Armin Kõomagi, „Pagejad", JI.

Kui keegi mäletab, siis üks laineid löönud teos oli kunagi Mati Undi "Sügisball". Kus justnagu täiesti tavalised mustamäelased olid tegelikult nii põnevad ja veidrad, et kuku pikali.

Isand Kõomägi raamat meenutab "Sügisballi" selles, et jällegi on pealtnäha tavalised isikud oluliselt huvitavamad ja hullemad. On kummaliselt põrunud miljonär. On libuna kooliraha teeniv plika. On noorgeeniusest disainer naisega, keda ta emaks peetakse - nii vana, noh! On põrunud vanapoiss, selline "vanamees seitsmendalt".

Toimetavad seal omavahel ristudes ja rästudes igasugu asju - raha, seks, alkohol, vägivald - ja ongi nagu "Sügisball" 30 aastat hiljem ja teises ühiskonnas.

Väga lustakas lugemine, kohatisele räigusele vaatamata, sügavalt soovitatav.

Pauline Schmitt Pantel, „Kreeka jumalad ja jumalannad. Teejuht algajale.", tõlkinud Mirjam Lepikult, Varrak.

Mida me Pariisi Sorbonne`i professori raamatust õpime? Küsimuste ja vastustena on läbi kirjutatud olulisim, mida Kreeka mütoloogiast vaja teada. Muidugi on kõik väga perekonnalugemuslikult korrektne, sest algselt on ju õhuke teos mõeldud lastele, et nad aimu saaksid antiikajaloost jumalatest ja kangelastest.

Vahele on poetatud mõned sententsid, mis tänapäevalgi ära kuluvad - „Jumal ei eksi kunagi; kui ettevõtmine ebaõnnestub, on alati süüdi inimesed, kes jumala sõnu valesti tõlgendavad". Lause sobib kristlastele, aga sobib ka lihtsale tööinimesele, kes valu ja vaevaga on ära õppinud, et ülemus kunagi ei eksi.

Kuna lastele mõeldud, siis on raamat kirja pandud küsimus-vastus vormis. Näiteks: milline on kõige tähtsam rituaal? Kas Achilleus ja Herakles oli tõelised kangelased? Kas Kreeka jumalad reastati nende tähtsuse järgi? Viimasele küsimusele võin vastuse anda - ei mitte. Igal linnal või kogukonnal olid omad jumalad ja jumalannad, kes ei pruukinud teisal üldse lugupeetud olla.

Kasulik on raamatus seegi, et Kreeka jumalatele/jumalannadele antakse nende Rooma vasted. Niisiis: kui soovite end söögilauavestluses erudeerituna näidata, siis igati sobiv spikker. Käepärane ka pealiskaudsema minientsüklopeediana. Kui aga tahate põhjalikumat ülevaadet saada, siis tuleb ikkagi raamatukokku minna ja seal paksemaid foliante uurida. Noorukitele: igati sobiv koolitunnivastamiseks.

Mihkel Ulman ja Kati Murutar, „Ohtlik lend. Vistrik.", Elmatar.

Nagu siinkohal varemgi öeldud, oskavad filmitegijad enamasti raamatu elegantselt ja põhjalikult ära käkkida. Ehk siis teose põhjal vändatud pilt on kordi kehvem kui teos ise. Vaid üksikul juhul on asjad vastupidi või võrdsed.

Nüüd aga võtab Murutari proua kätte ja kirjutab filmi põhjal geniaalse teksti, mis raamatusse põimituna annab pikalt silmad ette telesarjale „Ohtlik lend".

Ühesõnaga, kirjanik annab poolelutule pildile elu. Inimesele tunded, tema tegutsemisele tausta, suhetele mõistetavuse.
Ekraani-inimene on justkui kahemõõtmeline olevus. Me näeme tema pilti ja kuuleme kõnet, kuid ei näe sisemust ega mõttemaailma. Raamatu-inimesel lisandub just see kolmas mõõde, mis on hulga tähtsam kui kaks esimest. Film annab vastuse küsimusele kuidas, raamat seletab lahti miks.

Sõnaga politsei-actionsarjasari „Ohtlik lend" esimene osa on kaante vahel. Tallinna krimiosakonna vaneminspektor Andres „Vistrik" Västrik keerab operatsiooni pe***e, ärritab poliitiku narkomaanidest võsukesi, lagundab abielu lõplikult ning kupatatakse Pärnusse. Ehk siis tegu on saaga vundamendiga.

Västrik, see on Marko Matvere, kellele Murutar - lugedes käsikirja ja vaadates filmi - on andnud hinge. Lahe tüüp. Tüüpiline isane ehk: „Kompromissitu, äärmuslikult lõpuni minev, julge, visa ja eraelule mitte tähelepanu pöörav. Ei, ütleme mõistvamalt, tal läheb eravärk lihtsalt meelest ära. Ta ei jõua selleni. Asi tahab ajamist ja mammut küttimist."

Sõnaga, Västrik on mees, kellesugused kõik mehed tahaksid olla, kuid vähesed on.

Asjast räägitakse nõnda, nagu asi on, varjamata teatud šovinismi ja rassismi, mis meis niikuinii peitub. Ei mingit ilustamist. Või kui, siis õige pisut.

Naised on raamatus naised. Just säärased nagu nad on. Meeste jaoks piisavalt mõistmatud, et mitte öelda enamat.

* * *

Eesti oma krimka probleemid peituvad selles, et kui on hea süžee, siis on kirjutaja kehv ning vastupidi. (Huvitaval kolmbel ulmekirjanduses antud muret pole, Eesti on kohati täiesti maailmatasemel.)

Vaid paar meite viimastel aastatel ilmunud krimkat kannatavad äramärkimist - Paul Pajose „Krimijutud edasijõudnuile" pole paha ning Lembit Uustulndi „Ruutuemanda sündroom", mis on küll pisut naivistlik ja segane, aga kannatab lugeda küll.
Kui aga hää kirjutaja saab enda kätte korraliku süžee, võib tulemus olla märkimisväärne, nagu „Ohtlik lend" näitab.

* * *

Antud raamat (või oleks õigem öelda vihik?) mahub parasjagu tagataskusse ja kiirem lugeja saab selle otsa Tallinn-Tartu bussis kuskil Põltsamaa kandis, aga järgmised raamatud olevat juba pigem raamatud, mitte vihikud.

* * *

Teleseriaali raamatusse valamine, kui seda tehakse hästi, on ohtlik ettevõtmine. Raamatulugejad - need, kes eelistavad kirjasõna pildile - jätavad teleri avamata. Milleks raisata aega kehvale, kuid on võtta paremat. Aga noh, telekanal elab need miinus paartuhat vaatajat üle.

Riina Kangur, "Õnnekütt", Eesti Raamat.

Marie on naine, kes on pidanud oma elu turvaliseks, rahulikuks, ideaalseks. Mis hakkab saama siis, kui tema armastusväärne mees teatab, et tal on armuke. Mees on elanud kahepalgelist elu juba pool aastat. Marie elu muutub hetkega õuduseks. Ta tunneb hirmu, pettumust, ideaalide purunemist. Kogeb oma ema läbielatud hirme.

Déjà vu.

Kuidas võtavad selle uudise vastu lapsed ning kuidas minnakse edasi oma eludega? Kas sellises õuduses on üldse võimalik edasi minna.. Kuidas vabaneb naine sellest hirmsast ängistavast tundest ning kuidas jätkata elu puruksrebitud unistustega.

"Armastamine ja töötamine on kaks oskust, mille kaudu võib ära tunda, kas inimene on saavutanud täisküpsuse," tsiteeritakse raamatus Sigmund Freudi. Praeguste lahutustrendide järgi otsustades võib aga tõdeda, et küpsuseni enam ei jõutagi..

Jamie Oliver "Jamie´ Itaalia", tõlkinud Heija-Liis Kaljuste, Pegasus.

Kusjuures kogu elu raamatus keerleb söömise - pigem küll söögi tegemise - ümber ja iga roa juures on ka retseptid. Itaallased olevat eluea poolest jaapanlaste ja islandlaste järel maailmas kolmandal kohal, seega nende elustiili oleks meil kui silmapaistvalt lühiealisel rahval kindlasti tervislik süüvida. See, miks itaallased on oluliselt tervemad kui meie, on raamatus must-valgel ka kirjas.

Suurepärane kinkeraamat igale Itaalia (köögi) kummardajale ja üldse mitte keskmisele koduperenaisele - see on lihtsalt liiga ilus, et köögilaual näpuga retseptis järge vedada. Või kui te pole veel otsustanud, kuhu suvel puhkusele sõita, siis Jamie Oliver aitab teil ühe õhtuga probleemi lahendada.

Nagu korralik kokaraamat kunagi, paneb "Jamie Itaaliagi" suu vett jooksma. Seepärast võiksite enne lugema asumist varuda veidi Parmesani, oliive, poti basiilikut, ühe ciabatta, ricottat, spagette (Puglias käivad isegi hernesupi sisse spagetijupid), sest varem või hiljem võtate te nagunii kursi kööki.

Aga enne, kui võtate kursi Itaaliasse, mõelge, kas te pitsat üldse oskate süüa. Sest igaüks, kes kasutab nuga ja kahvlit, olevat kohalike silmis tolgus.