Ei maksa kunagi alahinnata naabri huvi enda vastu! Soomlane Seppo Zetterbergi kirg on aastaid olnud Eesti ajalugu, ja kuna ajalugu on nagunii subjektiivne teadus, mälestuste mälestused, millest vaid osa on tõestatud faktid, annab kõrvalvaataja pilk kindlasti suurema vabaduse objektiivne olla, kui tänases Eesti poliitilises võitluses osaleval ajaloolasel.

Zetterbergi siiras huvis Eesti vastu ning tema Eesti-tundmises pole põhjust küll kellelgi kahelda - kasvõi mõned aastad tagasi ilmunud uurimus „Jüri Vilmsi surm" tõestab suuremat huvi selle vastu, mis tegelikult juhtus, kui nii enamikul eestlastel siis oli ja on tänaseni. Sest rahvuskaaslased on paraku Vilmsi mõistatuse lahendamise asemel tema nime hoopis kuritegevusega sidunud.

Zetterbergi "Eesti ajalool" on soe, Eestit väärtustav alatoon, mis tervitab lugejat juba pühenduses: see raamat on "Neile, kes on oma ajaloos vastu pidanud". See raamat on Seppo Zetterbergi 40 Eesti ajalooga veedetud aasta summa.
Ligi 700-l leheküljel vaatleb autor Eesti lugu alates esiajast kuni uue iseseisuvuseni - seega korralik, põhjalik ja entsüklopeediline ülevaade. Loomulikult kokkuvõtlikum ja ülevaatlikum, kui mitmeköitelisena ilmunud meie oma "Eesti ajalugu", kuid samas ka kergemini loetav.

Algselt soomekeelsena ilmunud teose eesti lugejale kirjutatud saatesõnas rõhutab autor, et ta on püüdnud nende kaante vahel tegelda harjumuspärasest rohkem Eesti varasema ajaloo käsitlemisega ning pühendada juba üldteada poliitilise ajaloo kõrval rohkem ruumi majandusele, sotsiaaliale ja kultuurile, allikate olemasolul ka igapäevasele eluolule.

Seppo Zetterberg on Jyväskylä Ülikooli üldajaloo professor. Ta juhtis aastatel 1994-1996 Soome Instituudi esindust Tallinnas ning on kirjutanud mitu raamatut Eesti kohta. „Eesti ajaloo" esmatrükk ilmus Soomes 2007. Käesolev tõlge on tehtud põhjalikult ümbertöötatud ja täiendatud käsikirja põhjal.

Jeff Lindsay, „Dexteri sünged unenäod", tõlkinud Tiina Vilberg, Scriptum.

Tähtsaim on idee. Soomlased lõid Raidi - positiivse ja mõnusa palgamõrvari, kes aitab tööst vabal ajal häid ja politseinike.
Ameeriklastel on Dexter - sarimõrvar, kes töötab politseis verejälgede spetsialistina ning notib vabal ajal pahasid.

Antud raamat on Dexteri saaga esimene ning saaga põhjal on vändatud ka samanimeline telesari.

Lahe ja erakordne on lugeda mõrvari mõttemaailma ja arusaamu tavapärasest tegelikkusest. Tema nägemus on... ütleme omapärane.

- - -

See oli muidugi naise pea. Tal oli suus sõidu- või veoauto tahavaatepeegel, mis venitas nägu nii, et sel oli peaaegu koomiline üllatunud ilme.

Selle kohal vasakul oli teine pea. Selle lõua alla oli paigutatud Barbie-nuku keha, nii et tundus, nagu oleks hiiglasliku pea küljes pisike keha.

Paremal oli kolmas pea. See oli nutikalt riputatud kõrvupidi kipsplaadi külge millegagi, mis ilmselt olid kipsplaadikruvid. Väljapaneku ümbruses polnud vereloike. Kõik kolm pead olid veretud.

See oli ilus - muidugi oma kohutaval moel. Kuid paigutus oli siiski täiuslik, vastupandamatu, kaunilt veretu. See andis märku avarast mõistusest ja suurepärasest kompositsioonitajust. Keegi oli palju vaeva näinud, et valmistada tõeline kunstiteos. Keegi, kellel oli stiilitaju, annet ja morbiidne arusaam mängulisusest.

- - -

Raamatus on rohkem sisemaailma ja mõttemänge kui actionit, aga kõike parasjagu. Ka morbiidset ja mittemorbiidset huumorit. Loodetavast saab ka järgnevaid Dextereid maakeeli lugeda. Oleks morbiidselt lahe.

Daniel Johnson, „Valge kuningas ja punane lipp", tõlkinud Siiri Sau, Olion.

Male pole enam see, nagu ka maailm. Õigemini maailmakorraldus. Male maailmameister on tänapäeval pelgalt maailmameister, hetke parim. Kogu malevärk nüüdseks nõnda untsu keeratud, et ei teagi, kes tšempion on. Viswananand Anand vist.

Omal ajal olid asjalood teised. Male tähendas lahinguid, MM-matš sõda kahe süsteemi vahel - kapitalism või sotsialism. Ja just neist legendaarsetest sõdadest antud raamat jutustabki.

Kui takkajärgi mõelda, võinuks raamatuid olla kolm, sest teema on nõnda intrigeeriv ja paeluv. Viimase leheküljeni jõudes jäi tunne, et tahaks veel. Esimene raamat võiks jutustada MM-matšide ajaloost ja male arengust valges ja punases ühiskonnas kuni Boriss Spasski ja Robert Fischeri matšini. Teine raamat tulnuks pühendada ainuüksi Spasski - Fischeri matšile ning kolmas ajastule pärast toda titaanide võitlust ehk siis sõdadele venemaalaste Anatoli Karpovi ja Viktor Kortšnoi ning Karpovi ja Garri Kasparovi vahel. Aga hea, et need kolm osa ühtegi raamatusse mahutati.

Spasski ja Fischeri kokkupõrke põhjalik kirjeldus on suurepärase teose vaieldamatu pärl. Vanem põlvkond saab taaskord läbi elada kogu toonase suurejoonelise heitluse ning avanenud telgitagustest ammutada uusi ja huvitavaid fakte. Kusjuures juttu on ka meie Ivo Neist, kes teadupärast oli Spasski abiline, põhiliselt tennisepartner, ning mängis sõjas samuti rolli.

Huvitavad lõigud on pühendatud ka Venemaa maletajate (venelasteks ei saa juute või eestlasi nimetada) omavahelisele kemplusele ja kokkumängule, kus kaotati pretendentide turniiridel käsu korras ning väidetavalt võeti sellega Paul Kereselt mitmel korral võimalus jõuda MM-matšini.

Rein Luik, „Rallimaailma kuulsused", Varrak.

Aastake tagasi ilmus Rein Luige sulest suurepärane kogumik - „Vormel 1 kuulsused", nüüd jõudis järg rallimeeste kätte.
Ralli on va eestlaste rahvuslik spordiala. Tea, kas korvpallikoondis koguks 20 000 fänni mängule, ralli kogub. Sestap on antud raamat siinmail hädavajalik. Õigemini kohustuslik.

Ses kuulsusteraamatus on lühidalt kokku võetud ralli MMi ajalugu algusest tänaseni ja seda suurepärases vormis. Peatükid on järgmised: Maailmameistrid, Autod, Skandaalid ja sündmused, Kuulsad rallid, Teised tuntud sõitjad, Statistika. Vahele on poetatud hääd mitu-mitu lehekülge lahedaid fakte ning illustratsioonid on muljetavaldavad.

Douglas Adams, „Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas", tõlkinud Kati Metsaots, Eesti Päevaleht.

Kui antud raamat esmakordselt eesti keeli turule tuli - see võis olla kümmekond aastat tagasi - reklaamiti seda kui mingite friikide või ei mäletagi kelle piiblit. Asi tundus kahtlane ja jäi soetamata.

Nüüd, kus uus trükk ilmunud ja läbi loetud, võib öelda, et raamatu tõrjumine oli viga. Tegu pole friikide, vaid optimistide ja rõõmsate inimeste piibliga, mida on märgatavalt lahedam lugeda kui päris Piiblit. Tea, kas õpetussõnu „Pöidlaküüdi reisijuht" rohkem jagab, kui Piibel (ei julge ju vastupidist väita, tahaks paradiisi), aga tark leiab sealtki mõne iva.

Ühesõnaga, kes veel ei tea, ühel neljapäeva pärastlõunal läheb kõik pehmelt öeldes p**se: hävitatakse ootamatult planeet Maa, et teha ruumi uuele hüperkosmost läbivale kiirteele (viisteist minutit hiljem selgub, et kiirteed pole siiski vaja, aga on juba hilja). Samal ennelõunal oma maja lammutamise üle elanud Arthur Denti jaoks on see juba liig mis liig. Paraku on nädalalõpp alles ees ja Galaktika osutub väga suureks ja põrutavaks...

Kel IQ on suurem kui kinganumber ja huumorisoont rohkem kui Eestimaal kullaleiukohti, saab raamatut lugedes igal juhul elamuse.

Norman Davies, „Euroopa sõjas 1939-1945", tõlkinud Jana Linnart, Tänapäev.

Olen seni lugenud hoopis teistsuguseid sõjaraamatuid. Teadagi, milliseid. Ikka neid, kus kirjeldatakse viisnurgaga soldatite uskumatuid kangelastegusid. Loomulikult jäi mulje, et NSV Liit üksi võitiski sõja. Võitiski, aga kas tõesti ainult üksi. Sellest kirjutatakse vähem, mis hinnaga see võit tuli. Kas keegi üldse vaevus kokku lugema, kui palju oli venelastel hukkunuid. Mihhail Rommi film pakub 20 miljonit, Norman Davies 11. Poole vähem nagu oleks see piisake meres. Aga kes üldse viitsid neid poolpurjakil punaväelasi kokku lugema, kes libedaga vastase kuulipilduja ette komistasid. Kes üles leiti, sellele pisteti rinda kangelase kuldtäht. Keda ei leitud, aeti lihtsalt ühishauda.

Mõtlema paneb seegi, milline eelis oli Punaväel sõja alul õhus. Venelastel - 8105 lennukit, teist kohta hoidval Saksamaal 2916. Pole sellestki enne Daviese raamatut juhtunud lugema, et sõja hakul kaotasid venelased 10 päevaga 3000 lennukit ilma, et need oleks õhku tõusnudki.

Daviese raamatus on rohkesti fakte, vähem tundeid. Siin pole esikohale seatud Nõukogude Liidu juhtiv roll Teise maailmasõja võidus, vaid keskendutakse Euroopas möllanud neljale gigandile. Ent lõppsõnas ei saanud ka Davies olla märkamata, et kui leppida teadmisega, et sõja võitsid liitlased siiski maavägede rünnakuga, siis oli Punaarmee roll kindlasti kõige määravam.

Teine maailmasõda andis kindlasti ainet terveks raamatukogutäieks, mida kirjutati erinevate keele ja meelega riikides. See ei ole teema, milles on ainult üks tõde, neid võib olla ja ongi terve pinutäis. Ka Daviese raamat ei ole koguteos, mis pretendeeriks absoluutsele tõele. Ta pakub selleks ainult oma variandi.

Stephenie Meyer, "Koidukuma", Pegasus

Võiks ju arvata, et "Videviku saaga" viimne teos tõmbab kõik lahtised otsad kokku nagu mitmeosaliste lugude puhul tavaline, kuid võta näpust. Kuigi teekond kulminatsioonini venib seegi kord eht meyerlikult kuni teose lõpuni, on saabuv lahendus sedavõrd mittelõplik, et paratamatult tekib küsimus: Mis edasi saab? Iseäranis vastakaid tundeid võib lugejale põhjustada paratamatuna näiv lahing, milleks pea pool raamatut valmistutakse, kuid mis määramata ajaks edasi lükkub.
Loomulikult on rõõmustav, et peategelased pääsevad esialgu terve nahaga, kuid oht jääb ju endiselt alles ja mida toob tulevik, peab vist igaüks ise otsustama. Seda muidugi juhul, kui autoril ei teki tahtmist neljaosalisele epopöale kunagi viiendat järge kirjutada.

"Koidukuma" huvitavavaimateks tahkudeks on kahtlemata Bella vampiiriks muundumine ja sellega kaasnevad esmakogemused, kui ka autori ootamatu vangerdus suhelda mõnda aega lugejaga mitte Bella, vaid tema parima sõbra, libahunt Jacobi silme läbi. Sekka ka mitmeid üllatustegelasi, kellede kõigi ühele metsalagendikule kogunemine paneb teid igasuguseid varasemaid vampiirijutte unustama. Pigem tekib tunne nagu jälgiksite mõnda X-meeste stiilis filmi.

Sarnaselt oma eelkäijatele on "Koidukumagi" mõeldud 100% romantikutele ja märulisõpradel pole siit suurt midagi otsida.

Antonio Akkermans, Peter G. Drake, Bill Mattos, Andy Middleton, "Ellujäämine", tõlkinud Urmas Alas, Riho Raudi ja Mario Kivistik, Egmont.

Kohe Eesti taasiseseisvumise järel, mil skautlus taas põranda alt välja tuli, läks kordustrükki rohkelt Pätsu aegse vabariigi kirjandust, sekka ka väliseestlaste teoseid matka- ja laagritarkustest ning käsitööst: vibu, noolte, riiete, sööginõude ja onnide meisterdamisest jne.

Esimesena meenuvad kohe "Skauditaadi tarkused" ja "Ränikivi", mis oma lihtsas keeles selgituste ning asjalike illustratsioonidega olid noorele seiklejale nagu kullatükid. Meenuvad veel "ilukirjanduslikud "Väiksed metslased" ning "Roostevaba mõõk" ja "Sõjakirves on välja kaevatud". Kindluse mõttes lehitseti ka nõukaaegset "Matkatarkuste käsiraamatut.

Nüüd ka eesti keeles ilmunud "Ellujäämine" kätkeb endas nii matkatarkusi - orienteerumist, onniehitamist, lõkkesüütamist, toiduvalmistamist jne, kui ka enesekaitset, esmaabi ja kõikvõimalike õnnetuste ennetamist, ja neisse sattudes sealt eluga väljumist.

Raamat õpetab indiaanlaste kombel tuld süütama ja eskimote stiilis varjualust ehitama, annab vajalikke näpunäiteid süsta ja kanuuga matkajale, mägironijale kui ka õpetab teid metsapõlengust eluga väljuma, vägivaldsest pätist jagu saama ning erinevates kriisiolukordades käituma.

Looduses liikuja seisukohast on ääretult positiivne, et ära märgitakse ka maakera poolkerade erinevused. Näiteks tuleb orienteerumisel silmas pidada, et kui põhjapoolkeral liiguvad varjud kellaosuti suunas päripäeva, siis lõuna poolkeral vastupidi.

Lühidalt öeldes: äärmiselt kasulik abiline!

Suzanne Collins, „Näljamängud", tõlkinud Evelin Schapel, Tänapäev.

Elus on juhuseid. „Näljamängud" surus pihku üks tuttav. Et loe ja naudi. Olevat põnev. Ühe-öö-raamat. On ta jee... Kui sa pole fantasy-kirjanduse fänn. Aga just fantasy-kirjanduseks „Näljamänge" tituleeritaks.

Aga noh, kui kiideti, võib ju uurida... Hää, et see uurimine vabal päeval toimus, sest tegu on tõesti... No kui just mitte ühe-öö, siis kindlasti poole-öö-raamatuga. Et enne käest ei pane, kui hommik koidab, kuid mõne tunnikese und endale siiski lubad.

Kui raamatut millegagi võrrelda, siis liidaks kokku „Kärbeste jumala", „Enderi mängu" ja peotäie teisi analoogseid jutte.
Ühesõnaga, kaks tosinat last viiakse areenile ehk loodusesse, et nad üksteist maha notiksid. Lihtsalt tulevikumäng on selline. Karistuseks ülestõusu eest Kapitooliumi vastu. Võita võib vaid üks.

Olgem ausad, antud süžee tundub karm ja julm, isegi perversne, ja tegelikult ongi, kuid kirjanik on teema nii mahedalt lahendanud, pastelsete toonidega ära katnud, et ebainimlikkus ei paista väljagi. Õrnahingelisemal võtab kohati kindlasti pisara lahti.

Ega muud pole öelda, et kuna tegu on triloogia esimese raamatuga, siis ootaks huviga järgmist. Nii pehmelt Kapitoolim vaevalt pääseb.

Neil lehekülgedel elustub viimane hispaania verd kuninganna - ilus, müütiline ja mõistatuslik Kastiilia Juana, tema vastuolulised vanemad, katoliiklik kuningapaar Isabel ning Fernando, abikaasa Flandria ertshertsog Philippe ning samuti paljud teised tolle ajastu mõjukad persoonid.

Peategelane Juana on väljaspool oma kodumaad vähetuntud, mis on imekspandav, kuna ta oli Charles V ema ja Aragoonia Katariina õde, kes omakorda oli Henri VIII esimene abikaasa.

Juana sai endale lisanime „Hull". Juana la Loca hüüdis teda rahvas. Ajalugu väidab, et ta olevat läinud hulluks armastusest oma mehe, Flandria Philippe´i vastu. Aga ajalugu võib ka eksida.

Haaravalt kirjutatud romaan viib lugeja XVI sajandi alguse Hispaania kuningakoja süngesse majesteetlikkusesse. Sealt alustab kaunis Juana oma teekonda Flandriasse, et saada prints Philippe´i naiseks. Riivamisi puudutab raamat ka Prantsusmaa ja Tudorite Inglismaa sädelevaid ja intriigirikkaid õukondi ning kulgeb sealt jälle tagasi Hispaaniasse.
C. W. Gortner ehitab oma loo üles eeldusele, et Juana ei olnud tegelikult hull. See on lugu, mida jutustatakse Juana vaatenurgast. Selle jutustaja kinnitab, et oma uurimustes ta ei leidnud mitte mingisugust tõestust väitele, nagu olnuks Juana vaimselt ebastabiilne.

C. W. Gortneri raamat on ülimalt haarav, hetketi võib koguni tunduda, et see kõik on tõsise eluloo jaoks valatud isegi liiga põnevasse vormi. Autor kinnitab siiski, et enamikul jutustatust on ajalooline tõepõhi ning fantaasiaga on ta on täitnud vaid üksikuid valgeid laike.

Lisaks kõigele on "Viimane kuninganna" väga tänapäevane, isegi natuke feministlik teos. Sest isegi praegu oleme me aeg-ajalt tunnistajaiks, kuidas targad ja säravad naised tõrjutakse kõrvale mannetute meeste võimuiha pärast.
Sellel raamatul on autori veebilehel olemas isegi treiler, kus kõneleb ka C. W. Gortner ise. http://www.cwgortner.com/LQvideo.html

„Viimane kuninganna" tõi autorile maailmakuulsuse. Tänaseks on seda tõlgitud üheksasse keelde. Nüüd on C. W. Gortneril valminud uus romaan „Catharina di Medici pihtimus", mis näeb trükivalgust märtsis 2010.

Walter Isaacson, „Einstein. Tema elu ja universum", tõlkinud Matti Piirimaa, Eesti Raamat.

Olgu alustuseks kohe öeldud, et tegu on geniaalselt hea raamatuga, mida peaks lugema iga mõtlev inimene. Samas võib olla rahulik - keskkooli teadmistest piisab täielikult teose mõistmiseks.

Raske on lühidalt selgitada, milles peitub raamatu headus. Inimlikkuses ehk. Olemuslikkuses. Lihtsuses. Einsteini lihtsuses ja geniaalsuse. Tema lihtsas geniaalsuses, mis tegi teadusest kunsti: „Kui ma arutan mingit teooriat, siis küsin endalt, kas Jumalana oleksin korraldanud maailma sel viisil? Minus on piisavalt kunstnikku, et oma kujutelmi vabalt kirjeldada. Kujutlusvõime on tähtsam kui teadmine. Teadmine on piiratud. Kujutlusvõime hõlmab kogu maailma."

Kas raamat annab selgituse relatiivsusteooriale? Loomulikult mitte.

Kui relatiivsusteooria lõpuks kinnitust leidis - antud peatükk on kui põnevik - tunnustati astronoom Arthur Eddingtoni, kes otsustava vaatluse läbi viis, et maailmas olla kolm relatiivsusteooriat mõistvat inimest. Eddington jäänud pikaks ajaks vait, ta mõelnud, kes peale tema ja Einsteini see kolmas on.

Ometi saab relatiivsusest ja teistestki Einsteini kuulsatest teooriates mingil määral aimu, kuid see, kas teooriaid mõista või mitte, polegi oluline. Palju kaunim, kui ükskõik, milline matemaatiline võrrand (matemaatikud võivad siinkohal pahandada), on lahenduseni jõudmise ilu. Protsess, kui selline. Ja kõiki neid protsesse on raamatus suurepäraselt kirjeldatud.
„Mul pole erilisi andeid, olen ainult kirglikult uudishimulik," tõdes Einstein. Relatiivsusteooria sai alguse kujutelmast, mis tunne on ratsutada valguskiirel? Kui me liigume läbi kõvera ruumi nagu põrnikas kaardunud lehel, siis kuidas me seda märkaksime? Mis tähendab väljend, et kaks sündmust toimuvad samaaegselt? Lapselik imetlus ärgitas teda uurima ideid, millega: „...harilik täiskasvanu kunagi oma pead ei vaeva."

Einsteini teadlase-elu võtab enda alla poole raamatust. Ehk isegi vähem. Kogu teaduslikkuse juures oli Einstein ka maailmakodanikust juut või juudist maailmakodanik, poliitik, aatompommi loomise ehk Manhattani projekti alusepanija, abikaasa, isa, kõrgeltarenenud huumorimeele kandja, maailmakuulsus, maailmakuulsuste sõber ja tuttav, armastaja, heategija, mässaja, leiutaja, revolutsionäär, hull ja uimane professor, superstaar, filosoof jne, jne... Aga eelkõige siiski inimene. Ning pilt, mis luuakse teadusevälisest Einsteinist, on samuti võimas.

Einsteini mõttemaailm, mis raamatus laiali laotatakse, on hämmastavalt selge, vaatamata sellele, et tema relatiivsusteooriat keegi ei mõista. Pole võimalik väheste sõnadega kirjeldada Einsteini mõtete ilu. Siinkohal vaid üks pude.
Raamatu ehk ühes paeluvamas peatükis „Einsteini jumal" räägitakse, kuidas pankurid tahtsid teada, kas teadlastel on Jumal. Einstein vastas.

„Mina ei oska ette kujutada personaalset Jumalat, kes vahetult mõjutaks inimeste tegevust või enda loodud olendite üle kohut mõistaks. Minu religioossus on lihtsalt alandlik imetlus, mida minus tekitab keegi määratult ülem vaim, kes ilmutab ennast selles väheses, mida me teadaolevast maailmast mõistame. See sügavalt emotsionaalne veendumus, et on olemas ülim arukas jõud, mis ilmutab ennast mõistmatus universumis, kujundab minu jumalaidee."
Kokkuvõttes, raamatu lugematajätmine pole arukale inimesele arukas.

Kas armastus suudab võita surma? See on küsimus, mida pakub meile Musso (35aastane, viies raamat, erialalt majandusteadlane) tagakaanetutvustus.

See, kuidas romaan üles ehitatud - peategelase üks dramaatiline päev erinevalt üles ehitatult (ta alustab hommikul iga kord uuesti ja püüab eelmine kord tehtud vigu vältida), on huvipakkuv. Kuid kuna teos on pigem omaaegse „50sendise romaani" moodi ajaviiteline, siis sunnib Musso end tihti diagonaalis lugema.

Pisut arusaamatuks jääb, miks on mitmetahulisse armastusloosse sisse kirjutatud hiigelkaotus kaardimängus, mis pigem pinget vähendab kui lisab. Punkti paneb raamat sellega, et peategelane leiab küll oma tütre ja saab meeldivaid sigitamishetki veeta oma kallimaga, kelle ta kunagi ebaõiglaselt hülgas. Kallimale annab ta ka oma südame. Otseses mõttes. Pisar tuleb silma.

Mõnel pool väidetakse, et Musso on Prantsuse parimaid kirjanikke. No ei usu.

Kurt Vonnegut, „Harmagedon tagasivaates", tõlkinud Tiina Randus, Tänapäev.

2007. aastal siit ilmast lahkunud Ameerika kirjamees Kurt Vonnegut rõõmustas oma fänne veel üks kord. Õigemini oli see tema poeg Mark Vonnegut, kes andis välja 12 seni avaldamata kirjutist sisaldava „Harmagedon tagasivaates".

Puhtjuhuslikult lugesin sellele jutukogule kohe otsa Vonneguti eakaaslase ja kaasmaalase Charles Bukowski romaani „Women". Oeh... Võib-olla olid antud raamatud võrdlemiseks pisut ebavõrdsed, ent meeste teistestki teostest on koorunud välja väga selge vastus pealkirjas olevale küsimusele: Vonnegutil on lugejatele sõnum, Bukowskil paraku mitte.

„Harmagedon tagasivaates" on mitmekülgne laiendus juba 1969. aastal ilmunud „Tapamaja, korpus viiele", mida võib lugeda Vonneguti kõige olulisemaks teoseks. Teise maailmasõja sündmused, eriti Dresdeni pommitamine, kus hukkus üle süütu 300 000 inimese, on olnud üks Vonneguti peamisi kirjutama panevaid jõude. Nimelt viibis ta ise sõjavangina sündmuste keskpunktis ning pidi hiljem tsiviilohvrite tükke sõna otseses mõttes kokku lükkama.

Ning just neid Dresdeni-lugusid eri vaatepunktidest saabki nüüd lugeda: kuidas ameeriklased alistatud maal sõjasaaki hankisid, kuidas spioonid sõja lõpus identiteete varastasid, kuidas nii mõnigi oma osutub kriitilisel hetkel vaenlasest õelamaks... Sekka lugusid teistest teemadest, lisaks Vonneguti poolt 1945. aastal vanematele koju saadetud kiri ning üks tema viimaseid kõnesid. Igav ei hakka.

Bukowski juurde tagasi tulle... No, fännid, vaielge mulle vastu! Peale ladusa jutustamisoskuse võiks ju kirjanikul olla ka mingi suurem idee, mis teda kirjutusmasina taha istuma paneb. Kui keegi oskab selle Bukowski puhul sõnastada, siis andku mullegi teada!

Urmas Espenberg, „Mees, kes kartis", Kentaur

Pealkiri on mõneti eksitav - siin raamatus on jutt kolmest mehest. Komistasin sõna raamat kirja pannes - hea termin oleks tegelikult meestekas, kuigi seda sõna nii sageli ei pruugita nagu üldkäibes olev naistekas.

Kaanetutvustuse järgi käsitleb teos meeste hirme. No mida põrgut - autor on neisse poolvägisi hirmu istutanud (vahepeal meeste hirmu olemust ka seletades - et näiteks erektsiooni kadumine jms).

No olgu pealegi. Espenberg toob meieni kolm meest, kes ühel või teisel põhjusel elus äpardunud, pigem mingil literatuursel-autorlikul põhjusel. Kuigi üks tegelastest, tele-tõsieluseriaali kuulsaks trügiv (ja lõpuks ikkagi ebaõnnestuv) mees on täiesti eluline. Temasarnaseid on Eestis palju näeme siis, kui jälle mõni uus saade algab ja sajad soovijad alati kohal ennast lolliks teha laskmas. Kuulsus meelitab nagu kärbest meepotti.

Muud tegelased võivad ju elus ka olemas olla, aga Espenberg on vähevõitu pühendunud sellele, et usutavaks teha nende himusid ja elu. Muidugi võib põhjus olla ka selles, et ma järjepidevalt püüdsin raamatut lugeda kui meestele mõeldud meestekat.

Teisest vaatepunktist - kui naistele mõeldud meestekas - võib teosel jumet olla. Kuid literatuurseks jäävad kolm peategelasest meest ikkagi, milles ongi vastuolu - olgu nad intellektuaalid või sinikraed, aga nende mõtted näevad ikka välja kuidagi ühesarnaselt hallid. Niisiis võib teost soovitada naistele, et kas meeste üle ilkuda või neile kaasa tunda.

Meestel ei tasu tõenäoliselt ostmiseks raha raisata.

Robert Ludlum, „Gandolfo tee", tõlkinud Matti Piirimaa, Hotger.

Kuulsal vandenõuteoreetikul Lundlumil näikse olevat ka muhedam pool. Muidu aina tõsised raamatud, kus maailma saatus kaalul ja telliskivipaksuse teose peale vaid paar-kolm humoorikat fraasi. Aga nüüd ühtäkki üks lahe süžee, lõbusad persoonid, muigeleajavad lõigud, üle keskmise seksi, ei ühtegi tõsist mahanottimist, ja rõõmus lõpplahendus. Justkui polekski tegu tavapärase Ludlumiga.

Tegelikult on Ludlum jäänud iseendaks, tema stiil ja sõna endiselt äratuntav, kuid mees on otsustanud pisut päikeselisema raamatu kirjutada.

See, mis pealtnäha halb, ei pruugi halb olla. Teinekord pole paavsti rööviminegi patt.

Lugu läheb käima siis, kui kuulsale ja kirglikult sõjaväelaslikule USA kindralile Hiinas midagi sisse söödetakse ja ta pühakuju purustab. Eest ootab 4000 aastat vangistust. Oma riik teda ei kaitse, muudab paariaks, kuid õnneks tuleb appi noor advokaat.

Armee juurest minemapeletatu otsustab oma oskusi teistviisi kasutada ja ränga papi kokku ajada. Kui paavsti eest küsida lunaraha üks dollar per kristlane, peaks kokku saama 400 miljonit, ja see oli kolm kümnendit tagasi, kui raamat kaante vahele sai, määratu summa.

Ebaludlumlik Ludlum väärib lugemist.

Atle Nass, „Munch", tõlkinud Elvi Lumet, Tänapäev.

Kuulsa Norra kunstniku - no kes ei teaks tema „Karjet", mille versioone ikka ja jälle pihta pannakse - edulugu. Või ebaedulugu. Kõik sõltub, kust suunast vaadata.

Kunstnikuna oli Munch geniaalne ja õnnejumalanna soosingus, sest suutis kuulsuse elu jooksul ära oodata. Munchi elu oli, kui võtta pelgalt kunsti, nagu Hollywoodi film - kulus tohutult aega ja meeletult tööd, kuni teda, esmalt Prantsusmaal, lõpuks kõikjal, tunnustama hakati. Startis vaesusest ja hingitses tänu sõprade abile, lõpetas rikkuses, jagades raha kamaluga perele ja jättes endalegi pehmelt öeldes piisavalt.

Munchi elu väljaspool kunsti polnud samavõrd edukas. Või kas tal oli üldse midagi väljaspool kunsti? Elu oligi kunst? Ja kunst elu? Ei saanud Munch inimsuhteid toimima, kuigi tahtnuks. Toimus valguse ja varjude mäng: kirg ja armastus õrnema soo vastu tekitas paanilise hirmu - äkki purustab suhe kunstnikuhinge. Ja nii muutus ingel deemoniks, see omakorda muusaks - Munch kasutas kõik deemonliku oma loomingus ära.

Ühesõnaga, Munchi ellu ei mahtunud midagi peale pühendumuse, loovuse, kunsti. Kas me saame teda selles süüdistada?

Hea raamat. Aus, õiglane, kirglik ja tihe.

Agatha Christie, „Salavastane", tõlkinud Ralf Toming, Varrak.

Geniaalne pole see, kes mõnikord hästi kirjutab. Geniaalne on see, kes aina hästi kirjutab. „Salavastane" on teos Agatha Christie alguspäevist, aastast 1922. Loomulikult pole ses raamatus seda kirjaniku meisterlikkust, mille mõrvaleedi saavutas kümnendi-paari pärast, kuid aimu saab, mis tulemas.

Ses raamatus ei hulla Miss Marple ega Hercule Poirot, vaid kaks noort seiklejat Tommy ja Tuppence, kes üritavad leida ühe dokumendi ja päästa sellega Inglismaa kommunismi köidikuist. Kuna Inglismaa on senini alles ja üdini kapitalistlik, võib juba ette öelda, et noored õnnestuvad.

Kaheksa kümnendit tagasi ilmunud krimkasid on teinekord üsna lõbus lugeda - naivism, naljakas sõnakasutus, tegelaste harjumatud kombed ja kõnemaneer. Nii on ka „Salavastase" puhul, kuid märksa vähemal määral kui tavaliselt. Mis näitab, kuivõrd oli Christie oma ajast ees.

David Pascoe, „Põgeneja", tõlkinud Kadri Pettai, Eesti Raamat.

Kirjastusele Eesti Raamat peaks „Põgeneja" eest välja andma auhinna suurima üllatuse eest ehk niinimetatud Ohoo-preemia.

Kuskilt on õngitsetud välja briti autori esikromaan, mis ilmus kümme aastat tagasi. Ja tegu on äärmiselt loetava ja lööva teosega. Ei saa just öelda, et tegu oleks ühe-öö-raamatuga, aga poole ööni köidab „Põgeneja" kindlasti.

Süžees pole miskit uut - üht neidu, tšellomängijat, süüdistatakse armastatu, õigemini endise armastatu mõrvas. Politsei on süüs veendunud, kuid neiu ei anna end võitluseta kätte ning teeb vehkat.

Samal ajal satuvad tema kätte materjalid, mille pärast tema ajakirjanikust partner maha notiti. Loomulikult asub neidist jälitama ka palgamõrvar.

Ühesõnaga koos on tuttav kompott, kuid selle mööndusega, et lugu voolab väga lahedalt ja ehedalt. Ju on tegu kirjaniku võimega lugejat sõna võlujõuga köita. Sest räägitakse ju Agatha Christie fenomenist - tema lauseehitus on see, mis lugeja endasse haarab.

Rex Stout, „Topeltsurm", tõlkinud Taivo Varjo, Elmatar.

Seekordses raamatus ei lahenda kuritegu legendaarne Nero Wolfe, vaid Stouti teine tegelane, pisut vähemtuntum eradetektiiv Tecumseh Fox.

Tundub, et Stout on saanud aru universumi tasakaalust ega lase endagi puhul kaalukausse viltu vajuda. Fox on just kõike seda, mida Wolfe pole. Ehk siis vastand. Kirjaniku hingelise tasakaalu saavutamiseks vajaminev kompensatsioonipersoon.
Kui Wolfe toriseb ja haugub, siis Fox (muide, üks on justkui hunt, teine rebane) on sõnaosavuse musternäide. Ta ei saada politseinikke sinnasamusesse otse, vaid kaudselt.

Kui Wolfe ei kannata üksindust ja elab New Yorgis kui koopas, siis Foxi linnalähedane villa on aina rahvast täis.

Kui Wolfe käib kodust harva väljas, siis Fox jõuab harva koju.

Kui Wolfe ei taha naisi näha isegi unenägudes mitte, siis Foxil pole õrnema soo vastu vähimatki.

Aga kui raamatust rääkida, siis on tegu tüüpilise eelmise sajandi keskpaiga krimkaga, kus notitakse maha ärimees ja mõrvaskeem on üsna keeruline. On kauneid neide ja armastust ja pisut löömat. Ehk siis muhe nädalalõpu lugemine.