Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tõlkinud Urve Hanko, Eesti Raamat.

Raamat on tulvil põhjamaist karget ängi. Aga see väikese Kanada linna raadiojaama töötajate saatustest, kirest, unistustest ja pürgimustest jutustav raamat on küll mõtlik, kubisev kaunitest kujunditest, kuid mitte uimane - see on ainulaadne pinev ängistus, mida vist ainult põhjamaalased suudavad genereerida.

Kõik on ses raamatus põhjamaine - tegevuspaik ja tegelased, keda autor küll avab, ent mitte lõpuni. Paljugi jääb ka ühe peategelase, raadiojaama Saatusliku Naise, keerulise loomuga kaunitar Dido huku põhjustest looritatuks, lugejale mõistatada.

Hukk on ängi kõrval ses romaanis teine märksõna - kolkaraadio on nagu omalaadi rehabilitatsioonikeskus eluheidikutele, tõrjututele ja haavalakkujatele. Mõni neist paraneb ja läheb edasi, teised langevad ja hukkuvad päästmatult.

Peale tundlikult ja läägustest hoidudes põimitud armulugude saab lugeja aimu raadiotöö intiimsest võlust, kus üksi inimese hääl ja kujutlusvõime mägesid liigutada suudavad. See on võluv maailm, kus on võimalik lähedaseks saada kellegagi, keda silm pole eales näinud.

Põhjamaal mõistetaksegi lähedust teisiti, ollakse ühtaegu kaugel, aga samas nii seotud, et kui hingekütked purunevad, veritseb haav elu lõpuni. Selliseid kaotusi kirjeldab see raamat palju.

Lausa nõiduslik on aga tegelaste kanuumatk läbi karge Kõnnumaa John Hornby jälgedes, kes seal kunagi eksis ja suri. See on kirjeldus, kuidas pole võimalik leida, kui sa pole esmalt kaotanud. Dramaatiline retk elu ja surma piirile, kust keegi endisena ei naase. Ma polnud tükk aega midagi nii võrratut lugenud - ka selle raamatuga veedetud tunnid on omamoodi Kõnnumaa-retk. Sa ei tule endisena tagasi.

Tiit Tarlap, "Meie, kromanjoonlased", JI.

Kohutavalt raske on hinnata ulmet, eriti kodumaist, kui pole sel alal asjatundja. Loed seda, mida maakeeli välja antakse ega kuulu kuhugi foorumitesse, kus räägitakse kõrgelennulist ja tavainimesele mõistmatut juttu.

OK. Üritame. Esiteks: ulme on kahtlemata üks žanr, kus me ei jää maailmale palju alla. Vähemalt nii tundub. Võttes krimkad, siis pole eestlastel vähimatki kaasa rääkida, loetavat on näpuotsaga, kui kõvasti liialdada. Ulmes haarad pihki Indrek Hargla või Siim Veskimehe või veel mõne - no näe, ei pritsi nimesid kui varrukast - raamatu, loed lõpuni ning jääd suisa rahule.

Tarlapiga on esmatutvus. Internetis levivates arvustustes on kirjas, et mees suudaks paremat. Ehk. Aga antud teos pole paha. Loetav.

Raamatute ideed on need, mis Eesti autorite puhul on tihtipuhu maailma tase. Nii ka "kromanjoonlase" puhul, kus kirjas meie taguripidine areng, mis, muide, pole sugugi ulmeline, kui pealtnäha paistab. Miks mitte? Kas just tarlaplikult kõrgtehnoloogilisest ühiskonnast eel-inimeseni, kuid mingisugusest tipptsivilisatsioonist algtsivilisatsioonini oleme me väidetaval liikunud korda paar ja rohkemgi.

Ehk võinuks regressi põhjused raamatus selgemini välja tuua ja alajaotusi pisut lühendada, sest lõpuks hakkas jutt venima kui Dali kellad. Aga noh, ei hullu. Igatahes järgmist Tarlapit ootaks huviga. 

Polina Daškova, „Sündimata laste veri", tõlkinud Ülo Tikk, Olion.

Kirjastus Olion tõi turule uue vene krimikirjaniku. Naisterahva, nagu tavaks, sest viimasel ajal on õrnem sugu kuidagi selle žanri eriti enda kätte haaranud. Kus on meesõiguslaste või võrdse kohtlemise komitee silmad!?

Vene naiskrimikirjanikele omaselt kirjutab ka Dašova nii, et oleks lihtne lugeda. Tempo on üleval, persoonid sümpaatsed, head mehed sihvakad ja uljad, pahad aga pahad kogu hingelt.

Ses raamatus on politseinikud, vabandust miilitsad, positiivsed tegelased. Mõni teine venelanna kirjeldab neid aga kui troppe - no saa nüüd siis aru. Aga noh, ega Venemaad saagi mõista.

Naistele peaks antud teos kindlasti peale minema, kuid ega meestelgi pole keelatud raamatusse piiluda. Romaani põhiteema on arenguhälbe tõttu kunstliku nurisünnitusega kõrvaldatavad looted, kelle verest ja kudedest valmistatakse noorendavat preparaati. Varem turgutati sellega Kremli rauku, nüüd aga müüakse uusrikastele. Selle tootmisega tegeleb enda arvates ainult KGB järeltulija FSB, kuid ilmsiks tuleb konkurent - maffia juhitav rahvusvaheline äri. Peategelane on üksik, kaunis ja intelligentne 35-aastane rase naine, kel õnnestub kunstliku sünnituse esilekutsumisest pääseda ja haiglast põgeneda.

Kerstin Gier, "Igale lahendusele oma probleem", Tõlkinud Tiina Aro, Olion.

Täitsa omapärane raamat: ajaviiteromaan, mis püüab seda žanrit samas parodeerida.

Algab väga paljutõotavalt. Gerri (pärisnimega Gerda) otsustab eluga lõpparve teha. Ta valmistub põhjalikult - paneb luksushotellis toa kinni ja kirjutab suure hulga hüvastijätukirju. Sealhulgas on päris mitu, kus öeldakse välja tõde kogu oma alastuses, kõik need sõnad, mida elu jooksul pole öelda julgenud.

Tobeda juhuse tõttu läheb aga viina ja unetablettidega kavatsetud enesetapp untsu, Gerri armub ning tema elu muutub üleöö tõeliselt põnevaks. Ent katsu sa suhelda inimestega, kellele sa oled öelnud näkku kogu tõe...

Kahjuks läheb raamatu lõpp käest ära. See, mis algas nii paljutõotavalt iroonilise romaanina, lõpeb paraku väga triviaalse naistekana.

Rex Stout, „Surm ridade vahel", tõlkinud Taivo Varjo, Elmatar.

Kui siin (raamatu)maailmas on midagi igavest, siis on see Stout ehk Nero Wolfe ja kogu ta kamp. Seda kampa ehk Stouti raamatuid võiks võrrelda näiteks tšehhi õllega - ükskõik, millist marki rüüpe võtad, võid kindel olla, et see on keskmisest parem. Võib ette tulla pärle ja keskpäraseid õllesid, kuid mingil juhul kehvi.

Muide, Wolfe rüüpab esimese õlle hommikul kell 11, joob päevas ära 12 pudelit ja janusena tühjendab klaasi viie lonksuga. Tõsi, Wolfe tšehhi õlut ei pruugi. Otsingute tulemusena leidis ta enda jaoks parima margi - Remmeri õlle, mida valmistavad sakslased.

Niipalju siis õllest. Ent kui Stoutist rääkida, siis näitab tema teoste väärtust seegi, et raamatugurmaan Tõnis Erilaid peab neid endale sobivaks lugemismaterjaliks.

Antud raamatus on kõik omal kohal - paar laipa, mida politsei ei oska omavahel ühendada, kuid Wolfe oskab. Nagu ikka on mängus naisterahvad, kes Wolfe'i maja vallutavad, tõsis abilise Archie Goodwini palvel. Säärase õrnema soos ekspansiooni eest põgeneb Wolfe muidugi ära. Loomulikult ei paista valguskiirt kusagilt ja tundub, et mõrvar jääbki püüdmata, kuid Wolfe'i geniaalne aju mõtleb lahenduse välja.

Ühesõnaga, Stout (või Wolfe, kuidas kellelegi, sest ühel hetkel hakkab tegelane elama justkui oma elu) tema parimas olekus.

Hugh Barnes, Hannibal, tõlkinud Aldo Randmaa, Varrak

Peeter Suure moorlane ehk Aleksandr Puśkini mustanahaline esivanem on ilmselgelt pikki aegu raamatuloojate lemmik olnud. Mõni ime, juba tema vene järglased uskusid siiralt, et mees oli tõeline Abessiinia prints ning seda legendi ka järjekindlalt juurutasid.

Puškin ise pani lookese kirja poeetilisevõitu ja lõpetamata jäänud raamatusse „Peeter Suure moorlane", kuid Barnes ajab oma asja. See mees närib end läbi faktirägu, ajab Hannibali jälgi ja püüab jutustada selle mehe lugu, kes lapsena võõrasse maailma sattus, tsaari lemmikuks sai ning siis kogu soosingu kaotas.

Veidi raskepärane see raamat on, kuid tasub siiski lugemist. Tõsi, Puškini lõpetamata jäänud romaan võiks enne Barnesi juurde asumist läbitud olla.

Kogenud kirjamehe fantaasiaromaanis põimuvad sedapuhku inimeste ja delfiinide teed. Põhjus on üsna julge, piiripealselt kujuteldav - tõusulaine kannab ühe troopikasaare põngerja ookeani, kus delfiinid ta oma tavade kohaselt üles kasvatavad. Paraku kipub merinoormees õigesse ikka jõudes kiikama delfiinitüdrukute asemel ikka maismaal tammuvaid naisi...

Kiplingu džunglilapse Mowgli lugu on selle fantaasiaretke kõrval poisike! Samas kellele istub maagiline realism ja nüüdseks kirjutamisest loobunud Colombia sulemees Gabriel Garcia Marques, see pettuma ei pea: müstiline laevafrakkidest üheksakorruseline (!) rannaäärne hotell, kuhu tõusulained surnud laevade näol uusi korruseid peale laovad; imelise regeneratsioonivõimega prostituut-halastajaõed, kes k...vad haigetele vajaduse isegi kaotatud käed-jalad tagasi... Maagilise realismi elemente pole liiga palju, kuid piisavalt.

Eriti lahedalt mõjuvad iga peategelase juurde käivad histooriad ehk lühikesed, ent meisterlikult välja mõeldud lühibiograafiad, mis selgitavad tollekese sattumist sellele soojale ookeanirannale, kus tegevus toimub. Kokku satub veider parv: neljakordne profipoksi maailmameister Archibald, võimekas ooperisolist Pino Pinizzimo, vägistamise tagajärjel dessantväelaseks hakkanud piiga nimega Sonora jne. Kõigil on vaid üks ühine nimetaja: põgenejad.

Kokkuvõtlikult: hea lugemine maagia ja realismi maitseka tasakaalu austajatele.

NB! Kindlasti ei soovita „Delfiinide teed" vanamoodsatele emakeele õpetajatele, kelle kujutluses on Eesti keel sama jäik ja loogiline kui matemaatika. Baturin kasutab sõnu loovalt, mänglevalt - nii mõnigi kord ajab ta lugeja kõhklusse: „Kas selline sõna on üldse olemas?". Nüüd siis on.

Sofi Oksanen, „Puhastus", tõlkinud Jan Kaus, Varrak.

Ma olen täiesti kindel, et tegelikult on see väga hea raamat. Ning viga on hoopis minus, et ma ennast sellesse sisse haakida ei suutnud. Aga ei tulnud välja... Jumal teab, mis põhjusel.

See raamat on tõepoolest kõike seda, mida targemad ja paremad arvustajad juba öelnud - mitmekihiline, ajalooline, hingelahkav ja traagiline.

Võibolla oli vale hetk seda kätte võtta õhtusel ajal, olnuks ehk parem hommikul ja puhanuma peaga. Aga suhteliselt kiiresti kadus jaks jälgida lugu, kus segamini idapäritolu prost, endisest kommarist taluperenaine, Eesti lähiajalugu, pätid ja veel igasugust.

Proovin uuesti, seniks sorri, Sofi.

Andrew Nagorski, „Ajaloo suurim lahing", tõlkinud Anneli Rannaste, Olion.

Stalin, Hitler ja meeleheitlik võitlus Moskva pärast, mis muutis Teise maailmasõja käiku - nii kõlab raamatu selgitav pealkiri.
Need, kes maailmasõjast põhjalikumalt lugenud, leiavad raamatust vähe uut. Üht-teist, kuid mitte palju. Antud teost ei saa põhjalikkuses ligilähedaltki võrrelda näiteks Antony Beevori raamatuga „Stalingrad", kus lahingu algus, lõpp, tagamaad ja kõik muu põhjalikult lahti seletatud.

Nagorski kirjeldab pigem tausta ning kirjutab lahti sõjakoledusi ja inimsaatusi. Sisse on lipsanud paar peatükki, mis ei justkui ei sobi teemasse - näiteks sõjas oleva Venemaa suhetest brittide ja ameeriklastega - kuid samas need ei sega.

Ilmselt üritas Nagorski selgitada maailmale sõjakoledusi läbi maailmasõja murdepunkti ja see on tal suurepäraselt õnnestunud. Ka on ta loonud pildi venelastest ja sakslastest, üritades leida ühiseid ning erinevaid jooni ning põhjusi, mis sõja käik nõndapidi käändus.

Neil, kes tahavad põhjalikumalt teada heitlusest Moskva pärast, millised üksused seal sõdisid, milline oli lahingutaktika, operatsioonid, ja muust põhjalikust, peaks otsima mõne teise raamatu.

Felix R. Paturi, „Muinasaja suured mõistatused", tõlkinud Moonika King, Tänapäev.

Kahetine raamat. Suur pluss on muidugi jutt muinasaja suurtest mõistatustes, millest osa on varem loetud, osa on meite jaoks uued. Pluss on seegi, et lisatud on hulk pilte, mis annavad mõistatustest parema pildi.

Kas legendaarsed riigid millest saagades on kirjutet, olid tegelikult kah olemas. Näiteks Seeba kuninganna?

Megaliidid, mis need on, kes lõi ja miks? Või petroglüüfid ehk pühad märgid?

Püramiidid siin ja seal.

Need siis on osa raamatus kajastavatest teemadest.

Teine pool on paraku see, et küsimustele vastust ei anta. Või siis üritatakse anda teaduslik ratsionaalne põhjendust, kusjuures kõik müstiline ja maaväline välistatakse.

Enamgi veel, raamatu autor on veendunud vaid ühes - mõistatustel pole saladuslikku ja maavälist tagamaad. See olla kindel nagu Darwini õpetus. Kõik, kes arvavad teisiti, on tropid ja saavad sõimata.

„Kui neid muinasaja kultuurinähtusi puht teaduslikult seletada, oleks nende võlu ja ime kiiresti hävitatud," kirjutab Paturi.

Samas jääb ta vastustega hätta. Näiteks sarjab ta kõiki, kes ühitavad Nazca hiiglaslikke kaevepilte Peruu kõrbes tulnukatega, sest hiigeljooniseid saab väidetavalt vaid kõrgustest näha. Paturi väidab, et pildid on nähtavad ka lähedalasuvatelt mägedelt, kuid ei selgita, miks neid siis seal aastakümneid ei nähtud?

Ka 20. sajandi alguse lennunduspiloodid, kes Nazca joonised avastasid ei suutnud neist esmalt aru saada, sest lendasid liiga madalalt. Pildid paistavad täies ilus vaid kõrgustest, kuhu sajandeid tagasi inimesed tõsiteadlaste väitel ei pääsenud. Niisama tegemise pärast, kinnitab Paturi raamatu ühes teises osas, ei teinud ka muinasaja inimesed midagi. Kellele ja milleks siis need pildid, kui neid pole võimalik vaadata?

Raul Kuutma, „Mälestused vabariigist vabariigini", Varrak

Teinekord olen mõelnud, miks inimesed, kes nõukogude ajal hea palga peal olid ja vastupidi kõigile meile teistele üsna tihti välismaid mööda kolistasid, nüüd oma mälestusjuttudes viimane kui üks suurim tolleaegse korra vastased ja kommude kukutajad olid.

Kuidagi ei usu, et sada protsenti rahvast ainult õõnestamisega tegeleski. Kuutmaga on teine lugu - soomepoisina ja esimese vabariigi ajast pärit inimesena ei saanudki ta teisiti. Kuigi tegi oma tööd parimal võimalikul moel.

Muidugi ei ole Kuutma raamat võrreldav elukutseliste sõnameistrite omaga, kohati kipub kuivaks ja kooliõpikuliseks jääma, aga oma parimates kohtades pakub meile sisevaate elule nagu see oli - Armeenia raadio anekdootidest Hruštšovi kommunismijaburduseni ja NKVD ning KGB halenaljakate sekkumistega (teinekord traagilise lõpuga) inimeste ellu.

Boriss Akunin, „Klassiväline lektüür", tõlkinud Veronika Einberg, Tänapäev.

Teinekord ei saa kirjaniku mõttemaailmast aru. Aga ju siis nad kirjanikud seepärast ongi, et mõtlevad tavainimesest erinevalt.

No miks oli Akuninil vaja lõpetada Erast Fandorini lood - krimkad Venemaa tsaariajast. Too õige Fandorin oli ju ääretult lahe persoon ja iga raamat temast justkui pärl. Õnneks tuuakse õige Fandorin paariks raamatuks vist tagasi.

Või siis miks oli nunn Pelagiast (detektiivihingega noore daami, kes tegutses samuti tsaariaja aastatel) vaja kirjutada kõigest kolm raamatut?

Tagajärg: Akunin ei tea ilmselt ise kah, millist teed minna. Kui tema eelmine teos, „Altõnn-Tolobass", kus tegutsesid Fandorini esivanemad ja järeltulijad (nn. Nicolas Fandorini sari), oli väärt kõrgeimat hinnet, siis „Klassivälise lektüüri" kohta tuleks öelda - Akunin suudaks märksa paremat.

Lugeda too viimane Akunin - sealgi seiklevad eel-Fandorin ja järel-Fandorin - kannatab, kuid kahjuks kumab sealt läbi tänapäeva vene krimkade liigmüstiline alatoon. Sündmused ja olukorrad on justkui juhuste paabel ilma igasuguse loogikata. Akunin on suurepärane krimikirjanik, kes peaks jagama oma aurat kolleegidele, mitte võtma nende oma endale. Loodame, et edaspidi läheb paremini. Raamat „F.M." ootab tõlkimist.

Siinkohal väljavõte Wikipediast Akunini tulevaste plaanide kohta.

Akunin on andnud mõista, et Pelagia seiklustest rohkem raamatuid ei ilmu, teised sarjad aga jätkuvad. Fandorini sarjas ilmub veel kolm raamatut, millest kaks on romaanid: ühe tegevus toimub umbes aastatel 1913-1914, teine aga Vene kodusõja ajal. Sarja lõpetab lühijuttude ja novellide kogu, mis sarnaneb raamatuga "Nefriithelmed" ja kõik selle lood leiavad aset 20. sajandil.

Nicholas Fandorini sarjas ilmub veel vähemalt üks raamat.

Eesti keelde on Akuninilt tõlkimata:

„F.M." (Nicholas Fandorin otsib Dostojevski kadunud käsikirja.)

Žanriraamatud

„Lasteraamat" (Erast Fandorin Jr. Nicholas Fandorini poeg reisib läbi aja.)

„Spiooniromaan" (Spioonilugu 1941. aastast, vahetult enne II maailmasõja algust.)

„Ulmeromaan" (Kaks NSVL-i lõpupäevil elavat noormeest saavad üleinimlikud võimed.)

Tõnu Õnnepalu, „Kevad ja suvi ja", Varrak

Eks paljud meist ole päevikut pidanud. Minu vanavanaonu ka, kes ainsa sugulasena, keda tean, maale jäi, kui teised linna kergema elu peale pagesid. Tema pani muidugi kirja vaid õhusoojuse ja külvi- ning koristusajad. Omi mõtteid, saati siis proosavärsse nagu Õnnepalu raamatus, tema kirjalehtedes ei kohta.

Kuid ka Õnnepalu - kirjanik, kes ka kõige igavhallima teema oskab huvitavaks kirjutada - kõhkles, kas ikka tasub kirjastuse tellimusel Järvamaal (väikeste põigetega ka mujale) aasta läbi kirjutatud päevikut avaldada või mitte. Et kas on huvitav.

Või teisalt: ega lähe liialt isiklikuks kätte avades Õnnepalule omast aforistlike tähelepanekute kõrval üsna sügavalt ka kirjaniku eraelu ja tundeid. Hea, et ta sellest kõhklusest üle sai ja meile raamatu kinkis, mis inimlikult kõnetab meid õpetades väikesteski asjades suurt nägema ja ütleb muu hulgas „inimese elu on vigade kogumine".

Või arutleb selle üle, kas maailmas on rahu võimalik või mitte. Kõrvu looduse, elu, sõpruskonna tähelepanekutega.

Suvel, kui te pole veel valinud raamatut, mida lugeda, tasub just Õnnepalu raamat pihku võtta. Selleks, et mõtlemine elust ja inimestest rooste ei läheks. See on näiliselt lihtne raamat sügava sisuga.

Jo Nesbo, „Punarind", tõlkinud Maarja Siiner, Eesti Raamat.

2004. aastal hääletati Norra raamatukaupmeeste ja Norra raamatuklubide liikmete poolt romaan „Punarind" Norra läbi aegade parimaks kriminaalromaaniks.

Lubage eelnevas kahelda. Mitte et „Punarind" hea poleks. On. Aga näiteks Karin Fossumi „Armastatud Poona", mis mullu Mirabilia sarjas ilmus ja sai Õhtulehe poolt tiitli Aasta Parim Krimka, on etem. Ja miks ära unustada Anne Holt, kelle raamatu „See, mis kuulub mulle" lõpplahendus oli üks kõigi aegade ja krimkade parimaid?

Aga noh, kellele meeldib Christie, kellele Stout, kellele Grisham või Le Carre või Simenon. Valik on vaba.

„Punarind" on tüüpiline põhjamaine kaamose-krimka ehk siis tegevus toimub hallis udus. Peategelase politseiuurija Harry Hole elu on üsna trööstitu ja lisaks kergitatakse teda ametiredelil, kuigi ta seda ei soovi. Ja uues kollektiivis ta väga ei kohane ja siis toimub veel üks traagiline sündmus ja tema armastusele väga ei vastata esialgu teatud kriminaalsetel põhjustel jne... Lõpp on siiski enam-vähem õnnelik.

Lugeja peab esmalt läbi murdma poolesajast leheküljest, kus antakse niidiotsad kätte. Tegevus hüpleb maailmasõja päevil tänasesse ilma ja tõsine töö on ses nimede virrvarris orienteeruda. Ent asi tasub end ära ja peagi läheb lugu sujuvaks.
Ühesõnaga, notitakse mõni maha ja Norrasse tuuakse salakaubana eripärane snaiperpüss ning Hole peab otsad kokku viima. Lahendus peitub kaugel minevikus.

Antud raamatu puhul on suurim probleem ilmselt selles, et kas Hole saagad eesti keeli jätkuvad? Igal juhul võiksid, sest tüüp on lahe ja piisavalt hästi lahti kirjutet. Muidu juhtub nii, et „Punarind", mis on seitsmest Hole-loost kolmas, jääbki ainsaks ja see oleks patt.

Siinkohal esimesena pähe tulnud autorid, kelle väärt krimkade tõlkimine on kuritegelikult pooleli jäänud: Hakan Nesser, Geores Simenon (loomulikult!), Liza Marklund, Walter Moley, Reijo Mäki, Donna Leon, Harry Nykänen, Jan Guillou, Henning Mankell, P.D. James, Elisabeth George....