Agatha Christie, „Hollow' häärber", tõlkinud Maia Planhof, Varrak.

Üks kummaliselt ebachristielik Christie, see „Hollow' häärber", kui hakata järele mõtlema. Kuidagi liialt tundeline ja filosoofiline, võrreldes mõrvaleedi teiste raamatutega. Tegelaste pikad mõtisklused elu ja olemise teemal ning persoonide selge väljajoonistamine Christie sule kaudu on tegelikult tavatu.

Tavatu on seegi, et Hercule Poirot ilmub raamatusse üsna hilja, pärast pikka eelmängu. Säärane stiil on omane pigem kaasaegsele briti krimkale a la Caroline Graham.

Muide, Christie pidas neli aastat vahet enne kui Poirot' taas raamatusse - „Hollow' häärberisse" - ilmutas. Nii pikka pausi pole vuntsikas Belgia detektiiv enne ega pärast. Ju arutas Christie endamisi, kas mitte kaotada Poirot'd sootuks maamunalt, sest ega belglane autorile, nagu ta ise tunnistab, niiväga meeldinudki.

Aga muidu hea raamat. Ei kuulu just Christie paremikku, ent tema keskmisedki lood on väärt lugemist. Ja muidugi lõpplahendus on särav. Et raamatust raamatusse geniaalseid puänte kirjutada, peab tõesti olema geenius.

Dick ja Felix Francis, „Valemängijad", tõlkinud Arno Vaik, Varrak.

Dick Francis, legendaarne võiduajamiskrimkade autor, on poja Felixiga kahasse kirjutades jõudnud antud raamatuga taas oma parimale tasemele. Esimesed kahemeheraamatud olid pisut ebalevad, tundus, et ei leita ühist joont, aga nüüd on kõik paigas.

Meeste tööjaotust ei tea, kuid võib aimata. „Valemängijates" on peategelaseks harrastusdžokist advokaat, kes peab võitlema vägivallasüüdistusest pääsenud kaagi vastu ja kaitsma professionaalset ratsanikku, kellele üritatakse mõrva pähe määrida.

Tõenäoliselt on Dicki töö kirjutada võiduajamistest ja selle ümber toimuvast, Felix omakorda lahkab raamatus suurepäraselt Suurbritannia õigussüsteemi ja kohtupidamise aluseid ning põhimõtteid, kusjuures teeb seda pädevalt, põnevalt ja õpetlikult.

Samas näib, et isa on suutnud raamatu süžeeliini peale suruda. Ehk siis sisult on tegu tüüpilise Francisega, olgu autori eesnimi, milline tahes. On head, on pahad, on vägivalda ja sitkust sellele vastu seista. On ratsutamist ja võistluspinget, valemängijaid ja ausaid mehi. Loomulikult astub mängu ka naisterahvas - kus tänapäeval sa seksita hakkama saad?

Francise väärtus peitub sujuvas põnevuses ja detailirohkuses, kus lugejale tehakse puust ja punaseks, et mis ja kuidas, ning need väärtused on kandunud isalt pojale.

Robert van Gulik „Hiina naelamõrvad", tõlkinud Kersti Unt, Tänapäev.

Huvitav, kuidas nii suurepärasest riigist, nagu Hiina sajandeid tagasi oli, on saanud praegune käkk? Käkk, kus endiselt on au sees miljonite hävitaja Mao ning riik on ise vaene kui viis ikaldusaastat üle elanud põlluharija.

Nojah, hea riigi pilt maalitakse küll raamatus, aga ikkagi. Robert van Gulik on küllalt autentne või vähemalt üritab olla.
Kohtunik Di peab seski raamatus avastama kolm kuritegu, millega ta lõpuks - küll läbi risti ja viletsuse - toime tuleb. Tänu headele inimestele, kel süda õiges kohas.

Antud krimkas on taaskord avatud Hiina kultuuri tagamaid ja selgitatud kunagise riigi toimimise ja kohtumõistmise põhimõtteid, mis annab raamatule lisaväärtuse. Ja kui mõtlema hakata, siis on inimkond mõnikord teinud vea, unustades kõik vana ja luues aina uut.

Igatahes toona, kui uskuda Van Gulikut - ja miks ei peaks - oli tähtis õigluse, mitte kommunismi võit.

Sofi Oksanen ja Imbi Paju, „Kõige taga oli hirm", Eesti Päevaleht.

Paljuräägitud ja paljukiidetud. Soomlased seisnud ilmumispäeval suisa raamatusabas.

„Kõige taga oli hirm" on kokkuvõttes hea raamat. Harib, annab teavet ja mõtteainet, lahkab kunagisi sündmusi erapooletul moel ja käsitleb teatud teemasid nõnda, nagu varem pole käsitletud.

Samas on teos kõigi okupatsiooniraamatute ema ehk siis annab ette teemad, mida tuleks pikemalt lahata ning peatükkidest uusi suuri ja pakse raamatuid kirjutama hakata.

Raamat on oma olemuselt artiklite kogum. On suurepäraseid artikleid, on häid ja ka kesiseid. Kesiseid eelkõige haritud ja paljulugenud lugeja jaoks. No mida suudab öelda paarikümmend lehekülge N.Liidu vanglasüsteemi kohta uut inimesele, kes on mitu korda läbi lugenud „GULAGI arhipelaagi" ja Applebaumi „GULAGI" takkapihta? Soomlase ja muumaalase jaoks on nood leheküljed kahtlemata huvitavad.

Või artiklid küüditamistest. Palju on Eestis ilmunud küüditamisraamatuid alates „Mariast Siberimaal"? Sadakond ehk. Nii memuaare kui tõsiajaloolisi teoseid. Või metsavendlusest? Neile, kes asjakohaseid raamatuid kümnete kaupa lugenud, pakuvad lühilood vähe.

Küll aga on peatükke, mis panevad aplodeerima: sovietiseerimise mõistest, okupatsiooni juriidiline analüüs, Eesti juutlus, represseeritute intervjuude analüüs, repressiooniteema Eesti ühiskonna, eestluse lammutamine jne, jne. Kusjuures igaühest neist, nagu öeldud, saaks ja peaks kirjutama korraliku raamatu.

Kas meil on „GULAGI arhipelaagi" sarnast monumentaalteost küüditamisest? Metsavendlusest? Okupatsiooniajast? ENSV parteilisest juhtimisest? Okupatsiooni juriidikast? Ei ole. Aga miks? Kas sellepärast, et me ei taha-ei julge-ei oska ajalugu avada? Miks peavad teised kirjutama meile Eesti ajaloo? Raamatu Konstantin Pätsist?

Kas me ei kirjuta neid raamatuid ise seepärast, et kõige taga on hirm?

Milana, „Eesti modelli päevik", Eesti Päevaleht.

Suruti raamat pihku, öeldi, et on hea. Et loe ja naudi.

Kuidas mehed neid naistekaid ikka kätte võtavad - nurkapidi, ja hoiavad endast eemal, nagu oleks kaaned seagripi pisikutega kaetud. Lugedes asetavad raamatu endast kaugele, justkui saaks naistemaailmast nakkuse. Julgust lisas see, et kolleeg, machomees, oli raamatu läbi lugenud ja ellu jäänud.

Nakkust õnneks ei tulnud ja raamat sai läbi loetud. Huviga ja üsna nobedalt. Põhjusi oli mitu.

1. Sõnakasutus ja lauseehitus on ses raamatus suisa suurepärane. Sujuv nagu samet. Pole teada, kes on autor, kuid igatahes aplaus talle.

2. Modellide maailm on üsna hämar territoorium, millest teavad vaid asjaomased, kuid mitte kõrvalised. Ei saaks öelda, et raamat avab kõik uksed ja salatoad - kahjuks mitte - kuid näpuotsaga üht-teist puistatakse. Et mis ja kuidas. Nii head kui halba.

3. Pole just palju raamatuid, mis kirjeldavad inimese - antud juhul noore modelli - hinge ja mõttemaailma arusaadavas keeles. Kord on filosoofiat liiast, siis pealiskaudsust palju. Seekord on kaalud paigas. Eks meesterahval taskuks teinekord sügavamalt uurida, mis nii-öelda õrnema soo hinges peitub ja toimub. Tuleb ehk kasuks.

4. Raamatul tulevat järg. Tore. Ootaks huviga.

5. Kõik eelnev ei tähenda kaugeltki, et peaks nüüd teisigi naistekaid lugema hakkama.

Kersti Rea, "Delirio amoroso", Lunaris.

„Delirio amoroso" on väga omapärane raamat, mille võõrapärane pealkiri ja tagasihoidlikku karva kaas ei ava teose saladust mitte kohe. Tegemist on aga äärmiselt sooja ja isikliku looga, mida vürtsitavad ühes peres põlvest põlve edasi antud lemmikretseptid. Ja kõik see on aasta raamatukujundusauhinda väärivalt pakendatud. Kui esikaas välja arvata, on raamatu kujundaja Aavo Ermel saanud inspiratsiooni ühelt poolt vanadest värvilistest piltpostkaartidest, teisalt raamatu autori Kersti Rea kirest vanade asjade, eriti vanade kaunite rõivaesemete vastu.

Nii kannab "Delirio amoroso" välimus pilutatud aluspesu ja pitslinade hõngu, kuid raamatu tõeline olemus avaneb siiski kirjapandus.

See on armastuse lugu - kirjutaja tunnete kirjeldus Eestimaa suve ja vanade tuttavate roogade vastu. Soojalt ja detailitäpselt kirjeldab Rea assotsiatsioone, mille kutsuvad temas esile hommikused istumised suvekodu trepil, ujumised peegelsiledas järves, rõõm igast uuest õitsemapuhkevast lillest... Ahaa-elamused ja äratundmisrõõm peaksid tabama iga lugejat, kes ootavad kevadet, et kolida maakoju ning tunnevad vaimustust igast sealveedetud hetkest.

Retseptid selles raamatus on kahtepidi erilised - need on pärandatud põlvest põlve, ja nad on kohandatud vastavalt nendele võrratutele toiduainetele, mida mets ja aed meile suve jooksul kingivad. Seened, marjad, õunad, karulauk, rabarber ja mesi... Iga retsepti ilmestab omaaegne tarkusetera vanast kokaraamatust. Nii näiteks võib maasika ja jäätisega besee kõrvale lugeda: "Munavalget on iseäranis palju munades, näit. kanamunas ja selle iseäraline omadus on, et ta keetes kõvaks läheb."

Avapeatükis, mille pealkirjaks on „Õnneks on nii vähe vaja..." kutsub autor üles kõiki neid, kel veel oma maakodu ei ole, otsima Eestimaa lagunemakippuvate maamajade seast üles just see oma koht.

"Delirio amoroso" on tõeline hea-tuju-raamat!

Lee Child, „Viimase hingetõmbeni", tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak.

Üksildase uitaja neljas tulemine. Ehk siis Jack Reacheri saaga neljas eesti keeli ilmunud raamat. Hea, nagu eelmised, kuid seda mööndustega - esimesed kolm on valdava osa action-romaanide austajast Reacheri fänni, kes suudab andestada ka mõningase kesisuse.

Asi on selles, et „Viimase hingetõmbeni" on pisut üleheroiseeritud. Ju see meeldib ameeriklastele, kuid mitte eurooplastele, saati siis põhjamaalastele, kelle maailmapilt pole nõnda idealistlik.

Reacher, endine sõjaväepolitseinik, vägev, tark ja osav, satub koos kauni neiuga röövijate kätte. Nood planeerivad USA-le häda ja viletsust, kuid muidugi leidub lolle poliitikuid, kes asja ei jaga ning sestap peab käputäis kangelasi olukorra lahendama.

Reacheri raamatute suur pluss on detailsus, kus paljud asjad seletatakse üksipulgi lahti. Antud raamatu lugeja saab näiteks asjatundjaks relvade ja laskmise alal. Lisagem siia Reacheri sümpaatse persooni, sujuva sõnakasutuse, põneva süžee ja näpuotsaga huumorit ning selgub, et plussid kaaluvad miinused kuhjaga üle.

Leonie Swann, „Glennkill", tõlkinud Piret Pääsuke, Atlex.

Poleks Stieg Larssonit ja tema loodud lohetätoveeringuga tüdrukut, oleks Swann ja Miss Maple raudselt parim 2009. aastal Eesti keeles ilmunud krimka. Ei, see polnud kirjaviga. Jutt käib mitte Miss Marple'ist, vaid just Miss Maple'ist, kes sai nime sellest, et käis leiva pealt vahtrasiirupit lakkumas ning on Glennkilli ja võib-olla ka maailma... kõige targem lammas. Kuna karjane on mõrvatud ja inimesed käituvad kui lambad, peavad lambad kuriteo lahendama.

Et mida kuradit? Lambad lahendavad kuritegu? Nojah, miks ka mitte? Mis ses nii imelikku on? Meie maailm on ju piisavalt kummaline. Näiteks säärast looma nagu kaelkirjak ei tohiks olemas olla, aga on.

„Glennkill" on samavõrd filosoofiline teos kui krimka, sest näitab meid, inimesi, lamba pilgu läbi. Ja olgem ausad, see pilt pole aina imekaunis, nagu me ise arvame.

- - -

Senini polnud Miss Maple diskusioonist osa võtnud. Nüüd küsis ta: „Kas te ei taha siis üldse teada, mispärast ta suri?"

Sir Ritchfield vaatas talle imestunult otsa. „Ta suri labidasse. Sina poleks ka seda üle elanud - säärane raske rauast kolakas läbi kere. Pole ime, et ta surnud on." Ritchfield võbistas end natuke.

„Ja kust labidas ilmus?"

„Keegi pistis selle temasse." Sir Ritchfieldi jaoks oli juhtum sellega ammendatud, aga Othello, karja ainus must lammas, hakkas äkitselt probleemi vastu huvi tundma.

„Kõne alla tuleb ainult inimene - või väga suur ahv." Othello oli veetnud tormise nooruse Dublini loomaaias ega jätnud kunagi kasutamata võimalust sellele viidata.

„Inimene." Maple noogutas rahulolevalt. Kahtlusaluste hulk vähenes kiirelt. „Mina mõtlen, et me peaksime välja uurima, mis inimene see selline oli. Me võlgneme selle vanale George'ile. Kui mõni metsistunud koer kellegi meie talledest maha murdis, püüdis George alati süüdlast leida. Pealegi kuulus ta meie hulka. Ta oli meie karjane. Kellelgi polnud õigust temasse labidat torgata. See on huntlus, see on mõrv!"

Nüüd olid lambad siiski ehmunud. Ka tuul oli pöördunud ja verehais kandus peente, aga selgelt eristavate voogudena mere poole.

„Ja kui me selle labidatorkaja leiame?" küsis Heide närviliselt. „Mis siis?"

„Õiglust!" määgis Othello.

„Õiglust!" määgisid teised lambad. Seega oli otsustatud, et George Glenni lambad hakkavad uurima oma ainukese karjase alatut mõrvamist.

Daniel Kehlmann, "Kuulsus", tõlkinud Kristel Kaljund, Atlex.

Kehlmanni võlu on keeruline sõnastada - need, kes lugesid tema eelmist raamatut "Maailma mõõtmine", mõistavad, mida ma öelda tahan. Kuid kui nimetatud raamat oli siiski lineaarne jutustus, siis "Kuulsuses" mängib autor konstruktsiooniga, struktuuri loomisega ja selle piiride nihutamisega.

"Loos, mis on osa loost, mis on osa loost. Ei või iial teada, kus üks lugu lõpeb ja teine algab! Tegelikult läheb kõik pidevalt üle kõigeks. Ainult raamatutes on lood korralikult üksteisest eraldatud."

Võiks öelda, et selle mängu aluseks on üks ammune dilemma - kas professor näeb unes, et ta on liblikas või näeb liblikas unes, et ta on professor, kes näeb unes, et ta on liblikas... Lisaks sellele kasutab Kehlmann veel mitmeid sümbolistlikule kirjandusele või ka maagilisele realismile iseloomulikke võtteid. Meenus näiteks üks Fjodor Sologubi jutustus naisest, kes vahetas oma peegelpildiga koha; peegelpilt hakkas naist tema mehega petma ning jättiski lõpuks naise enda peeglisse elama.

Niisiis kasutab Kehlmann tegelikult vanu trikke, kuid teeb seda kahtlemata äärmiselt võluvalt, sellise geniaalse kergusega, et lugejat valdab sagedasti tunne - see on ju nii lihtne, kuidas ma ise selle peale ei ole tulnud?! Aga ei tulnud, hoopis Kehlmann tuli.

Üheksa juttu sõlmuvad kummalisi teid pidi ja ebatavalist moodust kasutades romaaniks. Nii elab üks vanaproua vaid populaarse autori jutus, kuid tõstab ühel hetkel oma looja - jutu autori - vastu protesti, keeldub elamast jututegelasele määratud elu... Seesama kirjanik satub koos oma raamatu tegelasega Aafrikasse ja kaob sealt kehatuks muutudes, jättes oma pruudi jutu sisse maha... Kuulsa näitleja identiteedi võtab üle tema teisik. Peast segi läinud internetisõltlane, kes väljendab oma vahkviha blogides, on aga armunud kirjaniku välja mõeldud naispeategelasse ning tema suurim soov on pääseda jutu sisse...

"Kuulsus" on väga elegantne mäng tegelikkuse ja selle tegeliku näilikkusega.

Ann Granger, „Lõhnab mõrva järele", tõlkinud Urve Liivamägi, Varrak.

Politseiülem Alan Markby ja tema fiancee, välisministeeriumitöötaja Meredit Mitchelliga ongi kõik. Et see on viimane neist jutustav raamat. Vaevalt maalilises Oxforshire's inimesed seepärast mõrvamata ja mõrvarid tabamata jäävad, lihtsalt Granger pani siinkohal punkti.

Oxforshire on vist Suurbritannia, kui mitte maailma kriminogeensemaid piirkondi, sest mõne aasta jooksul, mil Markby ja Mitchelli tegevust 15 raamatus kirjeldatakse, on maha notitud korralik hulk häid ja halbu. Nottijad istuvad kõik eeskujulikult trellide taga.

Tegelikult on arusaadav, miks Granger antud tegelased riiulile asetas - vastasel korral poleks Oxforshire'i jäänud enam ühtegi inimest peale politseinike, kõik ülejäänud oleks kas mullas või pogris.

Seski raamatus, kui hakatakse huvi tundma veerandsada aastat tagasi toimunud mõrva vastu, läheb igaviku teele ka üks kaasaegne.

Markby ja Mitchelli saagad kuuluvad briti kaasaegse krimka kullafondi ning kahju, et otsa said.

Aga Grangeril on olemas järgmine amatöördetektiiv - pooltöötu ja poolkodutu Fran Varady - varnast võtta. Ja samuti Lizzie Martin, kes lahendab kuritegusid Victoria-aegsel Inglismaal. Nii, et: tuld, Varrak!

Ah jaa, huvitav, kas Markby ja Mitchell lõpuks abielluvad ning ühte elama kolivad? Viis raamatut läks aega esimese suudluseni, viimases teoses plaanitakse pulmi... Oh seda briti traditsionaalsust küll...

Mihkel Ullman, Kati Murutar. „Ohtlik lend. Isa ja tütar", Elmatar.

Jälle saavad mehed Murutari preili käest - tema annab siiski raamatule hinge - uut ning vana. Et on igavesed mökud ja mölakad. Eks tihtipuhku ole kah, ja raamat ongi just koht, kus pisut liialdustesse võib kalduda, et pilt selgem paistaks.
Niisiis teleseriaali ümberjutustus, kes veel ei tea. Väärib lugemist ka juhul, kui seriaal nähtud, sest tekst ja taust, olgem ausad, on taaskord parem kui lugu ise.

Võttes välja Murutari teksti, jääb järgi üsna vähe. Pärnusse „asumisele" pekstud krimiosakonna vaneminspektor Andres Västrik ehk Vistrik lahendab koos kauni partneri Ritaga ärimehe mõrva saladuse sherlockholmeslikul kombel, deduktsioonimeetodil. Finaal on agathachristielik, kus kogu tõde süüdlasele näkku paisatakse, nii et too alla annab. Nojah.

Lisaks kehastub Västrik lühikeseks ajaks James Bondiks, et päästa viimasel sekundil tütar, kes tüüpilise teismelisena lollusi teeb.

Kui hakata kirjandusteaduslikult raamatut lahkama, on tegu kräpiga, aga lugejana lugedes on asi lahe. Omamaine, lihtne ja kamahõnguline. Ehk siis kirjandusteadlased sõitku seenele.

Reed Morn (kodanikunimega Frieda Dreverk) tuli Eesti kirjandusse erakliku - ei ühtki intervjuud - intellektuaalse kirjanikuna 1927. aastal, kui tema „Andekas parasiit" esimesel kirjastus Looduse romaanivõistlusel auhinna sai (võitis küll August Jakobsoni „Vaeste-Patuste alev").

Nagu autor on edaspidigi olnud, on ka siin peategelaseks üksildane intellektuaal Ellu Romeld. Pärast järgmist, leigelt vastu võetud romaani „Kastreerit elu" pühendus Morn novellidele - esimene oli „Prints" 1929. aastal, mis ka praeguse raamatu avab.

Kõrvaltvaatajast vaimne gurmaan on siin peategelaseks. Loomingus avaldas Morn kolmekümnendail aastail veel seitse pikemat novelli, neid avaldas ta hiljem ka paguluses ja ka oma kolmanda romaani „Tee ja tõde".

Eesti Raamatu valik sisaldab nii kodumaal kui võõrsil ilmunut, kuid Mornile nii iseloomulik vaimsus ilma inimliku soojuseta neis juttudes paneb küll Eesti kirjandust õppivaid tudengeid teost ostma, vaevalt aga üleüldist ostubuumi äratab. Ma ei taha öelda, et ta pidanukski unustatuks jääma, aga julgen teost küll soovitada vaid kirjandusgurmaanidele.

Anders Roslund ja Börge Helleström, „Elajas", tõlkinud Mari Jesmin, Eesti Raamat.

Rootslased on halastamatud. Löövad noa sisse, keeravad seda tükk aega ning lõpuks puistavad haava soolaga üle. Ehk siis niinimetatud traditsioonilisele kaamos-krimkale, kus valitseb hämarus ja masendus, antakse vunki aina juurde, et taeva pärast mitte ainsatki valguskiirt ei paistaks.

Ses raamatus ja selle raamatuga pannakse ühiskond proovile. Mis juhtub siis, kui pedofiil vanglast välja saab, antud juhul põgeneb, ning oma tegevust jätkab? Kui võim ei suuda takistada laste pilastamist ja mõrvamist ning rahvas võtab kohtupidamise enda kätte?

Karm dilemma - ja kahe heinakuhja vahel seistakse tegelikult ka tänapäeva Eestis - kas pedofiilil on õigus olla ühiskonna täieõiguslik liige?

- Sa tahad siis öelda, et sina suudad otsustada, kelle elu on rohkem väärt?

- Kas ühe lasteaias mängiva lapse elu või põgenenud seksuaalmõrtsuka elu, kes kavatseb seda mängivat last pilastada, alandada ning siis tappa? Kas nende elud on siis ühepalju väärt?

Selge, et raamatus on kirjas karmim võimalik stsenaarium, kuid ikkagi... Iga kohtunik, vanglaametnik, politseinik, minister ja kes kõik veel on vastutavad meie laste kaitsmise eest ning kelle võimuses on pedofiilide vabadust piirata, peaksid teose läbi lugema. Ja seejärel mõtlema, mida tähendab ühe seksuaalmaniaki vabastamine ning mida see endaga kaasa võib tuua.

Kui on eeldus, et juhtub kasvõi veerand raamatus toimuvast, tuleks pedofiil ilmselt trellide taha jätta. Kasvõi igaveseks. Kannatused on garanteeritud igal juhul, ent miks peaksid kannatama kümned süütud, kelle elamisväärne elu saab otsa seetõttu, et värdmõtlemisega kodanik vabaduses viibib?

See on sümboolne, et Tõnu Õnnepalu raamatut just Reigi kirikus küünlavalgel esitles. Kirikul on oluline koht raamatus, valgusel samuti, mis pidevalt vahelduv - aga muidugi on peategelaseks kunagine Puski õigeusukiriku poemaja, mis nüüd uude kohta viiduna üle seitsmekümne aasta selles raamatus talumajana seisab. Paradiisina. Õieti küll Kiviränga taluna, kui raamatul kaasas olevaid kaarte uurime Hiiumaa vaesest rannakülast, selle loodusest, majadest ja inimestest..

Fotodel on kõik selgelt näha, mismoodi Paradiis paistis, oli, kui nooruke Õnnepalu siiakanti esimest korda tuli ja näha ka, mis edasi sai, kui aastateks jäi.

See raamat on koos kirjadest kallile inimesele, kus Õnnepalu räägib lihtsalt ja südamlikult inimestest ja joonistab järjest inimtühjemaks muutuva küla loo. Siiralt ja selgelt.

Kõik head raamatud ei pea sugugi meeletutest armuintriigidest või püssipaugutamisest kõnelema. Ma usun, et kõigil meil on oma Paradiisid, mis jätavad hinge nukralt hella viisi. Hoiatan vaid, et Õnnepalu Paradiisi ei mõista, kui lugeda ei viitsi ja ainult ohtralt raamatus olevaid fotosid uurime.

Mõnikord öeldakse, et pildid räägivad rohkem, kui tuhat sõna - see raamat tõestab, et nii see siiski ei ole. Õnnepalu suurepärasele tekstile annavad siin fotod küll ainult lisamekki.

Niisiis: kähku poodi ja siis lugema! Ma ei hakka teile ümber jutustama - õieti ei saagi. See on raamat, kuhu tuleb ennast sisse elada.