Terry Pratchett, „Malakas", tõlkinud Allan Eichenbaum, Varrak.

Kuidagi ei saa öelda, et inglise fantaasiakirjanik Sir Terry Pratchett on nagu hea vein, mis aastatega üha paremaks läheb. Vähemalt mitte oma Kettamaailma saagat kirjutades. Samas on ta kindel firmamärk: iga lugu vastab teatud kvaliteedistandarditele.

Ja kuigi ta irooniline huumorimeel saab hiljemalt peale kümnendat raamatut nii tuttavaks, et hakkad kõiki nalju ette aimama (ja mis salata: ka kopeerima), siis mõned naerupursked on üldjuhul 350leheküljelise Kettamaailma loo puhul alati garanteeritud. Seega: Pratcheti fänn ei saa kunagi petta.

Küll on aga 80ndate alguses sündinud hiidsarja teemad muutunud üha tõsisemaks. 2005. aastal kirjutatud „Malaka" peateemaks on rahvuste vaheline põlisvaen. Loomulikult on tülitsejateks päkapikud ja trollid. Ja loomulikult on loo peakangelaseks Ankh-Morporki peavõmm Sam Vimes - mees, kellest Pratchett on ise ilmselgelt vaimustuses ning kelle abil lahendab oma romaanides esile kerkivaid probleeme.

Loll ja järjekindel Vimes jõuab seegi kord tulemuseni: raamatu lõpus selgub, et mõlemalt poolt ülistatud ja põlistatud vihavaen (ning traditsiooniline igaaastane Koomi oru lahing) toimuvad ilma sisulise põhjuseta. Lihtsalt ajalugu teatakse valesti.

Just sel põhjusel haakub „Malakas" kenasti ka tänase Eesti ühiskonnaga. Eestlaste ja venelaste vaheline sallimatus pole saladus. Kuid kas me alati endale selle tunde ka lahti seletame? Või me lihtsalt ei saa omavahel läbi, kuna „nad pole meile kunagi meeldinud!"?

Nii et Pratcheti Malakaga võiks Eestis vastu pead koputada mõlemal pool rindejoont seisvale tüliõhutajale. Äkki hakkab parem?

Zotov, „Mõrvad põrgus", tõlkinud Ilona Martson, Eesti Päevaleht.

Lõpuks ometi saab teada, milline näeb välja elu pärast lahkumist. Vähemalt põrguga on pärast antud raamatu lugemist sotid selged. Taevased asjad jäävad pisut segaseks, sest telefonikõned kur... vabandust, Šefi ja jum... vabandust Hääle vahel on ainsad, mis kõrgematest sfääridest aimu annavad ega paljasta palju.

Ühesõnaga, igaüks saab pimedas teispoolsuses seda, mida ta kõige vähem sallib.

Versace õmbleb meeste trussikuid Bolševitška vabrikus ja on pahane, kui temalt punased pintsakud konfiskeeritakse.
Hitler on juutide hooldekodu köögitööline, kuid lahkub salapäraselt sealtki ilmast.

Lenin ja Frankenstein on hullaris naabrid ja peavad voodit jagama.

Marilyn Monroel on nullrinnad jne...

Ega patusel tavainimestelgi lihtsam pole. Vägistajad muudeti ligitõmbavateks naisteks ja saadeti meestevanglasse, kus peeti sajanditepikkusest kasinusest metsistunud isaseid. Kui kaunitarid on viiesaja aastaga ära aetud, saadetakse nad puhkusele saksa pornofilmitööstusse.

Põrgu teleritest nähtavate seriaalide kõrval on „Lihtsalt Maria" ning „Vaprad ja ilusad" kõrgkultuuri tippteosed ning vähemalt pool saateajast peab olema reklaam a la: „Meie eesmärk polegi õige õlle loomine. Me teame, et see on lake, kuid muud ju polegi teile ette nähtud. Õlu Vyodratshoff - jooge mida antakse. Paremat ei tule!"

Aga üldiselt on elu põrgus lahe. Hiinlased leiavad sealgi võimaluse kõike toota ja müüa ning kes elas elus hästi, elab (kui toda eksistentsi saab nii nimetada) hästi ka seal.

Ühtäkki algavad põrgus mõrvad. Inimesed (kui nii võib öelda) haihtuvad. Mendelejev leiab surmade (kui nii võib öelda) põhjuse, algab mõrtsukajaht.

Sõnaga, ülimalt lahe lugemine. Kohati geniaalne - saab näiteks teada, mille eest Juudas, kes on mõistetud üksindusse taeva ja põrgu vahele, issanda poja maha müüs - piisavalt absurdne ja kõigiti lõbus. Kivirähulik.

Üheöö raamat just pole, et loed jutiga, kuni läbi saab, aga väga sinna kanti.

Raamatutega "Mees ja poiss", "Mees ja naine", "Pesa punumas" ja "Minu kallile" eestlasele juba tuttavaks saanud inglise kirjaniku Tony Parsonsi uus romaan viib lugeja taas müstilisse itta - Hiinasse, täpsemalt Shanghaisse.

Noor edukas jurist kolib Londonist koos abikaasa Becca ja tütre Hollyga hoogsalt arenevasse Shanghaisse, linna, kus äärmused rikkuse ja vaesuse vahel on üüratud. Shanghai on tuleviku muinasjutumaa, paik, kust on määratud saama alguse järgmine majandusime. Shanghai tõotab nii palju, just siin saavad inimesed üleöö rikkaks ja õnnelikuks.

Hiinasse kolimise põhjuseks ongi Billil üsna pragmaatiline asjaolu, et jurist peab tegema karjääri. Aga karjääri on ta teinud ainult sel juhul, kui saab piisavalt kiiresti oma firmas partneriks. Hiina kontoris on partneriks saada kordades lihtsam, kui Inglismaal.

Firma paneb Billi ja tema perekonna elama luksuskorterisse Paradise Mansionsi nimelises majas. Üsna kohe selgub, et sellistesse paikadesse on Hiina uusrikastel kombeks majutada oma liignaisi ja aknast avanev vaade hakkab kergitama saladuseloori Hinna tegelikkuse ees.

Ühel õhtul tutvub tutvub Bill JinJin Li nimelise kaunitariga. Kui tema abikaasa Becca satub tunnistajaks tragöödiale, mis näitab talle Shanghai toretsevast pealispinnast hoopis erinevat elu, pöördub naine koos tütrega ajutiselt tagasi Londonisse. Ning Bill ja JinJin satuvad teineteise käte vahele.

Bill tahaks olla parem mees, kui liignaisi üleval pidavad Hiina mehed. Ta tahaks olla ausam ja siiram oma kavatsustes, kui tema töökaaslased. Kuid see osutub raskemaks, kui ta iial oskas arvata.

JinJini kõrval maailma hoopis uute silmadega avastades näeb Bill Hiina tegelikkust, näeb Shanghaisse õnne otsima tulnud välismaalaste silmakirjalikkust ja julmust. Ta tahaks aidata JinJini ning samal ajal säilitada oma abielu, sest üle kõige maailmas armastab ta oma tütart...

"Mu kalleim kaasa" on romaan tõelise armastuse otsinguist, sealpool kogu maailma ahvatlevaid tulukesi, sealpool seksi, romantikat ja rikkust.

Tony Parsons on ajalehe The Mirror veerukirjutaja, kes esinenud kuus aastat regulaarselt BBC telesaates Late Review.

Mihkel Ulman, „Ohtlik lend. Identiteet", Elmatar

Teleseriaali teine osa on kaante vahel. Endiselt nõuaks Kati Murutari, kui kirjaneitsi, kes pildi sõnadesse seadnud, nime avaldamist kaanel. Sest on ju see ikka tema raamat. Ükski mees ei kirjeldaks isaseid nii põhjaliku sümptomaatilisuse ja poolehoiuga ürgse suunas. Huvitav, kas loetu tulemusena vaatab mõni emane kriitilise pilguga üle tema käevangus oleva lodeva kogumi?

Krimkana pole antud taskuraamat suurem asi, Agatha Christie suutnuks samasuguse stoori märksa põnevamalt ja pingelisemalt kirja panna. Ent Christie, kui parafraseerida meie endist riigipead, on unustanud inimese. Murutari selles süüdistada ei saa.

Ses raamatus on eespool mõrva lahendamist siiski vaimne heitlus ärimehe, politseipiiga Rita peika ja ürgmehe ehk krimiuurija Andrus Västriku vahel. Pole vist raske arvata, kumb võitis.

„Vibe. Paremad intervjuud 1992-2007", tõlkinud Janar Ala, kirjastus Üle Õla

Minu lauale potsatas mõneti üllatavalt raamat, mis sisaldab valitud intervjuusid USA ajakirjast. Seda enam üllatavam, et kirjastus valis popkultuuri (olgu selle all siin ka sport ja kirjandus jms) meil massides vähem tuntud aluse: USA mustanahalised. Barack Obama esiletõusu järelkaja?

Juttu pole tehtud ainult muusikainimestega, kaugeltki mitte - Oprah Winfrey ja (kirjanik) Toni Morrison paari teistlaadi näitena. Tegelased on USA kultuuri mustanahalised esindajad. Siin on sädelev väide. „Kes ei teaks Michael Jordanit? Temast on tuntum vaid Jeesus!" Ehk siis teisisõnu: (tugeva muusiku ja veelgi paremal produtsendi) Quincy Jonesi asutatud ajakirja Vibe paremad intervjuud on särtsakad , kuigi sageli kaob asjalikum sisu sõnalise tulevärgi taha.

Vibe on/oli mõnda aega (enamikus mustanahaliste, kuid ka osa valgenahaliste teismeliste) seas menukam, kui rock/pop-.ajakirjad. Eeskätt seetõttu, et käsitles klubimuusikat ja eriti räppi, mille osakaal järjest tõusis noorte kuulamisharjumusis. Tiraaž ulatus parimatel aegadel 800 000 eksemplarini nii et mingi nišiajakirjaga tegemist polnud.
Kuid nagu igal asjal, sai ajakirjagi aeg ümber ja Jones viis selle internetti. Nüüd olevat aga rikkad investeerimisfondid selle jälle käima pannud. Vähemalt Wikipedia kinnitab nii, oma silmaga pole poes uurinud.

Raamatusse valitud intervjuud on kahtlemata hoogsalt kirjutatud, kuid eeldusega, et peamine (USA) noor lugejaskond siinseid tähti ülihästi tunneb ja probleemid õhust haarab. Eesti teismelistega, kardan, see päris nii ei ole. Mistõttu on mõneti üllatav, et selline intervjuukogumik ilma igasuguse põhjalikuma sissejuhatuse või kommentaariumita eesti keeli ilmus. Vahest ma eksin, aga erilist müügihitti ma seetõttu siit tõusvat ei näe.

Madis Jürgen, "Kõik puha omad joped", Eesti Ekspress. 

Raamat on õieti artiklite valimik. Ehk - midagi uut seal ei ole, vaid kokku on korjatud Eestis vaieldamatult staarajakirjaniku tiitli välja teeninud Jürgeni parimad lehelood.

Aga see ei tähenda, et raamatut ei tasuks osta - kes ajalehti ikka alles hoiab. Kuid Jürgeni kirjutisi lihtsalt peldikusse või saunaahju visata ja siis ülepea unustada, on ju kaheksas surmapatt.

Nagu märgib raamatu tagakaanel Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi, on Jürgen tõepoolest sama palju või rohkemgi kirjanik kui ajakirjanik. Inimeste portreed, mida Jürgen joonistab arvutiklaviatuuril tähti ritta klõbistades, on sama elavad ja värvikad nagu impressionistide maalid - võbelused, värelused, peened nüansid. Need tekstid elavad ja hingavad.

Olles Madisega servipidi ka isiklikult kokku puutunud - ta nimelt aitas mind mu esimeste lehelugudega - võin küll väita, et ta siiralt hoolib inimestest, võtab nende muresid südamesse ja aitab, kui oskab. Nendestsamadest lihtsatest, pealtnäha kõige tavalisematest eesti inimestest, kellest ta raamatus kirjutab.

Kahju, et praegu, kui ajakirjandusest on saanud julm ja küüniline äri, pole Madise-sugustele enam nii palju ruumi kui aastaid tagasi. Otsitakse skandaali, intriigi, teravust, aga seda tema lugudest ei leia.

Kui ise ajakirjanikuteed alustasin, oli Madis üks mu suuri eeskujusid. Ma ei igatsenud muud kui osata kirjutada nagu Madis Jürgen. Lõpuks, olles juba tükk aega oma tööd teinud, olen muidugi mõistnud, et igal ajakirjanikul on oma stiil ja mitte keegi ei saa kirjutada samamoodi nagu Madis Jürgen. Aga siiski - see fakt, et just tema on vähemalt kunagi olnud lõviosa noorte kirjatsurade iidoliks, kõneleb iseenda eest. Nii et iseenesest võiks see raamat olla ka algaja ajakirjaniku õppematerjal. Mitte tema stiili matkimise, vaid inimestesse suhtumise mõttes.

Hispaaniast XV sajandil välja saadetud juutide järeltulija Elias Canetti sündis küll Bulgaarias, kuid elas pikemalt Suurbritannias (sai kuninganna alamaks 50. aastate alul), kirjutas saksa keeles ning suri Šveitsis. Kui noorpõlves kirjutatud näidendid välja arvata, siis on 1935. aastal saksa keeles ilmunud „Pimestus" („Die Blendung") tema ainus ilukirjanduslik teos - mis ei seganud Canettile Nobeli kirjanduspreemia andmist 1981. aastal.

Eesti keeli on pealkirjaks valitud saksakeelse originaali (mis tõsi küll kohe pärast ilmumist unustati - natsi-Saksamaal oli teos niikuinii keelatud) järgi. Canetti ja tema teose taas kuuekümnendatel aastatel tuntuks teinud ingliskeelne tõlke pealkiri on „Autodafee", mis minu arvates paremini sobib - sureb ju peategelane, keskealine eluvõõras filoloog Peter Kien enda süüdatud meeletus tulemöllus koos oma armastatud raamatutega.

Raamat on tüse -koos järelsõnaga eesti keeles 558 lehekülge, emotsionaalselt keerukas ja lugedes hoolsat tähelepanu nõudev oma põigetega (Tiit Hennoste ütleks siinkohal hüpetega) kultuurivallas.

Arvan, et massilugejat siin Eestis teos ei leia, välja arvatud ehk filoloogiatudengid, kellele modernismi kõrgaja (või kui soovite - selle lõpu) olulisimaid raamatuid kindlasti kohustuslikuks kirjanduseks saab.

Suure eraraamatukogu (25 000 köidet) omaniku Kieni, Hiina uurija ning paaniliselt kõiki suhteid väljaspool oma eramaailma kartva mehe saatus sisaldab sunnitud langemist abiellu oma majapidajanna, kultuurivõõra vanamamutiga (ma ei häbene siin seda sõna) ja sellele järgnevat jada, kus vaim võimule alla jääb. Lugege. Ja tähelepanelikult - see raamat on ühtlasi omapärane ekskurss kultuurilukku.

Georges Simenon, „Peaminister", Tõlkinud Helle-Iris Michelson, Kuldsulg.

Tea, kas kirjastus Kuldsulg on võtnud nõuks krimkafännidele sajandi kingitus teha ja Simenoni raamatuid hulgi maakeelde tõlkida... Annaks taevas.

Siinkohal stopp. Mis krimkadesse puutub. „Peaminister" on ega ole ka. Pigem psühholoogiline romaan Prantsusmaa vananevast endisest peaministrist, tema mõttemaailmast, mälestustest ja mõneti ka eneseleidmisest. Õigemini hingerahu leidmisest. Tema käes on dokument, mis võib vastse, Prantsusmaale nii vajaliku valitsuse hävitada, aga...

Kirjutet on raamat nõnda, et ootad aina, millal komissar Maigret' välja ilmub. Paraku... Ent Maigret' puudumine vähendab raamatu väärtust vaid poole hinde võrra.

Lugege seda sügavust ja mõelge, et Simenon, Suur Kirjanik, on antud teose kaante vahele kribinud vaid ühe ööpäevaga.

Reet Kudu, "Inglimammid", Eesti Raamat.

Selle raamatu lugemist tuleks alustada autori saatesõnast raamatu tagakaanel, muidu võib juhtuda, et ei saa üldse pihta, mis asju aetakse. Iseenesest tuleks ju tervitada iga katset pensionieelikute elu kajastada, kuid antud juhul on tegemist küll liiga ebaelulise, kibestumismaigulise ja abitu katsega midagi sel teemal pastakast välja imeda. Ei ole saavutatud tulemus ei "lustakas" ega "seikluslik", nagu tagakaanel lubatakse, vaid üsna triviaalne ja kohati koguni piinlik.

Peategelanna on provintsiteatrist vahetult enne "pinssi" kinga saanud koomik Monika, kes kohtub juhuslikult noorpõlvearmastuse Valdisega. Nii satub Monika nii Lätti filmivõtetele kui ka Usbekimaale. Ja polekski midagi hullusti katki, kui mitte kujutatud tegelaskujud poleks nii elukauged ja ebaveenvad.

Ei Monika ega ka tema sõbranna Kelli, kelle elukäik ka vahepeal meie ette kerkib, pane endale kaasa elama; lätlane Valdis on aga lihtsalt nii mõttetu pervert, et Monika peab olema koondamisega ikka tõsiselt peast viga saanud, et sellise mehega üldse mingeid sobinguid seob. Ükski normaalne naine, saati siis pensionieelses eas, seda kindlasti ei teeks.

Inglimammide teooria inimeste elu saladuslike juhtijatena on iseenesest ju tore ja lohutavgi, kahju ainult, et neidki ei oska autor huvitavalt kasutada, surudes nad koos kogu muu looga maadligi, igavateks ja triviaalseiks.