurasid, elulugusid ja lugeda nende mõtteid. Supervõimed ei tee Everit aga sugugi õnnelikuks, kunagisest popist neiust saab uues koolis seltskonda vältiv erak.

Inimpelglik tüdruk leiab endale siiski kaks sõpra - geikuti ja gootikast vaimustunud neiu.

Veidra kolmiku vahel tekivad aga pinged kui kooli ilmub jahmatavalt ilus ja igati isuäratav uus õpilane - Damen Auguste.
Silmapilkselt nii Everi sõprade kui ülejäänud kooli ihaldusobjektiks muutnud Damen näib huvituvat aga ainult ühest tüdrukust. Ja selleks on loomulikult Ever, kes peab endale vastu tahtmist tunnistama, et ka teda tõmbab poisi poole.
Ilma aurata noormeest ümbritsev salapära teeb aga tüdruku ettevaatlikuks. Kes või mis on Damen tegelikult?

Noël on üritanud luua omapärast noortekat, kuid vaieldamatult on ta inspiratsiooni saanud „Videviku" sarjast - üleloomulik ja hooliv noormees, inimeste maailma sobimatu tüdruk, suur armastus, mida kurjad jõud takistada üritavad.

Noëli kaitseks saab siiski öelda, et sellega sarnasused piirduvad ja Dameni ning Everi lool on ikkagi oma nägu.
Ja Meyerist erinevalt on Noëli tugevuseks pigem põneva õhustiku kui eepilise armastusloo loomine.

Mida pingelisemaks asjad lähevad, seda kaasakiskuvamaks tema tekst muutub.

Mis mind natuke häiris oli tõlge, originaaltekst tundus kuidagi palju mõnusam ja ladusam, kuid midagi hullu ei olnud.

„Igavesti" pole siiski üldse kehv raamat. Sobib neile, kes fännavad üleloomulikku ja otsivad kerget ning põnevat meelelahutust.

Herta Müller, „Südameloom", tõlkinud Vilma Jürisalu, Eesti Raamat.

Saksa kirjanik Herta Müller pälvis oma „Südameloomaga" 2009. aasta Nobeli kirjanduspreemia. Rumeenias sündinud ja sirgunud kirjaniku looming on tugevasti autobiograafiline ja mõjutatud noorusaja õudustest.

Ka „Südamelooma" tegelased kogevad oma nahal diktaator Ceauşescu terrorirežiimi, salapolitsei vaimset ja füüsilist vägivalda.

Just nagu toonane aeg meenutas pigem õudusunenägu kui inimväärset elukeskkonda, on ka Mülleri raamat täiesti luupainajalik.

Ka luuletajana tuntud kirjanik kasutab oma oskusi täiel määral ja loob ängistava, metafoorse ja oma õuduses kauni teksti. Iga lõik, iga lause, iga sõna mängib siin olulist rolli. Kõigel, ka pisikestel detailidel, on tähendus.
Kogu tekst ongi liigendatud lühemateks-pikemateks lõikudeks, kusjuures iga järgnev tükike ei pruugi olla eelneva loogiline jätk.

Paar lehekülge varem alguse saanud mõttekäik võib jätkuda hoopis kuskil pealtnäha suvalises kohas.
Mülleri omapärane stiil on paljudele raske lugeda, kuid ilmestab minu arvates suurepäraselt kõiki diktaatorirežiimi jubedusi.

Lisaks tekib nii tunne, nagu oleks lugeja pääsenud nimetu peategelase pähe.
Mõtted pole ju loogilised ja järjestatud.

Mülleri lugemine nõuab kõvasti ajutööd ja keskendumist, kuid vaieldamatult on ta suur kirjanik, kes üritab valgust heita asjadele, millest oli, ja kohati on siiani, keelatud rääkida.

Herta Müller on tõekuulutaja, kes üritab läbi oma tegelaste näidata, et isegi raudse korra ajal, kui inimesel pole õigust iseseisvalt mõeldagi ja ühiskonnast saab ühes rütmis hingav ja tegutsev hall mass, tuleb üritada jääda endaks.
Minu jaoks iseloomustab „Südamelooma" sõnumit enim raamatu viimane lause - „Kui me vaikime, siis muutume ebameeldivaks, ütles Edgar, kui me räägime, muutume naeruväärseks."

Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus", Varrak.

Lõpuks ometi, tundub, on meil üks korralik krimiautor, krimisari, krimitegelane. Hargla gooti kriminaalromaan, nagu teost nimetatakse, on esimene pikemast sarjast.

Eesti krimka on seni olnud üsna olematu. Enne sõda kirjutati üht koma teist, pärast sõda ilmusid üksikteosed a la Herta Laipaiga „Kummitus muusikatoas", üheksakümnendatest alates on olnud mitmeid katseid, kusjuures Lembit Uustulndi actionromaanid „Kiikhobune Antverpenist" ja „Ruutuemanda sündroom" pole sugugi kehvad (kus on Uustulndi järgmine teos!?), nagu ka Paul Pajosi mõned krimkad. Ent siiski...

Hargla - seni tuntud kui ulmekirjanik - on apteeker Melchior Wakenstede näol leidnud suurepärase persooni kuritegusid lahendama ning iidse Tallinna suurepäraseks sündmuskohaks.

Ise on Hargla intervjuudes öelnud: „Kirjutama inspireerisid mind aga keskaegse Tallinna ajalugu ja vanad Läänemere legendid. Teos on akuraatne üldtuntud ajalooliste faktide osas. Neis üritan ma mitte eksida: ehitised ei teki sinna, kus neid ei olnud, nad ei teki ei varem ega hiljem, suuremad rahvusvahelised sündmused juhtuvad siis, nagu nad juhtusid.

Mõistagi ei saa akuraatsust taotleda isikute osas, sest tegemist on ikkagi fiktsiooniga. Detektiivi rollis - niivõrd, kuivõrd me saame seda sõna siin kasutada - astub üles apteeker Melchior, kelle tegelaskuju on osaliselt inspireeritud Ungarist Tallinna rännanud Burchartite suguvõsa esiisast. Tõsi küll, tema sattus Raeapteeki pidama mõnevõrra hiljem, kui minu romaani tegevus aset leiab."

Oleviste mõistatust - ühtejärgi tapetakse või surevad Tallinnas neli väärikat inimest - lahendab Melchior Issanda aastal 1409. Nagu väärt krimkade puhul ikka, pole mõrvamüsteerium ses raamatus ainus paeluv aspekt. Või õigemini: see tundub isegi jääma pisut varju kõige selle mitte-just-nii-pimeda-keskaja Tallinna ning siinse eluolu kirjelduste valguses. Ühesõnaga, raamat on lisaks ka hariv.

Siinkohal palve: keegi (kirjastus näiteks) võiks üllitada kasvõi netis Tallinna kaarti, kus on ära märgitud raamatus kirjeldatud hooned, kui need veel alles on või kohad, kus need paiknesid, siis saaks teha vanalinnas ühe korraliku Melchiori matka.

Võib tunduda sporditermineid kasutades koduvilena, kuid „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" hõivab 2010. aasta krimkade edetabelis esirea.

1. Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus"

2. Josh Bazell, „Võida vikatimeest"

3. Stieg Larsson, „Purustatud õhuloss"

4. Henning Mankell, "Viies naine"

5. Ian Rankin, „Must ja sinine"

6. Fred Vargas, „Veel natuke edasi, paremat kätt"

7. John le Carre, „Kõige tagaotsitum mees"

8. Jo Nesbo, "Muretu"

Agatha Christie, "Pärast matust", tõlkinud Tiia Rinne, Varrak.

Kesine krimkasuvi sai täiendust järjekordse Christiega. Valik, ausalt öeldes, pole paha. Christie läheb ikka kaubaks, kui vaadata müügiedetabeleid. Ka suvel, mil rahvas teatavasti raamatupoes ei tungle.

Antud teos ei liigitu Christie parimate ega nadimate hulka, on tavaline. Kõva keskmine.

Süžeegi on tavaline - härrasmees, rikas muidugi, annab otsad. Oligi aeg, arvavad pärijad, ja mitte ainult seetõttu, et teise ilma läinu oli piisavalt eakas, vaid eelkõige päranduse tõttu. Kõigil on rahalisi probleeme ja saadud naelsterlingid kuluvad vägagi marjaks.

Piisab aga ühel üle keskea kanapäisel naissugulasel avaldada kahtlust, kas onu läks siitilmas jumala või mõne sureliku tahtel, kui temagi jõhkralt maha notitakse. Asi muutub kahtlaseks ja appi tuleb Hercule Poirot.

Kes Christiet piisavalt lugenud, peaks üsna poole raamatu kohal taipama, kes on mõrvar, küll aga jäävad motiivid kahtlaseks. Ent terava mõistusega Poirot'l pole nendegi väljaselgitamisega muret.

Anuradha Roy, "Lootusetu igatsuse atlas", tõlkinud Aet Varik, Varrak.

On raske uskuda, et "Lootusetu igatsuse atlas" on India kirjaniku Anuradha Roy debüütromaan. Sest tegu on uskumatult meisterlikult lihvitud kirjandusliku pärliga.

Roy räägib meile ühe bengali perekonna loo, mis saab alguse 20. sajandi esimesel poolel ja vältab läbi kolme inimpõlve.
Kauge aeg, eksootiline ja võõras kultuur ning kombed ei ole aga kuidagi tõkestavaks teguriks selle maaliliselt kauni romaani mõistmisel.

Sest läbiv teema - igatsus olla armastatud ja ise armastada - on küllap midagi, mis on tuttav meile kõigile.
„Lootusetu igatsuse atlas" ongi nagu maakart, mida katab jõgede ja mägede asemel antud perekonna tunnete ja igatsuste omavahel ühtepõimunud joonterägastik.

Sellel kaardil on peotäis erinevaid paare, kes kõik üritavad oma elu ja armastusega omal viisil toime tulla.

Nende kõigi ühine soov on saada osaks millestki elust suuremast, leida see tabamatu miski, mille abil tavalisest ehk isegi pealesunnitud abielust saaks kahe hinge ühinemisel midagi erilist.

Perepea Amulya ja tema abikaasa tunnetekauge eluviis ja oskamatus teineteisega suhelda tekitab järgnenud põlvedes tahtmist mitte samu vigu korrata.

Hingelist lähedust kogevad selles kammitsetud perekonnas aga vähesed, sest tihtipeale puudub julgus või tahe oma igatsused ellu viia.

Nagu öeldud on see väga ilus lugu, selles on omajagu nukrust ja luhtunud unistusi, mida sümboliseerivad minu jaoks ka Roy romaanis olulist osa mängivad erinevad majad.

Raamatu alguses oma uued ja toretsevad ehitised on lõpus lagunenud ja räämas, just nagu nende peremeeste iha parema tuleviku järele kuhtub aastate jooksul.

Minu esimene mõte lugemist alustades oli, et see on suurepärane suveraamat. Sest lisaks kurbusele on seal ka omajagu lootust, säravaid värve, kaunist loodust ja mingi eriline päikeseküllane kõrvalmaik.

Ära ei saa märkimata jätta ka Aet Variku vaimustavat tõlget, mis laseb Roy lummavatel lausetel veena voolata ja meelt paitada.

M.C. Beaton, „Täiusliku naise surm", tõlkinud Ragne Kepler, Tänapäev.

Soojal suvel uute krimkadega väga ei priisata. Õnneks mõndagi ilmub. Seda kergemat kraami, sest kes viitsib sügavatesse filosoofilistesse mõtisklustesse langeda.

Šoti külapolitseiniku Hamish Macbethi lood on justkui suvelugemiseks mõeldud. Lahe ja kerge kui salat külma valge veini saatel.

Ses raamatus saabub Lochdubhi linnakesse hotelli pidama üliaktiivne naisterahvas koos oma äpust mehega. Aktivist pöörab elu kummuli. Pealtnäha ei tee ta midagi hullu, pigem vastupidi - organiseerib elu, teadvustab rahvale tervislikke põhimõtteid ja looduse säästmist ning kõike muud säärast, millega rahvas pole harjunud. Justkui maag, klammerdab ta linna õrnema soo enda külge ning lõhub seetõttu nii mõnegi perekonna.

Enne, kui eesrindlanna linna lõplikult hävitab, notitakse ta maha. Macbethi ülesanne on selgeks teha, kes Lochdubhi täiusliku naise käest päästis.

Ehe külaelu, natuke armastust ja palju hoolivust on ses raamatus, kui muidugi täiuslik naine välja arvata. Ning lõpuks õpetus: täiuslikkus kuulub muuseumisse, mitte tavaellu.

Viktor Suvorov, „Häving", tõlkinud Kristjan Tikk, Olion.

Amatöörajaloolane Suvorov, nagu ta end jätkuvalt nimetab, paneb antud raamatuga punkti triloogiale „Viimane vabariik" ehk siis saagale, milles ta näitab, kuidas Nõukogude Liit päästis valla teise maailmasõja ja selle ka kaotas.

Kirss triloogia tordil on viimase raamatu viimased peatükid, kus Suvorov vastab kriitikutele lühidalt ja löövalt, suurendades sellega oma raamatute mõjuvõimu.

Niisiis tõestab Suvorov faktidega, et Nõukogude Liit oli valmis ründama Euroopat, kuid Saksamaa jõudis napilt ette, päästes sellega maailma venestumisest ja üleilmalisest kommunismist. N.Liit polnud valmis kaitsesõjaks, puudus vastavad plaanid ja sõjatehnika ja kõik muu vajalik. See tõigi kaasa esmase hävingu ja lõpuks ka kaotuse, sest punavene vallutas ja allutas kõigest veerand Euroopat.

Kriitikute hordid on veerand sajandit raadio ja telesaadetes, raamatutes ja artiklites Suvorovit maatasa materdanud, kuid paraku mitte eriti veenvalt. Ehk nagu Suvorov suisa nõuab: tooge faktid esile ja ma olen põrmus.

Paraku fakte, mis Suvorovi väited ümber lükkaks, pole millegipärast avaldatud. Suvorov muigab, et aitaks vaid ühest dokumendist - kaitseplaanist, mis oli ja on olemas iga riigi sõjaväel, kui tal on kavas end kaitsta. Ent ajaloolisi kaitseplaani pole, ründeplaane küll. Ning sääraseid dokumente nõuab Suvorov mitmeid - minge vaid arhiivi ja tooge välja, kulla oponendid. Arhiivid on aga suletud ja neid N.Liidu süütust tõendavaid dokumente millegipärast kätte ei anta.

Suvorov loetleb sadu ja tuhandeid Venemaa sõjaajaloolasi, kes töötavad kümnetes instituutides, kuid ei suuda leida ühtegi dokumenti, mis ta väited kummutaks. Enamgi veel: Venemaal ei suudeta kamba peale valmis kirjutada isegi pädevat teise maailmasõja, õigemini Suure Isamaasõja, õiglast ja õiget ajalugu, kuigi riigi valitsus on seda mitmed korrad lubanud.

Oponentide kinnitusel piisavat ühest üle keskmise sõjaajaloolasest, et Suvorovit hävitada. Ent millegipärast seda ühtainust ei leidu. Need, kellele väljakutse esitati, ühmasid vaid, et ei soovi Suvorovi tasemele laskuda ning lolliga vaielda.

Niisiis jääb üle uskuda Suvorovit, kuni Venemaa pole tema väiteid dokumentidega ümber lükanud.