Kersti Rea, "Delirio amoroso", Lunaris.

Hallid mittemidagiütlevad kaaned, itaaliakeelne pealkiri... Millest selline teos küll jutustada võiks? Selgub, et hoopis Lõuna-Eesti elektrita suvekodust järvekese kaldal, kus üks pealinnapere käib juba tosin aastat varbaid õuemurus hellitamas ning udusel hommikul siidises järvevees mõnulemas.

Proua Rea maalib oma esikraamatus üpris nappide sõnadega usutava ja lausa käegakatsutava suvetunde, aga mitte ainult.

Viimase aja olmeraamatute peaaegu kohustuslikuks saanud boonusena on ka "Delirio" pikitud autori lemmiktoiduretseptidega, mis kooskõlas raamatu helistikuga miksivad koduselt itaalialikku ja eestilikku kööki ning enamikku neist õnnestub kokata ka küünlavalgel ja puupliidil.

Nämm!

Kes ei teaks rahva seas lendlauseteks saanud tsitaate: "Meil lobisemise eest palka ei maksta!", "Matsid jäävad matsideks", "John, lase vesi välja. Autol, loll." Loomulikult pärinevad need Eesti kultusfilmidest. Nüüd on need raamatu koostaja Tiina Laanem kokku kogunud ja kaante vahele pannud.

Loomulikult on iga koostaja valik subjektiivne ja teisiti see olla ei saakski. Sellesse raamatusse on mahtunud filmide "Siin me oleme", "Viimne reliikvia", "Mehed ei nuta", "Noor pensionär", "Nipernaadi", "Suvi", "Kevade" ja "Nukitsamees" lood.

Raamatu tegijad tunnistavad sissejuhatuses ka ise, et on veel terve hulk raha südameid võitnud filme, kust võetud tsitaadid ilmeksimatult ära tuntakse. Nagu näiteks "Kui te mind kohe praamile ei lase, siis ma teile veel näitan!" filmist "Keskpäevane praam", "Sõrm valutab!" filmist "Valtatud kurvid" või "Seltsimees Tasku!" ja "Sind polegi veel pokri pistetud" filmist "Viini postmark". "Eesti poisid, tulge üle! Saate kõhud täis ja jõuluks koju!" filmist "Inimesed sõdurisinelis!"

Seda rida võiks veel ja veel jätkata. Selles mõttes natuke kahju, et raamatu tegijad natuke justkui poolele teele seisma jäid. Miks meil ei võiks näiteks olla raamat "Täielik tsitaatide kogumik eesti mängufilmidest".

Raamatu plusspoolele tuleb kindlasti lugeda seda, et on lisatud meenutusi filmide "Siin me oleme", "Mehed ei nuta" ja "Noor pensionär" stsenaristi Enn Vetemaa ning "Viimse reliikvia" stsenaristi Arvo Valtoniga Aga jällegi võiks küsida, miks siis "Nipernaadi" või "Nukitsamees" vaeslaste ossa on jäetud.

Lustakaid lugusid pajatab ka viimane peatükk "Kas teadsite et...." a la ....saksaaegne nikerdatud ratas, millega Nipernaadi filmis sõitis, jättis rattakummi mustrina teeliivale haakriste, mida hoolega ära pühiti.

Jaanus Kulli

Äärmiselt põnevad ja harivad memuaarid tunnustatud kunstiteadlaselt Boris Bernsteinilt, kelle nelikümmend neli kõige viljakamat tööaastat on seotud Eesti kuntsi ja kunstiharidusega.

Kuigi kindlasti kõik juudid pole sündinud Odessas, siis Bernstein seda ometi on. Kelle jaoks oli Odessa "imetlusväärne paik", kus olid ühinenud mitmed kultuurid. Et Bernsteini ema oli lõpetanud Odessa konservatooriumi, pandi ka poiss muusikakooli. Kus ta kohtus oma tulevase abikaasa Friedaga.

Sõda sai saatuslikuks ja kannatusterohkeks ka tema perekonnale, kes natside eest esmalt Altai steppi põgenes. Sealt kutsuti tulevane kunstiteadlane armeesse ja suunati sõjakooli ning nooruk teenis Moskvas ja Moskva all. Edasi peatub autor sõjajärgseil aastail Nõukogude armee ridades Poolas, kus ta enda sõnul esimest korda sai tunda mittenõukogulikku elu.
Nagu ta ütleb, oli elukutsevalik hetkeimprovisatsioon. Ta astus noore kaasa Frieda mahitusel Leningradi ülikooli ajalooteaduskonna kunstiajaloo osakonda, mille ta hiilgavalt 1951. aastal lõpetas. Kuna aga marksistlik-leninlik antisemitism oli jõudnud kõrgemase faasi, ta juudina eriala tööd ei saanudki ning Bernsteinile pakuti tööd kolhoosiklubi juhataja kohta.
Sel põhjusel istus ta 1951 aasta juulis Tallinna rongi peale. Teadmata, mis teda ees ootab.

Suurema osa raamatust hõlmabki värvikas tagasivaade kunstielust nii Eestis kui ka Moskvas. Eraldi peatükk on pühendatud Juri Lotmanile.

Kuna ta 1995. aastal asus elama tütre juurde San Franciscosse, on ta nimi nooremale lugejale juba kardetavasti unustuse hõlma vajunud. Sest pärast emigreerumist pole ta Eestis käinud. Ka siis mitte, kui ta sai kunstiakadeemia audoktoriks.
Selles mõttes on ta mälestusteraamat "Vana kaev" eriti tänuväärne lektüür, mis heidab pilgu särava kunstiteoreetiku ellu, tema silmade avamisele siinses vabamas õhkkonnas kuuekümnendate sula ajal, sest ka Bernstein ise tunnistab, et Eestisse saabudes oli mingis mõttes täiesti „nõukogude inimene".

Ruth Rendell, „Neetud tee", tõlkinud Maia Planhof, Eesti Raamat.

Inglise krimka austajal on alati õnn ja rõõm võtta pihku suurmeistri Rendelli raamat, eriti kui seda väga tihti ette ei tule. Igatahes on tore öelda taas tere peainspektor Wexfordile.

Teiselt aga... Huvitav, kas seal saareriigis on ideed otsa saamas. Antud teoses saab stoori alguse keskkonnaaktivistide meeleavaldustest ja hakkab edasi kerima. Just sama süžee, kuigi teise jätkuga, oli hiljuti Ann Grangeri krimkas.

Kingsmarkhami on plaanis rajada uus ümbersõidutee. Toimuvad meeleavaldused, kohale tuleb puurahvas, kes seab end metsa kaitsele. Samal ajal püütakse lähedal murakate vahel mäkrasid, et toimetada loomad uutesse elupaikadesse. Ja sealt murakapuhmaste vahelt ta leitaksegi - noore tüdruku hullusti lagunenud surnukeha. Loo peab lahendama peainspektor Wexford, kelle jaoks võtab juhtum vägagi isikliku pöörde, kui röövitakse ta abikaasa ja endast annab teada keskkonnaaktivistide rühm, kes nimetab end Pühaks Maakeraks. 

Rendell on lahe, Wexford on lahe, lugu on lahe. Just sama saab öelda ka Grangeri ja inglise krimka kohta tervikuna.

Hurraa!

Kate Morton, "Maja Rivertonis", tõlkinud Tiina Tiiman, Varrak.

Uskumatult haaravalt kirjutatud tõeline suur-romaan, mis ühendab endas eelmise sajandi algusest pärit nostalgilise loo ning ülimalt realistliku, ent samas ikkagi poeetilise vananemise, elust eemaldumise kirjelduse.

Grace Bradley asus Rivertoni mõisa toatüdrukuks päris noore tütarlapsena - enne Esimest maailmasõda. Aastateks jäi tema elu tihedasti seotuks mõisnike Hartfordide perekonnaga, eriti nende kahe tütre, Hannah'i ja Emmeline'iga.
1924. aasta suvel, ühe särava seltskonnapeo ajal mõisamajas, laseb üks noor poeet end maha. Ainsateks tunnistajateks olid Hannah ja Emmeline ning ainult nemad - ja Grace - teavad tõde.

1999. aastal, mil Grace üheksakümmend kaheksa aasta vanusena veedab oma viimaseid elupäevi vanadekodus, külastab teda ühtäkki noor filmirežissöör, kes teeb filmi tolle suve sündmustest.

Ta viib Grace'i tagasi Rivertoni mõisa ja äratab ellu tagaplaanile surutud valusad mälestused. Üks pool romaanist ongi meenutus Grace'i noorpõlve lugu pulbitsevatest kahekümnendatest ja Edwardi-aegsete aristokraatlike privileegide viimastest päevadest, mille purustajaks saab sõda. See pole lihtne maailm - teenijate olukord on kohati raske ning härrasrahvale on nad rohkem mööbli eest, mida ei pandagi tähele. Just see annab Grace´ile esiotsa võimaluse saada osaliseks aristokraatia saladustes.

See, kuidas Grace´i lugu põimub ja ristub ja väändub kokku „perekonna" saagaga, on kaunis ja elegantne dramaturgia. Hetketi tabad end imeks panemas, kuidas selline konstruktsioon on suudetud nii orgaanilisena luua. Kuid arvesse võttes, et autor Kate Morton omab lisaks kirjandusele kraadi ka draamakunstis, ei ole see enam üllatav. „Maja Rivertonis" ongi väga filmilik või ka teatripärane lugu.

Romaan on tulvil saladusi - mõned saavad ilmseks, teised jäävad igaveseks varju, meenutades Daphne du Maurier' romantilist põnevuslugu. Samal ajal on see ka mõtisklus mälestusest, sõja hävitustööst ja kaunilt esile toodud vaade

põnevasse ajaloolisesse perioodi.
Teost on müüdud juba kümnes riigis ja see on muutunud Inglismaal bestselleriks number üks. „Maja Rivertonis" on elav, kaasakiskuv, põnevust ja kirge täis romaan köitvate tegelaste - ja lõpuga - mida lugeja niipea ei unusta.

Romaani väärtuslikum ja tõsiseltvõetavaim osa on aga just vana Grace elu ja olemise kirjeldamine. Grace jälgib teravalt, kuidas töntsistub tema samm, kuidas magamine hõlmab ühe suurema osa tema ajast, valmistades teda ette lõplikuks uneks. Nõnda on meenutused, mille juurde ta nüüd tagasi pöördub, täiesti orgaaniline osa tema teadvusest - Grace´i enda jaoks niisama reaalne, kui tänanegi päev. Valulikud on ainult ajasrändamise hetked ise.

Ma pole iial lugenud kaunimat ja samas usutavamat kirjeldust vananemisest ja surma eestoast. See annab julgust.

Loius McMaster Bujold, „Barrayar", tõlkinud Kaur Sinissaar, Varrak.

Ulmesaaga esimene raamat „Au riismed" oli nõks parem, sest süüvis sügavamalt vaimu ja võimu vastasseisu ning kirjeldas militaarühiskonna olemust. Kui esimeses osas saabub vaimse ühiskonna daam pärast seiklusi maailmaruumis meeste juhitud maailma ehk planeedile Barrayar, siis siin raamatus kulgeb tegevus maapinnal.

Olgem ausad, kirjaniku loodud planeet ja ühiskond meenutab liialt hiliskeskaegset Euroopa monarhismi ning sündmused toimunuks justkui kolme musketäri stiilis - riigipööre ja pagemine ja pääsemine, kusjuures seekord jahib Mileedi ehk daam hoopis äpardunud musketäre.

Ühesõnaga, saaga antud raamat on keeratud mingil määral põnevikuks ja poleks mingit vahet, kui kogu see möll - riigipöörde mahasurumine lapse päästmise kõrvalsaadusena - toimunuks neli sajandit tagasi ja seda kirjeldanuks Alexander Dumas. Kusjuures Barrayari ühiskonna olemuse selgitused on kohati Dumas'-laadsed, kuid õnneks lühemad ja selgemad.

Teisalt meenutab raamat mõneti Ann Grangeri krimkasid, kus peategelased peainspektor Markaby ja tema fiancee Meredith Mitchell. Jaa-jaa, just nii on. Ses mõttes, et nagu Markaby ei suuda detaile oma vahel kokku viia ega rahvaga rääkides uusi kilde leida ning kuriteod lahendab õrnem sugu, nii on ka planeedi troonipärija kaitsja lord Aral Vorkosigani teine pool Cordelia märksa tegusam. Ent erinevalt Markabyst hindab lord Vorkosigan abikaasa tegusid kõrgelt.

George R. R. Martin "Fevre'i unelm", tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Kõik need, kes raamatu esikaane pilti nähes loodavad kogeda järjekordset Tom Sawyer'i seiklust, saavad kiirelt ninanipsu. G.R.R. Martinil on lihtsalt loomuses lugejaid pidevalt üllatada või ninapidi vedada. Seega ei tohi lasta end häirida, kui autor mõne teile südamelähedaseks saanud tegelase kõige ootamatumal hetkel pikemalt mõtlemata lihtsalt maha lööb. Kel aga loo lõpuks eluvaim sisse jääb, selgub alles viimasel leheküljel. Selline on juba kord Martini stiil - ettearvatavalt ettearvamatu, võtke või jätke.

"Fevre'i unelm" keskendub peamiselt kahele teemale, mis vähe haaval teineteisest läbi põimuvad - XIX sajandi keskpaiga USA jõgesid kündvad üha kiiremad ja uhkemad ratasaurikud ja kõik nendega seonduv vastandatakse aegade hämarusest pärit mütoloogiliste olendite, vampiiridega.

"Videviku" saagaga pole siin suurt midagi ühist, sest Martini vampiirideks mitte ei saada, vaid sünnitakse. Nad on Maal elav omaette rass, kes vaid väliselt inimesi meenutavad. Tõsi, neilgi pole kihvu, ega hirmu küüslaugu, ristide ja pühitsetud vee vastu nagu Dracula laadsetel vereimejatel, kuid päevavalgust nad ei talu.

Justkui vürtsi lisamiseks lüüakse siinsedki vampiirid kahte leeri, millest üht juhib verejanule vastumürgi leidnud ja inimelu väärtustav tegelane, kes unistab oma rassi riismed kokku koguda ning otsida üles juba iidsetel aegadel unustusehõlma kadunud vampiirilinn. Temale vastanduv kahejalgne kiskja elab aga sõnaotseses mõttes kaose nimel - määramatult vana vampiir viibib suurema osa ajast justkui omas maailmas, ning näib, et ei teagi enam mida tahab, sest inimverdki otsib ta vaid vanast harjumusest.

Kui fantaasia pool kõrvale jätta, kirjeldab teos piisavalt huvitavalt lähiminevikku, et sobiks suurepäraseks illustratsiooniks, ükskõik kui kuivalt kirja pandud ajalooõpiku peatükile, mis räägib USA-s valitsenud orjanduse viimsetest päevadest, ajast, mil ühtedes osariikides olid neegrid juba vabad, samas kui teistes neid endiselt loomadena koheldi. Isegi vastasseisust sündinud kodusõda on raamatus ära märgitud.

Jon Halliday ja Jung Chang, „Esimees Mao. Rääkimata lugu", tõlkinud Rein Turu, Varrak.

Maailm on iseenesest kummaline. Mao Zedong saatis oma tegude ja tegemata jätmistega Hiinas surma enam kui 70 miljonit inimest. Ja ometi kummardatakse teda (selle eest?) tänapäevani. Kummardatakse sedavõrd, et rahatähtedel on Mao pildidki. Tea, kas Eesti sajasele peaks Koidula asemel trükkima Lenini ja viiesajasele Stalini portree?

Siiski on see, miks Hiina esimees Maod senini austab, ainus, millele antud raamatust vastust ei saa. Kõik muu - kuidas Mao end võimule susserdas, parteimänge mängis, üleüldise näljahäda aastateks esile kutsus, kultuurirevolutsiooni läbi viis ja lõpuks hinge heitis, ühesõnaga kõik, on monumentaalses teoses põhjalikult kirjas.

Kogu Mao stoori on täiesti uskumatu. Ei saa neist hiinlastest aru. Raamatu esimese veerandi lõpuks on Mao vähemalt tosin korda ebasoosingusse sattunud, kuid alati osavate tõmmetega pinnale ujunud. Ka tõus absoluutsesse tippu, esimeheks ja jumaluseks, käis kõverteid pidi.

Pesemata (Mao ei käinud iial vannis ega duši all vaid treenerid küürisid teda rätikutega), ropp („Minu peer on sotsialistlik, meeldiva lõhnaga"), seksuaalmaniaki kalduvustega (keegi ei tea täpselt, palju neide tema voodist läbi käis), julm (kehitas isegi oma laste surma peale vaid õlgu ning inkvisiitoritel olnuks Maolt mõndagi õppida), küüniline („Kui rahval süüa pole, ongi hea, söövad vähem, see on tervislik") - aga valitses neljandikku inimkonnast ning tahtis valitseda maakera. Õnneks läks teisiti.

Hämmastav, kuidas on autoritel - Halladay on inglasest teadur, Chang tema hiinlannast abikaasa - on õnnestunud sedavõrd põhjalik materjal kokku koguda sealt, kus inimeste suud peaks lukus olema ja dokumendid seitsme luku taga.
Muide, Hiinas on antud raamat nii keelatud, kui keelatud olla saab. Ei liikuvat isegi piraatkoopiaid, kuigi teos on Hongkongis välja antud ka hiinakeelsena.

Ilmselt ei taha Hiina teada tõde. Kui maailma jaoks on Mao ebainimlike diktaatorite musternäide, andes mõneski Stalinile ja Hitlerile silmad ette, siis hiinlased peavad teda riigi ühendajaks ja jaapanlaste alistajaks.

Siiski hakkavad müüdid vaikselt murenema. Juba ütleb Hiina ametlik seisukoht, et Maol oli 70% õigus ja 30% ta eksis. Maost vigadest räägitakse juba lõunalauaski, kuid mitte avalikult, saati siis leheveergudel.

Seega suudab Mao, kes on teispoolsuses juba üle 30 aasta, endiselt Hiinat peos hoida.

Giorgio Faletti, „Mina tapan", Eesti Ekspress.

Nõndaks, sarimõrvarid on jõudnud lõpuks ka Euroopasse. Ja mitte ainult - isegi rikkuse südamesse ehk Monacosse, sest just ses kuldses vürstiriigis hakkab juhtuma.

Sarimõrvar, enesele tüüpiliselt, helistab raadiojaama, annab vihje ning peagi leitakse nülitud laip.

Kõlab kuidagi ameerikapäraselt. Kõlab. Ainult, et raamatu on kirjutanud Euroopas elav itaallane. Sestap pole antud raamatu puhul tegu ehtameerikaliku sarimõrva-action-üllitisega.

Esiteks: antud raamatus pole kordagi väidetud, et tapja on inimkonna ajaloo maniakaalseim mõrvar. Ookeanitagune kirjanik ei saa kohe ilma, et enda loodud persooni vähemalt sõnades Tšikatilost kordi hullemaks teha ja väita, et Rappija-Jack oli tegelikult poisike.

Teiseks: raamatus on taust personaliseeritud. Ehk siis Monacole ja seal elavatele inimestele ning kogu ühiskonnale on antud olemus ja nägu - paigad on tuttavad ja kõrvaltegelastelegi on hing sisse puhutud. Ameerika analoogsed romaanid keskenduvad enamasti vaid mõrvari tabamise protsessile ning isikustavad vaid tegelasi. Action võib toimuda ükskõik kus linnas, sest taust on anonüümne.

Kolmandaks: erinevalt tavapärasest ameerikalikust sarimõrva-actionist pole kaak, keda taga aetakse, mingi tundmatu tüüp, vaid üks meie seast.

Neljandaks: lisaks pealoole on arendatud paar kõrvalliini, mis lisavad raamatule väärtust ja värskust.
Erinevusi Ameerika analoogist on teisigi, ent, kui aus olla, võiks olla rohkem.

Kas ongi actionkirjanduses raamatut, kus ameerika politseinikud oleks kesised ja eurooplased ajaks asju joonde? Väga ei meenu. Ka antud raamatus juhtub Monacos viibima endine FBI agent, kes raske töö enese õlule võtab. Miks? Kas meie, vana maailma rahvas, oleme tõesti nii mannetud?

Ja miks on vaja ameerikapäraselt luua peategelane, kes on üksik ning leida talle raamatus paariline? Säärastest armuasjadest kubiseb ju iga ookeanitagune actionromaan. Miks ei võiks itaallane Faletti võtta eeskuju ameeriklannast Donna Leonist, kelle Veneetsia-krimkade peategelane on ääretult sümpaatne pereisa?

Kokkuvõttes: „Mina tapan" on parem, kui Ameerika keskmised sarimõrva-actionid, kuid parandamisruumi oleks küllaga.

No ei pea FBI meie mõrvu lahendama. Ei pea!

Jaan Tangsoo, „Jantsa kalaraamat", Varrak.

Raamat neile, kel on olnud helge lapsepõlv looduse keskel ning kellele toovad Jantsa mälestushetked silme ette oma meenutused. Või siis ka neile, kel antud kirkad hetked puuduvad, kuid kes oskavad hinges teiste rõõmu läbi elada.

Raamat loodusest ja kalapüügist ja elu õppetundidest ja üldse kõigest sellest mis on siinilmas inimlik. Loojupid, millest teos koosneb, võiks liigitada sisemiselt läbitunnetatud kirjeldavate kirjandite kilda, mis annavad edasi kirjutaja emotsioone läbi kõigi meeleelundite. Kes kordki varahommikusel järvel kala püüdnud, sellele lööb lugedes sõõrmeisse isegi selle uduse looduse aroom.

Kes tahab tunda, see tunneb, kes tahab õppida, see õpib, nõnda võiks kõlada antud raamatu lugeja moto.

Stieg Larsson, „Lohetätoveeringuga tüdruk" ja „Tüdruk, kes mängis tulega", Varrak.

Käesoleva aasta alguses oli briti ajaleht The Guardian sunnitud tunnistama: Rootsi krimikirjandus on vallutanud mitte ainult Suurbritannia, vaid kogu Euroopa. Märkamaks seda, mis on juba toimunud, oli vaja üht kroonijuveeli (nagu autoostja, kes teeb proovisõidu Lexusega, avastab, et jaapanlastel on teisigi ülimalt vingeid ja kvaliteetseid autosid).
Sääraseks kroonijuveeliks pidas The Guardian Stieg Larssoni triloogiat, millest maakeeli ilmus suve hakul „Lohetätoveeringuga tüdruk" ja nüüd „Tüdruk, kes mängis tulega."

Oot-oot, Larsson on rootslane, ümisesid eurooplased. Kas Euroopas neljakümne enimmüüdud krimikirjaniku hulka kuuluvad Henning Mankell, Karin Alvtegen, Liza Marklund, Asa Larsson, Jens Lapidus, Jan Guillou ja Johan Theorin polnud samuti tollest põhjamaisest kuningriigist pärit? Ning Ake Edwardson, Hakan Nesser ja veel mõni, kes napilt neljakümne parima seast välja jäid?

The Guardian tõdes, et Stieg Larssoni raamatud on kui pärlid, mis kahtlemata tõmbavad tippu ka teised Rootsi autorid, kes on samuti täis rahvuslikku koloriiti ning suurepärased.

* * *

Niisiis Stieg Larsson ja tema kuulus Tüdruk - Lisbeth Salander - kes kahepeale purustavad paar krimikirjandusse aastatega juurdunud dogmat.

Esiteks: krimka võib olla mahukas. Vaadake tavapäraseid kriminaalromaane, need on justkui vitsaga löödult 300 - 360 lehekülge paksud (kui võtta aluseks traditsiooniline paperback formaat). Väidetaval olevat just see maht kõige optimaalsem - autor jõuab teema üles kruttida ja lugejale ei tule tüdimus kallale.

Antud formaadist julgevad välja minna vaid üksikud. Minimalistlikkuse musternäide, tegelikult ainus, kes suutis aina 100 - 150 leheküljega kõik ära öelda, oli komissar Maigret' looja Georges Simenon.

Eestile tuttavatest suudab ka Šotimaa esikrimikirjanik M.C.Beaton tavapärasest vähemate sõnadega hakkama saada ning raamat ei kaota sellest midagi. Teised autorid kasutavad lühemat vormi vaid puhuti.

Ja ühtäkki virutab Larsson meile telliskiviga - esimene raamat 530, teine 600 lehekülge. Kollanokal on häbematust pidada end Alexander Dumas'ks või Robert Ludlumiks ehk telliskiviraamatute autoriks. Ent etteheiteid pole. Öelge, lugejad, kas teil hakkas kordagi igav?

Teiseks. Oleme harjunud, et hea persoon on selgelt hea. Jah, tal võivad olla vead ja kiiksud, ta võib olla vägivaldsem kui ühiskond seda aktsepteeriks, ent kui vägivald on piiratud ja suunatud pahade vastu, kiidame selle heaks.
Lisbeth Salander on nagu doktor Jekyll ja mister Hyde. Must ja valge. Ei ühtki halli tooni. Asotsiaalne. Ühiskonnaga kohanematu. Jah, sel on omad põhjused, aga ikkagi.

Tüdrukul on selgelt välja kujunenud õiglustunne, kuid modifikatsioonidega. Pahadele ta ei halasta. Omadele samuti mitte, kui nende käitumine ja tunded väljuvad tema maailmamõistmise piiridest. Tõsi, omasid ta ei tümita, kuid kas vaimne vägivald polegi vägivald? Ta kaob külmalt, jättes sõprade südamed valutama. Ta teeb omadele kuhjaga head, ja kohe otsa halba, sest ta ei mõtle tagajärgedele. Inimene, kel on fotograafiline mälu ja geniaalne analüüsivõime ei suuda orienteeruda tundemaailmas ega inimhinge soppides.

Ja kõige selle juures on Tüdruk meile sümpaatne-armas-vapustav, kiilub end meie südamesse. Lugeja justkui samastuks Tüdruku sõpradega ja võtaks üle nende tunded ja hingevalud.

* * *

Larssonit ehk tema triloogiat võib pidada Rootsi kirjanduse kokkuvõtteks - ta on noppinud teistelt autoritelt välja parima.
Inimlikku asotsiaalsust võib leida Alvtegeni teostest.

Üleüldine inimlikkus on vist Rootsist tavaks, seda on kildudena kõigi krimiautorite teostes.

Motiiv üksikust ja äraspidisest vanemast (või kallist inimesest) on pärit Mankellilt.

Eetiline vs ebaeetiline ajakirjandus - Marklund.

Pisut tõsisem action - Guillou.

Jne...

* * *

Millest Tüdruku lood räägivad? Saja sõnaga seda ei ütle, tuhande jaoks pole ruumi. Tuleb tunnistada, et tegu on enama kui lihtsalt krimkaga ja kes loeb, see ei kahetse.

Aarne Biin, „Ruts sõjas ja vangis, armastuses ja abielus", Kuldsulg

Ruts on Rudolf Kokla, kelle elu - kui uskuda asutori kinnitust, et kõik selles raamatus on ka tegelikult sündinud - võiks mitmele mehele laiali laotada ja ikka oleks põnev. Lapsgrenader Saksa sõjaväes, lahingud Eestis ja Saksamaal, armuafäär Taanis, Inglise luure, tagasitulek Eestisse (vähemalt esialgu lubas ärahüppamine loomavagunitega laagrirongist võõra nime all Eestis elamist), hädine põgenemiskatse Rootsi, vahelejäämine, vangilaager, tagasi Eestis, armulood ja pime usk, et ta on kuulsa Vene luuletaja (elas Eestis põhjarannikul Toilas) Igor Severjanini poeg.

Kui raamatus poleks nii palju Biini enda targutusi ja näpuganäitamisi, siis oleks tegemist igati kobeda ilukirjandusteosega. Praegu kipub asi tõesti dokumentaalromaani poole - kuig kõrvalseisjal on võimatu kontrollida, palju siin õiget juttu ja palju Biini väljamõeldisi ja propagandaloosungite kordamist.

Biin ei ole muidugi kunagi kuulunud Eesti tippkirjanike hulka - jutulaadki ei voola nii ladusalt kui suurtel stiilimeistritel - kuid see raamat on, tunnistan, täiesti loetav.

Inglise kirjanik ja luuletaja Thomas Hardy on naturalismi voolu esindaja kirjanduses. Kuigi autor ise armastas end pidada ennekõike poeediks, moodustavad tema loomingu paremiku siiski talle maailmakuulsuse toonud romaanid "D´Urberville´ide Tess", "Casterbridge´i linnapea elu ja surm", "Tagasitulek kodupaika" ning tema kõige pastoraalsem ja helgema teos "Eemal hullutavast ilmakärast", mis nüüd lõpuks on tõlgitud ka eesti keele.

Nende romaanide tegevustiku on autor paigutanud pooleldi väljamõeldud maakonda Wessexisse - paika, milles võib ära tunda autori lapsepõlvemaa Dorsetis Lõuna-Inglismaal. Hardy peategelastel tuleb rinda pista kehvade olude, saatuse vingerpusside, oma kirgede ning paiga mahajäämusega.

"Eemal hullutavast ilmakärast" on lugu kaunist ja südikast, kuid põikpäisest ja tujukast Bathsheba Everdene`ist ning kolmest olulisest mehest tema elus. Esmalt kosib teda edutult vaene farmer Gabriel Oak, kes õnnetuse tagajärjel kaotab sellegi vähese, mis tal oli ning Gabriel on sunnitud vastu võtma lambakarjuse töökoha. Saatuse tahtel on Bathsheba vahepeal pärinud oma onu jõukal järjel farmi ning hakkab seda ise juhtima, mis oli viktoriaanlikul Inglismaal pehmelt öeldes tavatu. Gabriel asub tema juures ametisse ning peab olema tunnistajaks, kuidas Bathshebasse armub jõukas naaberfarmer Boldwood. Alguses plaanib Bathsheba temagi kosjad armastuse puudumise tõttu tagasi lükata, kuid otsustab siis ümber... Ja sel hetkel tuleb tema ellu veel kolmaski mees. Ohvitser Troy on kerglane naistemees, kelle võlude suhtes ei jää külmaks ka kauni Bathsheba uhke süda.

Raamatu pealkiri mõjub iroonilisena, sest selles pealtnäha idüllilises ja kauges maanurgas pole puudu täitumatutest unistustest, murtud tõotustest ja hingelisest vägivallast.

Lugeja ees avaneb kogu sealne elu oma tavade, ennustamise, uskumuste ja ebausuga, mida autor on kirjeldanud humoorikalt ja leebe irooniaga. Raamatu parimad osad on külameeste õhtused jutuajamised õllekruusi juures, mis meenutavad väga Selma Lagerlöfi loodud kavaleride seltskonda "Gösta Berlingi saagast". Pateetiline viktoriaanlik kirjastiil mõjub tänapäeva lugejale kohati ehk venitatu ja liiga kaunisõnalisena, kuid ikkagi on "Eemal hullutavast ilmakärast" meeldiv meenutus ajast, mil inimestel oli veel aega nii kirjutada kui ka lugeda. Rääkimata võluvast ekskursist ajastusse, mil aumõiste ning naiseks- ja meheks olemine tähendasid sootuks muud, kui tänapäeval.