Agatha Christie, „Kariibi mõistatus", tõlkinud Jaan Kabin, Varrak.

Räägitakse, et kindlaimad asjad olevat maksud ja surm. Vaidleks. Maksudest annab mööda hiilida või neid mitte maksta, kui oled pensionär ning ka surm on suhteline mõiste - äkki ootab meid sealpoolsuses hoopis värvikam elu. Küll aga on Agatha Christie raamatud kindel värk - mitte just briljantsed, ent kindlalt üle keskmise. Ehk siis tead, mida saad.

„Kariibi mõistatus" on tüüpiline kinnise ruumi krimka. Seltskond on kogunenud St Honore saarele, miss Marple nende hulgas. Ning loomulikult muutub üks härrasmees ootamatult laibaks. Miss Marple on see, kes tänu inimeste tundmisele ja teravale mõistusele lõpuks kuritöö lahendab.

Taaskord paneb muigama Christie kindel veendumus, et varjatud mõrva võib toime panna vaid kõrgseltskonna esindaja. Ühtki alama klassi inimest miss Marple isegi ei kahtlusta. Nojah, madalam eluvorm pole ilmselt võimeline mürgitamisele mõtlema, vajadusel äsatakse nuiaga lagipähe.

Huvitav, miks peetakse ebakorrektseks Christie romaani pealkirja „Kümme väikest neegrit" ning selle asemel laoti kaanele „Ja ei jäänud teda ka", kuid tavalise tööinimese kujutamine romaanides harimata matsina, kelle kõne on mõistmatu ega sisalda ühtki normaalset sõna ja kes on nii loll et ei suuda aru saada raha väärtusest, on täiesti lubatud?

Aga nojah, mis me ikka norime. Neeger jääb ikka neegriks, vähemalt eesti keeles ja Christie jääb Christieks, kõrgaadli kirjanikuks.

Alfred Bester, „Tiiger! Tiiger!", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Kahtlemata oskavad kirglikud ulmefännid antud raamatu kindlasse kategooriasse paigutada. Tavainimese mõistes on tegu mõõga ja mantli jutuga kaugest tulevikust, kusjuures täiesti loetava sellisega, mis pole mõeldud kindlasti vaid nooremale koolieale.

Gully Foyle jäetakse kosmoselaeva surema, kuid ta pääseb. Ning alustab supersõdalaseks moondununa kättemaksu. Samas jahitakse teda ennast. Ehk siis midagi „Krahv Monte-Cristo" laadset, kuid pisut mitmetasandilisem.

Päikesesüsteemis käib sõda, inimesed liiguvad mõttejõul, on valitsev klass, agulid, maffia... Raamatus on armastust ja lahinguid, leppimist ja reetmist. Salapära ja üllatavaid pöördeid. Pealtnäha võib tunduda pisut kerglane, kuid tegelikult mitte.

Ulme ja actionfännidele soojalt soovitatav.

On raamatuid, mida tasub teistki korda lugeda. Robert van Guliku iidse, viienda sajandi Hiina krimkad, kus kohtunik Di särava mõistuse toel pahasid püüab, kuuluvad nende sekka. Sestap ei tasu neid raamatud riiulis tagumisse ritta suruda.
Selge et Di saagasid ei hakata korduslugema aasta-paar pärast esimest läbimist (nagu omal ajal „Kapten Granti lapsi" või „Kolme musketäri") vaid tükk aega hiljem, aga siiski.

Ning uus lugemine avab raamatul uued tahud. Esmalt loed Gulikut kui krimkat, seejärel hakkad hoomama raamatu kultuurilist ja ajaloolisi väärtust, mis esialgu ehk varju jääb. Kasvõi viiteid Hiina usumaailmale - konfutsianismile ja taoismile.

Gulik ise on öelnud, et soovis krimkade abil avardada läänemaailma pilti Hiinast, mis ei ole pikapatsiliste, oopiumit suitsetavate kurjategijate riik, nagu filmides kujutatakse. Ega ka kommunismist läbi imbunud riik. Mao ideed polevat suurlinnadeski tuld võtnud, saati siis maapiirkondades.

Seski raamatus, kus peatähelepanu on pööratud mitmele mõrvale, mis lahendamist nõuavad - draakonipaatide võidusõidul sureb trummilööja ning leitakse ka teenijatüdruku surnukeha - võib näiteks leida toonast ja ilmselt ka praegust suhtumist naistesse. Naine on Hiinas (kas ainult sealmail?) lugupeetud, kui ta tegutseb ja käitub vastavalt reeglitele, kuid mõnikord saab õrnem sugu ka iseseisvuse ja mõjuvõimu, ent seda vaid eriliste väärtuste olemasolul.

Antud naisteema on vaid üks kiht paljudest, mida esimese lugemisega pole võimalik kõiki hoomata. Nii, et ärge alahinnake krimkasid.

Mihkel Ulman, Kati Murutar, „Ohtlik lend 5, Ahvatlus", Elmatar.

Suvi olla raamatumüügile kehv aeg. Igatahes raamatukauplused olla rahvast tühjad ning ega kirjastajad kah eriti kirjasta. Väidetavalt lugevat inimesed talvel soetatud teoseid. Võrkkiiges, raamatuvirn murul kõrgumas.

Teisalt taas... Inimestel olla ühe meie presidendi sõnul harjumus liikuda kiiresti ja hulgakaupa. Näiteks Pärnusse ja bussiga. Vaat siis võiks „Ohtliku lennu" viienda osa taskust või käekotist välja õngitseda. Kiire lugeja jõuab tagakaaneni just täpselt suvepealinna piiri ületades.

Ei midagi tõsist pole antud raamatus. Sest ega suvine Pärnu pole liigtõsine, pigem vahva, vallatu ja ülemäära seksikas paik. Ning just Pärnu suvistest juhtumustest raamat kõnelebki.

Stsenaarium, et mitte öelda käsikiri, on nii ja naa, kuid Murutari sõnaseadmiskunstile tuleb taas au anda.

Suvepealinna tuleb siresäär, kelle peale isastel ila tilkuma hakkab. Pehmelt öeldes. Daam tõmbab lohku karmi politseiniku Andres Västriku, et segamatult omi asju ajada. Vaesed mehed, kes te Murutari käe alla satute...

Lõvikuti arvukad käed ja veel arvukamad seksiseiklusedJohn Irving on maha saanud järjekordse menuraamatuga. Sedapuhku on luubi all naistelemmikust reporter Patrick Wallingford, kes Indias lugu tehes totrasse õnnetusse satub.

Patricku vasak käsi langeb näljaste tsirkuselõvide roaks ning õõvastav videoreportaaž teeb mehe suisa kurikuulsaks.

Lõvikuti õnnetus läheb südamesse paljudele naistel, kuid üks neist pakub talle tuntud kirurgi vahendusel võimalust saada endale tema vägagi elus oleva mehe käsi.

Veider kokkusattumus nõuab aga peagi härra Clauseni elu ning doktor Zajac sooritab õnnetu reporteri peal riigi esimese käesiirdamise.

Lõvikutt seisab seejärel silmitsi dilemmaga, mida teha proua Clauseniga, kes tahab oma mehe käega aega veeta?

Kogu raamat ongi täis naisi, seksi ning põnevust.

Irvingu poolt väga nauditav lugu, kusjuures nagu tal kombeks, on kõrvaltegelased päris värvikad kujud ning neil kõigil on etendada arvestatav osa.

Kuigi Wallingford on kahtlemata huvitava elukäiguga tüüp, kuulub minu süda näiteks jäägitult hoopis doktor Zajacile. Tohtrihärra on tõeline meistriteos.

Toitumishäiretega arst, kakakahvpall junniõgardist koeraga, sekspommiks muunduv majapidajanna ning Zajaci südantsoojendav suhe tema pojaga on lihtsalt vastupandamatu segu, mis paneb vaheldumisi heldinult ohkama ja naeru pugistama.

Irvingu teostest on eesti keelesvarem avaldatud „Veemeetodimees", „Garpi maailm", „Siidrimaja reeglid", „Lesk üheks aastaks", „Kuni ma su leian".

Louise Welsh, „Montaažiruum", tõlkinud Märt Milter, Eesti Raamat.

Üks kummaline raamat, mis peaks olema ühest küljest krimka, aga teisalt...

Oksjonipidaja kutsutakse teise ilma läinud mehe antiikesemeid maha müüma ning ta avastab karm-seksuaalsed fotod. Kas piltidel olev naine on tapetud või on tegu fotomontaažiga? Asja võiks ju politseile edasi anda, aga fotod on pärit poole sajandi tagant ning vaevalt ametivõime iidne kuritöö - kui see üleüldse on kuritöö - huvitab.

Fotodel toimuv saab oksjonipidaja kinnisideeks ning ta võtab nõuks tõe välja uurida. Säärane on raamatu kriminaalne stsenaarium ehk siis üks tasand. Ent on ka veel teine.

Nimelt on peategelane seksuaalvähemuse esindaja. Iseenesest las olla. Ent kogu raamatu tegevus toimub lillas maailmas. Ja mitte pelgalt lillas, vaid ka roosas ja... Või kõiki neid värve, mida seksuaalmaailmas kasutatakse.
Kes antud maailma ei tea, saab huvitava pildi, et mis ja kuidas. Kuni sügavusteni.

Niisiis. Kui kriminaalne taust raamatus asendada ükskõik, millise muu taustaga, mis skeletina lugu koos hoiab, saaks ikkagi huvitava teose.

„Montaažiruum" pälvis 2002. aastal Briti Krimikirjanike Assotsiatsiooni John Greasey Pistoda auhinna ja kandideeris 2003. aasta Orange Prize'ile. 2003. aastal sai autor romaani eest ka Robert Louis Stevensoni mälestusauhinna. 2002. aastal valis ajaleht The Guardian Louise Welshi Suurbritannia parimate esikteose autorite hulka.

Virkko Lepassalu, „Riigipiir", Pegasus.

Vanemale põlvkonnale pakub raamat mälestusi ja äratundmist, nooremale uut ja hämmastavat. Niisiis käib jutt aegadest, mil Eesti, õigemini Nõukogude Eesti piir oli ühtlasi N.Liidu piir, mida valvati äärmise hoolikusega - tekitati raudne eesriie, millest läbi raiuda oli üsna keeruline, kuid võimalik.

Tegu on ajalooraamatuga, kus räägitakse asjadest täpselt nii, nagu need olid. Kuidas piiri kaitsti ja kuidas kaitsest ometi läbi tungiti. Ehk kuidas eestlased vabasse maailma üritasid põgeneda, õnnestusid ning ebaõnnestusid.

Noorem põlvkond ei kujuta ette, et Hiiumaale pääseks mandrilt vaid küllakutsetega ja Saaremaale jõudes tuleks passi näidata, nagu New Yorgi lennujaamas. Aga nii omal ajal oli. Kusjuures mõni linn - Paldiski näiteks - oli tavainimesele sootuks suletud.

N.Liit ja teised sotsriigid olid omapärased seetõttu, et piiri valvati mõlemalt poolt - et siia ei tuldaks ja siit ära ei mindaks. Ullikesi tuli ju peatada, sest see, kellel ei meeldinud elu sotsialismi viljastatavates tingimustes, tituleeriti hoobilt ebanormaalseks, pisteti hullumajja või kinnimajja.

Ometi leidus paarsada entusiasti - Aleks Lepajõe, Valdo Randpere, Leila Miller, Viktor Jaanimets, Elbert Tuganov on neist tuntumad - kel õnnestus viljastavatest tingimustest mädanevasse läände putkata.

Tegelikult on põgenenute arv kentsakalt väike, sest võimalusi N.Liidust lahkuda ju oli, kasvõi välisreisidel. Seega on eestlane siiski koduhoidja rahvas ja elab üle iga võimu.

Suzanne Collins, „Lahvatab leek", tõlkinud Evelin Schapel, Tänapäev.

Pole midagi teha, kui mõni raamat kipub lugemisjärjekorras vahele trügima. Et sul on virn raamatuid ees ja uus peaks minema kõige alumiseks, aga vaat ei raatsi seda sinna susata. Just nõnda, muide, saabki selgeks, milline väärtus on teosel lugeja silmis - kas ta lükkab selle lugemata raamatute virna põhja, keskele, ülemisse otsa või ei pistagi virna, vaid haarab hoobilt pihku.

Triloogia esimese raamatu järgi nime saanud „Näljamängude" teine osa maandub ilmselt kohe lugemislaual.

Esimese raamatu lõpp: Katniss Everdeen suutis Näljamängud - kaks tosinat last lasti loodusesse lahti teineteist maha nottima, ellu jääda võis vaid üks - korraldanud Kapitooliumi üle kavaldada ning koos samast ringkonnast pärit noormehe Peetaga tapatalgud üle elada.

Loomulikult ei kavatse Kapitoolium juhtunut andestada. Saati kui Katnissist saab sümbol ja susisenud rahutused aina kasvavad.

Katnissil tuleb laveerida, säilitamaks eksistents. Ta ei muretse niivõrd enda, kuivõrd sõprade, lähedaste ja pere pärast.

Kahtlemata ei saa siinkohal sisu ümber jutustada, küll aga võib öelda, at aitab ühest vihmasest lugemispäevast, kui raamatu tagakaas vastu tuleb.

Melissa Marr "Ohtlik armas", tõlkinud Bibi Raid, Pegasus.

Pealtnäha tavaline 17 aastane teismeline Aislinn on pidanud terve elu toime tulema haldjapilguga. Ta on alati haldjaid näinud. Kuigi see tundub toreda andena, teeks ta kõik, et neid mitte näha ning üritab kõigest väest kinni hoida reeglitest, mida talle õpetatud on. Kõige tähtsam neist: sa ei tohi ebamaistest välja teha.

Kõik need reeglid kaotavad oma tähenduse, kui haldjate Suvekuningas Keenan valib just tema tüdrukuks, keda soovib näha oma õukonna kuningannana. Aislinni keeldumise korral hakkab maad valitsema talv, mis tapab nii Suvehaldjad kui ka surelikud. Kuninga õnnetuseks pole tüdrukul mingit soovi hakata osaks haldjate maailmas ning jätta maha oma senine elu surelikuna.

Nähes, et kõik liigub vaid halvemuse poole, hakkab neiu kaasa mängima Suvekuninga ohtlikku mängu, seades sellega ohtu nii enda kui ka lähedaste elu. Armastades tegelikult oma parimat sõpra Sethi, kes teda igal võimalusel abistab, peab tüdruk siiski astuma Suvekuninganna kohale. Valitsedes nüüd maailma, mida ta kord kartis, leiab Aislinn mooduse jätkamaks elu armsama Sethiga. Ta teab, et miski pole veel ideaalne, kuid saab selleks peagi.

Melissa Marr maalib oma teoses erakordse maailma, mida on lugejal kerge jälgida ning mis kohati tundub liigagi reaalne. Tema arusaamine noorte maailmast ning probleemidest, millega paljud kokku puutuvad teeb teose huvitavaks ning lihtsalt jälgitavaks. Kuigi raamatu alguse poole tundub sisu liikuvat aeglasemalt, on lõpp täis põnevust ning müstikat.

Autori detailsed kirjeldused nii tegelastest kui ka vastuolulistest maailmadest tekitavad tunde, nagu oleks kõik käega katsutav ning tema oskus põimida see kokku kaasahaaravaks looks, teeb sellest huvitava lugemise nii noorematele kui ka vanematele. Seega, täiesti loetav 21. sajandi muinasjutt.

Raido Saar, „Ainus, mis loeb", Eesti Raamat.

Esmalt jõudis minuni jutt, et hoolimata raamatu tagakaanel kinnitatust („selle raamatu sündmused ei ole tõenäoliselt kunagi aset leidnud") on siin räägitud väga konkreetsetest tegelastest Eesti b-kategooria seltskonnarahva seas, kes Miamis vähema või suurema eduga ajuti läbi proovivad lüüa. Ehk siis - naised jõukureid jahtimas.

Ei oska ka pärast lugemist seda juttu prototüüpidest kinnitada ega ümber lükata. Kuigi beibed on kohati väga usutavalt kirja pandud. Vahet isegi psühholoogiliselt usutavamalt, kui peategelased Tom ja Carina siin seiklustesse satuvad. Peale Ühendriikide kandub tegevus mujalegi, isegi otsaga Aafrikasse.

Jalgpallist - nii ajakohane praegu - on ka riivamisi juttu. Hoogne raamat, kuid (ma ei taha kedagi solvata) pigem kirjanduse äärmaadelt pärit. Mehe kirjutatud naistekas oma stiililt. No võib olla on see suvine raamat. Et loed läbi ja unustad.

Ma oleks suuresti imestunud, kui samalt autorilt veel midagi ilmuks ja ma seda lugema kipuks. Aga võib ka muidugi olla, et ma kirjandust liialt suute tähtedega kirjutatult vaatan. Samamoodi, kui tümpsumuusika, võib ka Raido Saar just see olla, mida rahvas vajab.

Edgar Hilsenrath, „Nats ja juuksur", tõlkinud Mati Sirkel, Tänapäev.

Tänapäeval tundub naljakas, et 40 aastat tagasi kardeti Saksamaal seda raamatut välja anda. Et liiga groteskne ja liiga avameelselt seksi kirjeldav. Nii ilmuski saksajuudi Hilsenrathi romaan esmalt Ühendriikides 1971. aastal ja pärast menu anglosaksi riikides alles Saksamaal.

Lugu, mida siin räägitakse, on tõepoolest groteskne - kuidas SS-mõrvar pärast II maailmasõda võtab endale oma ohvri identiteedi, lõpuks koguni Iisraeli satub, seal juuksuriks hakkab ja jälle sõdib.

Tema endisi kuritegusid kaalutakse kohtunikuga sealsamas juuksurisalongis - kuid ärge unustage, et tegemist on groteskse kelmiromaaniga. Tõesemad tegelased, kellele südamest kaasa tunda, on siin kõrvalosas.

Ma ei hakka lõppu ära rääkima. See romaan ei ole vahest parim kerglaseks suvelugemiseks, hoiatan.

Vajab süvenemist ja jätab omapärase meki. Kuid tasub temast läbi puurida.

Hunter S. Thompson, "Hirm ja jälestus Las Vegases", tõlkinud Mihkel Kaevats, Eesti Päevaleht.

Kultusteos „Hirm ja jälestus Las Vegases" on sama psühhedeelne ja täiesti hull nagu selle kaks peategelast - ajakirjanik Duke ja advokaat Gonzo. Mehed laadivad ühel heal päeval luksuliku üüriauto otsast ääreni kõiksugu narkot-alkot täis ja põrutavad Las Vegasesse „lugu tegema" ja Ameerika unelmat otsima.

Kuidas Duke'i mõnuainetest sassis aju lõpuks oma tööülesannetega hakkama saab, me tegelikult teada ei saagi. Kogu oma tripi kestel pühendavad härrased Duke ja Gonzo tööle vaid minimaalselt tähelepanu.

Enamiku ajast veedab pöörane tandem linna terroriseerides, narkootikumidega eksperimenteerides ja sigatsedes nagu kari viskist purjus gorillasid, kui Thompsoni enda kirjeldust kasutada.

„Hirm ja jälestus" on mitmekihiline, selles mõttes, et seda võib lugeda lihtsalt kui kahe mehe hullumeelset road tripi, nautides põnevust ja itsidades Thompsoni hüsteeriliselt naljakate kildude üle.

Või kui tegu on tundlikuma lugejaga, siis saab ta sellest ka tubli annuse kultuurilisi teadmisi 1960ndate Ameerikast ja muidugi väga korraliku ülevaate erinevatest narkootikumidest. Kogu selles narkosupis orienteerumise teeb lihtsamaks raamatu lõpus olev mini-entsüklopeedia, mis on vähemalt minu arust väärtus omaette.

Hunter S. Thompson oli USA kontrakultuuri üks peafiguur, kirjanik ja ajakirjanik ning lihtsalt väga hull mees.

João Lopes Marques, „Minu ilus eksiil Eestis", tõlkinud Askur Alas jaTeve Floren, Eesti Ajalehed.

Portugalist pärit ja Eestis resideeriv - või tema enda sõnul vabatahtlikus eksiilis viibiv - João Lopes Marques on Eesti Ekspressile arvamuslugusid kirjutanud juba viimased kolm aastat. Just João sulest ilmunud lugude paremikust ongi kokku pandud „„Minu ilus eksiil Eestis".

Eestis elatud aja jooksul on João meie väikest konnatiiki üksjagu hästi tundma õppinud ning on põnev lugeda, mida ta meist mõtleb ja miks talle siin meeldib.

Nagu ta ka ise ütleb - eestlastele meeldib välismaalastelt uurida, mida nende kohta arvatakse. Ja arvamist selles raamatus, kuigi õhemapoolses, tõesti jagub.

Käsitlemist leiavad nii sotsiaalselt olulised teemad nagu sooline võrdõiguslikkus, eestlaste ja venelaste suhted, ajalugu ja palju-palju muud.

Sekka on ka kenakesti kergemaid ning lustlikemaid lugusid näiteks seksterroristidest, karvaturismist ja puurimishooajast (mu uued lemmikterminid, aitäh João). Nende humoorikate uudismõistete tähendustega tutvuge juba ise.

Lugemist te kahetsema ei pea, tuuma on siin küllaga. Samas lippab autori sulg kergelt ja seetõttu on tekst mõnusalt ladus. João stiil on üldse mahe ja mõnus, ka kõige valulikumad teemad võetakse läbi heatahtlikult, mingit ärapanemise tunnet (paljude kolumniste probleem) ei tekki ühekski hetkeks. Ühesõnaga soovitan soojalt.

Ja kindlasti võiks see raamat meeldida neile, kes Petrone Prindi reisijuttude sarja fännavad.

João Lopes Marques on vabakutseline ajakirjanik, stsenarist ning ka kirjanik. Peagi saab eesti keeles lugeda ka tema esikromaani «Mees, kes tahtis olla Lindbergh».

James May, „Autopalavik", tõlkinud Virgo Siil, Tänapäev.

Igal mündil on kaks poolt. Antud raamat - autosaate Top Gear ühe saatejuhi, selle pikajuukselise - kolumnite kogu on asjatundjatelt saanud kõva kriitikat, sest tõlge ja toimetamine olevat lahja. Nojah. Aga asja võib ka vaadata teisest küljest.

Nimelt on May mõtted päris vahedad. Ja tema oskus siduda vaat, et kõike, mis eksisteerib või ei eksisteeri siinilmas - alates Jeesus Kristusest kuni veini värvini välja - autodega, on lugemist väärt.

Vaevalt on kellelegi üllatus, et kuningriigis, siis brittide juures, on mõndagi mäda. Ning May ei jäta seda ütlemata. Oma iroonilisel kombel. Ja autondusega sidudes. Samas ei jää probleemid maarahvale kaugeks, sest kui juba seal on jama, siis miks meil peaks parem olema. Ega olegi.

Niisiis pole sel raamatul viga miskit, kui võtad sealt parima ega pööra tähelepanu kehvale.

Lawrence Malkin, „Krügeri mehed", tõlkinud Jaak Kabin, Olion.

Vähe raha on halb, aga liiga palju raha võib olla veelgi hullem. Riiklikus mõttes. Kaugele pole vaja minna. Kui N.Liidu lõpuaastail paisati ringlusse tonnide viisi rublasid, kadus nende väärtus ja koos sellega inimeste säästud.

Seega võib liiga palju raha hävitada riigi majanduse. Just säärasest mõttest võttis teise maailmasõja aegu kinni Saksamaa - neil oli selgelt meeles, kuidas kümmekond aastat tagasi nende oma riigis oli kott väärtuslikum, kui selle sees olev raha - ning otsustas Inglismaal kaose tekitada. Raketid V2 olid alles väljatöötamisel, sestap valiti kaose põhjustajaks naelsterlingid.

Saksamaa otsustas võltsida miljoneid Inglismaa naelu ja need lennukilt saareriiki puistata. Kui võltsingud on täiuslikud, vajub Suurbritannia kokku.

Muide, samale ideele tulid ka britid ja ameeriklased, et riigimarkade trükkimisega võiks Saksamaa ummuksisse ajada, kuid loobusid kahel põhjusel: esiteks pole see väärikas, teiseks ei tööta süsteem totalitaarses riigis - kui võltsitud raha omamise eest maha lastakse ei julge keegi leitud rahapakki tasku toppida.

Saksamaal eetilisi probleeme polnud, küll aga tehnilisi - keeruka graveeringu ja ainulaadse paberiga naelarahatähti oli peaaegu võimatu võltsida. Pärast algseid ebaõnnestumisi pani SS salaplaani juhtima inseneriharidusega ohvitseri Bernhard Krügeri, kes otsis koonduslaagritest kokku kogunenud graafikud ja trükkalid ja moodustas neist valerahategijate töörühma, mille liikmed olid valdavalt juudid.

Vangid teadsid, et kui nad töötavad liiga hästi, saavutavad sakslased edu ja neid tapetakse. Aga nad teadsid ka, et kui töö edeneb liiga aeglaselt, saadetakse nad samuti gaasikambrisse. Algas laveerimine ja kompromisside otsimine.

Karin Fossum, „Ettekuulutaja", tõlkinud Maarja Siiner, Eesti Raamat.

Norralanna Karin Fossumi raamatuid - neid on eesti keelde tõlgitud viis - on raske kuhugi liigitada. Nad on sotsiaalpsühholoogilised... paraku jääb eesti keel siinkohal jänni, no ei ole õiget sõna... Krimka ta ei ole, või kui on, siis osaliselt. Põnevik kah kindlasti mitte. Ehk siis thriller? Kuigi thriller on ehk liiga jõuline väljend. Kuna Fossumi raamatutes püsib kerge pinge algusest lõpuni, siis äkki pingeromaan? Sotsiaalpsühholoogiline pingeromaan.

Jäägu terminid keeleteadlaste tööks, Fossumi väärtust õige väljendi puudumine ei vähenda.

Antud romaan kuulub Konrad Sejeri - maailma südamlikuma ja inimlikuma politseiniku - saagade hulka, ent Fossum jätab (nagu põhjamaade krimikirjanikud tihtipuhku) politseiniku kõrvaltegelaseks.

Lood, mis raamatus kirjas, on elust enesest. Sotsiaalsed ja psühholoogilised. Ei midagi kummalist. Kõik see, mis juhtub, tegelikult juhtubki. Nii Norras, kui Eestis, kui kõikjal. Iseasi, kas sel määral, nagu raamatus kirjutet.

Keegi valab vankris lamava imiku verega üle, ja võib vaid ette kujutada, mida tunnevad vanemad, leides verest nõretava lapse. Keegi avaldab täies elujõus vanainimese surmakuulutuse. Keegi kutsub raskesti haigele meesterahvale surnuauto.
Pealtnäha ei midagi ülikriminaalset. Halb nali, või midagi sinnakanti. Ent Sejer peab tegusid rängaks röövimiseks - inimestelt röövitakse turvatunne.

Fossum avab röövitute tundemaailma ja kirjeldab, millised tagajärjed on „halval naljal".

Ka röövli tundemaailm saab avatud. Fossum esitleb kurjategijat täies hiilguses ja arutleb läbi sündmuste põhjuse üle, mis viib täiesti normaalse inimese, kes võib olla õrn ja tundeline, säärase ebainimliku käitumiseni. Jääb kõlama mõte, et keegi pole sündinud pahaks, elu ja olemine viib headuse. Kusjuures kurjategija ei ärata lugejas külma raevu, vaid pigem kaastunnet.

Loomulikult ei piirdu võimu ihkav „naljavend" mainitud kolme kuritööga, vaid sooritab üha uusi. Pinge on pidevalt üleval - kas ja millal jõuab ta üle viimase piiri.

Fossumi oskab lugejaga mängida. Ta laseb aimata, et asjad heaga ei lõpe, kuid lõpuosa stsenaariumit pole võimalik ette ennustada. Ning, nagu Fossumi mõnes varasemas romaanis, jäävad otsad lõplikult kokku sõlmimata.

* * *

Kirjandusõpetajatel võiks „Ettekuulutajat" lugedes, tekkida idee - võtta raamat kohustusliku lugemisvara sekka. Kahtlemata on tegu hariva raamatuga, mis nõuab justkui vägisi sügavat arutelu. Sama kahtlemata meeldiks noortele lugeda „Ettekuulutajat" enam kui „Fausti". Ning „Ettekuulutaja" teemadel kirjandeid ei saaks internetist alla tõmmata.