John Grogan, "Marley ja mina. Elu ja armastus maailma kõige pöörasema koera seltsis", tõlkinud Faina Laksberg, Varrak.

Masendavalt halva esikaanega (näeb välja nagu C-filmi videokassett, ilmselt tuli see raamat-film-paketiga kohustuslikus korras Ameerikast kaasa - küll ei tea, et Eestis keegi midagi nii koledat teeks) raamatu kättevõtmine oli tõsine katsumus, aga kord selle avanud, selgus, et teos pole üldse nii halb.

Küllap süvendas umbusku ka kuulutus esikaanel, et tuleks minna vaatama ka samanimelist filmi, kus mängib meeldiv näitleja Jennifer Aniston ja ebameeldiv näitleja Owen Wilson... Ja loomulikult koer.

„Marley ja mina" on lugu noorest abielupaarist Johnist ja Jennyst ning suurest, arulagedast, parandamatust, aga ka vastupandamatust labradorist Marleyst, kes muutis kogu nende elu. „See pole vaid ühe koera ega koeraga pere lugu, vaid liigutav ja humoorikas lugu inimestest ja loomast, kellel on ühine elutee, tõusude ja languste, naeru ja pisarate, rõõmude ja südamevaluga," tõotab reklaamlause.

Osaliselt on see tõsigi, kahtlemata on huvitav ja koerapidajaile kasulik lugeda Grobani tähelepanekuist elust koos koeraga. Kuid nagu see, nii jääb ka noore pere lapseootus ning palju muudki justkui primitiivse perekonnaõpetuse tasemele. Ja nii kubiseb raamat valmis tõdedest.

Nii õpetatakse meile, kuidas peaks käituma taimedega, et nad ellu jääks. Mida teha, kui on tekkinud kahtlus, et perekonda on õnnistanud kauaoodatud rasedus. Kõik see on natuke liiga lihtsustatud ja ameerikalik, et olla tore. Või olla kasulik, nagu autor on vist arvanud.

Kuid John Grogan on humoorikas ning hea jutustaja, seepärast võiks seda raamatut siiski lugeda, kui omatakse koera (või plaanitakse võtta), või ka näiteks siis, kui ollakse rase. Kahju see igatahes kellelegi ei tee.

W. G. Sebald, „Austerlitz", tõlkinud Mati Sirkel, Varrak

Jah, jah, see võib olla tänapäeva saksa kirjanduse üks tippe, nagu annotatsioon ütleb. Ma eelistan Günter Grassi siiski. Mis raamatut küll halvaks ei tee. Arhitektuuri ja linnade kirjeldused on väga huvitavad ja vaimukad. Eriti raudteejaamade omad. Brüsseli vaksal on nagu imeloss.

Kuni sõidab sisse saksa teema. Gott, kas see ei ole veel piisavalt ära tüüdanud. Oli traagika, olid põgenemised, igasugu koledaid asju oli... aga me oleme neid nii tüdimuseni kuulnud, et isegi väga hästi kirjutatuna ei lähe nad korda ning suunavad raamatut peale esimest kolmandiku sirr sõrme vahelt läbi laskma ja siis ära panema.

Muidugi võib raamatu alati mõnele intellektuaalile kinkida. Too rõõmustaks.

David Benioff, „Varaste linn", tõlkinud Jaak Kangur, Varrak.

Esimese hooga on „Varaste linna" kohta raske midagi öelda. Ehk siis: mes sa kostad ja kos sa pistad.

Esmalt sisust, nagu sellest raamatu tagakaane-tutvustuses kirjas: „Käib Teine maailmasõda ning Leningradi blokaad on kestnud juba mitu kuud. Krestõ vangla külmas kongis kohtuvad kaks hukkamist ootavat noort meest - Lev ja Kolja. Kuid NKVD polkovniku kummaline käsk päästab nad surmast ning viib pöörasele teekonnale läbi sõjast laastatud Leningradi, otse Saksa tagalasse, kus ebakindel ja häbelik teismeline ning uljas südametemurdja peavad silmitsi seisma nii kalkide partisanide kui ka jõhkrate Saksa eriväelastega. „Varaste linn" on lugu sõjast ja kahe noore mehe sõprusest."

Nagu varemgi on tõdetud, nähakse mõningaid asju kõrvalt paremini. N.Liidu ja teise maailmasõja aegsest kirjutavad ses protsessis mitteosalenud hoopis teisiti kui osalenud. Lugedes venelaste teoseid Leningradi blokaadist, on üksainus suur masendus, nälg, surm ja tormipilvine taevas, kus ainus päiksekiir kiirgub vapra punaarmeelase silmadest. Inimestel puuduvad muud mõtted peale selle, kuidas fašiste hävitada. Neis poleks justkui miskit inimlikku.

Benioff, kel pole blokaadiga miskit pistmist iial olnud, sai raamatule aluse Harrison E. Salisbury suurteosest „900 päeva". Selle raamatu võiks eesti keelde tõlkida, siis saaks aru, mida täpselt Benioff sealt võtnud on. Kannibalismi kindlasti. Toidutalongide teemad kah. Aga kas ka NKVD juhtide priiskava elustiili? Piiramisrõngas viibinute mõttemaailma?

Sõjast on maakeelde tõlgitud üks väärt raamat - Catherine Merridale'i „Ivani sõda" - kus taas on just kõrvaltvaataja suutnud anda tõepärase pildi, mida tundis ja mõtles, kuidas elas ja oli sõjamees tegelikult.

Kui kõike varemloetut kokku panna, tundub „Varaste linn" kohati tõepärane - kasvõi see, et üks tegelastest mõtleb vaid seksist nagu õigele sõdurile kohane - teisalt taas muinasjutuline.

Igatahes on kahe noore mehe rännak läbi Leningradi sakslaste tagalasse selleks, et leida tosin muna, piisavalt nauditav ning antud raamatu lugemisele kulutatud aega ei saa liigitada raisatuks.

Viktor Suvorov, „Vabastaja", tõlkinud Dzintars Sprivulis, Olion.

Läände karanud endise sõjaväelase-tankisti ja hilisema GRU luuraja Viktor Suvorovi biograafilised nopped punavene armee, samaga ka kogu riigi, mõttetusest ja absurdsusest. Kordustrükk.

Olgem ausad, kui ise poleks ses süsteemis elanud ei usukski, et ühes riigis võiks toimuda midagi nii mõttetut, inimvaenulikku ja ebareaalset. Aga toimus. Kõik need, kes N.Liidu armees aega teenisid, teavad seda. Suvorov ei valeta teragi. Nii et neil, kes sest jamast pääsenud, pole vaja päid raputada ega öelda - ei ole võimalik! On!

Guantanamo vangilaager sealpool merd... Ei midagi erilist, kui võrrelda sõjaväeringkonna peavahiga, kus inimesed sõna otseses mõttes hulluks läksid. Just peavahist on raamatus kogum kilde. Kusjuures, Guantanamos peeti kinni võõraid, peavahis omasid.

Või värvikas lugu lennukivärvidest, mille väljatöötamiseks ja tootmiseks oli vaja sadu teadlasi, tuhandeid mitteteadlasi ning miljoneid rublasid, kuid mida tegelikult vaja polnud.

Või peatükid elust nõukogude armees, kus üks lollus ajas teist taga. Või sellest, mis tegelikult toimus 1968. aastal, kui Tšehhoslovakkia nii-öelda tankidega vabastati.

Tundub justkui ulmeromaan, aga ulmet pole grammigi. See kõik on tõde.

Charles de Lint, "Südame metsad", tõlkinud Pille Runtal, Varrak

Kanadast pärit kirjaniku teos võib osutuda paljudele raamatusõpradele kõvaks pähkliks, isegi nii kõvaks, et nad selle pooleli jätavad - jutustus lihtsalt venib algul nagu tigu. Ja seda sõltumata faktist, et lugu räägib müütilisest maailmast, mis paralleelselt kaasajaga eksisteerib ning ainult teatud liiki inimesed on võimaised seda külastama ja sealseid olendeid nägema.

Kui aga kannatada esimesed 100 lehekülge ära, kasvab tempo märkamatult kiiremaks ja kõik muutub ühtäkki selgeks ja huvitavaks. Isegi nii kaasakiskuvaks, et lõpp tuleb kätte liigagi kiiresti. Miks nii? Küllap seepärast, et autor on võtnud vaevaks luua hulga erinevaid tegelasi ning kõigi nendega tuttavaks saamine võtab oma aja. Nauditav on jälgida, kuidas kogu see kirev seltskond vähehaaval üksteisele läheneb ning finaalis kõige ootamatumas kohas kokku saab. Huvitav on ka kogeda vana ja uue maailma kultuuride kokkupõrget sootuks uue nurga alt - vaimude tasandil.

Charles de Linti "Südame metsad", teeb heaks tõde, et mitte miski pole võimatu seni, kuni me ei suuda vastupidist tõestada. Ka kõige lootusetumad realistid saavad korraliku ninanipsu ning õpivad loodetavasti asjadesse eelarvamusteta suhtuma - vähemasti raamatus.

Kritiseeriksin enim kirjastust, kellele on müügitulu kvaliteedist tähtsamaks muutunud. Näib, et mitte keegi pole vaevunud raamatut enne väljaandmist hoolikalt üle lugema. Tekstist karjub vastu lausa põhjendamatult palju kirjavigu - enamikel juhtudel on sõnades tähed vales järjestuses, mis viitab tõlkija kiirustamisele.

John Mole, "Elu nagu kreeka E", tõlkinud Kai Vaarandi, Varrak

Esialgu äratas see teos minus sügavat umbusku. On need mingid raamatud, kus lubatakse kirjeldada Kreekat, Hispaaniat või muud päikselist kanti ja alguses ongi sellist kadestamisväärset juttu odavast veinist, heast toidust, kaunist loodusest ja maalilistest kohalikest. Hiljem tuleb muidugi välja, et need kohalikud on kõik vargad, ei oska inglise keelt ning nende vein sisaldab sulfiteid.

Õnneks pole see sihuke. Muidugi... autor on inglane kah, selline, nagu me inglast tahame ette kujutada, varustatud rohke eneseirooniaga.

Tuleb tüübile pähe, et elaks Kreekas. Ja ehkki kõik tema mõistlik inglaslikkus kõneleb ainult ja eranditult vastuargumentide keeles, teeb mees selle teoks. Tutvudes seejuures muidugi hulga kohalikega, kes on tema meelest mõneti kentsakad aga kes ei häbene ka talle rääkimast, kui kentsakas tema paistis... alguses.

Väga sõbralik ja inspireeriv raamat, väikese kurbusega isegi, et sündmused jäävad 30 aasta taha. Nii et vaevalt seda Kreekat enam olemas on.

M.C.Beaton, „Uustulnuka surm", tõlkinud Maia Boltovsky, Tänapäev

Kui te arvate, et eestlased on kõige vastikumad inimesed selsinasel maamunal, siis minge Šoti mägismaale. Kui ise ei viitsi, siis M.C.Beatoni raamatuis.

Hoiatuseks või meelituseks, kuidas kellelegi, tegu on krimkaga. Samuti mängilane Hamish Macbeth - poolenisti politseinik, veerandijagu lambakasvataja, teist sama palju salakütt - ajab pahasid taha. Koos koeraga. Ses raamatus tal kassi veel pole. Või mis niiväga ajab. On pigem laisk ja vaatab, kuis viilida saab. Aga töö teeb ära.

Sõnaga, šotlased ei kannata võõraid, eriti ei kannata nad võõraid inglasi ja veel vähem neid, kes on ülbed ja aina õpetama kipuvad. Kui Machbeth koos oma koeraga tagumisse külla asendajaks saadetakse, lüüakse seal üks neist võõrastest vastikutest inglastest maha. Ja, üllatus-üllatus, kogu küla rõõmustab. (Olgem ausad, Lochdubhi küla oleks targem vältida).

Loomulikul tuleb suurest linnast kohale õhku täis politseiinspektor, kes peab Macbethi ullikeseks ja üritab ise mõrtsukat tabada. Paraku ei taba. Mägilastega oskab suhelda vaid mägilane ise.

Taaskord tuleb tunnistada, et Hamish Macbethi - britid on temast vändanud paarikümne osalise telesarja - lood on ühed parimad viimasel ajal tõlgitud krimkadest. Mahe ja mahlane huumor, kes karmi mägismaad, eestlaslik seltskond ning vahvalt laisk Hamish annavad kokku väärt kompoti.

Klikkides siia saad näha, milline Hamish Macbeth (too koeraga) välja näeb. Ühtlasi annab antud lõik imehästi edasi Machbeti maailma olemuse. 

Jälle üks uus eesti romaan, mis teeb tõsiselt rõõmu. Peeter Helme raamat (küll suhteliselt keskpärases kujunduses) on huvitav nüüdisromaan nii tänase inimese hingelaadi ühe võimaliku peegeldajana kui ka vormiliselt.

Me jälgime minategelase - noore juristi - elukäiku, pealkirja järgi arvata siis septembrikuus. Kuigi vahet vast pole, sest raske on uskuda, et selle inimese august või oktoober väga erinevad oleksid.

Esimese mõne lehekülje järel võib romaan igav tunduda. Sedavõrd tühine ja üksluine on noore minategelase argipäev, tema ihaldatud ja kardetud naissuhted, tema töö... Isegi tema lõunasöögid on igavad.

Helme kirjeldab seda igavust - nii seda, mis toimub peategelase elus kui ka seda, mismoodi ta ümbritsevat kogeb ning oma isehäälega selle üle vaidleb - ebainimliku üksikasjalikkusega, rõhutades niiviisi igavusetaaka veelgi.

Ja ühel hetkel muutub see igavus põnevuseks. Enam ei saa raamatut käest panna, teadmata mida see tühine ja tegelikult ka ebasiiras pintsaklipslane mõtleb, kuidas nurjub tema järjekordne ja pealiskaudne naissuhe, kuidas saab veedetud järjekordne piinarikas tund enne lõunapausi...

Kusagi taustal suunab tema elu aga Suur Saladus, mille juurde aeg-ajalt ikka tagasi tullakse. See seondub kuidagi minategelase õega ja vanaemaga, ning isegi sellele mõtlemine valmistab piina ja häbi...

Helga Pärli-Sillaots, "Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär", Eesti Raamat

Depressiivsed Eesti väikelinnad on praegu avalikkusele tuttavad peamiselt kunstikollektiiv Hu? auhinnatud laulust. Esimese vabariigi avalikkusele pakkus teadmisi sellistest depressiivsetest linnadest Helga Pärli-Sillaots, kes oma lühikeseksjäänud loometeel pakkus väikelinna (tõenäoliselt Rakvere, aga võimalik ka, et mingil määral Paide - sealgi oli ta mees ametis) igavust ja naisteklatši.

Siin on meil psühholoogilise romaani ja kriminaaljutu algeid. Kuid Eesti kirjandusloole, pean ausalt tunnistama, proua Pärli-Sillaotsa teosed erilist kõrgust ei lisanud. Mistõttu on tegemist sobiva lugemisega kirjandust uurivatele tudengeile ja sellele seltskonnale, kes tõepoolest Eesti kogu originaalkirjanduse läbi tahab puurida.

Aga võibolla olen ma liialt range selles otsuses? Võibolla on naiselikuma mõttelaadiga inimesele tegemist just selle suve suurima lugemiselamusega vanast heast Eesti ajast ning toonasest mõttelaadist? Optimistliku mõtteteraga lõpus on ju too tänapäevaselt kõlava pealkirjaga "Karjäär".

Dick Francis, „Ebavõrdsed vastased", tõlkinud Arno Vaik, Varrak.

Lõpuks saab teada, kuidas neis teostes seiklev džoki-detektiiv Sid Halley oma käe kaotas.

Eks selle tõlkimisega ole nii nagu ta on. Kui on ports miski sarja raamatuid, siis mõnikord alatakse otsast, mõnikord üks keskelt ja siis otsast või siis kolmas võimalus oleks segapuder. Nagu Francise puhul.

Neil, kes näppu sündmuste pulsil hoiavad, pole sümpaatse ja kangekaelse Halley eluloost olnud seni täit ettekujutust. Ühel hetkel on ta tehiskäega uurija - seda juba 1998. aastal maakeeli ilmunud romaanis „Leinamas" - aga miks ja kuidas?
Nüüd on ses suhtes selgus lõpuks majas. „Ebavõrdsed vastased" - no kes saakski Halleyga võrdne olla? - annab vastuse. Halley käsi saab takistussõidul kukkumise tagajärjel lootusetult vigastada. Ta lõpetab suure spordiga ja asub tööle detektiivibüroosse.

Läheb aega, kui mees ennast leiab ja tõsiselt töhe sukeldub. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Paraku jääb ta võitluses pahadega käest lõplikult ilma ja peab tehisjäseme muretsema. Nii lihtne see ongi.

Siinkohal Sid Halley stooride õige järjekord, sulgudes aasta, mil raamat eesti keeles ilmus.

„Ebavõrdsed vastased" (2009)

„Piitsakäsi" (1994)

„Leinamas" (1998)

„Käsu korras" (2007)

Barbara Quick, "Vivaldi neitsid", tõlkinud Victoria Traat, Eesti Raamat

Barbara Quick viib meid oma romaanis barokkmuusikamaailma ja XVIII sajandi Veneetsiasse, linnriiki ühel oma kõrghetkedest. See ei ole armastusromaan selle sõna tüüpilises tähenduses - siis möllavaist tundeist mehe (siin Antonio Vivaldi, Punane preester, kelle suurust eeskätt tänu "Aastaaegadele" alles möödunud sajandil taas tundma hakati) ja naise (siin Anna Maria dal Violin, andekas muusik, kellele Vivaldi pühendas hulga oma töid) vahel.

Pigem on see Veneetsia muusikalises orbudekodus kasvatatud Anna Maria kujunemislugu - perekonnanimi dal Violin märgib siin tema annet just viiulikunstnikuks saada. Kirjades emale, keda Anna Maria kunagi tundma ei saa, on pikitud noore naise kujunemise ja hingerahutuse lugu, mille vahel tolleaegse Veneetsia õhustikku karnevalidest teatrini. Barbara Quicki võib kiita teemavaliku eest ja selle eest, et romaani kirjutamaks ta isegi itaalia keele ära õppis ning Veneetsia arhiivides tuhnis.

Kuid see ei ole suur romaan selle sõna kirjanduslikus tähenduses.

Martin Cruz Smith, „Põhjanael", tõlkinud Tiina Viil, Varrak.

Taaskord tuleb tõdeda, et kõrvaltvaataja näeb rohkem. Vene krimikirjandusele ei saa midagi ette heita, kuid selle loodud persoonid on enamasti kui kloonid - ideelised miilitsamajorid, kes teevad palehigis oma tööd. Kusjuures õiglus valitseb kõikides riiklikes sfäärides, kaagid saavad olla vaid ärimehed ja üksik äraeksinud riiklik hing, kes lõpuks hävib või õigele teele pööratakse.

Nüüd aga tuleb keegi ameeriklane ja loob uue venelastüübi - mässaja, kel on täielikult savi, mis saab temast endast ja riigist, peaasi, et tõde päevavalgele ilmuks. Samas käib suurim võitlus riigi ehk Venemaa vastu, mis on kogu oma poliitikaga kõige suurem vaenlane.

Arkadi Renko, see mässaja, ilmub pärast eelmises raamatus, „Gorki park" toimunut, kus ta suure segaduse korraldas ning südame, mitte käskude järgi talitas, uuesti välja Põhja-Jäämere kalatöötluslaeval „Põhjanael".

„Renko," hakkas Volovoi lugema, otsekui ennast probleemiga kurssi viies. „Vanemuurija. Vallandatud. Parteist välja heidetud. Saanud psühhiaatrilist ravi. Näete, mul on seesama toimik, mis kaptenilgi. Määratud tööle Venemaa idaossa. Siberisse."

Vahelepõikeks olgu öeldud, et eelmise raamatu lugemine pole „Põhjanaela" kätte võttes hädavajalik, sest sündmused üle ei kandu.

Laeval toimub mõrv ja Renko saab ülesandeks see lahendada. Ühesõnaga võimaluse end lunastada käitudes nii nagu käituda tuleb. Loomulikult ta ei käitu.

Kahtlemata oli punavene ajal persoone, kes mõtlesid nõnda kui Renko - sai aru, mis ühiskonnas toimub ja suhtusid kõigesse ääretu irooniaga. Aga kas nad ka seda Renko kombel välja ütlesid?

Ehk tõesti, ent vaid siis, kui polnud midagi kaotada. Vangla annab ju vabaduse. Eriti kolmekordne vangla, sest sind piirab riigipiir, Siber ja laev millesse sa oled suletud ja määratud kõige mustemale tööle. „Kuhu mind veel on võimalik saata," muigab Renko ähvardustele vastuseks.

Parimad krimkad on need, mis oleks loetavad ka siis, kui kuritegu ja selle uurimine välja jätta. „Põhjanaela" kohta võib seda kindlalt öelda.

Tutvu Renkoga näost näkku filmi "Gorki Park" treilerit vaadates siin.

Leo Kunnas, "Enne viimast sõda", Eesti Päevaleht

Võrdlemisi ebalevalt oma kirjutamisi alustanud kolonelleitnant on väga heaks muutunud. Tõsine militaarulmekas, kus on loodud omaette maailm, mis toimib väga hästi, see tähendab usutavalt.

Kui ette heita (peab ju virisema, muidu poleks nagu tööd teinud), siis just kahtlust, et lugeja ei usu sellesse maailma, ei ela sisse ning talle tuleb kõik ära seletada - millele raamatu algus pühendatud on. Pole vajadust... jutu käigus saab kõik selgeks ja omaseks.

Sellepärast ongi ehk ainuke etteheide liiga pikk sissejuhatus, mille puhul paratamatult hakkad mõtlema, et kui kaua selline vestlus aega võtta võiks ja norima autori kallal: nii lühidalt see küll käia ei saanud.

Jätkub „Mallenite needusega" alanud suguvõsatriloogia põlvest põlve kandunud needusest, mida põhjustab või paljastab valge triip nende meesliini süsimustades juustes. Nagu kõikides heades saagades, kirjeldatakse siingi inimsaatusi, mis põimuvad aastate vältel ja mõjutavad üksteist. Triloogia tegevus hõlmab umbes kuuekümne kuue aasta pikkust ajajärku ja algab aastal 1851.

Malleni tüdruku" lehekülgedel elame kaasa imeilusal ja üdini õnnetu Barbara saatusele, kel pole valget juuksesalku, mis näitaks, et ta on Mallen. Aga ta teab, et temas pesitseb Mallenite kurjus ja kardab, milleni see võib viia. See hirm pole sugugi põhjendamatu...

Mallenite saaga hargneb Põhja-Inglismaa maastikel, kus autor ise on sündinud. Triloogia hõlmab Catherine´i vanaema Rose´i eluaega. Kogetud vaesus ja ekspluateerimine andsid autorile ainest luua karaktereid, kirjeldada tööliste olukorda, kuid see kõik on taustaks inimsuhetele, mis on raamatute peateema.

Kõik õnnetused ja ohud romaanides tulenevad väljaspool abielu sündimisest. Kui ei teata, kes on su isa, avab see võimaluse verepilastuseks. Selles teemas väljendub autori enda irratsionaalne veendumus, et ka tema hädad tulenevad vallaslapse seisundist, mis viis ta lõpuks närvivapustuseni. Seda kirjeldatakse triloogia viimases osas „Mallenite järeltulijad".

Frode Grytten, "Mesilastaru laul" , tõlkinud Maarja Siiner, Pegasus

Tunnistan ausalt, et suhtun suure ettevaatusega raamatutesse, mille autoriks on ajakirjanik. Olgu siis endine või praegune. Kunst nõuab muidugi ka liialdusi ja kaunist kompvekipaberit pakendiks - sama, mida ajakirjandus nii suurepäraselt valdab. Kuid sügavust jääb journalistil tavaliselt väheks.

Pinnapealsus pole ilukirjandusteosele muidugi kasuks. Grytten on osalt suutnud seda puudust vältida. Raamat räägib lood Norra väikelinna kortermaja elanikest. Kiiksuga tüübid enamvähem kõik. Mõni huvitavam. Mõni igavam. Kuigi väikelinna jaoks (huvi kultusliku rockbändi Smiths vastu muu hulgas) ehk pisut sügavama sisuga, kui võiksid minu ettekujutuses olla. Aga ehk Norras polegi väikese paiga peamiseks lõbuks Bocki õlu ja elanikel valdavalt poolik põhiharidus nagu meil kipub olema.

Grytteni raamatust jääb küll selline mulje, et Norras on teisiti. Nii et lugegem ja võrrelgem vahet Eesti maakolgaste rahva ja norralaste vahel. Mitte, et ma sellega tahaksin öelda, et inimeste lood siin raamatus maailma parimad oleksid. Osavalt konstrueeritud, seda küll.

Hartwig Hausdorf, "Mitte sellest maailmast", tõlkinud Arne Nielsen, Olion.

Raamatu teine pealkiri on: "Asjadest, mida ei tohiks olemas olla". Seega käib jutt mõistatuslikust, paranormaalsest, maavälisest ehk kõigest, millele pole leitud seletust. Nojaa, sel juhul tuleks kirjutada ka elu tekkimisest jne..., sest mitte keegi pole suutnud veenvalt tõestada, miks me siin olema ja kuidas.

Aga niis sügavale ses raamatus ei tungita vaid räägitakse asjadest, mis on veidi vähem müstilised - täheväravast Peruu Andides, torudest ühes Lääne-Hiina kõrbepiirkonnas, üle tuhande aasta vanusest India rituaalpistodast, mis sisaldab 15% hapnikku (tehniliselt on see võimatu kooslus), Gaboni uraanikaevandustest leitud 15 ürgaegse reaktori jäänustest, mis olid ehitatud planeedile Maa peaaegu 2 miljardi aasta eest ja muust

Mõnest asjast-nähtusest on varem kuuldud rohkem, mõnest vähem, mõnest sootuks. (Olgu siinkohal öeldud, et peagi ilmuvat raamatule järg). Autor on üritanud kaante vahele suruda palju kaupa, mis on mõneti hea, mõneti halb. Hea on seepärast, et huvitavat materjali on palju. Halb on see, et kõigest sellest tahaks lugeda pisut põhjalikumalt. Mis samas on võimalik, sest internetis leidub nii ühte kui teist.

Skeptikud, kelle jaoks siin maailmas saladusi pole, põletavad ilmselt antud raamatu kui kirik ketseri. Tegelikult ei põleta. Nad ignoreerivad kõiki nähtusi, millele ei suuda seletust anda, nagu on alati ignoreerinud. Nad vaatavad India ülipuhtast rauast posti, katsuvad seda ja kui ei suuda leida ühtki selgitust, kuidas see tehtud on, teatavad külmalt: seda posti pole olemas. Sest vastasel korral mõraneks nende maailmapilt. 

Sergei Lukjanenko, "Öine vahtkond", tõlkinud Tanel Rõigas, Varrak

Venelased on paadunult head kirjutajad. Kuigi jutt on täiesti hull, sisaldades endas vaime, deemoneid ja mida kõike veel, on kõik tegelased oma ülivõimetele vaatamata täiesti elusad inimesed. Oma himude ja rõõmudega. Võitlevad tänapäevasel Venemaal igavest musta ja valge võitlust, tehes seda profaanidele märkamatult teispoolsuses, võluv on, et otseselt hea ega halb pole kumbki pool...

Lenin näiteks loetakse valgeks jõuks, st heatahtlikuks ja just seepärast eriti ohtlikuks. On nalja, on reveranss klassikalisele ulmele ja ülepea peaks seda raamatut lugema juba selleks, et vähegi taibata, mis Notšnoi Dozori peades käia võib. Täitsa huvitav oleks teada, peavad nad ennast valgeteks või mustadeks - veidral moel ei tähenda selline jaotus Lukjanenkol üldse, et ühed on head ja teised pahad. Hoopis segasem, seeläbi ka mitmekülgsem ja põnevam on lugu.

Alessandro Baricco, "See lugu", tõlkinud Mailis Põld, Pegasus

Itaalia kirjanik on meil peamiselt tuntud tema raamatust "Siid", kuhu on elegantses stiilis pikitud lausepärle nagu kaelakeesse. Siidiussi jahil Jaapanis armastuse leidnud ja kaotanud mehe elu lugu on tehtud ka filmiks. Mis, nagu enamasti alati juhtub, küll raamatule alla jääb.

"See lugu" ei ole nii hea, kui "Siid". Selles mõttes, et ei kulge heas lausestiilis. Meil on siin alustuseks Itaalia kolka kirjeldus ammusel ajal, eelmise sajandi alul. Peategelase ema isa oli prantslane. See on tähtis asjaolu. Väikese poisiga ühes toas harrastatakse pisut rafineeritumat seksi, kui maakolkas tavaliselt kombeks. Võib seda ette ennustada, et ka peategelane Ultimo edaspidi samuti selles vallas ühtteist üle elab.

Kuid see ei ole peamine. Ta isa on autohull juba enne, kui ta neist masinaist midagi põhjalikumalt teab. Poeg on tal õpivalmis kõrval ja saab pärast maailmas rändamist innustuse rajada täiesti tühja kohta võidusõidurada. Omaaegsetel rallidel ja võidusõitudel on üldse raamatus oluline koht.

Mees ise hukkub maanteel kusagil Lõuna-Ameerikas. Misjärel kulutab Ultimoga Ameerikas koos elanud ja (kohati sündmusi võltsides) sellest päevikut pidanud venelanna hulga raha uurimaks, kus mehe mõeldud rada on ja ehitab selle lõpuni. Mehe ja armastuse ja tema elu mälestuseks. Kuid laseb pärast esimest katsesõitu võidusõiduraja hävitada ja sellega raiub Ultimo elu ajaloost välja.

Baricco on omal ajal kirjutanud sõnateksti Prantsuse elektroonilisele kollektiivile Air. Eks see raamatki meenuta Airi muusikat oma alltekstide ootamatus keerukuses.

Viktor Suvorov, "Jäälõhkuja", tõlkinud Dzintars Sprivulis, Olion.

Me vaatame, kuid ei näe. Me kuulame, kuid ei kuule.

Olles lugenud Suvorovi raamatuid - "Jäälõhkuja" on ajaliselt esimene neist ja sellele on tema järgmistes teostes palju viiteid - hakkad suhtuma kõigisse kirjutistesse teisest maailmasõjast küllaltki skeptiliselt.

Ajalugu on võimalik kirjutada mitmeti, seda saab kodutanumalgi näha. Kui ikka üks poliitikahärra kirjutab ajalooõpiku ega maini peatükis Eesti iseseisvumisest Edgar Savisaart... Olgu meie suhtumine pealinna linnapeasse milline tahes, kuid ajalugu peaks sisaldama tõde.

Samavõrd kummaline on lugeda kahest telliskivist koosnevat Hitleri biograafiat, kuid mitte leida sealt vastust küsimusele: miks tungis Saksamaa 22. juunil 1941. aastal NSVLile kallale? Oli ju Hitler paar aastat varem tunnistanud, et sõda kahel rindel tähendab sulaselget enesetappu.

Vastuse annab Suvorov. Hitler oli kõigest mängukann suure poliitiku Stalini käes. Jäälõhkuja, kelle ülesanne oli luua tingimused üleilmseks töölisrahva revolutsiooniks, mille algus on tung läände ja kõigi rõhutute vabastamine.

"On piisavalt viiteid sellele, et Nõukogude operatsioon "Groza" algus oli määratud 1941. aasta 6. juulile.

Armeekindral S. Ivanov osutab otse sellele kuupäevale: "...Saksa vägedel õnnestus meid ennetada täpselt kahe nädala võrra.""

Ent äkki ajab ka seltsimees Ivanov hägu? Tegelikult ei põhine Suvorovi tõestused niivõrd inimeste mälestustele - need on kõigest teooriate kinnituseks - vaid mõtlemapanevatele faktidele, mida keegi ei proovi ega saagi ümber lükata.

Fakte on kümneid. Peatükkide kaupa. Suvorov võtab küll kõik faktide kogumid kokku ja teeb järelduse, kuid seda polekski otseselt vaja. Kui sulle näidatakse ja näidatakse ning sa tahad näha, siis hakkadki nägema.

Vaid üks näide. 1930. aastal olid piki N.Liidu läänepiiri ehitatud kolmteist kindlustatud rajooni, UR-i (Ukrepljonnõi Rajon) koondnimetusega "Stalini kaitseliin".  Igaüks neist 100-180 km pikk ja 30-50 km sügav. Rajoonis asusid keerukad raudbetoon ja soomusrajatised, nende sees laod, elektrijaamad, hospidalid jne. UR, mille relvastus oli maksimaalne, pidanuks kinni terve Saksa armee. 1938. aastal tugevdati kaitseliini ja asuti veel kaheksa URi ehitamist. Ühesõnaga, NSVLi piir oli kindlustatud ja ükski rünnak ei hirmutanud.

Aga ühtäkki, 1939. aastal, asuti kaitseliini lammutama ja desarmeerima. Kusjuures samal ajal lõpetati kaitserelvastuse tootmine. Peagi polnud kaitseliinist jälgegi. Ja seda tehti riigis, kus tahetakse vaid rahu ja ollakse valmis pidama vaid kaitsesõda, nagu väideti.

Suvorov, 1978. aastal läände põgenenud N.Liidu luureohvitser, on sõjanduses tugev. Ta näitab ära, miks oli kaitseliin vägede liikumisele takistuseks ja tuli hävitada.

Muide, läkski nii, nagu pidi - 1941. aastal tegutsesid NSVL ja Saksamaa justkui peegelpildis ehk koondasid tohutuid sõjalisi jõude piiri äärde. Millegipärast peavad ajaloolased sakslaste tegevust sõjaks valmistumiseks, venelaste tegevust aga... Olgem ausad, venelaste tegevust ei analüüsita üldse. Kaitseks nad ei valmistunud, sest väidetavalt ei uskunud Stalin - nii on igas väiksemaski õpikus kirjas - et Saksamaa sõda alustab. Miks ta siis tõi väed piirile ja asus okastraate piirilt maha võtma?

Vladimir Bukovski kirjeldab oma järelsõnas hetke, kus Suvorov sai nägijaks: "Juhtus see, tema enda sõnade järgi, täiesti juhuslikult. Juba akadeemias oli nii, et loengud sõjaajaloo kohta järgnesid otse loengutele strateegiast.

"Niisiis," räägib ta (Suvorov). "Istun ja kuulan seda, kuidas teie vastane valmistub teostama ootamatut kallaletungi, et ta peab tõmbama oma väed piirile ja paigutama oma lennuväljad võimalikult oma tulevase rinde lähedusse. Aga otsekohe pärast seda loengut, räägitakse mulle, et Stalin polnud 1941. aastal sõjaks valmis, tehes palju tõsiseid vigu, muuhulgas selle, et paigutas lennuväljad otse Saksa piirile, tõmmates sinna oma parimad väe... Mis jamps? Ei saa ju olla, et nii üks kui teine väide vastab tõele: kas valetab ajaloolane või eksib strateeg.""

"Jäälõhkuja" on kordustrükk, kuid eelmist aastal 2000 ilmunud väljaannet pole ammu enam antikvariaatidestki saada.