Jean-Marie Gustave Le Clezio, „Näljaritornell", tõlkinud Kaja Riesen, Eesti Raamat.

Romaan on Nobeli preemia laureaatide sarjast, tavapärase minimalistliku kujundusega ja ilma tagakaanetutvustuseta. Tõsi, lühikese kokkuvõtte - mis nagu tavaliselt midagi erilist ei kujuta ning pole just parim soovitus raamatut osta - leiab otsija üles väljaandmisandmete juures. Ja lühikese ülevaate autorist on tõlkija samuti lisanud.

Mullune Nobeli-laureaat on sündinud küll Nizzas (13. aprill 1940.), kuid pere juured on Mauritiusel. Mõlemad, nii Mauritius kui Nizza on paljude Le Clezio teostega vähemalt vilksamisi seotud, erandiks pole ka „Näljaritornell", raamat kolmekümnendaist aastaist ja ka okupeeritud Prantsusmaast II maailmasõja ajal.

See on Etheli lugu, tüdruku, kes võib olla ja võib ka mitte olla Le Clezio ema. Etheli tee ristub oma eakaaslase, venelanna Xeniaga, kellega lõpuks ka lahkneb - tundes end esimest korda elus (ja kartes seda tunnet) kunagisest sõbratarist õnnelikumana. Ja lahkub Prantsusmaalt Canadasse, uut elu looma pärast okupatsiooni, nii moraalset kui ehtsat nälga, isa priiskavat kulutamist - ta lõi läbi ka Etheli päranduse - pärast pettumist kodanluses.

Pisut puine, kuid loetav raamat ilma suuremate kiretormideta isegi siis, kui armastusest juttu..

Ellis Peters, „Saatana sabarakk", tõlkinud Liina Tordik, Elmatar.

Ega sest raamatust midagi pikalt rääkida ole. Munk Cadfael asub taas tegevusse, et lahendada ühe noore mehe hingemure ja mõrv, mis paljudele koormaks on.

Tol ajal ja briti saartel tundusid usuvennad olevat vähe inimlikumad kui praeguse aja paljud ukselekoputajad, kes ihkavad vägisi inimesi kiriku rüppe meelitada. Toona, nagu saab lugeda, üritati endale selgeks mungaks soovija tegelik põhjus, miks ta ihkab kiriku rüppe heita. Ja kui vähegi võimalik, siis noort inimest mungaseisusest eemal hoida, kui just soov ilmalikust eemalduda tõsine ja kirglik pole.

Igatahes asub vend Cadfael uurima, miks noor mees, kes võiks ilusat elu elada ja piigadega hullata, ühtäkki kloostrisse kipub. Cadfael teab neist asjust nii mõndagi, sest on ilmalikuna nii mõndagi korda saatnud.
Ühesõnaga, Cadfael päästab ühe õnnetu hinge.

Huvitav on aga see, mida tähendas usk tol ajal, mitmeid sajandeid tagasi tavarahvale - sa võisid valetada inimestele, kuid mitte jumalale. Kui end mõrvas süüdi tunnistanul paluti sama ka pihitoolis kinnitada, kuid too keeldus, tähendas see süütust. Oh oleks meil veel need ajad... Susserdamist oleks maailmas väga vähe.

Gabriel Garcia Marquez, „Kaksteist kummalist palverändurit", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, Eesti Raamat

Jube raske on oma lemmikkirjaniku kohta halvasti kirjutada. Noh, ega väga halbu sõnu kasutada tulegi. Lihtsalt kui panna tema värskeim jutukogu „Kaksteist kummalist palverändurit" kaalule varasemate romaanidega, siis polegi justkui midagi võrrelda.

Nii lühikese mahuga - kokku on raamatus 158 lehekülge - polegi võimalik tekitada sellist maagilist korduvust, millega paistab silma „Sada aastat üksildust". Ega näidata ühe tunde võimsust, mis on „Armastus koolera ajal" peateema. Ega kõikehõlmavat luulelist valitsemise keerukust ja türanni üksildust - „Patrirahi sügis."

Võib-olla on viga minus. Ma pole kunagi suutnud lühijutte vääriliselt hinnata. Samas kirjutab 82aastane Kolumbia kirjanik ise jutukogu saatesõnas: „Jutu kirjutamine on sama intensiivne kui romaani alustamine. Tuleb ju ka romaani esimeses peatükis kõik paika panna: struktuur, stiil, rütm, pikkus ja mõnikord ka mõne tegelase iseloom. Sellele järgneb juba kirjutamise nauding..."

Ehk saab selle mõttekäigu üle kanda ka teksti lugemisele. Kui romaan nõuab üks kord intensiivset süvenemist, siis „Kaksteist kummalist palverändurit" paneb sind seda tosin korda tegema. Ja kui on käes lugemise naudingu aeg, ongi jutuke juba läbi, jättes sinu, raamat käes, mõtisklema - oli sel nüüd siis mingit tähendust või mitte?

Millised jutud jätavad endast mällu mingi sügavama jälje? Kindlasti kõige dramaatilisemad ja õudsemad - „Tramontana" (lugu hirmutavast maatuulest), „Senjoora Forbesi õnnelik suvi" (range koduõpetaja hirmuäratav lõpp), „Sinu vere rada lumel" (õpetlik lugu äsja abiellunud meestele).

Maagilise realismi isa ei jäta kuivale ka fantastika fänne: eri aegadel kirjutatud lookestes tegutseb unenägude seletaja, valguses purjetajad, kaalutu pühak ja teised vahvad tegelased.

Kogu terviklikkuse tajumiseks tuleks raamat soovitavalt ühe soojaga läbi lugeda. Varuda üks vaba õhtu, natuke nosimist, head veini... Head isu!

Jätkub "Mallenite needusega" alanud ja "Mallenite tüdrukuga" jätkunud suguvõsatriloogia põlvest põlve kandunud needusest, mida põhjustab või paljastab valge triip nende meesliini süsimustades juustes.

Nagu kõikides heades saagades, kirjeldatakse siingi inimsaatusi, mis põimuvad aastate vältel ja mõjutavad üksteist, taustaks 19. Ja 20.sajandi Inglismaa. Triloogia tegevus hõlmab umbes kuuekümne kuue aasta pikkust ajajärku, ja algab aastal 1851.

"Mallenite järeltulijad", triloogia viimane romaan räägib tegelaste saatusest enne ja pärast Esimest maailmasõda. Põlvkondade kaupa on õnnetused Mallenite pereliikmeid tabanud.

Juba "Mallenite tüdrukust" tuttava imeilusa Barbara juustes pole kurjakuulutavat triipu, mille järgi võiks teda Malleniks pidada ning ta on püüdnud oma päritolu ja sündimise kohutavaid asjaolusid unustada. Siis aga sünnitab ta kolmikud poisid, kellest ühel on juustes Mallenite valge triip...

Teised kaks poega on Barbarale väga armsad, kuid Benjamini hakkab ta algusest peale eemale tõrjuma, kuna poiss meenutab talle vihatud Thomas Mallenit.

Mallenite saaga hargneb Põhja-Inglismaa maastikel, kus autor ise on sündinud. Triloogia hõlmab Catherine´i vanaema Rose´i eluaega. Kogetud vaesus ja ekspluateerimine andsid autorile ainest luua karaktereid, kirjeldada tööliste olukorda, kuid see kõik on taustaks inimsuhetele, mis on raamatute peateema.

Kõik õnnetused ja ohud romaanides tulenevad väljaspool abielu sündimisest. Kui ei teata, kes on su isa, avab see võimaluse verepilastuseks. Selles teemas väljendub autori enda irratsionaalne veendumus, et ka tema hädad tulenevad vallaslapse seisundist, mis viis ta lõpuks närvivapustuseni. Nimelt seda ta kirjeldabki triloogia viimases osas "Mallenite järeltulijad".

William E. Deal, „Keskaeg ja uusaeg Jaapanis," tõlkinud Maret Nukke, Tänapäev.

Kes Jaapanis käinud ja selge ilmaga maandunud, teab, et tõusva päikese maa pole muud kui mäed, käputäis metsa, põllud ning linn ja linn ja linn. Ühesõnaga, looduse pärast sinna väga ei minda.

Ka ajalooväärtuste pärast mitte. Sest millegipärast ei ole jaapanlased osanud oma ajalugu säilitada. Näiteks on Sapporo vaatamisväärsus kunagine keisri hotell, mil vanust nati üle saja aasta. Puuehitis, mida hardusega näidatakse, on kesisem kui Eesti väikelinna jaamahoone. Ja nagu öeldud, pole sel Eesti mõistes vanust ollagi.

Küll aga tasub Jaapanis uudistada ja imetleda sealset kultuuri ning inimesi. Nõnda erinevad on nii üks kui teine euroopalikkusest.

Jaapanlaste hingemaailma ja arusaamadesse pole võimalik paari nädalaga süüvida. Õigupärast ei suuda nii lühikese ajaga pindagi virvendama panna.

Sestap on abiks antud ajalooraamat, mis küll otseselt ei seleta Jaapanit ja jaapanlast lahti, ent annab vihjeid miks too maa meie jaoks nõnda äraspidine on.

Saab aimu Jaapani kultuuri, tavade, usundite, ühiskonna, hierarhia ja muu säärase kujunemisest aastasadade vältel.
Igatahes lahe, et Jaapan on suutnud tänu saarele, ja mitte ainult - ka tänu oma sügavale olemusele - end kordumatuna säilitada. Mida meie paraku ei suuda. Ent mida sealt tahta, meist on kõik naabrid, kes vähegi viitsisid, kordi ja kordi üle käinud. Jaapan endast üle rullida ei lase. Võtab omaks vaid selle, mida heaks peab.

Kate Jacobs, "Maiuspala", Tõlkinud Kai Vaarandi, Varrak.

See raamat tegeleb kahtlemata ühtede enim müüvate teemadega, mis üldse saab olla: kokandus ja televisioon. Paraku peab tunnistama, et heaks köögikunstist pajatavaks romaaniks (milliseid viimastel aastatel on ka mitu ilmunud) on kokanduse osa raamatus liiga pealiskaudne ning heaks teleelu kajastavaks raamatuks on see üsna asjatundmatu.

Nii tegelebki "Maiuspala" põhiliselt sellega, kuidas kokandusest ja televisioonist kaugel seisvad inimesed neid maailmu ette kujutavad... Müügiedu silmas pidades see ehk polegi halb lähtepositsioon - kellele siis ikka meeldiks lugeda, et tegelikult võib köögis olla väga palav ja raske ning teletöö pühapaistest ei jää seestpoolt vaadatuna suurt midagi järele.
Ja muidugi on Jacobsi raamatus hulga tegelasi, kes on ilusad, saledad, seksikad ja kellel läheb läbi raskuste eranditult lõpuks jube hästi.

Oma 50. juubeli künnisel leiab kokandussaate juht Augusta "Gus" Simpson end kavandamas sünnipäevapidu, mida ta üldse ei taha. Viiekümnenda eluaasta kriisi võimendab Kokanduskanali juhtide rahulolematus tema saatega. Reitingute tõstmiseks tahavad nad panna Gusi paari endise Miss Hispaania, noore ja salakavala Carmen Vegaga.

Uus saatesari läheb otsesaatena eetrisse Gusi köögist. Esimest saadet tabab ebaõnn. Lumetormi tõttu jäävad saabumata NBA tähtedest külalised ja nii satuvad lisaks Gusile ja Carmenile ning musklis kokale Oliverile (endine üliedukas börsimaakler, rikas ja kiilaspäine) saatesse Gusi mõlemad tütred Aimeé ja Sabrina ning viimase mahajäetud poiss-sõber - korealane Troy. Kaadri taga passib Gusi sõbranna, end maailma eest varjav endine läbipõlenud tennisetäht Hannah... Ja et seltskond ikka täiega kogu inimkonna spektri välja kannaks, võidab selles osalemise teise põlve indialanna, koduperenaine Priya.

Loomulikult hakkab juhtuma kõike - nii kokanduse- kui ka inimsuhete pinnalt, aga ärge muretsege: täiesti üllatuslikult lõpeb kõik õnnelikult. Suuremate vaatajaarvude ja kulinaarsete naudingute otsingul taipab Gus, et tal võib õnnestuda nii oma karjääri noorendamine kui ka perekonnaelu parandamine, ning kõigele lisaks ehk isegi oma armuelu turgutamine.

John Grisham, „Edasikaebus", tõlkinud Lii Tõnismann, Varrak.

Grishami ilmumine on põnevuskirjanduse fännidele alati suursündmus. Sest Grisham on Grisham.

Grishamit pole võimalik kuhugi liigitada - ta teosed pole krimkad ega puhtakujulised actinromaanid. Kohtusaagad, oleks ehk õige termin. Niisiis: kohtusaagakirjanik.

Ses romaanis mõistab väikelinna kohus keemiafirmalt välja miljoneid, sest mürgitatud on hulk inimesi, kellest mitu juba vähki surnud. Ent sellega pole lugu veel lõppenud. Otsus kaevatakse edasi ringkonnakohtusse ja möll võib alata. Ühelt poolt noored advokaadid, kes riskivad kogu oma varaga, teiselt poolt miljardär, kes võib samuti kaotada kõik.

Kuidas susserdada kohtunikuks oma inimesi? Palju see maksma läheb? Kui suur on tõe hind?

Ja lõpetuseks: kui maailma demokraatlikumas Ameerikas on kõik võimalik, siis mis võib toimuda Eesti kohtusüsteemis...

Peter Earley, „Seltsimes J", tõlkinud Lauri Liiders, Tänapäev.

Dokumentaalne spiooniromaan täies hiilguses. Või õigemini mitte niivõrd romaan kui dokumentaaljutustus, kus räägitakse asjast nii, kuidas asi oli. Jutustajaks N.Liidu ja Venemaa meisterspioon Sergei Tretjakov. (Huvitav, kui on meisterspioon, peab olema ka esimese-teise-kolmanda järgu spioon, meistrikandidaat-spioon ja teeneline meisterspioon?)

Tont selle meistriga, tegelikult oli Tretjakov, varjunimega Seltsimees J, väga tõsine tegija. Mängis poliitikut Kanadas, USAs ja ÜROs, kuid oli tegelikult Vene Välisluureteenistuse polkovnik, kõrgeima auastmega spioon USAs, kes koordineeris kogu sealset tööd. Ja putkas lõpuks ameeriklaste poole üle.

Sõnaga, Seltsimees J teab, millest räägib. Lehekülgedele laotub täpne tekst N.Liidu ja hilisema Venemaa salaluurest. Kuidas spiooniks pääseda, mida selleks teha, kuidas õppida, mil moel on töö koordineeritud seal ja siinpool piiri. Kuidas värvata olulisi isikuid ja neilt infot välja pinnida, kuidas selle eest maksta jne.

Kui midagi ette heita, siis pisukest naiivsust - kohe näha, et raamat on kirjutet ameeriklastele-eurooplastele, kel puuduvad teadmised taustast ning kellele tuleb asju selgitada aeglaselt ja lihtsamate lausetega.

Usun, et Eesti lugejale võinuks kirjutada veidi sügavama teose, aga ei hullu. Ka meil on juba põlvkond, kes küsib, mis asi on Nõukogude Liit?

Mainitud naiivsus raamatu sisu ei riku, teeb ehk teose sametiselt loetavaks. Igatahes neile, keda teema huvitab, on tegu väärtkirjandusega. Või väärt kirjandusega. Ei teagi, kumb väljend oleks õigem.

Hartwig Hausdorf, „Kohtumised hoomamatuga", tõlkinud Arne Nielsen, Olion.

Autori teine raamat maailma müstikast ja seletamatutest nähtustest ehk järg teosele „Mitte sellest maailmast".

Tuleb ausalt tunnistada, et pärast esimest osa hakkab autori aur pisut otsa saama ning osa peatükke on justkui teisest ooperist - räägivad näiteks UFO-kontaktidest - kui ega see väga häiri.

Nagu eelmisegi raamatu puhul on tegu ülevaatlike nuppudega a la 10-15 lehekülge per teema, tutvustamaks seda, millel puudub seletus. Seletust ei anna ka autor vaid lihtsalt kirjeldab objekte, paiku, sündmusi, pakkudes välja omapoolse versiooni, kuid ei kinnita seda.

Ei saa öelda, et kõik, kuid osa peatükke vääriks kindlasti tõsisemat lähenemist. Suisa omaette raamatut koos selgituste ja võimalike seletustega. Aga noh, asi seegi, ja arvutiajastul saab igaüks internetist lisa uurida.

Niisiis, millest raamatus juttu: deformeeritud koljude fenomenist; päikesesüsteemi hiiglaslikest koopiatest, mis rajatud sajandeid tagasi; Hispaania Stonehenge'ist; Malta saare müstikast; tundmatutest püramiididest; tähekaardist muumia hauakambris; Austraalia salapärastest leidudest; maa-välisest tugipunktist Andides ja veel nii ühest kui teisest.

Hea, et raamatus on ka fotod, kuid nende kvaliteet või parem olla.

Kolmas analoogne raamat on tulekul.

Bernard Beckett, „Loomine", tõlkinud Kristjan Jaak Kangur, Varrak.

Ulmekirjanikule on antud piiramatu võim. Tal pole mingit kohustust pidada kinni ühestki põhimõttest ega argitavast vaid võib luua oma reeglitega maailma. Või rääkida asjadest nii, nagu tema näeb.

Antud raamat on huvitav ja põnev ja geniaalse puändiga ja... Kuid samas ka sügavalt filosoofiline, kuid kogu filosoofia on kerge ja mänguline. Ühesõnaga tavainimeselegi arusaadav.

Esiteks raamatu ülesehitus. See on antud dialoogidena ja sestap kergesti jälgitav. Kauges tulevikus teeb Anaximandros viietunnist eksamit pääsemaks Akadeemiasse, valitsejate hulka. Käiakse läbi Maa ajalugu selle sajandi esimese veerandi lõpust alates.

Ja siis jõutakse masinaju ja inimese vaimse konfliktini. Mis on teadvus? Mis teeb inimesest inimese? Siinkohal lõik Aadama (inimene) ja Arti (tehisintellekt) vaidlusest:

„Ma olen elus. Sa ilmselt naudiksid seda kui teaksid, millest ma räägin."

„Defineeri elus olemist."

„Defineerimine ei aita su mõistmisele kaasa. Sõnad ei saa tunnet edasi anda."

„See on nõrk vastus."

„Elu seisneb korratusest korra loomises. See seisneb võimes välismaailma energiat ammutada, millelegi kuju anda. Kasvada. Paljuneda. Sa ei mõistaks."

„Ma teen kõike seda."

„Välja arvatud mõistmine. Ja paljunemine. Kui sa just ei kavatse mulle öelda, et sa oled iseennast ehitanud."

„Ma suudan enda teisiku ehitada. Ma oskan seda. See on osa mu programmist."

„Sa oled ikkagi kõigest ränist tehtud."

„Ja sina oled kõigest süsinikust tehtud. Mis ajast Mendelejevi tabel diskrimineerimise aluseks on?"

- - -

Ühesõnaga särav raamat, mis küll ei anna vastust, kes me siis lõpuks oleme.

Mark Solonin, „Katastroofi anatoomia. 22. juuni 1941", tõlkinud Andres Undrul, Grenader.

Järjekordne raamat, mis lõhub teise maailmasõja müüte ehk siis üritab selgitada, mis tegelikult toimus 22. juunil, kui Saksamaa N.Liidule kallale tungis ning paaril järgneval päeval.

Või kas saab öelda järjekordne raamat? Paljus meil neid müüte murdvaid teoseid siis niiväga kirjutatud, saati maakeelde tõlgitud on? Õigupoolest vaid Viktor Suvorovi kümmekond põhjalikku raamatut ja kõik. Muud justkui ei meenugi.

Jah, teise maailmasõja ajalugu peegeldavaid raamatuid ikka ilmub, enamasti kõrvaliste ehk mitte venelaste või sakslaste sulest, kuid kahjuks on neis kõikides kirjas kindlad dogmad - rahuarmastav N.Liit kaitses end vallutajate eest, Stalin oli löönud targad väejuhid mättasse, sestap ka esmane allajäämine Saksamaa võimsale tanki ja lennuväele jne.

Müüdid on visad murduma. Sel suvel tõdeti esmakordselt Eesti televisiooni ühes saates, et äkki oli Saksamaal vaja N.Liitu esimesena rünnata, et jõuda ette ja päästa Euroopa? Sest tegelikult pidas maailmavallutuse plaane eelkõige N.Liit ning koondas juba väed otsustavaks rünnakuks piiri äärde.

Sõnaga, võttis aega, kui siinmail julges keegi hakata kahtlema seni meile pakutud ajaloo tõepärasuses. Aga Suvorov on selles kahelnud juba ju kaks kümnendit.

Kui „Katastroofi anatoomiat" lugeda eelteadmisteta, peab tõsiselt keskenduma, et aru saada vägede liikumisest ja sündmustest ning nende tagajärgedest. Kes varem analoogset kirjandust uurinud, sel on kergem.

Kindlasti ei või väita, et antud raamat avab meile tõe (samas ei saa ka väita, et raamat tõde ei ava). Ent faktid panevad mõtlema, et senine teise maailmasõja, õigemini Suure Isamaasõja, senine ajalugu on totaalses väändes. Kindlasti tunduvad selle raamatu väited tõepärasemad kui venelaste kirjutet ajalugu. Ja kui liita juurde Suvorovi raamatute teesid, saab asi veelgi kindlam.

Vahelepõikeks: Solonin lükkab mõned Suvorovi väited ümber, toimuks justkui vaidlus, et leida tõde. Aga üheskoos pilbastatakse senine ajalugu täielikult.

Ühesõnaga, „Katastroofi anatoomiast", mis on koostatud sadade viimaste aastatel välja ilmunud dokumentide põhjal, saame teada, et:

* N.Liit oli valmis Saksamaale kallale tungima, ilmselt 10. juuli paiku, mida tõendavad kümned väljavõtted dokumentidest.

* N.Liidul oli kuni kümnekordne ülekaal sõjatehnikas ning inimjõus nii maal kui õhus, kusjuures venelaste tehnika on sakslaste omast tunduvalt parem. Teoorias pidanuks sõda lõppema kümnendal päeval Saksamaa hävitava kaotusega.

* N.Liidu sajad tankid oskasid kaduda müstilisel kombel. Kuhu ja kuidas, sajad vene sõjaajaloolased ei tea. Nad pole neid fakte tähtsaks pidanud ega tähelegi pannud. Näiteks: 7. tankidiviisil oli 22.juuni hommikul 368 tanki, lahinguid ei peetud, liiguti koondumiskohta ja kümme päeva hiljem oli hulgast sõjatehnikast ja tuhandetest inimestest alles... 3 tanki ja rühm jalaväge.

* Sõja esimeste päevade saatust ei otsustanud Saksamaa ülekaal maal ega õhus vaid sakslaste kindlameelsus, tarkus ja osavus ning venelaste argus, abitus ja rumalus. Raamatus on hulk näiteid, kus diviisid sõeluvad mõttetult mööda metsi ja soid ning neile antakse ühel päeval kolm erineva sisuga käsku.

Kokkuvõtteks: sõja esimestel päevadel N.Liidu armeed kui sellist polnud. Sõjaväljal kohtusid organiseeritud, kellavärgina töötav Wehrmacht ja selvastatud juhitamatu inimmass. Armee ja inimmassi kokkupõrke tulemus ei saanud testsugune olla.

Huvitavat on raamatus veel, kümnete lehekülgede kaupa. Ja mida lähemale lugedes tagakaaneni jõuad, seda enam saad aru, et Fox Mulderil oli õigus: tõde on kusagil olemas.