Sa tunneksid justkui kõiki neid inimesi. Raamatuinimesi. Inimesi raamatust, noh. Nad on toodud siit-sealt keskpõrandale kokku, neile on antud uusi jooni, pisut täiustatud, lihvitud, aga nad on ilmselgelt äratuntavad.

Penny on üsna uus Kanada krimikirjanik. Uus sealmailgi, saati siis Eestis. Antud esikromaan sai kaante vahele aastal 2005 ning võitis hoobilt mitu auhinda. Nagu järgnevadki. Ning žürii polnud ära ostetud või Penny sugulased. Auhinnad on õigusega välja teenitud.

Penny, kelle elu polnud just meelakkumine, võttis hilises keskeas nõuks kirjutada raamat. Aastatepikkuse üritamise tulemusena sündis õrnade Kanada sugemetega inglisepärane krimka.

Millegipärast üritatakse Pennyt võrrelda Agatha Christiega. Ilmselt seetõttu, et Christie on tuntuim ja aitab Pennyt müüa. Tegelikult pole „Vaikelus" mitte midagi christielikku, kui välja arvata tegelaste prantsuskeelsed hüüatused a la Hercule Poirot, mis annavad asjale Quebeci hõngu.

Küll aga on „Vaikelus" tuttavaid küllaga.

Three Pinesi külake võiks asuda mitte Quebecis vaid Midsomeris (Caroline Grahami loodud ümbruskond).

Peainspektor Armand Gamache meenutab väga peainspektor Adam Dalgleishi (P.D. Jamesi persoon). Kultuursed, südamlikud ja suuepärased suhtlejad mõlemad, vaid Dalgleish on ise luuletaja, Gamache luulehuviline.

Peainspektori abilises inspektor Beauvoir's leiad jooni Midsomeri mõrvalugude lahendaja Tom Barnaby abilisest Gavin Troyst või Alan Markby (Ann Grangeri persoon) kõrval töötavast Dave Pearce'ist.

Ka Gamache'i praktikandi, agendi Yvette Nicholi kuju on kusagilt tuttav, kui viitsiks, kaevaks mälusopist esile.

Ah jaa, lõpuosa eelne, tundub, pole pärit Briti saartelt vaid pigem Kanada naabrilt USAlt. Näiteks Patricia Cornwellilt.

Ja muidugi Three Pinesi elanikud... Nad on tulnud kokku Midsomerist ja Oxforshire'ist ja Hampshire'is ja... Neist või vähemalt nende (hinge)sugulastest on kirjutanud Graham ja James ja Rendell ja Granger ja... Kuid mitte Christie.

Tulemus on suurepärane. Kui oskad võtta siit ja sealt vaid parima, saab kokku külasupi, mis maitseb ka gurmaanidele.

Tavaline külaelu, tavaline külamõrv, tavalised külasuhted, tavaline minevikus sorimine, tavapäraselt sümpaatne Gamache. Kõik on tavapärane, kuid kuidagi värskendav ja vahva. Tuleb tunnistada, et üle mitme aja sai raamatut loetud poole ööni välja. Kuni otsa sai.

Ootaks huviga järgmist Pennyt.

Peter Vansittart, „Salaprotokollid", tõlkinud Kullo Vende, Varrak

Toona 86aastane autor suri paar aastat pärast selle romaani valmimist jätnud seljataha tulemusliku elu: poolsada ilukirjandusteost. Enamasti ajaloost. Ma rõhutan sõna ilukirjandus, sest Vansittart ei hoolinud kuigivõrd tegelikest ajaloolistest tõsiasjadest. Kirjutas ikka nii, kuidas inspiratsiooni oli, mõnda asja paisuatades, mõnda maha vaikides, mõnda välja mõeldes.

Ja selles ei eksi raamatu Eesti trükile lisatud tutvustus ka kuigi oluliselt: tõepoolest on teda mingil ajal peetud briti parimaks ajalooromaanide kirjutajaks.

Tõe nimel: kuigi siis enam mitte, kui kõrges eas „Salaprotokolle" kirjutas olles enne seda siiski ühtteist Eesti kohta uurinud. Tsiteerin: „Sellest hoolimata olid Baltimaade kommunistide juhid, teiste seas ka eestlane Edgar Savisaar, varasem Kremli lakei, hakanud 1989. aasta eel, mil möödus 200 aastat Prantsuse revolutsioonist, ilmutama varjatud poolehoidu või vaikivat nõusolekut rahvuslaste autonoomianõudmiste suhtes Massid olid liikvele läinud."

Savisaar Savisaareks. Tunnistagem, et autori napp telegraafistiilis kirjeldus tolleaegsest Tallinnast - kuni Tartu maantee kuulsa valuutapoeni - peab enamvähem paika.

Niisiis: see raamat on Eestist, pärastsõjaaegsest Euroopast muidugi ka, nähtuna läbi baltisakslase (ema on siiski inglanna!) Erichi silmade. Kohati keeruline lugeda autori telegraafilis-vihjeliku stiili tõttu. Ja, pean tunnistama, et paljud tegelased (briti kriitikute meelest otse sealmaa elust võetud) ei ärata tundeid nagu peaks - meie lugeja ei tunne nii täpselt nende isandate ja prouade tegemisi.

Sama lugu on tema eluga põgenikelaagris Saksamaal. Lihtsam on Erichiga Prantsusmaal, kus haritlased oma nimega kirjas ja nende motiive kergem mõista. Märkimisväärne on tegelane varjunimega Herr General, kel Erichi elus (või mõtteis) oluline koht nagu ka põgenikelaagri kroonimata juhil Wilfridil, mõnedel naistel ja eestlasil Londoni eksiilsaatkonnas.

See pole puhkuseraamat, millest kerge läbi närida. Afa tükikene kosmopoliitset Eesti elu targa välismaalase silmade läbi kirjeldatuna.
 

Simon Majumdar, "Minu maailma maitsed. Kulinaarne ümbermaailmareis", Tõlkinud Kadri Mäger, Tänapäev.

Kui teie jaoks on toit hommikul esimene ja õhtul viimane mõte ning kui te kolleegiga kohviautomaadi juures ei taha rääkida mitte eelmisel õhtul teleris jooksnud filmist, vaid sellest, mida serveerida koos heigiga (kui autorit uskuda, siis jahuseid kartuleid), siis on see raamat raudselt teile.

Autor on pigem toiduhull kui gurmaan, kes oma 29 riigis kogutud söömiselamusi kirjeldades värve kokku ei hoia. Vaatamata eksootilisele perekonnanimele - pärineb see Indiast Inglismaale siirdunud isalt - võib eestlane autori maitset usaldada küll, sest tema ümbermaailmareisi 20 parema söömaja hulka kuuluvad näiteks Soome värsked keedukartulid ning 10 kohutavama kogemuse hulka on ta lahterdanud mäda hailiha Islandil, tursasperma-sushi Jaapanis ja kiirelt praetud rotid Hiinas. Isiklikult ei näe nagu põhjust maitse üle vaielda, kaklemisest kõnelemata.

Kindlasti pakub raamat oma iroonilis-humoorika lähenemisega inimestele, ümbrusele ja ka autorile endale lahedat lugemist neilegi, kes diivaniltki tõusta ei plaani. Ja kui raamat läbi, sukeldute tõenäoliselt mõnda rahvusvahelisse toidublogisse - aadressid leiate raamatust.

Ann Granger, „Mõrva varjud", tõlkinud Urve Liivamägi, Varrak.

Ükskord jõuavad kõik tõsiseltvõetavad krimikirjanikud selleni, et kirjutavad loo, kus minevik mõjutab tulevikku. Ju on neil vajadu säärane. Või eks me kõik ela mingil määral minevikus, sest kes minevikku ei mäleta, sel silm peast välja või miskit säärast.

Taas on just välisministeeriumi daam Meredith Mitchell see, kes asju pisut laiemalt näeb. Tema poolelukaaslane - no ei saa aru, kas nad elavad koos või mitte - politseiinspektor Markby käib kui silmaklappidega. Aga muidu on ta tore mees.

Ühesõnaga, küla austatud vanadaamid, õed - oh kui inglaslikult väärikad nad on, irooniata - saavad külla kauge sugulase Poolast, (nojah, Poola torumehed pole Briti saartel just kõige lugupeetavam klass), kes ihaldab poolt nende vara. Läheb õnneks - selge, et lugeja on vanadaamide poolt - ja poolakas leiab otsa.

Kohale kupatatakse duo Londoni politseist, sest linnakeses, kus tegevus toimub, on kogu seltskond, ka Markby, kes asja uurima peaks, nii ühte põimunud, et londonlased peavad seda suisa verepilastulikuks.

Kui nüüd pisut mõelda, siis milleks kõiksugu kaasaegsed uurimislaborid - üht mitmekorruselist ja mitmemiljonilist püstitatakse ka Tallinna - kui neil puudub igasugune tarve? Mitut sõrmejälge või juuksekarva antud loos uuritakse? Ühtegi!

On vaja vaid inimeste seas ringi käia, olla osav kuulaja ning analüütik ja otsad omavahel kokku viia. Ning mõnikord tasuks ka minevikku vaadata, lahendus võib peituda minevikus.

Lõppu halb uudis kah - Grangeri sari Mitchelli ja Markbyga peaosas lõppeb kahe raamatu pärast. Tea, kas keegi siinmail Grangeri järgmise tegelase Fran Varady lugusid tõlkima hakkab? Võiks ju.

Kati Murutar, „Ja mere ääres väike maja...", Ajakirjade Kirjastus.

„Täiesti igav. Hobused on ainult ehk head," teatas sõbranna Kati Murutari uut raamatut „Ja mere ääres väike maja" lehitsedes. Raamatut ise kätte võttes läks aga natuke kauem kui üks rongisõit, et end kirjatükk läbi saada.

Põhiliin, mis antud kirjatükis on küpse naise romanss endast tunduvalt noorema mehega, jätab samas ruumi ka küpse naise tütrele, kes pühendub hobusteelule; küla joodikutele, kes armastavad end statistikaks sõita ja kahele mehele, kellel kummalgi olid omad lootused küpse naise suhtes.

Huvitav sõnavara (parrjurraditrahh!) teeb lugemise värvikavamaks, ka neile kes muidu vähegi teistsuguse lauseseadmise peale nina kirtsutavad.

Algul arvasin raamatu naistekaks, kus peale esimese peatüki lugemist tead lõppu ette aimata, ja sellised raamatud lendavad tavaliselt kiiremas korras kaugele riiulisse tolmuma. Kuid Murutari raamat tõestas end ja ei ole tüüpiline naistekas. See raamat on laua nurga peal ja kindlasti loen selle veel korra läbi. Kas sellepärast, et tabada veel mõni uus nüanss või lihtsalt nautida omapärast sõnakasutust.

Hanif Kureishi, „Midagi sulle öelda", tõlkinud Triin Tael, Varrak.

Esiteks hoiatus - Hanif Kureishi on niisama hiilgav kirjanik kui ta on täiesti põrunud tüüp. Võibolla selle raamatuga oleks isegi vara alustada, enne tuleks läbi lugeda "Äärelinna Buddha", "Lähedus" ja "Gabrieli and", et saaks aimu mis laadi mehega on tegu. Siis võiks alles asuda selle teose kallale, kus Kureishi, ehkki see tundub võimatu, taas kord iseennast ületab.

Mehe trikk on umbes hullule loole kogu aeg vinti peale keerata, tuues sisse aina uusi seoseid, aina uusi tegelasi, üks segasem kui teine. Ehk siis - algab kõik rahulikust Pakistani päritolu psühhoanalüütikust Londonis... ootaks sellist sügavigavat inimsuhete analüüsi, mis ka tuleb, ainult need suhted ja nende taga seisvad seiklused on aina hullemad.

Mängu tuleb põrunud lavastajast sõber, ülekaaluline hipist õde, ammune armastus, ammune mõrv, mis küll kogemata tehtud, igasugu seksuaalveidrused, totrad intellektuaalid, röövlid, rassism ja, kui tundub, et no nüüd peaks nagu küll saama, keeratakse veel uus vint peale ja näidatakse, kuis see kõik omavahel seotud ja segane on.

Ülilõbusalt kirjutatud raamat, mis tõestab, et hea olemiseks ei pea igav olema.

Palavalt soovitatav.

Robert van Gulik, „Pärlikee ja pudelkõrvits", tõlkinud Kersti Unt, Tänapäev.

„Ohoo, uus Gulik on ilmunud, tuleb osta," teatas kolleeg antud raamatut märgates rahulolevalt. Huvitav, et just Hiina kohtunik Di on üks neist persoonidest, kes kogub enda ümber fännkonna. Nagu Nero Wolfe, duo miss Marple ja Hercule Poirot või peainspektor Barnaby.

Di lood on kergemeelne ekskurss kolmeteist sajandi tagusesse Hiinasse, kus läbi sündmuste saab tutvuda toonaste olude, seaduste, elureeglite ja kultuuriga. Ei miskit demokraatiat, aga riik püsis.

Kuritegevusest oli lihtne sealmail ja tollal lahti saada, nagu raamatust selgub. Tegevus toimub linnakeses, kus elab Hiina keisri lemmiktütar, kolmas printsess. Sestap käsitatakse seal igasugust korrarikkumist kui majesteedi solvamist ning karistatakse aeglase surmaga. Ka kõige julmemad kurjategijad ei taha riskida sellega, et neid pikkamööda tükeldatakse. Tavalisel timukal kulunud selleks kaks-kolm tundi, kuid tippspetsialist hakkinud kaaki kaks-kolm päeva. Ütle nüüd, et kerge karistus ohjeldab.

Ometigi pandi linnakseses toime paar mõrva ja loomulikult oli kohtunik Di - ta reisis küll inkognito, läks puhkuse ajal kalale - see, kes selguse pidi majja tooma.

Kuidas kurjategijad hingusele läksid, raamat ei valgusta.

Pärast Harry Potteri epopöa seitsmenda ja viimase raamatu ilmumist pole just palju raamatusarju, mille järgesid oodataks sama kannatamatult kui Stephenie Meyeri vampiirisaaga iga uut teost.

Nüüd ka eesti keeles ilmunud "Päikesevarjutus" on saaga kolmas raamat, mille eelkäijatest: "Videvik" ja "Noorkuu", on juba suur osa noorsoost üle maailma sõltuvusse sattunud. Mis siis ikkagi teeb selle jutustuse eriliseks?

Esiteks korraldab Meyer oma raamatutes korraliku reformatsiooni kõiges selles, mida seni vampiiridest arvati. Ei mingeid kihvu, ristikartust, puuoradega torkimist ega kirstudes magamist. Sellest tulenevalt on ka raamatus esinev huumor originaalselt ehe.

Isegi toitumise koha pealt annab autor vampiiridele valikuvõimaluse: kas imeda inimverd või piirduda ainult loomade küttimisega. Just viimase tee on valinud sarjas kesksel kohal olev Cullenite nimeline vampiiripere, kes on otsustanud elada inimeste keskel, muutes sellega oma päevad üheks lõputuks teatrietenduseks. Siiski ei õnnestu neil oma olemust kõigi eest varjata, eriti siis, mil vampiiriperre kuuluva Edwardi ning jutustuse peategelase Isabella (Bella) Swani vahel armastus lahvatab.

"Päiksevarjutuse" alguseks on vampiiri maailmaga tutvust teinud Bella juba mitu elukardetavat seiklust läbinud. Nüüd tuleb tal teha aga tõsine valik: kas jätkata elu koos Edwardiga, mis tähendab varem või hiljem tema vampiiriks muutmist ning kõige senisega hüvasti jätmist või hoopiski indiaani hõimust pärit Jacobiga, kellega teda samuti tugev side seob. Armukolmnurgale lisab vürtsi seegi, et Jacob on juhtumisi libahunt ning vampiiride põline vaenlane.

Samal ajal ähvardab rahu sõlminud vaenu pooli ka tõsine oht mujalt ning taas leiab kinnitust vanasõna, et vaenlase vaenlane on minu sõber.

Ehkki kirjanik pingutab aeg-ajalt detailidega üle ning jutt venib, võib "Päikesevarjutust" igati kaasahaaravaks lugemiseks nimetada.

„Munk maailma äärel", Vene ulme antoloogia, tõlkinud Arvi Nikarev, Skarabeus.

Ulmega, nagu ilmselt ka teiste kirjandusžandritega on nõnda, et hää asja lugemine kuulub kasulikult veedetud aja kilda. Paraku peab enamasti hinnangu saama enne raamatu soetamist, sest kirjavara ei saa kauplusse tagasi viia - et vabandage, mulle ei meeldinud, palun tagastage raha.

Ulmeantoloogiate soetamine - ei tahaks siinkohal Nikarevi ja Skarabeust (ju saab nende vahele kirjutada võrdusmärgi) esile tõsta, kuigi tegelikult peaks - on kindla peale minek. Kümnekonnast lühiloost ja romaanist leiab igaüks endale miskit.
Taaskord, pärast 2006. aastal ilmunud antoloogiat pealkirjaga „Muumia", on teemaks vene ulme. Antud juhul sotsiaalse sisuga, kui nii võib nimetada.

Vene kirjandus on maailmatasemel, tuleb tunnistada. Kõik antud raamatu lood kannatavad lugeda, mõni rohkem, mõni vähem. On pärle, on, mille kallal võiks norida - ühesõnaga tavaline antoloogiline värk. Kusjuures huvitaval kombel on kõik jutud väljapeetud, ükski ei jää venima, ükski ei lõpe liiga kiiresti. Muidu on nõnda, et mõnde lühiloo puhul mõtled, et sest võinuks kirjutada paksu raamatu, teine pidanuks lõppema hulk lehekülgi varem.

Mis „Mungaraamatus" teemaks, on kõige paremini ära öeldud ametlikus tutvustuses:

Pea kõigis juttudes on maailm nihkes. Mis siis kui...

...nõiad ja nõidumine on inimkonna järgmine arengutase?

..."Beatles" käis 1968. aastal salaja nõukogude allveelaevade baasis esinemas?

...vana ettekujutus lamedast Maast polegi nii vale?

...Tšapajev ei uppunudki Uurali jões, vaid asub veel pärast Teist Maailmasõda koos Maoga Jangtsed ületama?

...inkubaatorites on võimalik üles kasvatada mida tahes, isegi teisi inimesi?

Patricia Highsmith, „Võõrad rongis", tõlkinud Indra Feldman, Eesti Raamat.

Äsja ilmus Eesti lugemisvarasse Alfred Hitchcocki film „Vertigo", õigemini filmile aluse pannud teos. Nüüd jõudis järg filmini „Võõrad rongis".

Kui „Vertigo" oli kirjutet spetsiaalselt õudusfilmi meistrile stsenaariumiks, siis rongiloo noppis Hitchcock ise üles.

Hitchcock on üks vähestest, kes suudab linateoses edasi anda tegelase tundeid läbielamisi, olemust ja sisemaailma nii, et sellest saab üsna üheselt aru. Sõnadeta. Sestap tasub tema filme vaadata ka neil, kes kirjasõna esikohale seavad.
Enamgi veel. Hitchcock annab minimalistlike vahenditega ja lühidalt edasi kohutava koguse infot.

Samas võib öelda, et „Võõrad rongis" tasub raamatuna igatahes lugemist. Highsmithi kirjasõna on seda väärt.
Kaks meest kohtuvad rongis ja jutt jõuab täiuslike mõrvadeni. Ühel on soov vabaneda abikaasast, teisel isast. Teine on kindlameelsem ning teeb oma töö ära. Esimene on hädas, tal pole mingit soovi, kuid on viimaks sunnitud samuti oma osa kokkuleppest täitma.

Ja siis algab läbielamine. Kas just „Kuritöö ja karistuse" tasemel, aga midagi sinnakanti. Lugeja saab isekeski arutada, kumb on parem, kas õudne lõpp või lõputu õudus?