Edith Piaf, „Õnnepeole", tõlkinud Sirje Keevallik ja Lauri Leesi, Tänapäev.

Üldine rusikareegel elulooraamatute puhul on: vältige neid, mis peategelase enda kirjutatud (ja kui võimalik, siis ka neid, mida kirjutanud peategelase lapsed-õed-vennad).

Pariisi väike varblane, kuid seda suurem lauljatar Piaf on siin suutnud küll kirjutada tunderikka loo oma elust, kuid pigem varjanud-mahendanud selle tõelist dramaatikat. Ning päris loomulikult paljust vaikinud. Näiteks jääb raamatust küll selgusetuks, miks ikkagi mõjus tema varasele karjäärile nii laastavalt Piafi tänavalauljatarina leidnud ja ta enda kabarees (väiksema suurusjärgu, aga ikkagi) täheks teinud Louis Leplee mõrv. Asi on selles, et tapjad saadi kätte ja selgus, et nad olid varem üsna tihedalt Piafiga seotud.

Ajal, kui Piaf tänaval lauljana raha teenis, oli ta ju allilma-sutenööri käealune ja armuke. Prostituudiametist olla teda siiski päästnud raha, mida ta oma napist tänavalauluteenistusest mehele maksis.

Vastuoludele ja vaikimistele selles õblukeses elulooraamatus on teisedki arvustajad tähelepanu juhtinud. Kuigi ma ei heidaks ette, et suurepärane ja, mis olulisemgi, ülimalt isikupärane lauljatar, on jäänud oma armukestest kõneldes diskreetseks ja mõne puhul pole üldse maininud, et temaga lähisuhtes oli.

Niisiis: teatud ettevaatusega huvitav lugemine oma hingestatuse poolest, kuid Piafist tõepärasema pildi saamiseks peaks küll mõnda erapooletumat biograafiat lugema (inglise keeles on neid mitu).

Iseenesest huvitav küsimus on aga, kui paljud nooremad inimesed temast ja tema lauludest üldse midagi teavad ja raamatut lugemisväärseks peavad.

Mihhail Šiškin, „Veenuse juus", tõlkinud Jüri Ojamaa, Varrak.

Ühes Eesti Ekspressile antud intervjuus on meilgi menukate Fandorini-lugude autor Boriss Akunin (kodanikunimega Grigori Tšhartišvili) öelnud, et Mihhail Šiškin on kirjanik, kellele kirjandus on kogu tema elu.

„Veenuse juus" on suuresti inspireeritud tema tööst Šveitsis, Venemaalt pagenud inimeste tõlgina, kui arutatakse nendele pagulasestaatuse andmist (või siis mitteandmist).

Tõsi, intervjuud pagulastega pole paksu raamatu peamine osa - siin põigeldakse mälestusse, käiakse isegi muistses Pärsias riivamisi ära. Ja tänapäeva Roomas ja Itaalias, armastust otsimas. Ma ei taha ära öelda, kas leitakse või mitte. Et potentsiaalset lugejat mitte avastusrõõmuta jätta. Hoiatan vaid, et naistekas see raamat ei ole. Nõuab tähelepanelikku lugemist.

Kuid nagu Akuningi, kes „Veenuse juust" hea kirjandusena iseloomustades kohe Pelevini ja Sorokini juurde läheb, nii ei ole minagi päris veendunud, et Šiškin just uus Bunin on (nagu teda raamatureklaamis ülistatakse). Pigem tänapäevakirjanduse toekas neljamees. Kui vaid ajaviidet otsite,siis jätke ostmata.

P. D. James, „Tuletorn", tõlkinud Lauri Saaber, Eesti Raamat.

Üle viie aasta on P.D. Jamesi krimiromaan eestikeelseks saanud. Parem hilja, kui iialgi, võib vaid öelda. Hakkaski juba meelest kaduma, kes Jamesi raamatuis mõrvu lahendab. Ei-ei, nii hull see lugu kah pole, luuletajast ringkonnaülem Adam Dalgliesh on sedavõrd šeff kuju, et ei unune.

Jamesi on tegelikult küllaltki raske lugeda. Tema lause on nii täpseks lihvitud, et paneb esmalt mõtte virvendama nagu päikesekiir valge seina. Ent pikapeale harjub.

Ah-jaa, James on muide 89 aastane, antud romaani kirjutas ta viis aastat nooremana, kuid viimase teose avaldas alles mullu. Uskumatu vaimuvärskus ja elujõud!

Kui lahterdada briti krimikirjandust kirvemeetodil, siis Agatha Christie oleks lihtne, pööblilegi mõistetav, aga sobiks kõigile - nagu näiteks jalgpall. Caroline Graham, Ann Granger ja teised sama stiili kirjanikud on nõks intellektuaalsemad - korvpall näiteks. P.D. James aga on kõrgaadel - golf, kriket või polo.

„Tuletorn" on tüüpiline suletud ruumi krimka. Tegevus toimub saarel, kus käivad puhkamas VIPid ja mille olemasolust teavad vähesed. Tüüpiliselt on pea igal saarlasel põhjus maha nottida saarel viibiv suur kirjanik. Notitaksegi.

- - -

Laipa kattev lina näis olevat paika vajunud, lastes pigem aimata kui varjates teravat nina ning liikumatute käsivarte luid. Ja nüüd, mõtles Dalgliesh, võtab tuba surnu enda võimusesse. Nagu alati, tundus talle, et õhk on täis surma lõplikkust ja salapära; mustriline tapeet, hoolikalt paigutatud toolid, Regency kirjutuslaud - oma normaalsuse ja püsivusega pilkasid need kõik inimelu mööduvust.

- - -

Mõistagi järgneb veel üks surm ja kulub päevi ja tunde kesk kahtlusaluseid, jutuajamisi ja kogutud mõttekilde enne kui Dalgliesh ja tema abilised saladuse lahendavad.

* * * 

Siinkohal meenus, et aastaid tagasi sai tõlgitud Jamesi kogemustepõhised soovitused algajale krimikirjanikule ning poleks patt need taaskord avaldada.

1. Leia kuritöö ja kahtlusalused

Esmalt peab olema hea idee - mõistatus, müsteerium - mis on romaani selgroog.

Enamasti on tegu mõrva ja kahtlusalustega, kes asuvad justkui kinnises ringis ning kellel kõigil on kuriteo sooritamiseks võimalus ja motiiv. Seejärel tuleb detektiiv, kas amatöör või elukutseline, justkui kättemaksuingel kuritegu lahendama.
Tähtis on romaani ülesehitus. Ma tean alati lõpplahendust, enne kui kirjutama hakkan. Pinge peab püsima algusest lõpuni ning igavust tekitavaid hetki ei tohi kordagi sisse tulla.

2. Õpi tundma elu

Kui idee ehk siis mõrv, kahtlusalused ja lahendaja on olemas, tuleb järgmise sammuna need elama panna. Kõige raskem ongi pusle-tükkidest kokku panna reaalne juhtum, kus poleks midagi muinasjutulist. Kuidas seda teha? Sa pead kogema elu, liikuma, kõik meeled avatud, ja vastu võtma nii hea kui ka halva. Sa pead suhtlema inimestega ja arvestama, et ükski kogemus ei jookse kirjanikul mööda külgi maha. Siis oskad sa romaani elama panna.

3. Loo elust võetud tegelased

Kõik tegelaskujud on tähtsad. Kõik. Aga nad peavad olema tavalised, normaalsed inimesed, kes mõjutavad lugeja tundeid, on justkui elust võetud.

4. Uuri, uuri, uuri

Selleks, et raamat peegeldaks tegelikku elu, peab kirjanik uurima ja uurima. Uurima kõike, võtku see aega või nädalaid. Et tegelane vastaks tegelikkusele, peaks ta olema elust võetud, vähemalt olema oma oskuste-teadmiste-iseloomuga elust võetud inimese sarnane. Ma uurin piinliku täpsusega paiku, kus tegevus toimub, küsin abi ekspertidelt, politseinikelt, teadlastelt.

5. Järgi ausa mängu reegleid

Tee nõnda, et kogu info, mis on kättesaadav detektiivile, on kättesaadav kõigile. Tähelepanelik lugeja peab killukeste kaupa olema võimeline ise lahenduseni jõudma. Tõsi, need killud võivad olla petlikult kavalad, kuid peavad olema piisavalt ausad.

6. Loe

Võib tunduda klišeena, kuid selleks, et kirjutada, peab palju lugema. Häid raamatuid, ja palju. Olen palju saanud Jane Austinilt, Wilkie Collinsilt, Dorothy L. Sayersilt, Graham Greene'ilt, Ewelyn Waugh'lt ja teistelt. Heast proosast on palju õppida, sest sõnad on sinu kivid ning sa pead õppima kauneid maju ehitama. Lugedes raamatuid, õppides elult ja kirjutades sadu lehekülgi, töötad välja lõpuks oma stiili.

7. Kirjuta

Rääkida on lihtsam kui teha. Kirjutamine pole tükitöö. Minagi pean teinekord üsna kaua ootama inspiratsiooni ja ka poole kirjutamise pealt kaob aeg-ajalt hoog. Kuid seda ei tohi põdeda. Oota õiget aega rahulikult ja kasuta pause - töötle üksikuid lõike, lihvi teemat ja tee muud nipet-näpet.

8. Järgi päevaplaani

Ärkan vara, joon tassi teed ja töötan raamatu kallal kaks tundi. Mul on mugav tugitool ja laud, kuhu mahuvad vajalikud raamatud ja muud materjalid. Ning ma vajan üksindust. Igaühel omad kombed, kuid peamine on olla järjepidev.

Clint Richmond, Kenneth Sewell, „Punase viisnurga kurjus", tõlkinud Rando Härginen, Olion.

Raamatu pikem pealkiri kõlab: „Lugu Nõukogude allveelaeva tuumarünnaku katsest USA vastu."

Jah, just nõnda autorid kinnitavad. Nõukogude tuumarelvastusega allveelaev K-129 uppus 1968. a alguses Havai lähistel. See on fakt.

Laev asunud sadu miile USA rannikule lähemal, kui see oleks pidanud asuma. See ja paljud ümberlüllamatud tõendid, nagu autorid väidavad, ei jätvat kahtlust, et allveelaev K-129 hukkus, püüdes välja lasta tuumaraketti ilmselt Pearl Harbori mereväebaasi pihta.

No milleks, pagan, oli venelastel vaja tuumasõda alustada. Aga vaat venelased poleks alustanud, vaid hiinlased, sest allveelaev olla maskeeritud Hiina sõidukiks. Nõnda oleks kaks suurriiki omavahel tapelnud ja punavene maitsnud vilju.
Ses teoorias pole midagi üllatavat, sest ka teise maailmasõja eel lootis N.Liit, et Saksamaa kurnab end Euroopat vallutades välja ja siis tuleb Nõukogude võim ning saab maailma valitsejaks.

Aga noh, nagu sääraste raamatute puhul ikka, saab fakte vaadata nii ja naa. Kas venelased tõesti kavandasid tuumarünnakut? Tont seda teab. Ent see polegi ehk antud raamatu puhul esmatähtis. Nimelt on suurepäraselt kirjeldatud N.Liidu ja USA sõjalist seisu, eelkõige allveelaevanduse näitel, külma sõja ajal.

Raamatust jääb mulje, nagu olnuks USA sõjaline võimsus, relvastus ja süsteemid peajagu Venemaa omadest paremad. Ilmselt olidki, sest need, kes vene armees aega teeninud, teavad hästi milline „kord" seal valitses ja kuivõrd kiviaegne kogu tehnika oli. Ja ilmselt on endiselt.

Eelnevast lähtudes poleks N.Liidu trikk ässitada USA Hiina kallale, läbi läinud, sest ameeriklased teadsid tänu jälgimissüsteemile, mille olemasolust venelastel aimugi polnud, täpselt, kelle allveelaev ja milline nende vetes ringi hiilib.

Natasha Cooper, „Luuderohi", tõlkinud Tiina Aug, Varrak.

Kahtlemata on tegu eelkõige naistele mõeldud krimkaga, kuid ega meestelgi selle lugemine mööda külgi alla jookse. Saab heita pilgu õrnema soo (kui nii sobib öelda) hingeellu ja telgitagustesse, kus enese maksma panemisel pole teinekord piire.

Meeste keskkonnas on asi märksa lihtsam - ei susserdata vaid öeldakse otse, või lüüakse silm siniseks. Kolmandate isikute kaudu kättemaks on enamasti välistatud. Või vähemalt oli, rüütlite ajal.

Hüva leid, see britt Natasha Cooper. „Luuderohi" on esimene raamat advokaat Trish Maguire'i seeriast. Loodetavasti tuleb lisa.

Pargist läheb vaat, et hoidja silme alt kaduma pisike tüdruk. Otsingutesse sekkub just laste kohtuasjadega tegelev Maguire. Lapse kadumine on draama, mis lööb tavasuhted segamini ning normaalsest käitumisest ja asjade käigust pole juttugi. Kriitilises olukorras selgub, kes on tegelikult kes. Tõde on karm, kuid kahjuks tõde.

Jelena Rževskaja, „Sõjaväetõlgi märkmed", tõlkinud Toomas Huik, Tänapäev.

Teist maailmasõda kirjeldavaid raamatuid tuleb voona. Rževskaja teos on neist eriline. Ses mõttes, et on kirjutet... Ei leiagi õiget väljendit... Justkui kildudena. Vähemalt osalisena. Teine osa, ja piisavalt suur, kirjeldab sündmusi Adolf Hitleri laiba leidmisel, tuvastamisel ja kõigel muul, mis sellele järgnes.

Raamat on justkui ühepajatoit, kuhu kirjanik on valanud seda ja teist ehk mälestusi pikalt sõjateelt ning mis pealtnäha üksteisega kokku ei sobi, aga tulemus on üllatavalt hea.

Rževskaja - kirjanikunime võttis ta Rževski järgi, kus ta oma sõjateed alustas - oli sõjaväetõlk. Naisterahvas maskuliinses seltskonnas. Kahju, et sõjaaegsetest meeste-naiste suhetest nõnda vähe kirjutab. Ei-ei, mitte seepärast, et tahaks lugeda miskit kollast, vaid et see teema on raudse järjekindlusega olnud sõjaraamatuis justkui tabu. Justkui oleks sõjasarve kõlades meeste organism andnud käsu tsölibaadi-režiimile minekuks.

Olgu selle tekialuse teemaga, kuidas on, antud raamat annab sõjast taas uue pildi. Just nende (mõtte)kildude kaudu, mis tol hetkel tundusid sõdurile ehk Rževskajale olulised.

---

Tulistatakse, tapetakse, maetakse, minnakse rünnakule või luuresse - see on sõda. Pampude ja nälginud lastega jumal teab kust kondavad paljasjalgsed nälginud naised, raugad, põgenikud ja paljakspõlenud on sõja õudus.

Meie, sõdijad, arvame, et võrreldes tsiviilelanikkonnaga on meile kõik lubatud. Aga vahel saavad tsiviilelanikele osaks katsumused, mida iga sõdurgi pole kogenud.

---

Sõja mõtet(ust) ja olemust ei hakka meie põlvkond iial mõistma. Ent antud raamat ja teised säärased annavad meile mingilgi määral aimu, millest oleme pääsenud.

Ian Rankin, „Must ja sinine", tõlkinud Anne Kahk, Varrak.

Jack naeratas sunnitult, kergitas klaasi: „John, seleta ära, mis põhjusel sa jood?"

„Ma tapan niimoodi oma unenägusid."

„Sa tapad niimoodi lõpuks ennastki ära."

„Millessegi peab ükskord nagunii surema."

„Tahad teada, mida keegi mulle kunagi ütles? Et sina olevat planeedi kõige aeglasem enesetapja."

Rebus lagistas naerda. „Ma vist peaksin Guinnessi rekordite raamatuga ühendust võtma."

- - -

Sai juttu puhutud Varraku rahvaga. Ütlesid, et ei teagi, kas Ian Rankinit ehk Šotimaa politseiinspektor John Rebuse saagasid enam tõlgitaksegi. Raamatud olevat nõnda paksuks muutunud ja sestap hind kõrge ja kesse ikka masu ajal raamatut ostab.

Kui nii juhtuks, oleks see kuritegu Maarjamaa krimkafännide vastu, sest Rebuse lood, mis olid varemgi head, lähevad aina paremaks. Ja muide, antud juhul on raamatu paksus kõva pluss, mitte miinus, sest lugu ei jookse kordagi kinni, vaid hõljub sujuvalt algusest lõpuni.

Rebus, kes on kupatatud „asumisele" laveerib nelja juurdluse vahel, püüdes tabada ühte sarimõrvarit, kes võib-olla juhib ta kurikuulsa Katekismuse Johni jälile, aga võib-olla mitte. Samal ajal hingab talle kuklasse sisejuurdlust toimetav mees, keda ta just jõudis süüdistada pistisevõtmises Glasgow gangsteripealikult. Justkui sellest veel vähe oleks, jälitavad teda telereporterid, kes kavandavad saadet ekslikust kohtuotsusest, mis teeks Rebusest endast paari miljoni vaataja silmis põlastusväärse kurikaela. No kas ei paneks säärane värk jooma?

Pool raamatut ongi Rebus viskist ja õllest vines, kuid mõistus püsib tal enam-vähem selge. Ühel hetkel lükkab ta klaasid aga kõrvale. Ent õnneks jääb endiseks Rebuseks.

Asjad lahenevad lõpuks niivõrd-kuivõrd, ent kahtlemata jääb jutt pooleli. Ja mitte kuidagi ei tahaks Rebuse edasist eksistentsi lugeda inglise keeles.

Muide, kui järjestada tänavu ilmunud krimkad-actionraamatud, siis viis parimat oleks:

1. Josh Bazell, „Võida vikatimeest"

2. Stieg Larsson, „Purustatud õhuloss"

3. Ian Rankin, „Must ja sinine"

4. Fred Vargas, „Veel natuke edasi, paremat kätt"

5. John le Carre, „Kõige tagaotsitum mees"

Ellis Peters, „Hästivarjatud saladus", tõlkinud Heli Leek, Elmatar.

Ses munk Cadfaeli raamatus on krimkat vähe. Ei uuri ta õigupoolest miskit mõrva ja pealkirjas mainitut saladus pole midagi nii hästi varjatud, sest enne poolt raamatut on lugejal selge, mis värk on.

Küll aga on raamatul muu väärtus - teos annab suurepäraselt edasi tolleaegset - aasta 1141 - valitsenud õhkkonda Briti saarel. Et mis elu elati, keda usuti, kuidas käis kloostrielu, millised olid inimestevahelised suhted ja kõik muu säärane.

Tõsi, neil, kes pole Briti ajalooga niiväga kursis, võib tekkita raskusi ajaloosündmuste mõistmisel - käib kodusõda ehk kemplus kuningas Stepheni ja keisrinna Matilda ehk Maudi vahel ning see on otseselt raamatusündmustega seotud. Ent internetiajastul pole probleem lisateavet hankida ja asi endale selgeks teha. Ja kes ei viitsi, saab niisama kah lõpuks asjast aru.

Kloostrivendade juurde satub kaks põgenikku, kellest üks suremas ja teine tema noor abiline. Samal ajal selgub, et kaduma on läinud üks neiu, keda noor rüütel ihaldab ja taga otsib. Ühesõnaga rüütliromaan, kus kõik sõlmed lõpuks vend Cadfaeli abil lahti harutatakse.

Juan Gomez-Jurado, „Reeturi embleem", tõlkinud Anna-Maria Penu, Fookus Meedia.

Mõtled küll, et oled mõõga ja mantli juttudest välja kasvanud, aga tühjagi. Loed mõnuga.

„Reeturi embleem" kaunistaks igat seiklusjuttude sarja, ka seda, kus lugusid maalt ja merelt. Malli on võetud... nojah, autor toobki innustajaks Dumas' ja tema „Krahv Monte-Cristo". Küll aga keerlevad sündmused pisut enam tänapäevas, kuigi mitte väga - nimelt kahekümnendate-neljakümnendate Saksamaal.

Peategelane on sümpaatne ja tark noormees, kelle ema on millegipärast õe juures teenijaks. Tädipoeg on lurjus juba lapsepõlvest peale ja loomulikult tekib konflikt, mis saab lahenduse alles raamatu lõpus.

Muidugimõista tuleb mängu kaunis neiu - juuditar - keda mõlemad noormehed ihaldavad. Jne, jne.

Hispaanlasele Gomez-Juardole au anda. Kirjutada ta oskab, lause voolab, süžee on paigas ning põnevus säilib lõpuni.

Raamat on saanud miskeid auhindu ja tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Kõlbab lugemiseks kõigile vanuserühmadele ja mõlemale soole.

Yasmina Khadra, „Plahvatus", tõlkinud Tiina Vahtras, Pegasus.

Raamatu peategelane on Araabia päritolu ja Iisraelis töötav edukas kirurg Amin Žaafari, kes on ennast vaesusest üles töötanud, et pakkuda endale ja oma naisele paremat elu.

Amin elab pikka aega oma väikeses õnnemullis - ilus naine, kes teda armastab, kaunis kodu, reisimine ja rahuldustpakkuv töö. Kuni kogu see õhuloss ühel päeval koos lapsi täis restoraniga vastu taevast lendab. Amin saab teada, et naine, kes end õhku lasi oli tema enda abikaasa Sihem.

Mees muutub nii tööl kui ka kodutänavas täielikuks põlualuseks, keegi ei taha uskuda, et ta ei teadnud oma naise seotusest terroristidega. Segaduses Amin hakkab ajama Sihemi jälgi, et tema tegu mõista. „Sina oled valinud tapmise, mina päästmise," tõdeb arst viimaks ühe terroristide ninamehega vaieldes, et ainus võitlus millesse tema usub, on kirurgi lahing patsienti nooliva surmaga.

See on raamat, mida ma ilmselt poleks ise kunagi lugemiseks valinud. Enesetaputerrorism ja muu selline on piisavalt sünge teema, et seda ilukirjanduses vältida. Vähemalt nii arvasin ma enne. Sest Khadra on saanud hakkama tõsiselt lummava teosega, milles segunevad filosoofilised arutlused ja põnevikule omane müsteeriume täis süžee. Ja terrorismi näol on ju tegu probleemiga, mis puudutab vähemal või rohkemal määral meid kõiki.

Viis punkti viiest.

Yasmina Khadra on Alžeeria kirjaniku Mohammed Moulessehouli kirjanikunimi. Endine Alžeeria sõjaväe ohvitser võttis endale pseudonüümiks naise nime, et vältida sõjaväelist tsensuuri.

2001. aastal läks Khadra erru ja kolis elama Prantsusmaale. Teda on pärjatud mainekate rahvusvaheliste auhindadega ja seda ka õigustatult - tema raamatutes põimuvad elulised ja valulised teemad, sellised, millest keegi eriti rääkida ei taha, kuid sellegipoolest on need olemas.

„Otsetee paradiisi" räägib 16aastase väikealevi neiu Maarja sekeldustest täiskasvanute maailmas. Ilmsüütult põhikoolist välja visatud tüdruk üritab pealinnast õnne ja tööd otsida, kuid satub pervertide, kupeldajate ja narkoärikate otsa. Narkomuulaks saanud neidis jõuab viimaks Itaaliasse, kus teeb tutvust rikaste ja ilusate maailmaga, mis tundub suisa paradiisina.

Tegelikkusele otsa vaadates aga selgub, et see pealtnäha glamuuri täis küllusest ja jõukusest pakatav unistusteelu on põrgust enesestki jubedam.

Keiani raamatut sobib iseloomustama väljend suur tükk ajab suu lõhki. Sotsiaalseid valupunkte rõhutav ja noortele hoiatuseks mõeldud teos ampsab nii piraka tüki, et suudab seda hädavaevu läbi mäluda. Ühiskonna kloaagipoolt portreteeritakse igast võimalikust aspektist - väikelinnade matsimentaliteet, noorte hukas elu, inimkaubandus ja modellindus, narkootikumid, perverssed vanamehed, seks, vägivald jne.

Kaunis peategelane Maarja põrkleb 220 lehekülje vältel läbi tõelise õudustemaailma, sattudes ühest jamast teise.
Näib, et autor on tahtnud kõikvõimalikud halvad asjad ühes teoses läbi võtta, kuid ausalt öeldes jääb üldmulje ebarealistlikuks ja klišeedest pungil olevaks.

Kindlasti võib ühel neiul niivõrd palju ebaõnne olla, kuid palju efektsem oleks, kui keskendutaks vaid paarile-kolmele probleemile, selle asemel, et õnnetu Maarja tõelisest perverssuste kadalipust läbi käima panna. Ka ei meeldi mulle, kuidas maanoortest tehakse mingid juhmakad jõmmid ja jõmmitarid. Eks ole selliseidki, kuid nii üldistavaks ka muutuda ei tasu.
Segaseks jääb ka, kellele see kirjatükk õieti suunatud on. Peategelase järgi otsustades, justkui teismelistele neidudele, sest poistel pole siit suurt midagi õppida.

Samas on raske uskuda, et süütukesed tüdrukud suudaksid end niivõrd räigest raamatust läbi närida. Kõrvalmärkusena ütleks, et rõvedatest asjadest annab kirjutada ka nii, et see labane ei tundu.
Hukkas noorusele pole selles romaanikeses jällegi midagi uut. Tegelikult, selliseid hoiatavaid näiteid nämmutatakse ju noortele ette küll ja veel.

Mul on natuke raske uskuda, et üks keskmine eesti teismeline pole kuulnud lugusid, kuidas heausklikult modelliks läinud näitsikutest võivad välismaal saada prostituudid ja et hämarat äri ajavaid õllekõhuga kantpäid ei tasu tööandjaks valida.
Tõenäoline sihtgrupp oleks ehk lapsevanemad, kes sellist asja lugedes end ilmselt poolsurnuks ehmatavad ja oma tütred keldrisse luku taha panevad.

Ma ei ütle, et tegu on halva raamatuga, võimalik, et noortele see isegi meeldib. Tõenäoliselt saaks sellest ka suurepärase filmi vändata, veidi käsikirjalik maik jääb suhu küll.

Mart Laar, „101 Eesti ajaloo sündmust", Varrak.

Viimastel aastatel on ilmunud hulganisti telliskive, mis üritavad selgitada maailma parimat, tähtsamat, olulisemat: a la 1001 loodusimet mida peab nägema ja albumi, mida peab kuulma, maali, mida peab piidlema jne. Selge, et neist tuhandest jääb suurem osa vaid unistuseks. Või pildiks-tekstiks paberil. Eesti värki neisse raamatuisse ei pääse.

Nüüd aga on meil maarahva tähtsaimate-parimate kohta oma raamatusari. Ideel on jumet.

Avapaugu andis Mart Laar, kes pani ajalisse järjestusse 101 tähtsaimat ajaloosündmust.

Selge, et raamat on autoripõhine ega pretendeeri kindlasti absoluutsele tõele, kuid kindlasti pole välja jäetud olulist. Igast sündmusest kaks lehekülge infot, mis pole liiga sügavtõsine, pigem teavitav. Järeldus, mis sündmusest tehakse, on üldtunnustatud, ent antud raamatus ei saagi tekitada diskussiooni a la kas ristisõdalaste eesmärk oli tõesti meile usku tuua, nagu raamat väidab või pigem avada transiidikoridor, et kaupmeestel ei tuleks liiga palju makse maksta.

Kellele on antud teos meeldetuletuseks varemloetu kohta, kellele teavituseks-selgituseks-õpetuseks. Igatahes Eesti ajaloo saab aastate kaupa paika, et kust me tuleme, miks ja kuidas.

Hea öökapiraamat. Hea ka „kultuuriasutusse" kaasa võtta, et seal kultuurselt aega veeta. Ühesõnaga, sari tuleb heaks kiita.

Dan Brown, „Kadunud sümbol", tõlkinud Jana Linnart, Ersen.

Kas viimase kümnendi loetuima raamatu, „Da Vinci koodi" autori Dan Browni uut teost tasub lugeda?

Kindlasti!

Kas „Kadunud sümbol" on parem kui „Da Vinci kood"?

Kindlasti mitte!

„Da Vinci koodi" kirjutamisest on merre voolanud kuue aasta jagu vett. Tundmatust kirjanikust on saanud kuulsus ja multimiljonär. Ning see kombinatsioon pole alati head tähendanud. Autorile endale kindlasti, kuid mitte lugejaile.

„Kadunud sümboli" raamatu peategelane on taas sümboloog Robert Langdon, kuid seekord ei seikle ta Itaalias ega Pariisis, nagu eelmistes teostes, vaid Washingtonis, mis olla samuti salapära täis. Tegelikult ongi.

Langdoni vastaseks pole seekord mõni vennaskond, vaid üksikmaniakk, kes üritab pääseda vabamüürlaste saladuse juurde, mis vallandaks maailma suurimad jõud. Selleks röövib ta Langdoni mentori ja sõbra. Langdon saab kaaslaseks röövitu õe, noeetiku. Algab tosinatunnine action Washingtoni salapaikades.

Ju on probleem selles, et Brown ei püstita raamatus ülemaailmset vandenõuteooriat, nagu oli „Da Vinci koodis", kus otsiti Püha Graali ning sai lõpuks selgeks, et Maarja Magdaleena oli Kristuse pruut ja vereliini edasikandja. Käib hoopis lõputu vabamüürlaste kiitmine ja õigustamine.

Ka antud raamatus lahendatakse koode ja iidseid sümboleid, kuid need on ehk liiga tehnilised, mitte intellektuaalsed. Ning vaat ei kisu üles otsima infot Düreri maali kohta, mis annab ühele saladusele lahenduse. Da Vinci maale, mille analüüs oli eelmise Browni raamatu vaieldamatu hitt, sai uuritud põhjalikult äärmise põhjalikkusega.

Kokkuvõttes: „Kadunud sümbol" on kõvasti üle keskmise actionromaan, kuid Brown suudaks kindlasti paremat.

George Orwell, „Loomade farm. 1984", tõlkinud Mati Sirkel, Tõnis Arro, Tiit Kusnets, Rünno Vissak. Tänapäev.

Orwelli suurteosed on taas kaante vahele köidetud. Hurraa! See annab põhjuse neid taas läbi lugeda.

Iga lugemisega avanevad raamatutes uued uksed ja tasandid. Nii ka seekord. Esmalugemisel tundus nii loomade kui Suure Venna ühiskond olevat täpne kirjeldus N.Liidust, aga ju me seda otsisimegi.

Nüüd mõtled, et pagan, seoseid on ka tänapäevaga piisavalt. Ja mitte seoseid idanaabri, vaid just meie endiga. Me oleme osa Loomade Farmist ja 1984. aasta Okeaaniast.

Kõige tipus on Suur Vend. On. Siis tuleb sisepartei. Tuleb. Siis tuleb välispartei. Tuleb. Ning ülejäänud on proled. Oot-oot, millise ühiskonna mudel see õigupoolest oligi?

Kaks pluss kaks on viis. Kuidas saab Napoleon või Partei eksida? Eks proovige neile vastu väita, kas või majanduslike arvestuste ja teaduspõhise analüüsi abil, et Eesti ei jõua viieteist aastaga, nüüd vist juba tosina aastaga, maailma viie rikkaima riigi hulka. No pole võimalik. Jõuame!

Tõeministeeriumi Eestis veel pole, kuid selle funktsioonid on siiski täidetud. Kui lugeda poliitikute mälestusraamatuid või ajalooõpikuid, kus selgub tõde. Või „tõde".

Vabadus on orjus ja orjus on vabadus. Mida rohkem on ajakirjanduse käed seotud, seda vabam ta on. Mida nõrgemad on ametiühingud, seda kaitstumad on töölised.

Teadmatus on jõud. Vaadates kolletuvat ajakirjandust...

Vaenlane on alati olemas. Kellega ähvardada ja keda karta. Olgu ta nimi Goldstein, Lumepall või Savisaar.

Kaksisoim ehk kahetine mõtlemine... Näed küll, et kriis ja arvad, et see on halb, kuid Suur Vend ütleb: kui see on kriis, siis kriisis tahaksingi elada. Ja tema broilerid kiidavad kaasa. Saa nüüd aru.

Jne, jne...

John le Carre, „Kõige tagaotsitum mees", tõlkinud Kristjan Jaak Kangur, Varrak.

Huvitav, kas le Carre läheb aastatega tõesti paremaks või see ainult tundub nii. Igatahes, kui miski või keski on 78 aastat vana, siis peab temas olema väärtust ja väärikust.

Või äkki on asi sellest, et antud raamatu teema, ajastu ja olemus on praegune ning eestlasele lähedane? Sest le Carre jutustamisoskus, tema lause ja mõte on ikka endine. Või pisut parem.

Hamburg. Linn, mis võõrustas kolme lennukikaaperdajat, kes 11. septembril New Yorgi kaksiktornid põrmu paiskasid. Ehk siis moslemitele ohtlik paik, kus politsei ja luureorganisatsioonid on liigselt erutunud.

Ühel päeval jõuab Hamburgi noormees. Tšetšeen. Venemaa ja Türgi endine piinatud vang. Põgenenud Rootsi vanglast. Naiivne, kuid puhta hingega. Tema ainus unistus on saada arstiks ja teenida Allahi.

Issa, see tšetšeen, on samas vene sõjardi pärija ning omab õigusi kopsakatele puhtaks pestud miljonitele erapangas. Ent ta ei taha seda raha, sest see on räpane.

Issa leiab endale kaitsjaks noore naisterahva, advokaadi ja Türgi perekonna ja lõpuks ka pankuri. Kuid jääb loomulikult silma kõikvõimalikele luureorganisatsioonidele. Algab kõrge mäng, kus kaalul rohkem kui elu ning Issa ja tema sõbrad on kord etturid, kord lipud.

Võib kindla veendumusega väita, et „Kõige tagaotsitum mees" on väärtkirjandus ja le Carre kinnitanud taaskord, et on väärtkirjanik.

Vladislav M. Zubok, „Luhtunud impeerium. Nõukogude liit külmas sõjas alates Stalinist kuni Gorbatšovini", tõlkinud Peedu Haaslava, Tänapäev.

Aastate jooksul on eesti keeli ilmunud kümneid raamatuid, mis lahkavad kunagise kurjuse impeeriumi - NSVLiidu - olemust ja ajalugu. Võiks mõelda, et raske on midagi uut öelda, aga on.

„Luhtunud impeeriumi" puhul on erakordne juba see, et autor, ajalooprofessor, on venelane, N.Liidu produkt, kes, tõsi, elab ja töötab USA Temple'i ülikoolis. Aga ikkagi, seni on punariigist kirjutanud kõrvalised, välismaalased, sest ilmselt kehtib reegel, et omade kallal ei plõksita.

Ei saaks öelda, et Zuboki nägemus oleks eriline, küll aga ta vaatab asjadele väga selge pilguga. Tuginedes ajaloolistele dokumentidele ja allikatele selgitab ta külma sõja tekkepõhjusi ja põhjendab kenasti ära, miks N.Liit moel või teisel toimis ja lääs omakorda vastas. Näiteks oli Stalini-Hruštšovi poliitikast lähtuvalt NATO loomine ja USA sõjalise võimsuse meeletu suurendamine hädavajalik ning viis selleni, et punavene end lõpuks ise ära õgis.

Nagu öeldud, räägib raamat külmast sõjast, majanduslikust ja ideoloogiliselt vastuseisust, just idapoolsest vaatest lähtuvalt. Ühest küljest soov jätkata endise Vene impeeriumi traditsioone ehk laieneda ja laieneda, teisalt Lenini igikestev idee ülemaailmsest töölisrahva revolutsioonist - kõik see oli N.Liidu poliitika alus. Ent igal liidril olid oma teed antud poliitika elluviimiseks. Mis küll kokkuvõttes suurt ei muutnud.

Zubok: „Tänu allikate kasutamisele on võimalik kirjutada külmast sõjast mitte pelgalt kui suurriikide kokkupõrkest ja surmarelvastuse akumuleerimisest. Iga üksikjuhtum on ennekõike lugu inimestest ja nende motiividest, lootustest, kuritegudest, pettekujutelmadest ja eksimustest. Nõukogude riigi külmal sõjal oli palju rindeid ja dimensioone - alates Berliini kontrollpunktist Charlie kuni Moskva köökideni, kus teisitimõtlejad arutlesid „inimnäolisest kommunismist", Kremli poliitbüroost kuni tudengiühiselamuteni. See oli närvide ja võimaluste sõda, aga ennekõike oli see võitlus ideede ja väärtuste vahel."

Stieg Larsson, „Purustatud õhuloss", tõlkinud Kadri Papp, Varrak.

Eks ta ole nõnda, et kui lohetätoveeringuga tüdruku Lisbeth Salanderi saaga kolmas saaga ilmus, lükati teised raamatud kõrvale või jäeti pooleli. No ei ole seda kannatust, et magustoit viimaseks jätta.

Lisbeth, kuul peas, toimetatakse haiglasse. Tema isa, endine KGB-mees, praegune paadunud kaak, samuti, nägu kirvega tütre pool ära äestatud. Nõnda algab kolmas osa, kus toimik kokku köidetakse ja lõpuks suletakse. Lisbethi elu, mille Rootsi kuningriik on ära rikkunud, saab silutud ja kõik süüdlased karistatud, moel või teisel - kes siirdub teise ilma, kes trellide taha. Ühesõnaga, autor loksutab pusletükid elegantse kergusega paika ja väärib aplausi. Õiglus võidutseb, kuigi kirjade järgi oleme me kõik surmanuhtluse vastu.

Kui eelmistes raamatutes on Lisbethil mängida peaosa, siis sel korral on ta haiglapalatis viibides pealtvaataja ja kaasaaitaja. Sõbrad-tuttavad ja niisama head inimesed teevad kohutavalt palju, et äraspidist tüdrukut aidata ning päästa, mistõttu Lisbeth hakkab lõpuks mõistma, et maailm tema ümber pole sugugi nii kuri.

Toimub autisti, Aspergeri sündroomi küüsis oleva noore daami hämmastav muutumine. Oh ei, ta ei muuta särasilmseks ja rõõmsameelseks suhtlejaks - see oleks absurd. Aga juba see, et ta pakub probleemide lahendamisel abi - kuigi kohmakalt ja justkui läbi hammaste, sest teistviisi ta ei oska, aga tegelikult südamest - inimesele, keda varem ei sallinud... No vaat ei osanud oodata.

Lisbeth tänab abistajaid! Kahel korral! Ükskord omaette pobisedes, teisel puhul - arsti - otsesõnu!

Ning raamatu lõpp...

Ta vaatas Mikaeli ja leidis, et tal pole mehe vastu enam mingeid tundeid. Vähemalt mitte selliseid tundeid.
Möödunud aasta jooksul oli mees ju Lisbethi sõber olnud.

Ta usalda Mikaeli. Võib-olla. Teda ärritas, et üks vähestest inimestest, keda ta usaldas, oli mees, kellega kohtumist ta kogu aeg vältis.

Äkki jõudis ta otsusele. Oli tobe teeselda, nagu poleks Mikaeli olemas. Mehe nägemine ei teinud enam haiget.

Ta lükkas ukse lahti ja lasi mehe oma ellu tagasi.

- - -

Oh jah... Vaat, kui mitmetahuline võib üks raamat olla. Tegu on ju actionromaaniga, kus tegutsevad salamõrtsukad ja Rootsi võimukoridori pesa teinud salaliit. Kus ajakirjanik, koostöös politseiga ja poliitikutega, paljastab suurima riikliku skandaali enne ja pärast Olaf Palme mõrvamist.

Samas on tegu kohturomaaniga, kus pealtnäha kogenematu advokaat purustab vääramatu jõu ja osavusega kõik süüdistused Lisbeth Salanderi vastu, hävitab tunnistused pihuks ja põrmuks ning kõige tipuks ka peatunnistaja. John Grishamil tasuks Larssonilt malli võtta, mitte vastupidi.

Ja kuidagi ei saa ära unustada häkkerite ja häkkimise osa raamatust, kus internetiavarustes seigeldes leitakse nii mõndagi ja aidatakse hättasattunuid.

Ometi jääb kõik muu, olgu see nii filigraanselt kirjutatud kui tahes, ikka Lisbethi ning tema muundumise varju.

- - -

Kas sellega on Salanderi saagaga lõpp? Väidetavalt olla poolik neljas osa olemas ootamatult manalateele läinud Larssoni elukaaslase Eva Gabrielssoni arvutis, kes aga ei kavatse seda avaldada enne, kui kogu sarja õigused talle kuuluvad. Paraku pole Gabrielssonil Larssoni äkksurma tõttu testamendiga tõendatavat õigust ühelegi kroonile.

Läheb neljanda raamatuga, kuis läheb, igatahes tänud teile, Larsson ja Lisbeth ja Mikael "Kuradi Kalle" Blomkvist elamuse eest.