M.C. Beaton, „Laimukirjade läkitaja surm", tõlkinud Marja Liidja, Tänapäev.

Šotimaa mägede vahel juhtub taas - Kaunist Lochdubhi linna tabab ootamatu õelusepuhang arvukate laimukirjade näol. Asi teeb surmava pöörde, kui kohalik postkontoripreili leitakse pooduna tema toast, pahatahtlik kiri jalge all.

Lollid linnapolitseinikud liigitavad juhtunu enesetapuks, kuid kohalik korravalvur (ja lambakarjus ja väikestviisi salakütt - need on tema kõrvalharrastused) Hamish Macbeth arvab teisiti. Kuna kõik seal suures linnas pole siiski tohmanid, saab Macbeth loa asja uurima hakata. Ühesõnaga, järjekordne lahe saaga Šotimaa lahedaima politseiniku elust.

Nagu M.C. Beatoni raamatuis ikka, arenevad paar kõrvalliini. Linnast tuleb Lochdubhi kaunis neidis eesmärgiga Machbeth ära võrgutada. Samas kleepub punapäise, sümpaatse ja targa šotlase külge kohalik ajakirjanikuneiu, et infot välja pinnida. Ning mitte ainult. Mängu astub ka ajakirjanikuhakatis, kes on paras suli ja oinas. Ehk siis seltskond on värvikas.

Raamatus on küllaga huumorit ja nukrus, kaunist Šotimaa loodust ja ilkumist linnarahva kallal, südamlikkust ning häbematust. Sõnaga, värvigamma on eripärane nagu Šotimaa ilm, mis võib päevas neli korda muutuda.

Paul Sussman, „Kadunud oaas", tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak.

Maakeeli on ilmunud varasemalt kaks Sussmani raamatut. Kuna mõlemad on läbi müüdud, tundub, et muistsetel Egiptuse saladustel põhinevad actionkrimkad lähevad siinmail peale.

„Kadunud oaasi" ei saa paraku krimkaks nimetada, sest tegu on puhta põnevikuga, kus Egiptuses aetakse taga müstilist kadunud oaasi. Loomulikult töötavad head paaris - egüptoloogist matšomees, kellele mägironijast neidis milleski alla ei jää. Maailm pole õnneks hukas ning neil on hulk abilisi, kes on valmis ohverdama elu ja tervise, et duol hästi läheks.
Pahasid on terve hulk eesotsas musta äri ajava multimiljonäriga, kel käsutada kamp kõrilõikajaid.

Egiptuses kesk kõrbe peaks olema oaas, kuhu peideti sajandeid tagasi midagi hämmastavat, mis võiks pahade käes maailma hävitada. Samasse sattus paar kümnendit tagasi lennuk aatompommi valmistamiseks vajaliku uraanilastiga. Seega tuleb oaas leida.

Ühele meeldib üks, teisele teine, sestap pole õige hinnanguid anda. Igatahes on ses jamesbondilikus ja indianajoneselikus loos verd ja laipu ja armastust ja müstikad ja kümmekond viimase sekundi pääsemist.

Kir Bulõtšov, „Perpendikulaarne maailm", tõlkinud Arvi Nikarev, Skarabeus.

Vene ulmekirjandus on suurepärane. Tea, kas seepärast, et me oleme selle seltsis üles kasvanud või mis, aga tundub kuidagi sisukam. Filosoofilisem. Loos on alati sügav mõte, kuigi lugu ise võib esmapilgul tunduda kerglane. Loomulikult pole vene ulmekirjanduse headus lõplik tõde ega tõsta seda muust maailmast kõrgemale, aga ikkagi.

Sama suurepärane, kui vene ulmekirjandus, on ka minikirjastus Skarabeus (loe: Arvi Nikarev), mis (õigemini kes) leiab võimaluse igal aastal anda välja vähemalt ühe ulmakogumiku, mis avardab maarahva maailma ja annab võimaluse lugeda maakeeles maailma ulmeklassikat. Jah, üks raamat aastas on tõesti vähe (viis-kuus oleks võimas), aga tänud sellegi pisku eest.

Antud kogumik, milles kolm lühiromaani, on pühendatud Kir Bulõtšovile, keda on varemgi pisut tõlgitud.

Raske öelda, kuidas tänapäeva ulmefänn nood lood vastu võtab. Üle keskea ulmehuviline ilmselt aplodeerib.

Esimene stoori on tüüpiline kosmoserändude saaga, kus kaugel planeedil hädamaandumise teinud seltskond peab võitlema ellujäämise nimel. Tekib võimu ja vaimu konflikt, kuid jääb usk helgesse homsesse.

Teine stoori on ajarändest. Sündmused arenevad väljamõeldud Veliki Gusljari linnas, mis on Bulõtšovi kaubamärk. Paarist tuhandest leheküljest, mis Veliki Gusljari sündmustest kirjutet, jõudis siinkohal kaante vahele sadakond. Antud loos analüüsitakse indiviidi sisemist muundumist, kusjuures viide N.Liidu olemusele on ilmne.

Kolmas stoori on pärl. Mis juhtub siis, kui N.Liidus, tolles äpardunud ja südametunnistuseta riigis, hakatakse 1967. aastal taasesitama oktoobrirevolutsiooni?

Kui ulmefänn kavatseb raamatu vihmase ilmaga juba hommikul ette võtta, peab ta varuma hilisõhtuks uut lugemist, sest 270 lahedat lehekülge neeldub kiiresti.

Dick Francis, „Oht", tõlkinud Tiiu Loog, Varrak.

Kohati meenutavad Dick Francise - võiduajamistekrimikirjaniku - raamatud Arthur Hailey teoseid, kus mingi eluala on sisikonnani lahti arutatud ja lugeja ette laotatud.

Tõsi, nii sügavuti, kui Hailey, Francis siiski ei lähe ning ükskõik, milline teema ka on, seotakse see ikka võiduajamistega, kuid siiski... Tema raamatud on suuremal või vähemal määral harivad.

Francis on kirjutanud tippkoka ja klaasikunstniku ja diplomaadi ja vandeadvokaadi ja kunstniku elust ning olust. Ses raamatus on aga peategelaseks omapärase elukutse esindaja - inimröövide spetsialist. Ja mitte see, kes röövib, vaid röövlitega läbirääkija ja röövitute vabastaja.

Ühesõnaga: esmalt röövitakse veetlev itaallanna, suurepärane naisdžoki. Andrew Douglas asub kurikaeltega läbirääkimisi pidama, vähendab lunarahanõude kümnendikuni esialgsest, kuid Itaalia politsei ajab vangi vabastamise nässu. Kõike tuleb otsast alata.

Äärmise põhjalikkusega kirjeldatakse pantvangi vabastamise protsessi, selle psühholoogiat ja tehnikat, lisaks nii ohvri, tema lähedaste kui ka röövijate hingeelu.

Itaallanna päästetakse, kuid brittide juurest, taas võiduajamistega seotud perekonnalt, viiakse ära pisipoeg. Ja taas hakkab ratas täistuuridel pöörlema. Viimaks röövitakse Jockey Clubi president teel pressivastuvõtule ookeani taga Baltimore'is. Seega Douglasel tööd jätkub.

Seekord on raamatus võiduajamisi tavapärasest vähem, kuid muidu Francis mis Francis - pisut armastust, pisut actioni ja uusi teadmisi. Ehk siis lahe suvine lugemine.

Robert Ludlum, „Omaha tee", tõlkinud Matti Piirimaa, Hotger.

Ludlumi humoristlik suund, mis sai alguse raamatuga „Gandolfo tee", kus USA hull(ult lahe) kindral MacKenzie röövib paavsti, kisub afääri noore advokaadi Sam Devereaux', kes röövib arhiivist tähtsad paberid millega aetakse kokku 40 miljonit dollarit, ja korraldab muud jama, saab jätku.

MacKenzie hing ei anna rahu ning ta otsib võimalust USA armeele järjekordne käkk keerata. Leidnud dokumendid, kust selgub, et Nebraska osariik - seal asub strateegiliste õhujõudude keskus - peaks senimaani kuuluma ühele indiaani silmapaistmatule hõimule, annab ta punanahkade esindajana asja kohtusse.

Süžee on seega äge, aga Ludlum kirjutab selle lahti omal moel. Kui John Grisham viinuks tegevuse kohtusaali, siis Ludlum kirjeldab möllu tõendite hankimisel ja kohtusaali jõudmisel. Sest loomulikult ei kavatse USA valitsus sellega leppida, et mingi hull kindral kavatseb neilt miljardeid röövida.

Lõbus seltskond, kes MacKenzie ümber on koondunud, võtab lahingu vastu. On actionit, huumorit, südametemurdmisi ja mida veel. Eripärane Ludlum on eriskummaline Ludlum.

Ei meeldi mulle see vigin, kuidas vanasti oli kõik parem. Aga mis kohvikukultuuri puutub, siis öelge, millises kohvikus räägivad praegu ettekandjad 12 võõrkeelt ja te saate neilt tellida 72 torti. Aga vaevalt ka ühegi kohviku peakondiiter teenib täna sama palju kui Eesti valitsuse minister (ehk teisisõnu 60 tuhat kuus). Aga Kultase Šveitsist toodud peakondiiter teenis, summa oli toona küll 400 krooni.

Klient oli tõeline kuningas - lauast lahkumata võis ta saata kirja või telegrammi, samuti lugeda peaaegu kõigi Euroopa riikide ajalehti. Seda asendab paremates paikades nüüd küll Wifi, aga millises kenas kohas saab praegu juba hommikul kell 7 kohvi juua. Peale Boulevardi ei meenu nagu midagi.

Lisaks kohvile-kookidele ootas Tallinnasse tulnud ärimehi soovi korral alumisel korrusel ka privaatlaud ja hommikumantel, et boy saaks lasta ümber nurga asuvas rätsepaäris ülikonna värskelt ära pressida. Olgugi, et meil on nüüd masinpestavad non-iron´id, tasuks kõigil kohvikupidajatel raamat läbi lugeda. Või vähemalt selle esimene kümnendik, aga vaevalt te seda siis enam käest panna raatsite. Isegi siis, kui te varem pole endas küüditamise ja nõukogulikult nihkes elukorralduse vastu huvi täheldanud.

Kõigile keskealistele ja vanematele aga tuletavad Kristi Kultas-Ilinsky meenutused meelde nõukogude narrusi, mis täna tunduvad kohati juba uskumatud. Näiteks Moskva aju-uuringute instituuti pääses ainult läbi relvastatud valve, sest instituudis säilitati Lenini, Stalini ja juhtuvate bolševike ajusid. Ja seda veel 70ndate aastate algul! Aga teadlased, selle asemel, et aju uurida, tormasid kaks tundi enne poe avamist lihajärjekorda. Kingade, korteri jms. järjekordades mööduski suur osa nõukogude inimese elust. Adrenaliinilaks (kas mulle ikka jätkub?) oli niigi pidevalt tagatud, nii et benj-hüpetele poleks pikalt turgu jagunud.

Kuigi tegemist pole kaugeltki olmekaga, vaid ühe perekonna traagilise saatuse looga, on see tihedalt põimunud nõukogude absurdiga ja mingit ängistavat tunnet lugedes ei teki. Pigem tunneb - eriti nõuka ajal elanu - kergendust, et on kõigest sellest pääsenud. Kirjeldused tudengielust Moskvas aga pakuvad ehk mõnelegi nostalgilist äratundmisrõõmu kas siis tudengipõlvest, metropolist või toonasest kultuurielust.

Kuigi raamat kirjeldab ühe perekonna saatust, peegeldab see enam-vähem suure osa eestlaste tüüpilist saatust 20. sajandil. Ühede kaante vahele on koondatud tegelikult kaks raamatut - varem juba eesti keeles ilmunud Nikolai Kultase elujutustus ja Kristi Kultas-Ilinsky kaks aastat tagasi inglise keeles ilmunud "Nii nagu see oli" ("The Way it Was").

Colette, „Vagabund", tõlkinud Helva Payet, Varrak.

„Vagabund" on lugu nagu elust enesest. Ühe armastuselt kõrvetada saanud naise tasahilju kulgev teekond paranemise poole.

Aastaid oma alfonsist abikaasa armulgusid talunud Renée Néré võtab kätte ja jätab ta maha. Murtud ja inimpelglik naine hakkab tantsijannaks-miimiks, et luua teatri abil kaitsev „tulemüür" enda ja maailma vahele.

Omapärane daam köidab rikkurist Maxime'i tähelepanu, kes ta oma ettevaatliku käitumisega viimaks endasse armuma paneb. Ometigi varitseb selle uue suhte kohal Renée endise abielu sünge vari, mis paneb teda kõiges ja kõigis kahtlema. See on ilus ja lihtne lugu, sellest, kuidas esimene armastus võib inimesesse jätta sageli nii valuliku jälje, et seda on väga raske kustutada.

Colette'i juures meeldis mulle esiti selle sada aastat tagasi kirja saanud loo elulisus - see kuivõrd lihtne on ennast tema tegelaskujuga samastada tänapäeva naisel. Eluliseks teeb selle ka fakt, et kirjanik on loos kasutanud seiku omaenda luhtunud esimesest abielust, see lisab kindlasti vürtsi ja ehedust.

Peale inimsuhete leiab raamatust ka huvitavaid tähelepanekuid tööinimese elu kohta. Ja loomulikult on „Vagabund" raamat teatrist, seega midagi ka näitekunstigurmaanidele.

Kokkuvõttes võib öelda, et lihvitud stiil ning teravmeelsed torked meeste ja suhete aadressil teevad „Vagabundist" tõeliselt nauditava teose. Eriti eredad olid kohad, kus Renée räägib oma eksabikaasast ja austajatest, sealkohal muutub Colette kergelt ülemeelikuks ja puistab peent huumoritki.

Soovitan mitte vahele jätta Colette'i elule põgusat valgust heitvat eessõna, selles on huvitavaid mõtteterasid.

Sidonie-Garbrielle Colette (1873-1954) oli prantsuse varieteeartist, ajakirjanik ja kirjanik. Tema kirev elu (suhted nii meeste kui naistega) leidis tee ka tema lig 50 romaani. Eesti keelde tõlgitud on neist vist vaid kaks (kui mu andmed ei peta), kuid võiks olla ka rohkem - nii hea on ta.

Orlando Figes „Sosistajad", tõlkinud Aldo Randmaa, Varrak.

Tõsiasi, et antud raamatu on kirjutanud britt, näitab, kuidas Venemaa pole suutnud senini stalinistlikust taagast lahti saada. Sosistamine kestab edasi, rahvas ei julge praegugi, väidetavalt õitsva kapitalismi ja sõnavabaduse tingimustes, rääkida olnust kõval häälel. Sestap võib aimata, millist koormat kandis nõukogude inimene pool sajandit tagasi.

"Sosistajad" kirjeldab peamiselt vene intelligentsi eraelu Stalini valitsemisajal, kui seda eksisteerimist eraeluks pidada saab. Põhjalikult kirjeldatakse olmet ja elukorraldust, mis välistas normaalse tooni ja nõudis sosistamist - elati ju ühiskorterites, mil õhukesed seinad ning teisel pool võis olla, ja enamasti oligi, koputaja. Piisas ühest fraasist, et leida end Siberi vangilaagrist.

Sosistamine oli viis jääda ellu ja vaimselt terveks, sest kõike toimuvat polnud võimalik enda sees hoida. Sosistamine oli võimalus päästa lapsed ja nendega koos iseennast. Ka lapsed ei tohtinud teada tõde, sest kippusid seda kuulutama.

Tänu sosistamisele tekkiski uus inimtüüp - nõukogude inimene - kes uskus ideoloogilist valet ja sõnamulinat ega teadnud tõde. Seega päästeti järeltulev põlvkond vintsutuste eest karmi hinnaga - sa vaatad pisarsilmi, kuidas su lapsed usuvad jäägitult kommunismi ideaale, kuid sa ei saa talle tegelikkust selgitada. Seega pole Palvlik Morozovit ning temataolisi vanemate hukkamõistjaid ja hukkajaid vaja süüdistada - vanemad ise kasvatasid nad sellisteks. Pavlik Morozovid jäid ellu, tõekuulutajad hukkusid.

Raamat põhineb sahtlitesse peidetud perekonnakroonikatel, arhiividokumentidel ja meenutustel. Lugejale rullub lahti toonane karm elu, kus üks vale samm või sõna võis perekonna hävitada, või kummalisel kombel ka päästa. Kus üks kaebas teise peale ja vastupidi, et ise ellu jääda - mis oli isegi mõistetav - või hankida hüvesid ja paremat elu.

Nõukogude inimese sisemaailm ja mõttelaad oli eriskummaline. Ja eriskummaline oli ka keel, mida mõistsid vaid asjaosalised: lugeda tuli ridade vahelt, mitte ridu.

Noorem põlvkond, kes toonast ei mäleta, võib raamatut lugedes imestada ja muiata. Need, kes nõukogude aja läbi on elanud ei imesta ega muiga. Peegel ju teatavasti ei valeta.

Kui venelased ise asja kätte võtavad, on tulemus jumekas. Just nõnda võib öelda Solonini raamatu kohta, mis kirjeldab N.Liidu ja Soome kolme sõda ning suhteid, kuigi pealkiri antud teemast märku ei anna.

Venelased millegipärast pelgavad oma ajalugu. Häbenevad? Ei julge tunnistada tõde? Viimasel ajal on siiski teise ilmasõja ajalugu asunud lahti kirjutama ka võitjad, ning mitte nõnda, nagu võitjatele kohane, vaid tõepäraselt.

Antud teos on ääretult tihe. Seda nii teksti paigutuselt kui sisult. Suviseks lõõgastuseks muu tegevuse vahele raamatut ei loe. Tõsine teema väärib tõsist keskendumist.

Nõukogude Venemaa pidas Soomega maha kolm sõda. Esimesest - talvesõjast - ollakse siinmail rohkem kuulnud, kuid järgmistest mitte niiväga. Mis tähendab, et me pole tuttavad oma riigi ajalooga, sest Eestil oli Vene - Soome sõdades täita oluline roll.

Solonin libiseb talvesõjast kergelt üle, sest sel teemal olla raamatuid piisavalt kirjutatud. Samas oponeerib ta taas, nagu ka oma eelmises eesti keelde tõlgitud raamatus „Katastroofi anatoomia", siinmail laineid löövale Viktor Suvorovile, kel on oma nägemus ilmasõja sündmustest. Kui Suvorov heroiseerib nõukogude armee tegevust talvesõjas, siis Solonin peab seda sõda venelaste häbiväärseks lüüasaamiseks, kuigi sisuliselt vallutati rohkem, kui jalatäis maad.

Samas üritab Solonin leida vastust küsimusele, miks N.Liit ühtäkki sõja katkestas, kuigi poleks olnud erilist muret iseseisev Soome maamunalt minema pühkida. Kas Soome päästis paar nädalat, mis jäi lahingute lõpu ja Suurbritannia teise maailmasõtta astumise vahele, sest Stalin pelgas, et britid ja sakslased loovad venevastase koalitsiooni, nähes punaarmee võimu Soome kallal?

Paraku, tõdeb Solonin, pole võimalik pääseda sõjaeelsetele dokumentidele, sestap jäävad paljud küsimused vastuseta.

Pealkirjast lähtuvalt kirjutab Solonin põhjalikult sündmustest, mis algasid 25. juunil, kui nõukogude lennuvägi Soomet massiliselt ründas. Ka seda sündmust varjutab saladuseloor. Milleks säärane afäär, mille tagajärjel Soome sõtta asus? Rumalus või agressioon? Solonin püstitab huvitavaid teooriaid.

Siiski on Solonin ühes Suvoroviga nõus - N.Liit plaanis alustada sõda, kuid Saksamaa jõudis ette. Säärane versioon kumab läbi kogu raamatu.

Solonin kirjeldab põhjalikult teist Soome sõda ning seob otsad kolmanda sõjaga kenasti kokku. Lõppkokkuvõttes on võitja siiski Soome, kuigi andis ära suure territooriumi, kuid säilitas iseseisvuse. Eestigi andis ära hulga Setumaad, kuid vabadust ei säilitanud.

Huvitavad faktid ja järeldused annavad raamatule tõhusa lisaväärtuse ning kes tahab teada, mis teises maailmas tegelikult toimus, peaks Soloninit kindlasti lugema.

Margaret Atwood "Uputuse aasta", tõlkinud Eva Velsker, Eesti Raamat.

"Uputuse aasta" on ühtaegu mõtlemapanev hoiatusromaan kui ka vaimukas mõistujutt.

Raamat kirjeldab meile tulevikühiskonda mis on oma arengus jõudnud hävinguni.

Paljud taime ja loomaliigid on välja surnud suurem osa maakerast on ökokatastroofidest tingituna elamiskõlbmatu. Ringi liiguvad teadlaste poolt loodud siirdgeensed loomad nagu lamba ja lõvi ristandid sead kelle on siiratud inimajugeene jne.

Jumala Aednikud on usulahk, mis püüab ühendada teadust, religiooni ja rohelist mõtteviisi ning valmistub Veeta Uputuse saabumiseks. Katastroofi saabumisega hukkub enamik inimesi.

Ellu on jäänud kaks naist: kes on olnud seotud Jumala Aednike usulahuga. Ren on luku taga nooblis seksiklubis ning Toby varjab end luksuslikus spaas. Läbi nende meenutuste antakse meile teada kuidas inimtegevus oma arenguga lõpuks iseennast hävitab.

Margaret Atwood on Kanada olulisimaid kirjanikke, kriitikuid ja avaliku elu tegelasi, üks tänapäeva auhinnatumaid kirjanikke, kes on viimase 40 aasta jooksul mõjutanud Kanada kirjandust ja selle tutvustamist nii vahtralehemaal kui maailmas.

Jo Nesbo, „Muretu", tõlkinud Maris Kuuda, Eesti Raamat.

Nojah. Üsna tihti, kui asi puudutab põhjamaade krimkat, tuleb välja käia raamatule kõrgeim hinne. Ka seegi kord. Ent taeva pärast, ei ole Nesbo ega põhjamaade kirjastajad altkäemaksu andnud. Lihtsalt raamatud ongi nõnda head.

Vaneminspektor Harry Hole saaga, mis sai eesti keeli alguse teoses „Punarind" (seda raamatut ei pea enne „Muretut" lugema, aga võiks), jätkub. Ja aina paremana.

Oslos toimub pangarööv, kus üks töötaja elu kaotab. Ning rööv ei jää ainsaks. Politseigrupid, kus suhted pisut segased, asuvad sõlme harutama. Hole saab loa omaette tegutseda, sest tema meetodid pole tavapärased ja alati ka mitte seaduslikud.

Nesbo loodud persoonid on viimistletud ja värvikad. Ses raamatus lisandub fotograafilise mäluga politseineidis, kes oskab videotest imelisi asju välja lugeda ning asub Holega koostööle.

Aga mitte ainult pangaröövid ei pane Hole pead valutama. Pärast tema külaskäiku ühe ammuse tuttava naisterahva juurde, leitakse too surnuna. Hole suudab oma osalust varjata, kuid peab probleemi lahendama, sest pea kohale kogunevad pilved.

Nagu öeldud, on teosesse maalitud suurepäraseid inimkujusid. Näiteks vangis istuv röövlipealik (tüüp, kes seisab enamuse pangaröövide taga), tark, kaval, huumorisoonega, kuid südametunnistust omav mustlane, kelle poole Hole pöörduma on sunnitud.

Miski pole neis kuritegudes nõnda, nagu pealtnäha paistab. Ent Hole jõuab niivõrd-kuivõrd lahenduseni.

Siiski jäävad otsad lahti, politseis töötav kurjategija ja nats, kes „Punarinnas" Hole partneri teise ilma saatis, oskab oma olemust seegi kord suurepäraselt varjata. Mis tähendab, et järgmised Hole saagad on eesti keeles kohustuslikud.

Lõpetuseks. Nesbo paneb tänapäevase kinokunsti paika läbi Hole: „Kui tal õnnestus praegusel ajal kinost välja astuda tundeta, nagu oleks talle lobotoomia tehtud, oli tal vedanud."

Mis tähendab, et vähem kino, rohkem raamatuid.

Ning lõpetuseks sel aastal ilmunud krimkad, mis väärivad kõrgeimat hinnet: 

Josh Bazell, „Võida vikatimeest"

Stieg Larsson, „Purustatud õhuloss"

Henning Mankell, "Viies naine"

Ian Rankin, „Must ja sinine"

Fred Vargas, „Veel natuke edasi, paremat kätt"

John le Carre, „Kõige tagaotsitum mees"

Jo Nesbo, "Muretu"

Alan Bennett, "Tema Majesteet lugeja", tõlkinud Mart Paberit, Varrak.

Peamiselt näitekirjanikuna tuntud Alan Bennett võttis nõuks kirjutada toreda raamatu sellest, kuidas kunagi pole liiga hilja enda jaoks kirjandust avastada.

Bennetti teoses hakkab lugemihuvi kummitama aga ei kedagi muud kui Briti kuningannat. Aias oma koertega jalutav Elizabeth II läheb loomakeste raevuka haukumise peale ühte tema jaoks tundmatusse Buckinghami palee hoovisoppi ning avastab sealt raamatukogubussi.

Et oma koerte käitumise eest vabandada, otsustab kuninganna bussist ühe raamatu laenutada. Ainult viisakuse ja kohusetunde pärast loetud raamat, mis talle eriti ei meeldigi, süütab aga monarhis kirjanduse vastu tõelise huvi.

Raamatuid neelav valitsejanna jätab hooletusse oma kohustused ja alluvad ning see ajab kõiksugu ametnikud-poliitikud tagajalgadele. Õukond otsustab kuninganna maksku mis maksab lugemisest võõrutada. Monarh aga jõuab läbi lugemise ootamatu tõeni, mis tema elu muudab.

Raamat ise on üsna õhuke, kuid selle lehekülgedele mahub küllaga tarkuseteri ning mõnusat huumorit. Bennetti terav sulg võtab reaalsed tegelased ja tantsitab neid ringi üpris ootamatutes olukordades. Elizabeth II sekundeerivad mitmed kõrvaltegelased, kelle kaudu kirjanik pistab loose irooniast ja inglise huumorist immutatud vahvaid seiku. Otseselt naeru lagistama Bennett ei pane, kuid muhelema ajab küll ja nii see vast olema pidigi.

Raamatu lugemiseks kulub tema väheste lehekülgede tõttu ainult paar tunnikest ning sügavamõttelise sisu tõttu ei saa seda kuidagi raisatud ajaks pidada. Nagu ka raamatu-Elizabeth avastas: „Raamatud ei ole ajaviide. Raamatud on teistest eludest. Teistest maailmadest. Ajaviitmisest on asi kaugel, ma hoopis tahaksin, et mul oleks rohkem aega."

Südantsoojendav lause ilmselt iga bukahooliku jaoks. Nii et seda pisikest raamatukest võib julgelt kinkinda näiteks lugemist armastavale sõbrale või ka täiesti vabalt sellele, kelle jaoks raamatud võõrad on. Mine sa tea, ehk suudab Elizabeth ka nende lugemishuvi elule puhuda.

Rex Stout, „Tapa kohe, maksa hiljem", tõlkinud Taivo Varjo, Elmatar.

Kolm lühilugu, kus peategelaseks teada-tuntud Nero Wolfe koos oma kaaskonnaga, lahendamas mõrvu, mis politseile üle jõu käivad. Ehk siis traditsiooniline skeem - loll politseinik versus geenius.

Wolfe raamatutega on nõnda, et kui loed neid, kus lühilood, arvad, et nii ongi parem, pole pikka heiet. Loed pikka heiet ja tundub, et just nõnda on õige. Mis tähendab, et Wolfe stoorid, nii pikad kui lühikesed, on head.

Antud lugudes on pattu kui palju - Wolfe'i sunnitakse tööle, ja mitte raha nimel. Ning Wolfe'i töölesundimine on patt.

Õigemini sunnib ta end ise mõrvu lahendama, sest kahel korral on tal võimalus kaotada abiline Archie Goodwin ning ta ei viitsi uut meest otsima hakata. Kolmandas loos ajab politseiinspektor Wolfe'i solvavalt närvi ning võimule on vaja vaimu poolt koht kätte näidata.

See on raamat, mis tekitas oma headusega minus üle väga pika aja ühe korraliku vau-efekti.

«Ajakaardis» toob Félix J. Palma lugeja ette pöörase ajaloolise fantaasia - loo, mis on tulvil armastust ja seiklusi ning viib lugeja omakorda reisile kütkestavasse viktoriaanlikku Londonisse. Linna elanikud on veendunud, et härra Murray on leiutanud viisi, kuidas ajas reisida. Selle arvamuse levikule pani aluse kirjanik H. G. Wellsi romaan «Ajamasin».

Kahelt mehelt otsib abi Andrew Harrington, rikka töösturi võsuke, kes soovib reisid minevikku, et päästa oma prostituudist kallim kurikuulsa Rappija Jacki küüsist. Preili Claire Haggerty sõidab aga Murray Ajareiside firma vahendusel tulevikku ning armub inimkonna nägusasse päästjasse. Ka alles lugejatele suhteliselt tundmatu H. G. Wells kogeb omal nahal ajareiside ohtusid, kui tema ette ilmub salapärane ajarändur, et röövida Wellsi kuulsa romaani autorlus.

Kuid mis saab siis, kui me muudame minevikku? Kas ajalugu on võimalik ümber kirjutada, see küsimus painab kõige kolme loo tegelasi.

„Ajakaart" on täielik meistriteos, iga nüanss, kõrvalliin ja - tegelane on peensuseni välja töötatud ning läbi mõeldud. Kui mõnikord kipub raamatutes olema kohti, millest tahaks üle hüpata, kuna need venivad tarbetult pikaks ja ei lisa loole eriti midagi, siis selles teoses on isegi vahepala kutsari eluloost põnev ja tähendusrikas.

Palmal on ka oskus luua tõeliselt kauneid ja omapäraseid võrdlusi. Iga lause on kui hõrk suutäis kõige peenemat rooga, mida oskate ette kujutada.

Ja seejuures ei tasu unustada, et tegu on seiklusromaaniga - saatanlikult kavalad intriigid, nurjatud kurikaelad ja eksootilised paigad on kõik esindatud. Palma kasutab seejuures mitmeid reaalseid tegelasi - H. G. Wells, Jules Verne, Elevantmees ja loomulikult kurikuulus Rappija Jack. Loomulikult on nende tegemistes tubli annus fantaasiat, kuid ära tuuakse ka päris palju tõsielulisi ja huvitavaid fakte.

Kokkuvõttes jääb mulje nagu oleks Hispaania kirjanik tõepoolest mingil kombel 1888. aasta Londonisse reisinud. Niivõrd tõepärased tunduvad tema kirjeldused sellest ammusest ajast.

„Ajakaart" on mitmekülgne ja ambitsioonikas raamat, mida on kindlasti huvitav lugeda ka veel teist või isegi kolmandat korda.

Palmale on aga antud mitmeid nimekaid kirjandusauhindu, millest üks kandis ka tuntud kirjaniku Miguel de Unamuno nime ja see ütleb juba midagi.

Igatahes on tegu tõelise pärliga, millel on kõik eeldused jõuda kirjandusklassika sekka.

Sageli jääb mulje, et autor köidab perioodikaväljaannetes ilmunud artiklid raamatuks lihtsalt seepärast, et näha oma nime bibliomorfsel trükisel.

Hans Trassi raamat on hoopis midagi muud. Erinevate organismide kooseksisteerimist uurinud lihhenoloogina laseb Trass oma artiklikogumikus paista iseendal, teistel ja maailmal eri nurkade alt, sulandades need nurgad kokku eeskujulikult töötavaks organismiks. No näiteks samblikuks.

Akadeemik tutvustab end nii ökoloogi, teadusajaloolase kui filantroobina. Võrdväärse tähelepanelikkuse, täpsuse ja südameheadusega joonistab Trass pildikesi nii teoloog Uku Masingust, kunstnik Elmar Kitsest, botaanik Karl Eichwaldist kui poliitik Vaino Väljasest. Mõttematkad viivad lugeja alma materi, looduskaitsefilosoofia ning -poliitika radadele.

Pidage sammu!

Khaled Hosseini, "Tuhat hiilgavat päikest", tõlkinud Triin Tael, Eesti Ekspress.

Afganistani päritolu kirjanik Khaled Hosseini saavutas juba oma esikromaaniga "Lohejooksja"maailmas suure menu. Kirjaniku teine romaan kirjeldab kolme aastakümne sündmusi Afganistanis läbi kahe tüdruku naisekssaamise loo.
Need on ängistavad, kuid väga kaasakiskuvad lood naiste piiratud võimalustega maailmast. Lood tüdrukutest, kes maailma nägemata-kogemata pannakse juba 15-aastaselt mehele. Mida õieti tunnevad Afganistani ühiskonnas aktsepteeritud lapspruudid.

Karm olelusvõitlus aastakümneid vältavas sõjas, kus lihtsad inimesed kannatavad omavahel materdavate rühmituste võimuvõitluse all. On need siis 1979. aastal tulnud nõukogude sõdurid, Taiban või ameerika väed, lihtinimene jääb ikkagi kannatajaks pooleks. Raamatus kajastub selle lõputu sõja laastav mõju Afganistani peredele. Elu Kabulis langevate pommide ja rakettide all. Laste sünnid, vanemate kaotus jne.Kuid kusagil siiski ka sõprus ja armastus. Siin on lood ränkadest otsustest ja kohutavalt suurest kannatlikkusest.

Raamatu kaks mina-tegelast on Miriam ja Laila, ühe elus kibestunud mehe kaks abikaasat. Mingi aja pärast leiavad nad siiski teineteises kaaskannatajast sõbra. Mehe silmis ka kuriteokaaslase. Nende kahe naise sõprus ja Laila lapsepõlvearmastus Tariq ongi helgemad niidid, mille najal vastu pidada.

Hosseini raamatut on kohati raske lugeda, raske just nende inimlikku taluvust katsetavate sündmuste pärast, kuid sama raske ka käest panna.

Aleksandra Marinina, „Linnataks", tõlkinud Tatjana Petersoo, Ersen.

Marinina oli Eesti lugeja jaoks aastakese kadunud, kuid tema naasmine on ergastav. „Linnataks" kuulub vene krimikirjaniku arvukate teoste paremikku ja hakkab tasapisi meenutama tema esimesi raamatud, kui Marinina ei üritanud kirjutada niivõrd naistekat.

On seski raamatus ehk liiga palju ebamääraseid tundeid, kui Moskva kriminaaljälituse operatiivvolinik Anastassia Kamenskaja endas ja kogu ümbritsevas kahtleb ja põeb justkui alaväärtuskompleksi. Aga ju see läheb vene lugejale peale ning paneb naisterahvaid antud krimkat ostma.

Ärimees tappis armukese ja põgenes. Kadunuid on teisigi. Pealtnäha lihtne lugu, kuid tegelikult...

Tegevus toimub ka teisel tasandil, kus mängitakse märksa suuremat mängu ehk uurimisasutuses, mis kokkuvõttes juhib kogu Venemaa miilitsa olemust ning kaudselt ka kuritegevust. Vaat see liin ongi üsna huvitav. Pealtnäha on kuritegevuse juhtimise skeem absurdne, ent Venemaal pole miskit võimatut.

Leidub sellised, kes tahavad sukelduda laavakuuma vulkaani; püüda mürkisülitavaid madusid või paitada haisid; pidada pikniku suvises taigas, kus inimese liikumisel tekib kihulaseparve tema suurune tunnel - mõneks sekundiks.

Aga on ka neid, kes eelistavad kõrbesse kadunud linna otsima suunduvale ekspeditsioonile hotellirõdult järele lehvitada, et siis kohe konditsioneeritud õhuga tuppa tagasi astuda ja järgmine külma higiga kaetud õlu avada; kurjade beduiinidega on nad nõus rinda pistma alles siis, kui kõrbepoegade mõhnjalaliste kaamelite ähkimine kostab juba püssitule kauguselt.

Vaat neile viimastele ongi Mark Obmascik oma teose kirjutanud. End diivanilt kergitamata tõuseb lugeja Colorado mäetippudele, kuhu tal muidu, olgem ausad, vähimatki asja poleks.

Et Mark retke nauditavaks kirjutab, selgub juba teose avalausest, mis tõlkija tahtel kõlab eesti keeli nii: „Ma olin paks mees, nelikümmend neli aastat vana ja paras kandidaat vasotoomiaoperatsioonile suunamiseks."

Carol Drinkwater, „Oliivipuu", tõlkinud Karin Riba, Varrak.

Ma pean kohe hoiatama, et oliive ei armasta.

Kolleegid on usaldanud nonde (valdavalt) Prantsusmaast kõnelevate raamatute tutvustamise minu kätte sel lihtsal põhjusel, et armastan seda riiki. Siin, oliivitriloogia kolmandas osas, käib autor tegelikult ringi Hispaanias, Põhja-Aafrikas ja Itaalias, noist riikidest (ja oliiviajaloost) saame rohkem teada, kui Prantsusmaast.

Ehk tegelikult Provence`ist, kus Carol Drinkwateri enda oliiviistandus. Provence oli tegelikult päris pikalt (pool)iseseisev, osalt Itaalia all ja seetõttu oma murde, kommete ja arhitektuuriga (rääkimata maastikest) Põhja-Prantsusmaast tublisti erinev. See selleks.

Drinkwateri raamat - nõustun siin ühe teise arvustajaga - on suveks kõlbav lugemine, lihtne, isuäratav (ses mõttes, et natuke ka toidust ja veinist juttu). Siiski üsna pealiskaudne reisikiri, mis meid suurt targemaks ei tee. Aga - suvel ongi ju ajaviidet vaja, kui teler vanu saateid ketrab ja muidu laiskus kontides.