Lõpuks ometi on Hargla ja eesti fantaasiakirjanduse fännide kannatlikkus tasutud - Maavalla arbuja ja rahvalaulik Süvahavva Koulu ja tema burgundlasest truu ori French seiklevad jälle!

Osavalt klassikalist kelmiromaani, alternatiivajalugu ja ulmet ühendavate humoorikate lugude kolmas raamat viib peategelased Tarbatust teele armastatud Bayermobiliga. French peab jätma rahumaleva ja oma abiliste hoolde Tarbatu parima restorani „Burgundia Kroon", Koulu lahkuma keset magusaimat heinaaega põlistalust Süvahavvast... Et rännata Euroopasse - täpsemalt Capri saarele, kus iidsest ajast on säilinud kuulsa nõia Eudoxia saladused.

Reisiseltsilisteks on Frenchi paleus, libahundineiu Väendru Nell ning Maavalla tuntuim poetess Haavaneeme Imbi.
Capri saarel loodetaksegi leida abi, et Nellile tagasi anda kaotatud libahundivõime. Frenchile ja Koulule aga sigineb uus vaenlane, kõikvõimas ja mõistatuslik vikont Coeur de Lion, kes juhib juba varasematest osadest tuttavat salapärast vabamüürlikku organisatsiooni Dagoberdi Leegion.

Frenchi ja Koulu lugude tegevus toimub võluvas aegruumis, mis paljus meenutab 20-ndate aastate... ütleme siis, et Eestit. Siin liiguvad ringi mobiilid, Tarbatu ja Rävali vahel teevad reise dirižaablid, kuid olulise lisana on selles maailmas säilinud ka päris arvestatav hulk võlujõudu ja maagiat.

Indrek Hargla on Eesti tuntuim ja tunnustatuim ulmekirjanik, kes on pälvinud Tammsaare nimelise romaaniauhinna, Tuglase novellipreemia ja võitnud üheteistkümnel korral Eesti ulmeauhinna. Autori sõnutsi on „Frenchi ja Koulu" sari teatavaks sillaks tavakirjanduse ja žanriulme vahel.

Nõnda peaksid need raamatud pakkuma ühevõrra naudingut nii klassikalise kelmiromaani, kriminullide kui ka põnevike austajatele. Rääkimata neist, kellele meeldivad mängud ajaloo teemadel või kes peavad lugu soojast maavillasest huumorist kõige Eesti ja eestlasliku üle. Hargla kirjutab lihtsalt hästi.

Erle Stanley Gardner, „Ulguva koera juhtum", tõlkinud Taivo Varjo, Elmatar.

Tea, palju tänapäeval sääraseid Perry Masoni sarnaseid üksikuid advokaate järel on. Eks enamus ole kampa kogunenud, sest nõnda on lihtsam. Samas pole Mason ehk kõikvõimalike juhtum-raamatute peategelane sugugi nõnda üksi. Talgi korralik tiim taga - sekretär Della Street, eradetektiiv Paul Drake kogu oma kambaga...

Seekord peab kamp tegelema ulguva koeraga. Esmalt tundub asi üsna segane, kuid lõpuks loksub kõik paigale, süüdistaja tehakse lolliks ning mõrvas süüdistatud daam pääseb vabadusse.

Ent paremini tabada raamatus esitatud sündmuste tagamaid, tasub alati uurida, millal teos on kirjutet. Antud juhul on aastaarv 1934. See selgitab nii mõndagi. Näiteks seda, miks Ameerikamaal, kus tegevus toimub, naisterahvastesse selliselt suhtutakse, nagu suhtutakse. Et neil pole isegi oma nime, vaid nad on „proua abikaasad" ehk näiteks proua John Smith. Justkui kuuluksid härra Smithile.

Naisõiguslased pole millegipärast Gardneri raamatute peale veel lärmi tõstnud, kuigi õrnemat sugu kirjeldatakse neis nagu madalamat klassi, kui erandid välja arvata. Küll aga on kõiksugu ühingud ja organisatsioonid nõudnud muinasjuttude ümberkirjutamist, sest need pole tänapäevaste tavadega kooskõlas ning võivad tekitada lastes väärarusaami. Ju pole protestijad Gardnerini lihtsalt jõudnud, sest vendade Grimmide materdamine võtab kogu jõu ja aja.

Jens Christian Grondahl, „Neli päeva märtsis", tõlkinud Eve Velsker, Eesti Raamat.

„Põhjamaade romaani" sarja kuuluv Taani autori raamat algab telefonikõnega hotelli, kus peatub 48aastane naine. Ta saadab teada, et ta poeg kuulus kampa, kes peksis immigrandinoorukit ja on nüüd politseis vahi all.

See ongi suuresti ema ja poja võõrdumise lugu ja ema enda lugu ja tema ema lugu. Teemalt pisut võõras meile, pole ju Eestis „teistsuguse etnilise taustaga" inimesi, pole me nii vabalt ringi saanud liikuda, kuid samas lähedane ka - on ju kirjeldatud keskealise naise elu ajahetkel, mil ta ise püüab mõista, milliseid valevalikud on ta teinud ja miks.

See raamat ei ole just maailmakirjanduse suurimate teote hulgast, peab tunnistama, oma sisult ja stiililt. Kuid kaasa mõelda on mõndagi. Eriti just see piinav küsimus: kas olen ikka kõik õieti teinud ja mismoodi vanu vigu parandada. Kui parandada.

Algul mõtlesin, et see on rohkem naistele sihitud romaan. Võibolla ongi. Aga üksildus, karile jooksvad suhted ja palju muud romaanis on ju paljudele meist tuttavad. Kuigi aus olles pean tunnistama, et Eesti nooremad kirjanikud (vihjan siin Ruitlasele) on osanud abielust ja selle karileminekust ausamalt ja rämedamalt kirjutada. Euroopale omane poliitkorrektsus näib Grondahli ahistavat.

J. Randy Taraborrelli, „Marilyn Monroe salane elu", tõlkinud Maia Boltovsky, Tänapäev.

Kui tahta mõista Marilyn Monroed, siis soovitaksin pigem Joyce Carol Oates`i puhtilukirjanduslikku teost „Blonde" või Fred Lawrence Guiles`i „Norma Jeane. The Life and Death of Marilyn Monroe". Viimane on muidugi läinud sajandi kaheksakümnendatel kirjutatud ja ei sisalda kõiki tänapäevaseid spekulatsioone, mis Taraborellil kenasti sees. Kuid neis on hinge, mis Taraborrellil puudu.

Ja kardan, et ka eestikeelne pisut puine tõlge omalt poolt igavusele kaasa aitab. Ka võinuks pildivalik ehk parem olla (ma muidugi ei tea, kui kitsendav oli väljaandmisleping igasuguste lisanduste suhtes).

Teisisõnu: see raamat täienab meie varasemaid teadmisi Monroe`st (kui neid muidugi on) rea seikadega tema pere ja lähedaste kohta, kuid vähem annab ta mõistmist Monroe`st, kui inimesest ja sellest, miks mehed nagu kärbsed talle peale lendasid ja tema elu muutsid (ta on ka ise tunnistanud, kui raske oli elada meestest kiirgava pideva kiimalisuse õhkkonnas - tänapäeva staarid on sellega tublisti rohkem harjunud).

Minu hinnangul raamat, mis tõesti täiendavana raamatukokku võib kuuluda, kuid pole just esimese järjekorra ost.

John Grisham, „Nuhk", tõlkinud Anne Kahk, Varrak.

Ehtgrishamlik stoori headest ja pahadest juristidest. Vägagi loetav, nagu kõik eelmisedki Grishamid. Tasuks kätte võtta vabal nädalavahetusel, sest ega raamatut kipu väga käest panema. Kui, siis ööseks.

Väikelinnas üles kasvanud ja isa jälgedes advokaadiks õppiv noormees - priimus - on saanud hakkama patuga. Ameerika mõistes kuritööga - magas, kui kaks korporatsioonikaaslast üht lõdva püksikummiga neidu suksutasid. Kuna too oli alkoholiuimas, siis kvalifitseerus tegu vägistamisena. Ja magaja oli justkui kaasosaline. Ühesõnaga jama. Asja tuhnivad üles tüübid, kes hakkavad noormeest - tema esindab häid - šantažeerima, sundides teda tööle suurde ja rikkasse advokaadibüroosse ning nuhiks hakkama.

Raamat keskendub eelkõige noore advokaadi esimestele sammudele büroos, kus tuleb rügada 100-tunniseid töönädalaid ning kirjeldab värvikalt kullast kiiskavate advokaatide elu, tööd ja tegelikku palet, kus võidutsevad ebaeetilisus ja rahaahnus.

Pärast raamatu lugemist ei kipuks kindlasti uhkete advokaadibüroode uksest sisse astuma, kui just raha peale väga vihane pole. Miks on kuulsate juristide tunnitasu nii kõrge? Kes loeb, saab teada. Igatahes kahe advokaadi luksusrestoranis käik lüüakse külmalt kliendi kraesse. Ja ka sõit renditud limusiiniga koju. Loomulikult tähendab hõrkude roogade nautimise ajal paari sõnaga kliendi asjast rääkimine seda, et tunnid kliendi arvele keevitatakse.

Kas eetilisi advokaate üleüldse leidub? Grishami arvates küll. Aga neid ei tasu otsida luksuslikust kontorist.

Fred Vargas, „Veel natuke edasi, paremat kätt", tõlkinud Helva Payet, Varrak.

Nonii, geniaalsed prantsuse amatöördetektiivid ja proffesionaal-penskar-politseinikud on tagasi! Ehk siis teine raamat kolme evangelisti juhtumistest.

Kes ei tea, millest jutt, siis: tunamullu ilmus Vargaselt eesti keeli esimene raamat - „Elus või surnud", kus kuritegu aitavad lahendada kolm friiki ajaloolast, keda kutsutakse kolmeks evangelistiks. Nad on nii kõrvuni ajalukku sukeldunud, et pole õiget ametit leiva teenimiseks, nad kolivad lagunenud majja Pariisi äärelinnas ning võtavad kaasüüriliseks pe***ekukkunud vana politseiniku (pe***ekukkunud on seltskonna hinnang iseendale) ja satuvad sündmuste keerisesse.

Tüübid on ülilahedad. Kirglikud. Targad. Omapärase huumoriga. Üks tuhnib eelajaloos, teine keskajas, kolmas esimese maailmasõja aastates.

Ses raamatus saab kõik alguse sellest, et üks endine politseinik - samuti omamoodi friik, kelle lemmikloomaks ja jutukaaslaseks on kärnkonn - leiab koerajunni seest naisterahva suure varba luu. Ning üritab loomulikult välja uurida, kust see junni sisse sai. Tema väiksem eesmärk on lahti kangutada junnileiupiirkonna politseiboss, kes on igavene tropp. Appi võtab ta evangelistid.

Viimasel ajal on näpuotsaga meile poetatud prantsuse krimkasid, kuid Vargas erineb teistest - Jean-Claude Izzost või Jean-Christoph Grangest - elurõõmu, huumori ja päikeselisusega. Sest prantslased ju on säärased, mitte aga mõned masendunud tüübid, nagu Izzo või Grange teostes. Kusjuures tuleb märkida, et ka Izzo ja Grange on suurepärased ja nende raamatud, nagu ka Vargase omad, kuuluvad krimikirjanduse kullafondi.