Andrei Makine, „Tundmatu mehe elu" tõlkinud Triinu Tamm, Varrak.

Iga loo algus on tähtis („Kui Arno isaga koolimajja jõudis..." näitena - heliseb ja jääb meelde, näitena). Makine alustab Tšehhoviga. Mis siis, et ta Vene sõnameistri novelli/laastu pisut valesti mäletab. Oluline on ka see, et Makine raamjutu peategelne on Šutov (kurb kloun, tõlgib ta ise) ja Tšehhovi loo kirjanikupoolne žanrimääratlus on šutotška, naljake, nagu raamatu lõpus selgub.

Niisiis on meil Tšehhov oma kibepooliku armastuslooga, on endine nõukogude dissident, keskealine kirjanik Pariisis, vanamoodne, kaotanud noore prantslannast armukese, keda ta ei mõista (nagu ilmselt ka üldse tänapäevast Prantsusmaad). Mispeale ta sõidab tagasi Venemaale, et - nagu Tšehhovil - leida oma noorusaja kallim.

Kuid ka Venemaa on nüüd hoopis teine, kui nõukogude ajal ja hoopis teine ka tema uusrikkaks saanud ekskallim. Nii saabki raamatu peamiseks osaks jutt ühest hoopis teisest mehest, Volskist, kes elas üle kõik nõukogude korra piinamised ja rängad ajad, osates ometi iseendaks jääda.

Ja kuigi Šutov lendab tagasi Pariisi, on ta endalegi ootamatult selgeks saanud, et ta on ka se hoopis teise ajastu inimene. Pisut nagu Makine isegi, kes arvuti asemel vana hea kirjutusmasinat tarvitab. Meiesugustele nõukogude ajast tulnud lugejatele mõistetav. Kuigi - Tšehhov on parem.

Boriss Akunin, „F.M.", tõlkinud Veronika Einberg, Tänapäev.

Iga ilmunud Akunin on krimkafännile sündmus. F.M. on... Äärmiselt raske on raamatut Akunini teoste paremusjärjestusse paigutada. Ühest küljest oleks tegu justkui keskmise raamatuga (keskmine Akunin on mitu kraadi kangem, kui mõne teise krimikirjaniku tippteos), teisalt taas selle originaalsus kergitab teose kõrgemale.

Äkki on viga lugejas, kes harjutati ära enam kui sajand tagasi tegutsenud uurija-riiginõuniku-detektiivi Erast Fandorini lugudega ega suuda kohaneda tema lapselapse Nicholas Fandorini ja tänapäevaga?

Niisiis, Nicholas Fandorin asub otsima Fjodor Dostojevski tundmatut käsikirja, ehk legendaarse „Kuritöö ja karistuse" algmaterjali, mis saatuse tahtel on jagatud nelja ossa ja kandunud Moskvasse laiali.

Üllatavad käänded, suurepärased persoonid, sujuv tekst - tüüpiline Akunin. Kusjuures seekord poetab Akunin raamatusse ka pärli. Nimelt saab lugeda kahte krimkat ühtede kaante vahel - iga Dostojevski käsikirja leitud osa on otsast lõpuni ka ses raamatus kirjas.

Ootaks järgmisi Akunineid, sest eesti keelde tõlkimata raamatuid on tal pisut veel.

Andrus Ansipil ja Toomas Hendrik Ilvesel veab. Nad saavad Venemaa noorteühenduselt Naši kena kingituse - hulga raamatuid, mis olla ajaloovõltsingud. Vähemalt Venemaa ja našistide meelest. Ehk siis neis raamatus peitub ilmselt tõde, või vähemalt on need tõepärasemad, kuid idanaabri variatsioonid ajaloo teemadel.

Telepildist sai näha, millised raamatud Ansipile, Ilvesele ja teistele teele lähevad ning loomulikult oli nende seas ka Viktor Suvorovi teosed. Ei tea, kas pakki pistetakse ka „Akvaarium", kuid võiks. Äkki on seegi võltsing?

Tegelikult on „Akvaarium" siiski tõepärane, dokumentaalne romaan, mida on tunnistanud mitmed kirjeldatud sündmustega seotud inimesed.

Vabasse maailma põgenenud GRU (Venemaa sõjaväeluure keskasutuse) spioon räägib oma eluteest alates tankiroodu komandörist, käib läbi sõjaväestaabi luureohvitseri ajajärgu, GRU viieaastase koolituse ning lõpetab sellega, mis toimus Austria saatkonnas tööd tehes.

Nõnda avalikult ja põhjalikult pole punavene salateenistuse argipäevast varem kirjutet. Suurepärane raamat, kus sõna on seatud kaunilt, teema põnev ning kõik tundub tõepärane. Igatahes N.Liidu armees teeninud jutus vigu ei leia.

„Akvaarium" on eesti keeles varem ilmunud ehk siis nüüdne on kordustrükk.

Lauri Vahtre, „Torm", Varrak.

Maailm hävib. Ses pole midagi imelikku ega hämmastavat, kuid mingil määral aitab ühiskonda päästa Eesti diplomaat, ning see on uhke ja võimas.

Lauri Vahtre on saanud kaante vahele seikluspõneviku ülemaailmsest katastroofist, kus torm pühib minema pool inimkonda ning pöörab maailma katusele. Überriik USA naaseb kahe sajandi tagusesse aega, kus boss oli „härra Colt" ning lõuna eraldus põhjast.

Segi on pööratud kogu maailma kord ja eluviisid. Järelejäänud inimkond peab looma uue ühiskonnamudeli, kuid milline see on, jääb lugeja välja mõelda. Vahtre nõnda sügavale ei tungi, vaid loob pildi, mis võib meie planeediga üleilmse katastroofi korral juhtuda.

Peategelane on Eesti välisministeeriumi väike ametnik Adam Saks, kes kerkib paljude silmis suureks. Tema eksirännakud algavad Kuubal, kuhu ta lähetetakse laulva revolutsiooni hõngu viima. Kui torm Kuuba maatasa teeb, saab kodumaale naasmisest - lapsendatud pisitüdruk käe kõrval - pikk ja väsitav odüsseia, mis tegelikult lõpeb mitte Eestis vaid kuskil kõiksuse äärel.

Tõsi, erinevalt Odysseusest ei oota Saksa kodus Penelope. Pigem Medusa, aga see selleks.

Maailma mõistes ei kujuta „Torm" endast suurteost ja New York Timesi bestsellerite edetabelitesse sellega ei pääse, kuid kodukootud teosena on tal väärtust küll ja veel. Lahe on lugeda omadest, sest eestlase hinge ja olemust suudavad mõista vaid eestlased.

Siinkohal teisigi maarjamaiseid actionromaane, mida tasub lugeda:

Tiit Aleksejev, „Palveränd" ja „Valge kuningriik".

Lembit Uustulnd, „Ruutuemanda sündroom" ja „Kiikhobune Antverpenist".

Javier Sierra, „Salajane õhtusöömaaeg", tõlkinud Jane Kukk, Eesti Päevaleht.

Üks kirjastus avaldas mõni aasta tagasi terve sarja niinimetatud „Da Vinci koodi" kloone, kus kümned kirjanikud üle maailma üritasid läbi lüüa ajalooliste müstiliste põnevike turul. Paraku ei saatnud edu kedagi. Ja kui aus olla, siis ka Dan Brown on õnnestunud vaid kahe raamatuga - „Da Vinci koodiga" täienisti, „Inglite ja deemonitega" poolenisti.

Tegelikult tulnuks mainitud kloonisarja asemel võtta ette Hispaania ajaloolised põnevusmüstikud a la Arturo Perez-Reverte ja Sierra. Neid kahte on eesti keelde tõlgitud, kuid häid Hispaania ajaloopõnevikke kirjutavad teisedki.

Sierra esimene raamat maakeeles oli „Sinine daam". Hea, loetav, põnev, hariv. Kuuldavasti müüs kah enam-vähem üle keskmise, mis tähendab, et eestlastel huvi säärase teema vastu on.

„Salajane õhtusöömaaeg" keerleb Da Vinci maali „Püha õhtusöömaaeg" ümber ja avab saladused, mida kuulus kunstnik antud pilti peitis. Tegelikult on see äärmiselt lihtsustatud kokkuvõte raamatust. Lugu on märksa sügavam ehk siis keskendub toonasele ajajärgule, aastale 1497, kui Da Vinci Milano Santa Maria delle Grazie kloostri seinale kuulsat freskot maalis.

Juba siis tundus kirikuisadele maal kahtlane, paavst sai vihje ning lähetas asja uurima inkvisiitori, salajaste sõnumite tõlgendaja. Toimusid ka mõrvad, mille taga seisis keegi Hukukuulutaja.

Kas Da Vinci oli ketser? Kas ta maalis püha õhtusöömaaja lauda ennast ja teisi tolle aja kuulsusi? Kas freskol on sõnum? Kui, siis milline? Miks on fresko täis kõikvõimalikke kõrvalekaldeid piiblis kirjeldatust? Milline on Da Vinci teiste maalide taust? Kuidas suur meister töötas? Kümned küsimused saavad raamatus vastuse. Ent kas need vastused on tõepärased? Vaat see on juba lugeja otsustada.

Arne Dahl, „Veresüü paine", tõlkinud Tõnus Arnover, Eesti Raamat.

Rootsimaa A-rühma tegevus pahade püüdmiselt jätkub. (Esmakordselt ilmutas antud rühm end eestlastele mullu, raamatus „Misterioso".)

Seekordki pole kaak, keda taga aetakse, mingi pooleteramees, vaid tüüp on USA-s nottinud maha terve hulga ning ühtäkki põiganud Rootsi, kus ta samuti paar laipa tekitab. Ühesõnaga sarimõrvar.

A-rühm on lahe kooslus. Punt erinevaid, nii loomult, käitumiselt kui oskustelt, politseinikke, ent töötavad kui üks tervik. Üksteist täiendades. Võib öelda, et just lugeja tungimine seltskonna ellu annab raamatule lisaks nii värvi kui veetlust.

Aga jah, kaak on vaja üles leida enne, kui too Rootsit liialt alarahvastab. Ameeriklased on meest paar kümnendit taga ajanud, kogunud toimikuisse iga killu, kuid ei suuda puslet kuidagi kokku panna. Ja siis tulevad rootslased ning lahendavad mõistatuse. Ookeanitagustel jääb üle vaid käsi laiutada - saabute perifeeriast ning paari päevaga on asi selge.

Just nii tulebki neile ameeriklastele virutada. Arvavad endast liiga palju. Mõni aasta tagasi ilmus - oli vist „Toimiku" sarjas - sarnase süžeega krimka. Et paha tuli USA-st Briti saartele ning britid olid hädas. Kutsusid jänkid appi. Nõõd õpetasid britte kui isa kogenematut poega. A la: kui inimene ei hinga, siis on ta surnud, auk, mis ta sees on, tekkis kuulist jne.

Rootslased näitavad üleookeanirahvale lihtsalt ja selgelt: mõtelda on vaja, mitte hüpata. Ja nii ongi.

Laine Tangsoo "Kolmas võimalus", Eesti Raamat.

Teeneka pedagoogi, Tõrva Gümnaasiumi geograafiaõpetaja Laine Tangsoo debüütromaanis lennutatakse noor parašütist lennutatakse Teise maailmasõja päevil kusagil Venemaal sakslaste tagalasse.

Täis nooruslikku entusiasmi, valmis sooritama kangelastegu, et teenida kodumaad ja pälvida tunnustust, maandub radisti eriväljaõppe saanud Lavinia sügavasse metsa, et järgmisel päeval ühineda selles piirkonnas tegutseva suure partisanisalgaga.

Romaanis ei kirjeldata ei lahinguid ega inimeste kannatusi. Me saame osa inimese sisemaailmast, mis toimub tema hinges kui ta peab üksi vastu hakkama vaenlasele.

Kuidas ta ausalt tunnistab endale, et temast ei saa kangelast, kes suudab vastu panna füüsilisele valule.

Romaanis kirjeldatakse kuidas kõik ei kulge plaanipäraselt ja üks kõrvalekalle võib kõik sinu elus muuta nii, et sul puudub tagasitee ja sa pead minema ainult edasi, aga kuidas minna edasi kui pole ühtegi teed mida mööda minna, kui kõik teed viivad tupikusse.

Mart Juur, „101 Eesti popmuusika albumit", Varrak.

Mart Juure asjatundlikkuses võib kahelda vaid eelnevalt, kuid mitte raamatut lugedes. Eks ta viska omaselt kildu ja on martjuurelikult irooniline, kuid need vahelõigud on täpselt omal kohal.

Niisiis võtab Juur ette Eesti popmuusika ja seab ajalisse järjestusse 101 albumit, mis peaks igaühel kodus olema.
Üldiselt ei kipu Juurele vastu vaidlema. Valik on aus. Välja on jäänud paar Eesti popi (või rocki) kogumikku, mis seitsmekümnendail välja anti, aga see selleks.

Lehekülgedelt vaatab vastu nostalgia. Jah, need plaadid olid vist kõigil olemas, kes seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel muusika vastu vähegi huvi ilmutasid. Ja muide, praegused bändid - proovige oma helindite tiraaž samale tasemele ajada kui vanasti. Nii umbes 10 000 või 20 000 või rohkemgi. Ja plaate ei ostetud mitte niisama, vaid neid ka kuulati kulumiseni. Sest muss oli hea.

Uuemate bändide ja albumite kohta ei oska väga siinkohal kaasa rääkida, sest millegipärast tundub, et kõik hea jääb vanasse aega. Ent äkki nii ongi?

Kurb on aga see, et hulk omaaegseid tegijaid - Väntorel, Virmalised ja palju teisi - ei saanudki võimalust albumi välja anda. Kui saanuks, olnuks raudkindlalt raamatus. Ja kust tulnuks kärpida? Uutest, ikka uutest.

Lesley Livingston, „Imekummaline", tõlkinud Sash Uusjärv, Pegasus

„Imekummaline" on Pegasuse noortesarja uusim teos, mis pakatab haldjatest ja võluväest.

Kenake peategelane Kelley on teismeline näitlejahakatis, kes kolib New Yorki, et seal läbi lüüa. Tema töökohaks oleval Avaloni teatril on käsil Shakepeare'i „Suveöö unenäo" proovid ning Kelley õnneks juhtub peaosa mängiva näitlejannaga õnnetus ning neiul tuleb teda asendada.

Haldjad imbuvad aga kohemaid lavalaudadelt ka Kelley pärisellu. Keskpargis kohatud salapärane noormees Sonny osutub nimelt haldjate kuninga isikliku vahtkonna liikmeks. Vahid peavad valvama pargis asuvat müstilist väravat, et vimkasid täis haldjarahvas sealtkaudu inimeste maailma pahandusi tegema ei lipsaks.

Paraku pole kõik nii lihtne kui näib ning kõrvuni armunud Sonny ja Kelley haaratakse kaasa omavahel vihaselt sõdivate haldjavalitsejate, seepi mugivate vesihobude ja muude müstiliste tegelaste virvarri.

„Imekummaline" järgib noorteraamatutele omast liini - esimene armastus, suureks kasvamise võlud ja valud ning pahandused vanematega. Omapäraseks teeb loo haldjate mängutoomine.

Kuningas Arturist ja müstikast huvitatud Livingston suudab sulest välja imeda üsna korraliku haldjaloo, kus segunevad edukalt tänapäev ning müüdid, ilma et üks teisele kanna peale astuks.  Tulemuseks on üks üpris mõnus ja kaasahaarav noortekas, mida on lihtne lugeda, kuid milles on sellest hoolimata parajalt sisu, et mitte pealiskaudsena tunduda.
Livingston ei saa muidugi lähedale „Videviku" saagale, millega hetkel iga noorteraamatut võrdlema kiputakse, kuid ega ta seda püüagi.

„Imekummaline" keskendub eelkõige lugeja köitmisele tempoka tegevustiku ja fantastiliste olenditega, mingit meeletult sügavuti minevat armulugu ja lehekülgedepikkuseid dialooge sealt ei leia.

Et tegu on autori esimese raamatuga, võib öelda, et Livingston sai hakkama päris kobeda debüütromaaniga.
Mis aga mind tohutult häiris on tõik, et taas pole kuskil märkusepoegagi, et tegu on triloogiaga. Esimese raksuga valdas mind seetõttu raamatu lõppu jõudes kerge pettumus - kuidagi kahtlaselt poolik tundus see lõpplahendus. Natuke guugeldamist ja selgus siiski kogu tõde - tulekul veel kaks osa. Selline asi võiks siiski raamatus mainitud olla.
Plusspunkti saab kirjastus aga selle eest, et kasutas algupärast kaanekujundust.

Ameeriklased on saanud hakkama väga kauni kaanega ning noortekirjanduse puhul ei saa köitvat kujundust kuidagi alahinnata, see ju panebki poes raamatu järgi haarama.

Mõne väikese viperuse tõttu annaks „Imekummalisele" kokkuvõttes 3,5 punkti viiest.

Simon Sebag Montefiore "Sašenka" tõlkinud Riina Jesmin, Varrak.

Montefiore on tunnustatud briti ajaloolane ja kirjanik, kelle vaieldamatuks lemmikuks on Venemaa ajalugu. Stalin ja stalinistlik Venemaa on teemad millest on saanud tema lemmikud. Kõigepealt kirjutas ta ajalooraamatud Stalini õukonnast „Stalin: punase tsaari õukond" ja järgmisena raamatu "Noor Stalin".

Raamatus „Sašenka" on ta sama ajastu käsile võtnud romaani vormis.

Tegevus toimub Venemaal ja hõlmab küllaltki pika ajavahemikku.

Romaan algab 1916 aastal kui noor parunitütar Sašenka Zeitlina arreteeritakse tsaari salapolitsei poolt süüdistatuna riigivastases tegevuses. Igavlev noor Smolnõi koolitüdruk on oma onu poolt värvatud bolševike parteisse. Oma tegevusse suhtub ta tõelise kire ja andumusega. Sašenka suhtub põlgusega ka oma perekonda.

Raamatu teine osa toimub 1939 aastal, kus Sašenkat ja tema peret tabab paljude kaasmaalaste saatus. Kolmas osa satub aastasse 1994, kus saab tutvuda Sašenka ja tema pere saatusega läbi NKVD arhiivimaterjalide.

Raamat on huvitav ja kaasakiskuv samas kerge. Eriti haarav on lugeda 1939 aasta lugu kus inimesed, vaatamata neid tabanud õudustele on siiski kindlad ja vankumatud oma parteile ja Stalinile „...parem lastagu maha sada, tuhat süütut, kui et üksainus nuhk pääseks"

Lugejat ei koormata ajalooliste detailidega, küll aga jooksevad raamatust läbi paljud ajaloolised isikud. Natuke segab lugemist see kuidas autor on kohati ära unustanud, mida mõni lehekülg tagasi kirjutas ja oma mõtekäigule hoopis teise suuna annab.

Ave Ungro. „Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal", Petrone Print.

Kui kellelegi veel tundub, et elus on vaid mustad ja valged toonid, tasub tal kätte võtta just see raamat. Kui keegi otsib paaniliselt oma kohta siin maailmas ja püüab maksimumi võtta igast elusekundist, tasub talle kätte anda just see raamat.
Sest kõrvuti Kolumbia kui maa kirjeldamisega on see raamat eelkõige ühe noore inimese enese otsimise lugu. Ja nagu noored inimesed ikka, tegi tema seda suure leegiga lõõmates - et mitte maha magada võimalusi, mis ei pruugi enam kunagi tagasi tulla...

Maast kui sellisest on raamatus muidugi vähem juttu, kuid kes vähegi viitsib ka sissejuhatuse läbi lugeda, ei hakka seda ootamagi. Küll aga annab teos ülevaate raamatu autorit kirjutama inspireerinud inimestest, kogu kamp on nii üksikuna kui üheskoos kokkuvõtteks üsna kirju ja värvikas.

Pooltoone ja värve leiab raamatu igalt leheküljelt, eriti kontrastsed on teose algus ja lõpp. Raamat algab lahkumineku ja põgenemisega - no mis võiks olla parem haavade parandamisel kui reisimine. Lõpeb aga haiglas ärkamisega ning taas igapäevaeluga kohanemisega. Ja leppimisega mõttega, et lisaks tänasele on olemas ka homme.

Vahelepõikena olgu mainitud, et tundlikumatel inimestel õnnestub end suurepäraselt raamatu autoriga samastada - teose igast reast on tunda, et autor on kirjutamist võtnud sama kirglikult kui enda elugi Kolumbias. Kuigi, nagu ta märgib teose tagakaanel, on tema armastus Kolumbia vastu segu armastusest ja vihkamisest. Kirglikel inimestel vist ongi nii, et näilise õnne ja muretuse taga on peidus kurbus ja meeleheidegi.

Ning - päris kindlasti lisab sellele raamatule vürtsi iga peatüki alguses soovitatud muusikat. Kui mõni laul on juba tuttav, siis teine laul annab peatüki lugemiseks sobiva meeleolu ja kolmas võib sattuda lugeja lemmiklaulude hulka.

Jon Ronson, „Mehed, kes jõllitavad kitsesid", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Räägitakse, et olla samanimeline film. Ei tea, pole näinud. Sel lihtsal põhjusel, et pole olemas filme, mis oleks paremad raamatust. Kui, siis Alfred Hitchcocki looming ehk. Aga see pole antud juhul teema.

Niisiis, miks peaks mehed kitsesid jõllitama? Sest nad on USA sõdurid ning harjutavad pilgu abil tapma. Kord olevat see isegi õnnestunud. Ka olevat üks hamster koolnud. Pärast seda, kui inimsilma jõul muutus meeldivalt lahe jooksuratas talle vastikuks.

Oh ei, see pole miski häma ega komöödia, vaid täiesti tõsine jutt. Briti ajakirjanik raius raamtusse uurimustöö Vietnami sõja järgsest perioodist kuni tänapäevani teemal, kuidas USA armee ja jõustruktuurid üritasid New Age temaatikat ellu viia ning töötada välja mitteletaalse sõja kontseptsioon. Ühesõnaga selgeltnägemine, läbi seinte minemine, tunnetuslikud lahingud ja muud säärased mitte just tavainimesele mõistuspärased värgid. Loodi Maa Esimese Pataljoni kontseptsioon.

Loomulikult asi ei toiminud. Pilguga tapma ei õpitud ja läbi seina inimene ei pääse, kui kangi ja kirkat pole. Küll aga üht-teist sest programmist leidus rakendamist - Lahesõja aegsed ja järgsed kõrvulukustavat muusikat, pornograafiat ja muud ebainimlikku sisaldavad piinamisvõtted olla just tollest perioodist pärit ning New Age modifikatsioonid.

Nojah, komöödiaraamatuga pole tegu, kuid lugedes ei teagi, kas nutta või naerda.

Ning lõpetuseks. Kõige tähelepanuväärsem lõik ses raamatust kõlab: „Sõdurid, kes tulistasid vastase pihta, said 98 protsenti oma teost sügava hingelise trauma. Ülejäänud kaks protsenti vastasid diagnoosile „agressiivne psühhopaat" ehk siis neis ei tekkinud inimese tapmine mingis olukorras tõrget, olgu siis kodu või välismaal."

Siit ka vastus, kas tasub Eesti sõdureid sõjakoldeisse saata või mitte. Neid kahte protsenti kindlasti, nii jääb oma rahvas ellu.

Kui inglise kirjaniku Terry Pratcheti „Rahateo" läbi lugesin, tekkis küsimus: miks ta selliseid raamatuid kirjutab? Mida see talle endale pakub? Eesti keelde on tõlgitud juba 32 (!) Kettamaailma sarja teost. Tegelased on suuresti samad, süžeerütm kah, isegi lehekülgede arv on peaaegu kõigutamatu - 350. Iseenesest mõistetavalt muutub ka huumor etteennustatavaks.

Lihtsalt harjumus? Kui täiesti uue raamatu kirjutamisega kaasneb korralik sünnipingutus, siis juba loodud karakterite, maailma ja tolle loogika kasutamine on oluliselt lihtsam. See oleks justkui nukumaailm, kus Alzheimeri tõbe põdev vanameister käib mängimas ja meelt lahutamas.

Ei taha rüütliks löödud kirjanikuhärrale liiga kah teha. Kettamaailma areneb. Tasapisi. Tüki haaval. Seekordne (pila)teema on pangandus (ehk usalduse ja enesekindla naeratuse müümine), juhtimissuhted ja süütegude lunastamine. Pearollis isegi värske tegelaskuju Niiske von Lipwig - mees, kes igast olukorrast keerutab end välja ladusa jutuga.

Sedapuhku peab olema jutt eriti hea. Nimelt pärast seda, kui ta on laitmatult tööle pannud Ankh-Morporki postiteenistuse, tahab kohalik türann Vetinari ta oskusi kasutada panganduses. Vaenlastest puudust tundma ei pea. Alustuseks seatakse Lipwig dilemma ette: kas teenida truult panga suuraktsionäriks oleva kutsa - jah, koera - huve või lasta ennast palgamõrtsukate gildil ära koristada. Omamoodi hamletlik, eksole.

Eks iga raamat kõnetab eri lugejaid. Kui Pratcheti ajakirjandust käsitlev „Tõde" ajas mind ikka iga paari lehe tagant naerma, siis „Rahategu" mitte. Tõsi, päris kuivale ei jäänud.

Seega soovitaksin seda raamatut eelkõige pangandusega seotud inimestele. „Rahateost" ei saa üle ega ümber ka kõik kroonilised Pratcheti lugejad. Mis teha - kah harjumus.

Guillermo del Toro, Chuck Hogan, „Tõbi", tõlkinud Lauri Saaber, Tänapäev.

Vampiirijuttude austajad on raamatust kahtlemata sillas. Kusjuures tänapäevaste vampiirijuttude austajad, sest tegevus toimub nüüd ja praegu.

Need, keda vampiiride tegevus väga ei paelu... väga raske on nõu anda, aga kui raamat kätte juhtub, võiks sirvida. Selge, et ulmefänn peab olema, ja Stephen Kingi stooride austaja, sest midagi stephenkingilikku ses teoses on.

Triloogia esimene raamat läheb elegantselt käima - JFK lennuväljal maandunud õhulaeval koolevad ootamatult kõik inimesed. Õigupoolest väga ei koole. Neli on elus ja ega teisedki, nagu selgub, väga surnud pole.

Nakkuskeskuse rahvas ei jaga asja, küll aga holokausti üle elanud vana professor. Algab koostöö probleemi lahendamiseks, liitub ka ärgas rotipüüdja ning veel mõned. Ühesõnaga, inimkond tuleb päästa.

Vampiirifännid kahtlemata neelavad raamatut, ja kui tavaline ulmefänn poole peale jõuab - see pole raske, sest asi on hästi kirjutet ja piisavalt põnev - läheb sama hooga ka lõpuni.

Mihkel Ulman, Kati Murutar, „Ohtlik lend. Reality Show", Elmatar.

Murutari proua on võtnud teleseriaali Ohtlik lend järjekordse osa ning sellest tänu teravale ja mahlakale sulele teinud taas Eesti tegelikkust peegeldava taskuraamatu.

Ei tasu oodata neist Ulmani ja Murutari raamatuist ülimat krimkat. Seski teoses on mõrv küll tsentriks, mille ümber kogu värk keerleb, kuid mõrvari tabamisest olulisem on arvamusavaldus banaanivabariigis ning ürgmehe ja ürgnaise sisemuses toimuva kohta.

Murutar keerab nii siin kui seal himuga vinti üle. Seekord saab meedia - kollane meedia - eest ja tagant. Reaalsõu Naistevahetus hing ja hingetus on nii põhjalikult läbi hekseldatud, et tükid hõljuvad vaikses tuules. Õhtulehtki saab oma koosa kätta, kuigi pole asjaga väga seotud.

Peategelane on raamatus siiski lihtne eesti inimene. Maamats ja linnavurle. Kaks teineteisest igas punktis erinevat tüüpi. Ei saa isegi öelda, et peegelpilt, sest pildid on täiesti erinevad. Pole ilmselt kahtlustki, kumb on sümpaatne, kumb viimne tropp. Kusjuures sool pole sümpaatsuse ja tropluse määramisel antud stoori juures rolli - Murutar suudab ka naistesse kriitiliselt suhtuda.

Arthur Conan Doyle, „Shelock Holmesi lühijutud", Varrak.

Ega sest raamatust polegi palju rääkida. Krimikirjanduse vana testament võiks olla telliskivi-teose pealkiri.

Või äkki krimka-aabits? Sest just Sharlock Holmesi lühilood on just need, mis viivad, või vähemalt peaksid viima, noore inimese krimikirjanduse juurde.

Pole ju mõeldav, et esimesena haaratakse pihku Caroline Graham, Boriss Akunin, mõni põhjamaade kaamoskrimka või, hoidku jumal selle eest, kõrgklassi P.D. James.

Antud teosesse on koondatud kõik Holmesi lühilood. Seega, kui laps on kirjatähed selgeks saanud, tuleb kokku klopsida lugemisplatvorm - õrnema kehaehitusega inime seda telliskivi kaua käes ei hoia - ja raamat aabitsana ette sööta. Nojah, samas võib lugeda ka kõhuli.

Teisalt on kõik Holmesi lood väärt järellugemist ning krimkafänn haarab need pihku usutavasti kord kümnendi järel. Vähemalt.

Laurence Rees, „Teine maailmasõda suletud uste taga", tõlkinud Matti Piirimaa, Tänapäev.

Järjekordne raamat teisest maailmasõjast, kuid mitte niivõrd sõjast, kuivõrd sellest, mis toimus suletud uste taga. Ehk kuidas Punavenemaa ja Saksamaa sõja eel ning liitlased - Punavene, USA ja Inglismaa - sõja ajal telgitagustes asju ajasid.

Kui panna kõigist teist ilmasõda kirjeldavatest raamatutest kokku üks põhjalik, mitmest köitest koosnev monumentaalteos, siis antud kirjutisest oleks sinna võtta nii mõndagi. Ei saa just öelda, et raamatus on hulganisti uut ja üllatavat, kuid pisut leidub. Küll aga on see, millest teave olemas, üsna kenasti ning uute lisanditega edasi antud. Järeldusi autor väga ei tee, jätab selle töö lugejale.

Reesi teos, muide, on suisa päevakohane, sest toonane poliitika on lahti kirjutet suuresti Poola näitel. Et kuidas tõsiseltvõetav ja keskmiselt suur riik mängukanniks muutus. Kui aga suured juba Poolaga tegid, mida hing ihkas, siis millele peavad lootma väiksemad.

Jah, ka Katõni veresaunast on palju juttu. Kuidas ja miks venelased Poola tuhanded ohvitserid kuklalasuga hukkasid, mil moel sakslased kuriteopaiga avastasid ning ekspertiisi korraldasid ja venelased tõe ümber lükkasid. Kõige huvitavam kogu selle Katõni juures oli aga liitlaste reaktsioon - ameeriklased ja britid mõistsid tõde, kuid keeldusid ning keelasid seda avaldamast. Venemaa on hea, sakslane paha.

Oma rahvale ja maailmale maaliti pilt N.Liidust kui normaalsest ja progressiivsest tööstusriigist. Ning Uncle Joe - Stalin - on muhe mees.

Ühesõnaga, suured ajasid omi asju ja neil oli täiesti savi, mis väiksematest saab. Ääretult mõtlemapanevad on lõigud, kuidas britid ja venelased jagasid sõjajärgset maailma - kes mille ja mitu protsenti ühest või teisest endale saab. Britid väitsid küll, et sellega päästeti suurem osa Euroopast Venemaa käest, aga mis eestlastel, lätlastel, bulgaarlastel, poolakail ja teistel Venemaa mõjusfääri sattunuil sest, et ülejäänud maailm sai vabalt hingata.

Igatahes on selgemast selgem, et kui suurtel oma huvid mängus, siis väikestele ei mõelda - seda kurba ja kiretut tõdemust on kogu raamat täis. Nii oli varem ja nii on ilmselt praegugi.

Ruth Silvestre, „Päevalillede maja", tõlkinud Faina Laksberg, Varrak.

Olen Prantsusmaa fanaatiline austaja ja seal pikki kuid veetnud. Kuid lugedes järjekordset raamatut sellest, kuidas anglosaksid tulevad, endale suvekodu leiavad ja seda remontima-renoveerima asuvad, olin pettunud.

Häda on alguseseks kasvõi selles, et originaal on ilmunud juba 1990. aastal. Enne, kui Euroopa Liit ja euro ka Prantsusmaal elu tundmatuseni muutsid. Majanduslangusest kõnelemata. Lisaks ei ole tõlge (olen tavaliselt hoidunud seda kritiseerimast) just parimate seast. Võimalik muidugi, et originaalis pole tekst palju parem.

Ehk siis: teema jääb meile võõraks praktilises mõttes, sest vaevalt on suuremal arvul eestlasist raha ja aega, et endale just Prantsusmaal suvekodu hankida. Siin pole ka sellist huumorit kohalike eluolu kirjeldamisel, nagu mõnes teises samuti eesti keelde tõlgitud suve- või päriskodu loos. A la Peter Mayle või ka, kuigi pisut teise kandi pealt, Stephen Clarke.

Mõni hästi ja südamlikult joonistet portree jääb sellest raamatust näppu, aga muu jutt libiseb nagu liiv sõrme vahelt.

Irvine Welsh, „Trainspotting", tõlkinud Olavi Teppan, Koolibri.

Eesti publikule eelkõige filmina tuntud Irvine Welshi kultusraamat „Trainspotting" on viimaks ometi maakeelde tõlgitud.

Kuigi „Trainspotting" esineb romaani sildi all, võib seda vaadata ka kui kogumit lühijuttudest, mis üksteisega üsna lõdvalt seotud on. Welsh kirjeldab ühe Edinburghi narkootikumidest ja muudest pahedest läbi imbunud sõpruskonna allakäiku läbi erinevate isikute silmade. Üldmulje on narkootiliselt kaootiline, kuid sobib sellise kirjatüki puhul nagu rusikas silmaauku.

Raamatu tegelased on erineval viisil-põhjustel jõudnud heroiini või padujoomise küüsi. Nagu üks „Trainspottingu" kangelasi Rentongi tõdeb - ühest küljest on narkootikumid viis põgeneda argielu igava halluse eest, teisalt on kord süstla otsa sattunul kuradi raske sellest nõiaringist välja pääseda. Narkole ei saa sama lihtsalt selga pöörata nagu elule.
Üks enamtsiteeritud lõike sellest raamatust on pärit Rentoni suust ja kirjeldab selles valitsevat üldist meeleolu ilmselt kõige paremini.

„Vali meid. Vali elu. Vali pangalaen; vali pesumasinad; vali autod; vali diivanil istumine ja nüri, vaimuvaese telemängu vaatamine, ajades näost sisse mingit kuradi rämpstoitu. Vali aeglane mädanemine, enda täiskusemine ja -sittumine omas kodus täielikuks häbiks oma isekatele perssekeeratud jõnglastele, kelle sa oled sigitanud. Vali elu," filosofeerib Rents oma narkosõltuvuse üle. Ja ütleb samas välja tõe, miks ta pidevalt nõela otsa tagasi satub: „Noh, minu valik on mitte valida elu. Kavatsen lihtsalt otse mööda teed edasi lõppu välja minna."

„Trainspottingu" menu tuleneb ilmselt sellest, et kuigi tegu on kohati lausa robustse ja rõveda teosega, kirjeldab see vaieldamatult ühte osa meie ühiskonnast, tehes seda halastamatu otsekohesusega.

„Trainspotting" on lihtsalt niivõrd ehe, üheaegselt šokeeriv ja mõistmapanev, et raske on mitte lasta ennast kaasa haarata. Welsh ei ürita selgitada narkootikumide saatuslikku mõju läbi võltsvagatsemise, vaid viskab lugejale näkku sellise hulga karmi tõelisust ja tagajärgi, et tema sõnumist on raske mööda vaadata. „Trainspotting" on just seetõttu paljude arust ideaalne ennetusraamat, mida näiteks teismelistele soovitada.

Lisaks eksistentsiaalsele kriisile ja narkootikumide tarbimisele käsitleb Welsh läbi huumoriprisma veel mitmeid valupunkte, mis siiani Šotimaad painavad.

Soovitan „Trainspottingut" lugeda ka neil, kes end inglisekeelsest variandist läbi järada suutsid ja seda just mõnusa tõlketöö pärast. Welshi šoti slängisõnu polnud kindlasti lihtne eesti keelde mugandada, kuid Teppan on sellega silmapaistvalt hästi hakkama saanud.

Jari Tervo, „Troika", tõlkinud Arvi Sepp, Olion.

Soome originaalis on kaanel marssal Mannerheimi pilt (kuigi kriitikud riidlevad, et raamatus olevat teda näidatud jõuetuna ja impeeriumiihalejast gurmaanina, mistõttu arusaamatu, kuidas ta ikka Soome valged võidule viis).

Dramaatiline romaan räägib punaste kokkuvarisemisest Tamperes ja peategelaste imepäraest pagemisest Peterburi.

Noored idealistlikud punasõurid plaanivad seejärel kättemaksu ja Mannerheimi tapmist, mis loomulikult läbi kukub. Nende „troikat" õpetab Venemaal muuseas välja ajaloost tuntud Lenini brutaalne ihukaitsja Eino Rahja.

Kogu romaanis on väljamõeldu osavalt põimitud tegelikult olnud sündmustega. Vaadatuna lihtsa ideesõduri tasandilt. Väikesed inimesed suures ajaloodraamas.

Tervo on kirjutanud tublit teksti ja - eriti meiegi ajalugu silmas pidades - on see huvitav ja vajalik lugemine.

Henning Mankell, „Viies naine", tõlkinud Maarja Aaloe-Laur, Balti Raamat.

Läks tosin aastat enne kui eesti keeli neljas Mankelli raamat pärast kolmandat ilmus. Ega väga mõista küll, millest säärane paus. Euroopas on Mankell - Rootsi krimikirjanik muide - ääretult populaarne. Siinkohal kümme Euroopas mullu enimmüünud kirjanikku:

1. Stieg Larsson, 2. Stephenie Meyer, 3. Dan Brown, 4. Paolo Giordano, 5. Carlos Ruiz Zafón, 6. Camilla Läckberg, 7. Herman Koch, 8. Tatiana de Rosnay, 9. Henning Mankell, 10. John Grisham.

Eesti justkui polekski antud nimekirja põhjal Euroopas.

Mankelli loodud persoon, kui keegi veel mäletab, on komissar Kurt Wallander. Ääretult hingeline tüüp, kuid järeleandmatu ja helge mõistusega ja inimlik ja vääramatu õiguse ja õigluse eest võitleja.

Mankelli kirjutamisoskus on kindlasti kolm kraadi üle keskmise. Tema raamatute süžeed samuti. Lugu libiseb sujuvalt algusest lõpuni, kaotamata hetkekski pinget. Lisaks on Mankelli raamatutes sotsiaalne tagapõhi ning ta avab ühiskonna olemust. No mida veel on ühe krimiromaanilt vaja?

Kui tosin aastat, siis tosin aastat. Asi oli ootamist väärt - „Viies naine" on rariteetne Mankell. Selle lugemiseks pole vaja eelteadmisi eelnevatest romaanidest, kuigi võiks.

Ühel päeval tapavad fundamentalistid Alžeerias neli nunna ja nende juures peatunud rootslanna. Sündmus, millel ei tohiks olla Rootsile erilist mõju, vallandab Ystadi ümbruses ühe mõrva teise järel. Loomulikult hakkab kuritegu uurima Wallander oma kaaskonnaga. Järk-järgult avaneb katteloor tegelikkuselt ja selgub, et sotsialistlik Rootsi polegi nii kena ja turvaline, nagu pealtnäha paistab.

Mankelli teosed esindavad põhjamaise kaamoskrimka pisut helgemat poolt - kõik pole sugugi nii must, on ka helgemaid laike.

Antud raamatu tagakaanel on kiidusõnad, mis poole suusoojaks öeldud:

The Guardian: „Henning Mankelli romaanid on Rootsi parim ekspordiartikkel peale kokkupandavat mööblit."

Desmond Tutu, peapiiskop ja Nobeli preemia laureaat: „Me kõik armastame Wallanderit."

Sellega sai tänavune eesti keeles ilmunud krimkade TOP järgmine:

1. Josh Bazell, „Võida vikatimeest"

2. Stieg Larsson, „Purustatud õhuloss"

3. Henning Mankell, "Viies naine"

4. Ian Rankin, „Must ja sinine"

5. Fred Vargas, „Veel natuke edasi, paremat kätt"

6. John le Carre, „Kõige tagaotsitum mees"