Jorma Rotko, „Erik Strand ja kadunud kuld", Tammerraamat.

Kaua aega Eestis elanud Soome ajakirjaniku eestikeelne raamat (huvitav ikkagi, miks esmatrükk Soomes ei ilmunud?). Tutvustavaks kirjeks kaanel on „ajalooline romaan". Rõhutaksin siin just sõna romaan - tegemist on ilukirjandusega, mitte ajalooõpikuga. Peategelane ei saanud noil aastail kuidagi kõike seda teada, mida Rotko tänapäeval teab ja on raamatusse raiunud.

Iseenesest huvitav on. Näiteks minusuguse mitteajaloolase jaoks see, kas punased ise ka nii palju huvitusid sellest, kes nende juhtidest oli juut? Ja mis oli tema õige nimi? Noh, Rotko raamatust saame vähemalt kopsakama osa noist nimedest teada.

Meil on siin lugu mitte just tavapärase Soome mehe elust. Juba tema isakssaamine (või ka mitte), on peiarlik. Veelgi tavatum on ühe Viiburi erapanga kulla sattumine (öelgem otse: varastamine) tema kätte ja seetõttu tekkinud tungiv vajadus punaste juurde Venemaale põgeneda ja seal imelisi juhtumeid läbi elada. Lõpuks on ta Soomes tagasi. Natuke sõdides, natuke pangast pihta pandud kulda otsides. Ja selle himu ka järeltulijale jättes.

Vahepeal.põikab raamat ka Tallinna ja Eestimaale kõneldes siinsest poliitikast. Ühe õige romaani jaoks on poliitikat siiski pisut palju inimsuhetega võrreldes, arvan. Kuid amatöörajaloohuvilistele võib vastupidi tunduda.

Andrew Hussey, „Pariis. Salajane ajalugu", Varrak, inglise keelest tõlkinud Jaanus Õunpuu.

Ilmselt tuleneb see Eesti keelesituatsioonist - enamik rahvast oskab hästi-halvasti inglise keelt, muid Euroopa keeli vähe või üldse mitte - et Pariisist kirjutab meile inglane. Tõsi, tema allikmaterjal selle kopsaka teose tarvis on igati muljetavaldav. Ja paljus ka prantsuskeelne.

Ometi ei saa jätta tähelepanuta, et inglaste suhtumine prantslastesse on umbes sama, nagu meil lätlastesse, mistõtttu oodanuks erapooletumat allikat prantslaste pealinna kirevat ajalugu tutvustama. Keelebarjäär ilmselt segas - kas polnud käepärast prantsuse keelest tõlkijaid või on need vähesed tööga üle korrmatud.

Aga Hussey ajab muidugi asja ära (kuigi juba originaali lugemisel märkasin mõnda omapärast väidet - lihtsaima näitena seda, kes ikkagi avaldas Joyce`i raamatud esmatrükis. Siin on Hussey teist meelt, kui enamik Pariisi kultuurielust kirjutajaid. Nii tuleks selleks, et Pariisist ja linnakultuurist ehedat aimu saada, lugeda kõrvalt mõnda prantslaste endi kirjutatud ülevaadet.

Hussey, küll hulk aega Pariisis elanud, on siiski võõras selles linnas. Nagu oli ka Hemingway ja hulk teisi anglosaksi intellektuaale või lihtsalt kultuurihuvilisi noori läinud sajandi marulistel kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel, kes keelt oskamata ikka vaid omas ringis keerlesid. Hussey muidugi murdis keeleoskajana siiski kaugemale läbi ja seetõttu tasub tõesti lugemist enne põhjalikumat Pariisi visiiti. Kaasaja suhtes ajab muidugi mõni kopsakam reisijuht sama asja ära.

Jüri Pino, „Kohatäide. Kuidas ma linnavolinik olin.", Tammerraamat.

Hea südame ja nõrga enesevalitsemisega, nagu Pino on, lasi ta end meelitada äärmusparempoolsete reatäiteks Tallinna volikokku. Loomulikult leidis ta sealt eest politikaanluse, mitte hoolivuse tallinlaste vastu.

Oleks ta küsinud, saanuks ta asjast teada juba enne kandideerimist. Kolleegide hulgas, kes ta üle pärast nalja viskasid, oli volikogus istunud inimesi,. Nad olid ammu avastanud tolle lihtsa tõe, et poliitik vaid iseenda (ja paremal juhul ka oma partei, kelle kuulekas hääletõstjast sõdur ta ju on) karjääri ja rahatasku eest muretseb.

Aga ehk on ka hea, et Pino omal nahal midagi ära õppis ja raamatusse raius. Saab ka lihtsam inimene teada, kuidas asjad käivad ja kes kuidas mutreid keerab.

Humoorikalt kirjutatud raamat kipub küll lõpupoole juba igavaks, aga lugeda tasub igal juhul. Eriti kõigil neil tüüpidel, keda samuti häältepüüdjana poliitikasse meelitatakse. Eriti Tallinnas, kus vahendeid ei valita - raha tiirleb ju siin.

Eriti meeldib mulle Tarmo Kruusimäe naljakas vastuoluline kujutus - protestivast anarhistlikust punkarist pintsaklipslasest parempoolsete suuvoodriks kasvanud mees on huvitavamaid figuure raamatus. Kahju, et küünilise nõuniku roll anonüümseks jääb.

Jason Goodwin, „Bellini kaart", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Lahe, et Goodwin ikka jätkab oma eunuhhist Otomani impeeriumi alama ja detektiivi Yassimi sarja. Kolmas raamat - neljas ilmub suvel - on saanud eestikeelseks.

Seekord on Yassimil laiem haare - ta sõidab Veneetsiasse, jälitamaks noore sultani palvel (või käsul) oma esivanema, Konstantinoopoli vallutaja Mehmeti portreed, mille autoriks oli kuulus veneetslane Bellini.

Jah, raamatus on paar mõrva, kus laibad jäetakse Veneetsia voogudesse ulpsima, ja maali jälitamine, kuid olgem ausad, palju väärtuslikum lugemisvara on üheksateistkümnenda sajandi Veneetsia eluolu, olemuse ja hinge kirjeldus. Seega... Raamat on krimka, aga kriminaalsus annab lihtsalt põhjuse tegelastel Veneetsias olla ja tegutseda.

Tundub, et sajandid pole Veneetsiat vähimalgi määral muutnud, kui „Bellini kaarti" Donna Leoni krimkadega, mis viivad lugeja tänapäeva kanalite linna. Veneetsia hing on sama. Ja inimesedki oleks justkui samad - Goodwin kui Leon kirjeldavad veneetslasest politseiinspektorit, kellel on südant ja mõistust rohkem kui käsutäimist.

Ja veel. Goodwini kirjeldused türgi köögist on isuäratavad. Ta selgitab üsna täpselt ja äärmise põhjalikkusega roogade valmistamist ja sellesse käivaid komponente nii, et raamatu põhjal on võimalik üht-teist isegi valmistada. Igatahes panevad kirjeldused suu vett jooksma ja mõni roog on raudselt plaanis peagi valmis susserdada. Kui vaid kõiki türgi kööki kuuluvaid vürtse leiaks.

Michael Winterhoff, "Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?", tõlkinud Maria Erss, Väike Vanker.

Ei möödu päevagi - jah, mõnel hullemal päeval ei möödu TUNDIGI -, mil ma end lapsevanemana läbikukkunuks ei loeks. Tee mis sa teed, võimle mis sa võimled, proovi halvaga või heaga - miski ei mõju ning võsukesed kasvavad mühinal üle pea. Seetõttu on Saksa meditsiinidoktori Michael Winterhoffi bestseller lohutav (ja ühtaegu heidutav) lugemisvara, mis demonstreerib, et samasuguse probleemiga maadleb üha rohkem lapsevanemaid.

Gordoni perekooli usku Eestis mõjub Winterhoffi sõnum üsnagi šokeerivalt: maimukesed on tuksi keeratud just nimelt sel põhjusel, et nendega liiga pikalt ja mõistlikult, liiga täiskasvanulikult räägitakse. Just nagu partneriga - mitte alluvaga. "Ta on mul nagu väike täiskasvanu" - kas pole see tüüpilisi kiitusi oma võsukese suunas? "Ta on mul nii tahtejõuline!" Kuid Saksa laste- ja noortepsühhiaater on veendumusel, et lastega ei tohi maast-madalast käituda nagu omasugustega, sest lapsed pole väikesed täiskasvanud. Kui neile õigel ajal piire ei seata, siis jäävad nad arengus toppama - end titelikult kõikvõimsaks pidama. Mõne aasta pärast pole ema-isa autoriteedist juttugi. Järgnevad allumatusaktid lasteaias, õpi- ja suhtlemisraskused koolis ning hiljem, täiskasvanuna, suutmatus kohusetundlikult käituda.

Winterhoffi arvates on tänapäeva lapsevanemad kaotanud intuitsiooni ning loodavad oma võsukeste dresseerimisel liialt eneseabiraamatutele. Ent kaine mõistus peaks emadele-isadele kinnitama, et just nemad on oma peres hierarhiaredeli tipus. Võrdsest partnerlusest ei tohiks juttugi olla, kinnitab Winterhoff. Raamatu autor on veendunud, et taas tuleks kehtestada varasemate põlvkondade maksiim "See pole laste asi!" "Lühidalt öeldes oli täiesti normaalne, et enamiku tähtsaid otsuseid tegid täiskasvanud ja lapsed pidid tulemusega leppima," kirjutab Winterhoff. "Seda põhjustas nähtamatu piiri tunnustamine täiskasvanute ja laste maailma vahel. Muuhulgas väljendus see ka selles, et lastel ei olnud lubatud anda hinnanguid täiskasvanute kohta, seda peeti häbematuks."

Aastakümneid tagasi olnuks võimatu, et täiskasvanute seltskonna jutuajamisse sekkub mõni nelja-aastane, kes oma nõudmiste ja kommentaaridega suurtel enam omavahel suhelda ei lase. Samamoodi olid võimusuhted paigas koolis. Nüüd aga: "Üha rohkem otsustavad lapsed, mis tööd ja kellega nad koolis teha tahavad. Õpetaja tähtsus õpetaja ja juhendajana nihkub veel rohkem tagaplaanile," kritiseerib Winterhoff tänapäeva liberaalset koolisüsteemi.

Üsnagi mõtlemapanev lugemismaterjal. Ainus häda: Winterhoff kulutab suurema osa tähemärkidest musta ja masendava pildi maalimiseks, ent nippe, kuidas täiskasvanud loomupärast perehierarhiat taastades laste normaalset arengut toetada saaks, on napilt. Teisalt, eks nendi ta raamatu lõpus isegi: "Ma ei taha esitada probleemidele detailselt sõnastatud lahendusi. [...] Just tagamaade teadvustamine ongi minu eesmärk. Armas lugeja, kes sa tahad kõigest hingest lapsi aidata - esmalt pead sa mõistma, millised mehhanismid takistavad laste psüühilist küpsemist."

Fredrik Skagen, „Head ööd, mu arm", tõlkinud Enno Turmen, NyNorden.

Skageni krimka - tema kaheksateistkümnes, kuid eesti keeli esimene - on nii norralik, kui veel olla saab ega kaldu üheski punktis norralikkusest kraadigi kõrvale.

Ent kõigepealt hea uudis Skandinaavia krimikirjanduse austajatele - kirjastus NyNorden on antud teosega alustanud uut sarja Põhjamaade Põnevik, mis tegelikult tulnuks juba ammu üllitada. Rootsi-Norra-Soome krimkasid on siinmail tõlgitud jõudsalt, kuid neist ei saa kunagi küll. Jääb üle soovida sarjale pikka ja tulemuslikku iga.

Ent nüüd Skagenist. Nagu Norra krimkades ikka, on peategelasteks tavainimesed ning politseinikud jäävad kõrvalosatäitjaiks. Tavainimesed ses suhtes, et pole neil kriminaalset tausta ega mõtteviisi, asjad lihtsalt juhtuvad.

Klaverihäälestaja, Trondheimi akriminaalsem kodanik, nagu tema politseinikust sõber kinnitab, ei suuda vastu panna ahvatlusele, varastab ühest autost videokaamera ning juhtub filmima kuritegu. Lugu hakkab rulluma ning peagi võivad mitmed raamatu tegelased imestada, nagu üks neist:

„Nüüd tuli tal tunnistada , et ta oli loobunud inimkonna enamuse seadusekuulekast eksistentsist ja langenud absoluutsesse põhja, nende indiviidide seltskonda, kelle jaoks tal seni oli jätkunud vaid põlgust ning keda ta oli pidanud koletiseks ja jätiseks."

Paraku pole kõik nii lihtne. Kirjanik ei anna hinnangut, vaid kirjeldab protsessi ning mõtlema peab lugeja. Kusjuures olukorrad on säärased, kuhu pea igaüks meist võiks sattuda. Ja nüüd tuleb otsustada, kas must on must ja valge on valge või on kõiges ses ka natuke halli. Ehk siis tekib säärane lihtlabane küsimus: kuidas ise käitunuks?

Ning mis Norra krimkale omane - lool ei ole ühest lõppu. Viimase peatüki peab kirjutama lugeja. Ja kirjutabki, vähemasti mõttes.

Lõppjäreldus: Skagenit võiks veel tõlkida.

Rodick Braithwaite, „Moskva 1941", tõlkinud Rein Turu, Varrak.

Taas on üks välismaalane võtnud kätte ja kirjutanud teist maailmasõda kirjeldava raamatu. Ehk siis sellest, mis toimus Saksamaa kallaletungi eel, ajal ja järel N.Liidu pealinnas.

Olgu siinkohal öeldud, et tahaks lugeda ka venelaste versioone antud sündmustest, mis annaks hea võrdlusmomendi arusaamadest ja ajaloo tõlgendamiseks, aga see selleks.

Raamat on ühepajatoit meenutustest, ajaloolises tõest - kuivõrd ajaloos tõde olla saab - toimunud sündmuste kirjeldustest. Ühesõnaga natukene kõigest.

„Moskva 1941" on analoog raamatule „Stalingrad", kui jääb teisena mainitule alla eelkõige sisukuselt. Veidi pealiskaudselt on kirjeldatud Moskva all tekkinud olukorda sõjalisest vaatevinklist ning ka sakslaste poole pealt tahtnuks paremat pilti.

Samas kirjeldab teos kenasti tavainimeste elu-olu, mõtteid ja hoiakuid ajal, kui sõjas toimusid otsustavad lahingud ning väärib kokkuvõttes siiski lugemist.

Milline aga võiks olla parim sõjaraamat? Näiteks seelline, kus on kokku pandud Vassili Grossmani „Elu ja saatus" ning Antony Beevori „Stalingrad". Aga sellist raamatut, paraku, ei ole ega tule.

Agatha Christie, „Hercule Poirot. Meisterlikud mõrvad", tõlkinud Ralf Toming ja Piret Orav, Varrak.

Selle raamatuga on siis maailma ehk ühe maailma kuulsaima (Scherlock Holmes arvab ilmselt teisiti) detektiivi Hercule Poirot elu eesti keelde köidetud ja kaante vahel. Ehk siis Varraku tasku ja telliskiviformaadis Agatha Christie teostes on avaldatud kõik Poirot' lood.

Kolm antud raamatu juttu olla Poirot parimad. Eks see ole maitse asi, kuid ka kõige karmim kriitik peab tunnistama, et need on head lood. Ent on ka üks aga. Kaks neist - „Roger Ackroydi mõrvamine" ja „Mõrv Idaekspressis" - on sedavõrd legendaarsed ja meeldejäävad, et teist ning kolmandat korda on neid keeruline lugeda, sest kõik on ette teada.

Muidu on Christie teostega nõnda, et kümnekonna aasta järel raamatut taas kätte võttes, hakkavad tegelased peagi tuttavad tunduma, kuid on võimalik justkui poolvägisi järgnevat mitte meenutada. Mõnede eranditega, mille sekka kuuluvad kaks mainitud juttu.

Aga jah, need, kes RA mõrvamist ja idaekspressi müsteeriumit pole lugenud, saavad elamuse.

Josh Bazell, „Võida Vikatimeest", tõlkinud Kai Vare, Fookus.

Nonii. Tundub, et actionkirjandus on saanud uue vinge tegija. Midagi John Grishami või Patricia Cornwelli sarnast. Dan Browniga ei julgeks veel võrrelda, aga ehk paari raamatu pärast.

Ühesõnaga Josh Bazell ja tema esikteos. Haigla-action on liik, kuhu romaan paigutada. Oh ei, ei midagi House'i sarnast, kus viimasel hetkel imemoel patsiendi elu päästetakse, kuigi ka ses raamatus päästetakse patsiendi elu imemoel viimasel hetkel ja mitte ainult.

Haigla-action ses mõttes, et arst on üheaegselt arst, paha (endine maffia palgamõrtsukas) ja hea (maffia ajab teda taga ja nii mõnigi kahetseb, et kätte sai).

Jutustus käib minevikus ja olevikus. Minevik on nooruspõlv ja maffiaelu, olevik on arstitöö ja haigete ravimine. Ja mõlemast jutustab autor ääretult veenvalt, asjatundlikult, mis lisab raamatule kaks plusspunkti. Kolmanda punkti annab mahe huumor, mis läbib teost algusest lõpuni.

New Yorgi viletsaim haigla. Arst Peter Brown on väsinud kui kurivaim, hoiab end üleval vaid tablettide abi, ja siis satub ta patsiendiks maffiamees. Brown on tunnistajakaitse programmis saanud uue nime ja identiteedi, kuid tuntakse loomulikult ära. Siit lähebki lugu rulluma - haigete ravimine või elushoidmine, kord õnnestunult, kord mitte, mineviku meenutamine, põgenemine, võitlus...

Hüper-action on raamatu ehk palju öeldud, kuid midagi sinnakanti kindlasti. Hüper on lihtsalt meditsiiniline termin, näiteks hüpertoonia. Aga jah, raamatut ei kipu käest väga panema.

Seega hinne viis ja kolm plussi veel lisaks. Ehk siis raamat, mida PEAB lugema, kui oled krimi-action-kirjanduse austaja.
Kuidas maffiaga on, pole teada, kuid Bazellil on kraadid nii kirjanduses kui meditsiinis, seega ta teab, kuidas kirjutada ja mida kirjutada. Nagu Grisham on kohtupidamise alal proff.

Väidetavalt kirjutab Bazell järgmist teost. Ootame põnevusega.

Alice Sebold, "Minu armsad luud", tõlkinud Tiia-Mai Nõmmik. Pegasus.

Minategelane, 14-aastane Susie Salmon jutustab meile oma loo.

Tillukeses proloogis räägib ta klaaskuuli-lumesaju üksindusse suletud pingviinist, kelle pärast ta lapsena alati mures oli. Ja isa lohutussõnadest: „Ära muretse, Susie, tal on tore elu. Ta on suletud ideaalsesse maailma."

Oma lugu jutustama asudes on Susie ise juba suletud ideaalsesse maailma - ta on surnud ja elab taevas. Aga ideaalses maailmas ei olegi nii „tore elu". Paik nimega taevas on - nagu meile on jutustatud varemgi - igaühele isiklik ja täpselt selline, nagu meie meelest üks tore koht olema peab. Susie variandis on selleks kiikedega kooliõu, kus uustulnukaid tervitab mõistev kohanemisnõustaja ja kus on ees juba sõbrad, kellega saab tuba jagada.

Ajapikku saab Susie aru, et siin täituvad kõik soovid, mida vaid oskad tahta - peale ühe: olla uuesti Maa peal koos oma lähedastega. Aga just seda, ja ainult seda, igatseb Susie.

Esimestel surmajärgsetel nädalatel uurib ta hoolega elu jätkumist ilma temata.

Susie tapeti kõige jõhkramal moel. Mõrtsukas püüab jälgi peita, politseiuurimine ei edene, koolikaaslased levitavad kuulujutte tema kadumisest, vanemad ei väsi lootmast Susiet veel elusana leida... Mööduvad kuud ja kaotusvalu pöörab pea peale tema perekonna elu.

Kui jätta kõrvale teatav coelholik valmistõdedega eluõpetus ja klišeelikkus lõppjäreldustes, ning taeva olemasolu naivistlik tõlgendamine, on tegemist meeldiva raamatuga, kus on ühendatud kriminaalromaani ja hingehoiuraamatu parimad pooled. Olgugi peategelase mõrv jube, on raamat ise kirjutatud elujaatavalt, natuke irooniliselt ja kohati isegi lõbusalt.
„Minu armsad luud" oli 2003.aastal Ühendriikides ja Inglismaal üks enimmüüdud raamatuid. 2010 jõuab ekraanile ka selle põhjal vändatud film.

Alice Sebold on Ameerika romaanikirjanik, kes seni avaldanud kolm raamatut - lisaks „Minu armsatele luudele" ka autobiograafiliste sugemetega esikteos „Lucky" (2002) ning „The Almost Moon" (2007).

Richard W. Sonnenfeldt, „Ma olin Nürnbergis", tõlkinud Mario Pulver, Tammerraamat.

Huvitav, kas esimene pääsuke toob kevade? Ehk kas üle teab kui pika aja (kuri)kuulsast Nürnbergi protsessist kirjutet raamat toob lisa?

Antud teos on minimalistlik, sest Sonnenfeldt, kes on vestelnud kõrgeimate natsikurjategijate Göringi, Speeri, von Ribbentropi, Streicheri ja teistega Nürnbergi protsessi eel ja ajal, kirjeldab kohtupidamist ja selle telgitaguseid vaid pool raamatust. Teine pool kirjeldab sõjaeelset olukorda Saksamaa ja holokausti juurte tekkimist ning arengut.

Kahtlemata on raamat väärt lugemist, kui on soov ammutada killukesi tollest legendaarsest sõjakuritegude protsessist. Sonnenfeldtil, Ameerika süüdistusmeeskonna peatõlgil, on rääkida mõndagi, sest ta veetis tunde natsikurjategijaid küsitledes. Kõik need olustiku kirjeldused, isiklikud muljed ja järeldused paotavad pisut ust.

Siit küsimus: mille pagana pärast ei soovita meil Nürnbergi protsessist kirjanduse keeles pisut tõsisemalt rääkida? Kui lüüa raamatukaupluste kodulehel sisse sõna Nürnberg, saab vastuseks antud raamatu, nõukogude ajal välja antud teose „Nürnbergi epiloog" ning kolm Nürnbergi linna kaarti. Kõik. Paraku ei valgusta ükski neist inimkonna ajaloo suurimast kohtuprotsessi sügava põhjalikkusega.

Tegelikult on ju Nünbregi protsessis paljugi hämarat. Vaid üks näide. Kohtupidamise õiguslik alus: kes sõja kaotab on igal juhul kurjategija ning võitja võib õiguslikus või eetilises mõttes täide saata kõiksugu kuritegusid olles seejuures kaitstud negatiivset tagajärgede eest - kõikidele liitlaste kuritegudele anti amnestia, kui nende ohvrid pärinesid teljeriikidest.

Mis? Kuidas? Miks? Kes? Mille eest? Küsimusi on, kuid mitte vastuseid. Õigupoolest ei tea me sest protsessist miskit.

Maailmas on Nürnbergist avaldatud kümneid raamatuid. Ehk võiks mõne olulisema ka eesti keelde tõlkida, sest see poleks kindlasti paberipuuks kuluva metsa hävitamine.

Robert A. Heinlein, „Võõrana võõral maal", tõlkinud Lauri Saaber, Eesti Raamat.

Pigem sobinuks raamatule selle esmane pealkiri „Ketser". Ent sellest saad aru siis, kui teos läbi. Neile, kes Heinleini ei tunne: ta on üks neljast Ameerika suurest ulmekirjanikust Isaac Asimovi, Ray Bradbury ja Arthur C. Clarke'i kõrval.

Ühesõnaga, tegu on ulmekaga, mis lõi kuuekümnendail maailmas laineid. Vabas maailmas muidugi, sest antud raamatus kajastatud teemad ei sobi kommunismiehitaja moraalikoodeksiga kohe mitte. Aga vaat maailmaparanduslikku hipiliikumist ja seksuaalrevolutsiooni mõjutas teos kindlasti.

Õigupoolest kõlbaks pealkiri „Ketser" pigem raamatu teisele poolele, esimesele las jääb olemasolev. Lühidalt: ekspeditsioonist Marsile mahajäänute järeltulija kohaneb punase planeedi eluga ja temast saab Marsi tsivilisatsiooni täieõiguslik liige kõigi selle "inimliigi" imepärase olemuse ja oskustega. Pärast kolmandat maailmasõda, kui taas marsile lennatakse, tuuakse ta - Valentine Michael Smith - Maale. Algab kohanemine.

Loomulikult on Maa elu ja kultuur filosoofilisele, endasseelavale, mõtisklevale, vanematekultuuri austavale, valetada mitteoskavale, kuid valet mõistvale ja patuks pidavale inim-marslasele kummaline. Sellest arusaamine võtab aega ja kui aeg käes, asub Smith maailma muutma. Muutmistöö viimases staadiumis asutab ta sekti. Kiriku, mis tegelikult pole kirik selle tavamõistes, vaid asutus, kus õpetatakse uut maailmavaadet.

Maailmavaate põhialus kõlab: igaüks on Jumal. Sellest lähtuvalt on ka näiteks Jumala sigimisreeglid teised kui surelikel.

„Kui Mike suudab näidata, kuidas siin vussikeeratud planeedil paremini elada, siis ei maksa halvustada tema suguelu.
Teoloogilisest seisukohast on Mike'i seksuaalkäitumine ortodoksne nagu jõuluvana. Ta jutlustab, et kõik elusolendid koos ongi Jumal... mis teeb Mike'ist ja tema jüngritest ainsad enesest teadlikud jumalad siin planeedil... mis omakorda on kooskõlas kõigi jumalamängimise reeglitega. Reeglid lubavad jumalaine ALATI sellise seksuaalse vabaduse, mida piirab vaid nende kujutlusvõime."

Muidugimõista pole seks kaugeltki uue õpetuse keskne teema, kuigi üks tähtsamaid.

„Ütleme, et see ei ole religioon. See on kirik nii juriidilises kui moraalses mõttes. Me ei ürita hingi päästa, sest hinged ei saa kaotsi minna. Me ei ürita inimesi usku pöörata, vaid pakume usu asemel tõde - sellist, mis saab proovile panna. Tõde oleviku kohta, tõde, mis on sama igapäevane kui triikimislaud ja kasulik nagu leib."

Ühesõnaga on Mike Smith justkui kaasaegne, vabandust, tuleviku Kristus, mida aga ei saa nõnda lihtlabaselt võtta. Raamat on palju sisukam, kui seda paari lausega kirjeldada saab. Ja muidugi väärib lugemist ka neil, kes ulmet muidu lugemisvääriliseks ei pea.

Lahe, kui sulle köidetakse korralik kogum teadusartikleid kaante vahele ning lisatakse kõikvõimalikud skeemid ja pildid veel juurde. Teemad on Maast, loodusest, evolutsioonist, sauruste ja muu säärase väljasuremisest, kliimast jne. Ühesõnaga kõigest, mis meie planeeti, selle elanikke - ka meid endid - mõjutada võib.

Kuna artiklite autorid on erinevad, siis on erinev ka lähenemisnurk. Üks võtab asja pisut teaduslikumalt, teine populaarteaduslikult... Aga arusaadavalt on kirjutet kõik.

Kas dinosaurused olid püsisoojased, miks nad nii suureks kasvasid ja kuidas välja surid? Miks valitsevad Maad imetajad ja kust tuli inimene? Kuidas moodustuvad mandrid ja ookeanid ning kust ilmus atmosfääri hapnik? Mida teame Darwini vintidest ja milline on elu ookeanisügavuste mustadel tossutajatel? Kes on maailma suurim elusorganism ning miks linnud-loomad on värvikirevad?

Ei tea tänapäevase kooli loodusõpetuse taset, kuid kolme kümnendi tagusele teeb antud raamat kahtlemata silmad ette. On huvitavam ja parem kui tüütu kooliõpik. Ja muidugi sobib ka täiskasvanule. Eriti sellele, kes on ajakirja „Tarkade klubi" lugeja.

Tegelikult oleks huvitav antud raamat poole või paari sajandi pärast uuesti kätte võtta ja vaadata, kas hakkab artiklite peale naerma. Ehk siis, kas me oleme tõele lähemale jõudnud. Sest siingi raamatus algavad paljud selgitused sõnadega: arvatakse et...

Hans Luik, „Minu imeline elu 1", Kuldsulg.

Memuaare on alati huvitav lugeda. Mulle on Luige raamat eriti huvitav veel seetõttu, et mu enda varalahkunud isa suur raamatukogu, mida nooremast peast kaanest kaaneni läbi lugesin, sisaldas peamiselt esimese vabariigi autorite teoseid vaesemast inimkihist. Vekslivõltsimisest, töötaolekust, näljast.

Siin on meil aga jutt jõukast Tartu vabrikandiperest. Pikituna omaaegse olmega ja koolieluga. Avab mullegi täiesti uue maailma.

Luige puudus on minu meelest see, et ta on oma noorpõlvemuljeile vahest liigagi sageli lisanud täiskasvanu tagantjäreletarkust. Sellest on kahju. Pigem tahtnuksin rohkem lugeda, mida mõtles ja kuidas reageeris esimese vabariigi murrangulistele aastatele tolleaegne nüüd ja praegu. Ilma teadmiseta, mis edasi tuleb.

Kuid ometi soovitan lugeda. Mitte ainult sellepärast, et mälestusraamatud praegu erakordselt populaarsed ja Luik pakub üsna avara võimaluse uudishimulikuks süvenemiseks võõrasse ellu. „Minu imeline elu" on korralikult kirjutatud. Lugeda on mõnus. Kuigi diivanil pisut ebameeldiv - hiigelraske telliskivi. Jään teist osa ootama.

Mitmete mainekate auhindadega pärjatud Thompson on kirjanik, kelle sõnu kas neelatakse andunult või kelle populaarsus paneb teised hoopis küsivalt kulmu kergitama.

„Ööloom" on noorteromaan, mis peaks küll mõlemale leerile peale minema. Kuigi tegu on paljusiunatud noortekirjandusega, pakub see piisavalt põnevust ja mõtlemisainet ka vanemale lugejale.

14aastase Bobby elu möödub Dublini tänavatel sigadusi korraldades. Poistekamp, millesse ta kuulub, vehib uljalt sisse võõrast vara, mille eest saadud raha siis erinevate mõnuainetega pidutsemisele kulutatakse.

Pätistunud Bobby elu muutub aga totaalselt. Võlgnike eest põgenev ema kupatab ta järsku elama kolkakülla keset lehmi ja lambaid - elukaid, keda Bobby väikevend Dennis ammulisui vaatab nagu oleks tegu olenditega teiselt planeedilt.
Põline linnapoiss Bobby vihkab aga kogu seda maaidülli. Uut kodu ei tee talle armsamaks ka naabri jutt, kuidas majas kunagi elanud paarike väidetavalt oma lapse tappis.

Vananaiste lori haldjate vahetuslapsest paistab aga uues valguses, kui maja hakkab öösiti külastama veider olend, kes isegi karmi Bobby hirmust värisema paneb.

Õudne kõrvalliin surnud haldjabeebiga on küll põnev, kuid palju köitvam on jälgida, kuidas Bobby maaeluga maadleb ja läbi selle ennast avastab.

Täpselt selline raamat, mida osta oma võsukesele ja pärast isegi lugeda.

Õuduslugu noortest ja noortele, kuid millel leidub hulganisti vanemaealisi austajaid.

Teismeline Reggie jumaldab õudukaid, kuid raamatupoest leitud veider päevik, mis räägib inimeste suurimaid hirme reaalsuseks muutvatest neeljatest, teeb isegi tema olemise kõhedaks. Kui tüdruku pisike vend aga neeljate ohvriks langeb ja hirmutegusid korda saatma hakkab, otsustab Reggie luupainajalike olendite vastu võitlema hakata.

Ülejäänud lugu keerlebki Reggie ja ta sõprade ning müstiliste neeljate vastuseisu ümber. Erilisi hirmujudinaid too teos ei tekitanud, kuigi jäledaid kirjeldusi oli seal korralikult. Kahtlemata originaalne ja kvaliteetne maiuspala neile, kes põnevust armastavad. Õõvastavad hetked on vaheldumisi mõnusa huumoriga ning raamat on parajalt paks ja tegevustik hargneb tempokalt.

Hea tõlge teeb lugemise samuti väga nauditavaks. Ainuke etteheide, mis muide paljusid „Neelatute" juures häirib, oleks selle kohta, et kuigi tegu on triloogiaga, pole seda ei raamatu sees ega kaanel kordagi mainitud. Üsna frustreeriv on avastada, et lõpp polegi lõpp, vaid nüüd tuleb veel kaks korda poodi sibada. Loodame, et teine osa on juba vastavalt märgistatud.

Kogu lugupidamise juures raamatu autori vastu, kes on kahtlemata teinud ära suure töö (nende kaante vahel ongi tegelikult üks korralik teadustöö), tuleb tunnistada, et raamatu hädad algavad eksitavast pealkirjast. Ostsin selle minagi lootuses saada lisateavet 1941.aasta juuniküüditamisest Eestis - paraku sellel konkreetselt teemal peatub autor vaid paaril leheküljel kolmesajast. Õigem oleks öelda paaril real, sest ka peatükis „1941. aasta küüditamine" nihkub ta kiirelt tarkadele üldistustele.

Palju tõesem olnuks pealkirjastada raamat (iseäranis just Eestis müümiseks) praeguse alapealkirjaga „Katse selgitada lünka Rootsi ja Norra gümnaasiumiõpikutes". Sest lõviosa raamatust seda tõepoolest teeb, põhjalikult ja kümnendite kaupa - ainult et Eesti lugejale on see suhteliselt ebahuvitav teaduslik analüüs ja võrdlus. Ja kahtlemata oleks sellise pealkirjaga raamatu ostjaid Eestis vaid käputäis.

Uurimus selgitab veel põhjalikult Jan Patocka meetodit, mida nimetatud ajalooõpikute analüüsimisel on kasutatud. On tehtud ka mõned intervjuud - Mart Niklusega, Hillar Kingustega, Arnold Meriga. Kiiduväärt, kuid 1941.aasta küüditamisest ei kõnele neist ükski - Meri, teatavasti, küüditas Hiiumaa rahvast hoopis 1949.

Raamatus on toodud ära päris suur hulk laste mälestusi küüditamisest - neist kolm on Eestist, ülejäänud - palju räigemad, kusjuures - kuuluvad hoopiski Poola.

Kõik see on ühe doktoritöö-mõõtu uurimuse raames vägagi aktsepteeritav, veelgi enam: sügav tänutunne autori vastu, et ta on võtnud vaevaks selgitada tõde väljaspool Eestit. Kuid paraku on teos tavalugejale kaunis kuiv ja igav lugemismaterjal. Iseäranis pealkirja all, mis suisa eksitab.