Malcolm Lowry, „Vulkaani jalamil", tõlkinud Erkki Sivonen, Eesti Raamat.

Raamat õitseb ja õilmitseb ja hargneb. Nagu Mehhiko rahvamuusika - tegevus toimub ju selles riigis. Barokne teos. Lowry ongi oma kirjuastajale teatanud, et plaanis seda nagu sümfooniat või ooperit.

1947. aastal ilmunud teos sisaldab endas küll varasemat publitseerimata novelletti, mille Lowry pani kirja kolmekümnendate aastate teisel poolel Mehhikos rännates ja märgates ühes bussipeatuses tee ääres surveta meest, kelle taskute kallal parajasti varas trööbeldas. Sellest kasvas hiljem - paralleelselt Lowry abikaasavahetustega - lugu Briti joodikust konsulist Mehhiko provintsis, tema eksabikaasast (algjutus oli tegemist konsuli tütrega), kes mehe juurde tagasi sõidab, et ehk suudab teda ikkagi alkoholismist võõrutada ja konsuli nooremast vennast, kes vaateilt vasakpoolne, ametilt ajakirjanik ja olnud armunud konsulist venna abikaasasse.

Kusagil taustal möllab Hispaania kodusõda, kuhu noorem vend tahaks, aga ei suuda minna. Aasta on 1938., kui britid katkestavad Mehhikoga suhted ja oma diplomaadid tagasi kutsuvad. Konsul jääb ja jätkab joomist. Taustal ohtraid kõrvalepõikeid maastikku ja ilmastikku (vihmal ja äikesel on oluline koht), pikkadele vestlustele, mis kohati abstraktselt mõistatuslikud nagu joodikute puhul ikka. See on põhimõtteliselt ju armastusromaan, aga ometi lõbujanusele naistekalugejale raske läbi pureda. Hoolimata ornamentidest, mis igal leheküljel meid ründavad.

Ilmselt saab Lowry raamat kohustuslikuks lektüüriks maailmakirjandust tudeerivaile, kuid kardan, et Eestis see tuhandeid vaimustunud lugejaid ei leia. Võibolla eksin, kuid keerulist raamatut austavaid on meil ilmselt liiga vähe.

Tunnistan ausalt, pole varem ühtegi Ketlin Piirilinna raamatut lugenud, kuigi see nimi on lettidelt juba silma hakanud. Tegemist tundub olevat viljaka kirjutajaga, mis alati natuke natuke hirmutab - äkki on grafomaan? Selle hirmu võib nüüd maha võtta.

Raamatut kätte võtma ajendas ennekõike saladuslik vana prantsuse nimi Bertrande teose pealkirjana.
Tegemist on omamoodi kriminaaljutuga, milles on tema ajakirjandusliku laadi tõttu natuke didaktiline alatoon ja isegi teatav sotsiaalse romaani pretensioon. Autor tunneb muret nii politseiuurimise kui ka lastehoiu kvaliteedi, mängusõltluse ja veel üsna mitme probleemi üle. Kahjuks ongi see kokkuvõttes natuke paljut kokkukuhjav segadik, millest põhiliinid vajalikul määral pinnale ei pääse.

Peaaegu uskumatutel asjaoludel kaob lasteaiast väike tüdruk Bertrande. Siit edasi hargneb raamatu tegevustik kahte pealiini pidi: paralleelselt jälgitakse Bertrande´i ema Katarina kokkuvarisenud maailmas toimuvat ning politseiuurimise käiku, mille keskmes on noor politseiametnik Sofia.

Kuigi süžee põnevus säilib raamatu lõpuni ning röövijat küll keegi enneaegu ilmselt ära ei arva, tuleneb see pigem vähestest peidetud vihjetest, kui kavalalt kombineeritud süžeest. Krimka kuldreegli kohaselt peaks lugejal siiski olema võimalus kurjategija ka üles leida - seega peaks ta olema kogu aeg nö "orbiidil". Siin aga osutub selleks tegelane, kellega me tuttavaks ei saagi. Samas: miks mitte nimelt nii...

Bertrande ema liini (kus tegutsevad tema mängusõltlasest mees, vastutustundetu noorem vend ja üsna ebaeluliselt ja üheplaaniliselt vastik ämm) miinuseks on vähene psühholoogiline põhjendatus tegelaste käitumises.

Sofia liini puhul tundub asjatundmatu ja pealiskaudne just politseiuurimise liin. Raamatu üldine stiil on tuimavõitu ja pigem ajakirjanduslik, niisuguse tragöödia puhul tahaks ju, et raamat hoiaks lugejat emotsionaalselt lõksus, paneks nutma (ja miks mitte vahepeal ka naerma), aga "Bertrande´i" puhul tuleb jääda koos autoriga ükskõikseks kõrvaltvaatajaks.

Erandiks on selles tohuvabohus ehk uurija Sofia täiesti kohatu armumiselugu temast 15 aastat nooremasse Markusesse, kes on lisaks veel parima sõbranna poeg. See on ilus ja inimlik lugu, mis omaette raamatut väärt.
 

Dick Francis, "Jalust maha", tõlkinud Tiiu Loog, Varrak.

Pea kümnend tagasi, kui kogu Eestimaa aktsiate hulluses tõmbles, juhtus pihku raamat "Aktsiamänguri pihtimus". Põnev lugemine USA ühe tuntuma akstsiaspekulandi elust ja valust. Justkui õpik. Sai selgeks, et kui sa pole proff, ära näppe aktsiatesse topi.

Samavõrd õpetlik on Francise järjekordne hobuste-krimka, mis põhineb samuti tõsielul. Jutt käib hobuste müümisest-ostmisest ja jõutakse tõdemuseni, et ausaid vahendajaid on üksikuid. Enamasti käib kliendil naha üle kõrvade tõmbamine. Nagu poliitikas või Tallinna taksonduses.

Aga jah. "Jalust maha" on tüüpiline Francis. Hää ja lihtne selline. Võtad kätte ja paned ära alles siis, kui tagakaas vastu tuleb.

Nagu Francisele kohane, on hobuste ja võiduajamiste ümber toimetamas pahad. Ja mõned head, kellest üks on pealtnäha tavainimene, kuid vaimult kuradi sitke. Ning astub pahadele vastu, saab tappa, kuid tõuseb taas jne...

Huvitaval kombel sobivad Francise saagad lugeda ka siis, kui sul on üsna ette teada, mis juhtuma hakkab. Fenomen. Ehk peitub põhjus peategelase ja tema lähikondlaste positiivses energias. Aga kahtlemata selles, et Francis selgitab võiduajamiste maailmas toimuva nii pahade kui heade poolt vaadatune täpselt ja selgelt lahti.

Suurepärane suvelugemine seega. Või nautimiseks talvel kamina ees. Ka siis, kui kaminat põle. 

Reijo Mäki, „Aprillitüdrukud", tõlkinud Katrin Ringeveld, Eesti Raamat.

Soome krimkas ei saa kunagi aru, kas tegu on paroodia, iroonia või tont teab millega. Igatahes on soomlaslikkus neis raamatuis alati täpselt eristatav - mingi kiiks on sees. Olgu siis Raidi lood, kus peategelane on õiglust jalule seadev palgamõrvar või Mäki loodud persoon - aina pool või täisähmas eradetektiiv Jussi Valtteri Vares.

Ses raamatus, nagu Mäki puhul tavaks, kuhjab ta hulgaliselt juhtumeid ühte katlasse, kuid nagu lõpuks selgub, on kõik kõigega ja kõigiga omavahel seotud. Kusjuures ta oskab pealtnäha lootusetu sasipuntra elegantse lihtsusega lahti arutada nii, et midagi ei jää selgusetuks.

Hulk aega tagasi kadusid Turu linnast kolm kena noort neidu ning Vares, aitamaks lehemehi, üritab müstifikatsiooni selgust tuua. Samal ajal vabaneb Rootsi vanglast nimetu, taustatu ja sõnatu mees. Vares on kolinud uude korterisse ja saab kaasandena kassi. Pealtnäha erinevad teemad, aga siiski mitte nii väga.

Taaskord kolab Vares mööda õllekaid ja on purukaine vaid hetketi, palju harvem kui purutäis. Mis aga ei takista tal edukalt tööd lõpule viimast.

Martin Calder, „Suvi Gascogne`is", tõlkinud Katrin Toomet, Varrak

Prantsusmaast on küll hulk raamatuid eesti keeli ilmunud, kuid pähe ei torka, et ükski neist varem gaskoonlasi kirjeldanuks. Alalt Püreneede ja Biskaia lahe vahelt. Eks ahvatle kirjamehi (ja Eesti kirjastusi) Prantsusmaal rohkem Provence, Itaalias Toscana ja Sitsiilia.

Nüüd on siis Martin Calder toodud meie lugemislauale tava murdma. Muidugi peab kohe ütlema, et tema põllumajanduslik-idülliline Gascogne on pisut ajast maha jäänud. Nüüd on jõukad puhkajad sellegi maakoha ilmet ja elulaadi muutnud.

Calderi raamatut võiksime määratleda suvitusromaanina, kuigi teistsugusena, kui Eesti esimese vabariigi aegsed suvitusromaanid, milles linnavurled (loe boheemlased) maatallu endale toa üürisid ja külarahva kummalist elu ning kohapealseid roosapõselisi tüdrukuid uurisid. Calder läheb gaskoonide juurde tööle. Ja globaalsust ilmutab ka see, et kaaslased, kellega ta enamasti lävib peale talurahva, on samuti eksootikat ja tööd otsima tulnud noored teistest riikidest.

Oma suure armastusegi elab autor üle mitte gaskoonitari vaid kolleegist sakslannaga. Nii saame lisaks gaskoonide ellu pilgu heitmisele aimu ka sellest, mismoodi üliõpilasmaleva lääne variant - see on muidugi vähe liialdatud termin - tegutses ja tegutseb.

Lugedes häirib paljude kohapealses murdes lausete tõlkimata jätmine. Ehk jätab see tõesti loomutruu mulje, kuid raskem end läbi närida on küll.

Üldse kardan, et Calderi kohati ladus jutt on nii paljude pisiseikadega läbi pikitud, et ajaviitelugeja hakkab liialt kiiresti lehekülgi keerama. Ometi ergutaksin inimesi ostma ja heitma pilku teistlaadi rahvakillu, kui eestlased seda on, hingeellu.

Keskmisel tasemel debüütromaan (või oleks ehk õigem öelda: reisikiri).

Juan Gomez-Juardo , „Jumala spioon", tõlkinud Anna-Maria Penu, Fookus Meedia.

Antud raamat on kahtlemata neile, kel meeldib Hollywoodi toodang. Ehk kus on parajal määral verd, ilusad inimesed, õnnelik armastus, konflikt lolli ülemuse ja targa alluva vahel ning õnnelik lõpp.

Kuna ookeanitagune kultuur on noor ja mingit müstitsismi sa sinna külge ei poogi, lisaks üritatakse maailma valitseda jõu, mitte mõistusega, sokutatakse viimasel ajal, Dan Brownist ja „Da Vinci koodist" alates tegevus vanasse maailma. Ühesõnaga kotitakse katoliku kirikut, keda peetakse ilmselt superriigi konkurendiks.

Paavst Johannes Paulus II lahkub parematele jahimaadele ja stardib sündmuste ahel takistamaks kirikul uueneda. Selleks notitakse maha kardinale, kes võiks kirikupea kohale kandideerida.

Nagu ameerikapärasele romaanile tavaks on kaak kõigile teada, ta tuleb vaid üles otsida. Actioni jooksul saab lugeja teada katoliku preestrite üleilmse pedofiiliaskandaali telgitagustest, kiriku jõustruktuuride tegevusest ja sellest, et jumalasulaste seas on piisavalt pahasid, kes USA abil õiglase karistuse leiavad.

Kui võrrelda mahanotitud kardinalide uutmismeelsust, nagu seda raamatus kirjeldatud, ja paavstiks nimetatud Benedictus XVI konservatiivsust, siis lõppkokkuvõttes pahad siiski võidavad.

Aga muidu jah, on raamat „Da Vinci koodi" keskmisel tasemel kloon.

M.C. Beaton, „Kaabaka surm", tõlkinud Mall Pöial, Tänapäev.

Suurepärane suvine lihtne lugemine, kus kõik eluline ja suhteline (kui eluline on elu puudutav, siis suhteline peaks tulenema sõnast suhe?) on pisut võimendatud ning sümpaatsesse paketti seotud. Ei mingit Brežnevi pakikest, milles on heale kamaluga jama külge määritud ehk lahedale lugemisele lisaks pead end läbi murdma pikast ja venivast algusest, tüütutest kirjeldustest või ameerikalikust veresaunast.

Kaunis Šotimaa ja sealne aadelkond on kokku tulnud. Peole juhtub, vaatamata keelule, kohalik konstaabel Hamish Macbeth, lõbus ja lahe sell. Esimesel ilmumisel on tal seljas ilmselgelt kasinat mõõtu smoking ja jalas villased sokid, mis vahvalt vastu vilguvad.

Macbethil on vaja kohale ilmuda, sest ta südamedaamil Priscilla Halburton-Smythe'il on kihluspidu ning pidu ja kogu kihlus tuleb ära käkkida.

Ent kaabakas pole mitte Macbeth vaid kapten Bartlett, kaugemalgi tuntud si**keeraja. Kes loomulikult maha lüüakse.
Hää sõnakasutus, piisavalt pilget ja huumorit, lahedad persoonid ning kui veidi süüvida, siis ka kamaluga eluõpetust. Miks peaks raamat, kus peitub tarkuseteri, olema kätketud raskekeelsesse, tüütavasse vormi?

Thorkild Hansen, „Camus` surm", tõlkinud Ene Mäe, Eesti Raamat

Ülimalt kummaline teos. Tegeleb Albert Camus' viimase elujupiga enne, kui mees autoõnnetuses hukka sai. Mida ta mõelda võis, kuidas ta maailmale vaatas, mida kavatses, mida lootis, mille üle rõõmustas, mida kartis.

Väga mõnusalt kirjutatud - aga eks Camus ole ka hea teema. Kummaliseks teeb raamatu, et see jääb pooleli. Väidetavasti küll mitte kavatsuslikult, aga mine neid taanlasi tea, neil on vahel väga kummaline huumorimeel.

Ning kavatsuslik poolelijäämine oleks sellele raamatule ka sobiv, ehkki jääb painama see hea lapsepõline küsimus: aga mis edasi sai. Ilus lugemiselamus igal juhul.