Patrick Rothfuss, "Tuule nimi" II osa, Tõlkinud Juhan Habicht, Varrak.

Samal ajal kui Kalevi kommid muutuvad järjest väiksemaks ja etiketi järgi kilosed piima- ja jogurtipakid sageli märksa vähem kaaluvad, püüavad raamatuväljaandjadki head asja rohkem müüa. Eesti kirjastustest torkab siinkohal enim silma Varrak, kes on jõudsalt asunud raamatuid poolitama.

Sarnaselt George R. R. Martini "Jää ja tule laulu" epopöaga, raiub Varrak kaheks ka Patrick Rothfussi "Kuninga tapja triloogia" raamatuid. Õnneks on sellel ka hea külg - suurepäraselt kirjeldatud maailmade elust ja ilust lummusesse sattunud raamatusõltlase ootamispiinad kestavad ju selle võrra kauem.

"Tuule nime" teises raamatus jätkab peategelane Kvothe oma senise elu ümberjutustamist. Põnevaid pajatusi ülikooliajast, kus, vaatamata tema endiselt raskele majanduslikule seisule, jätkub võrdselt nii seiklusi, armastust kui vihkamist.

Vahest enim nauditav on kogu loo juures see, kuidas orvuks jäänud 15aastane poiss tänu oma erakordselt vahedale mõistusele, lausa paksust ja püdelast läbi pressib. Tänu esimesest raamatust läbielatule, rõõmustab ka kõige kivisema südamega lugeja Kvothe iga edusammu üle ning mõistab tema, kui pillita jäänud muusiku hingevalu hetkedel, mil ta peab nägema kedagi teist musitseerimas."Ma ei suutnud olla muusika lähedal, olemata osa sellest. See oli umbes nagu pealt vaadata, kuidas naine, keda sa armastad, läheb teise mehega voodisse," räägib Kvothe.

Sõltuvusttekitav on ka kirjaniku sõnade seadmisoskus. Rothfussi loomingus peitub elu selle kõige otsesemas mõttes. "Tuule nimi" pole pelgalt ajaviiteraamat. See õpetab ka inimest elama ning hindama seda, mis meil on.

Süžeega sina peale jõudes tekib tahes tahtmata paralleel Maslow vajaduste püramiidiga. Kuigi teoses on ka paras kogus üleloomulikkust, jääb see kõik esialgu abstraktseks ning tagaplaanile. Tee sinnani on pikk ja vaevaline. Näib, et enne järgmise sammu astumist tuleb võtmetegelastel täita teatud eeldused.

Asha Miró ja Anna Soler-Pont, "Sandlipuu jäljed", tõlkinud Ruth Sepp, Varrak.

India teema on tulikuum, olgu selle tõestuseks "Miljonimängu" Oscari-sadu Hollywoodis ja siinmail tänini müügiedu nautiv võrratu "Parim näitleja linnas" Lii Undi sulest. Ent olen ma varem lugenud ühestki etioopialasest? Kahtlen. "Sandlipuu jäljed" jälgib kahe plikapõlves lahutatud india õe ning orvuks jäänud etioopia poisi elu keerdkäike. Laste kannatused lähevad hinge - seda enam, et üks raamatu autoritest, Asha Miró on tõepooles Indias sündinud ja Barcelonas kasuvanemate juures üles kasvanud ning küllap teab, millest räägib. Ängistav on lugeda kahest õeraasust, kellele pole siin maailmas jäänud kedagi peale teineteise - ning kes sellele vaatamata lahku aetakse. Ängistav on lugeda etioopia orvust Solomonist ja tema vintsutusterohkest reisist Kuubasse haridust saama. Lapse üksindusest. Lapse hirmust teadmatuse ees.

See, et kõik kolm kodutut-peretut viimaks iseend, üksteist ja õnne leiavad, on armas küll. Aga ehk liiga filmilik, häpiendilik. Ma ei kujuta ette, et oma nooremat õde lausa emana kantseldanud vanem vanem võib unustada piinava igatsuse lausa aastakümneteks ning asuda sõsarat otsima alles siis, kui ta ise on aastaid Bollywoodi megastaari staatust nautinud. Ning ka siis ei vaevu ta ise õe jälgi ajama, vaid leiab selleks tentsiku.

Ent mine tea, ehk on kusagil ka selline lugu päriselt aset leidnud. Igatahes tunduvad omaenda väikesed majanduskriisi-dilemmad "Sandlipuu jälgede" taustal naeruväärsetena, ja sellist meeldetulekut ongi ehk praegusel ajal vaja.

Jack Higgins, "Ohtlik piirkond", tõlkinud Maia Planhof, Eesti Raamat.

Ses raamatus sekundeid ei loeta ja aega kokku ei hoita. Pahad - Al Quaeda ja Venemaa eesotsas presidendi Vladimir Putiniga, põlevad soovist Suurbitannia julgeolekutegelasi maha nottida. Briti salaluure tipptegijad eesotsas Higginsi raamatute peapersooni Jack Dilloniga, on kui ühtne vennaskond, kes rüüpavad igal vabal hetkel Buschmillsi viskit või votkat ja teavad kõike, mis ümberringi sünnib.

Hea võrdlus "Mirabilia" sarjas hiljuti ilmunud Rootsi A-rühmast rääkiva raamatuga "Misterioso". Kui põhjamaalased venitavad pahade tabamisega nädalaid ja nädalaid ning tegutsevadtsiviliseeritud moel, siis britid annavad tuld nii kaudses kui otseses mõttes. Ühesõnaga täielik action, kus halastust ei tunta. Mõnel venelasel lastakse hoiatuseks põlvekeder läbi jne...

Raamatus on kallaletunge ja inimrööve ja kõike, mida analoogses raamatus olema peab. Nojah, britid, James Bondi loojad ju. Ning majanduskriis pole raamatusse veel jõudnud - raha lendab vasakule ja paremale, autod on hüvad ja lennukitega sõidetakse kui liinibussiga.

Tamur Kusnets, "Hundipäikese aeg. Metsiku jahi algus", Pegasus

Oleks veel 13, loeks seda raamatut muidugi õhinaga. Pikad säravad mõõgad, rõngassärgid, verd lendab ja naised on ilusad. Või ei loeks. Igati võib kiita, et eesti mees on võtnud tegevuse lavaks Suure Rahvasterändamise ajastu, millest keegi siin enam teada ei viitsi. Aga tegelased on puberteetlikud.

Kangelased on liiga kangelased, pahad on liiga pahad ja ükski tegelastest ei "heida varju", nagu Faulkner ütles, ehk nad lihtsalt on ja toimetavad, aga huvi ei paku. Enam inimlikkust inimestesse. Vähem kunstkõnet ja pikki jutlusi teemal, mida kohe vaenlasega tehakse.

Arvatavasti ütles omaaegne barbar täpselt nagu tänapäevanegi: ma su, reo, maha notin! Mitte ei laskunud pikka tiraadi teemal, kes oli tema isa, tolle isa ja...

John Irving, "Kuni ma su leian", tõlkinud Urve Hanko, Eesti Raamat

Tõeliselt paks telliskivi, mille kohta mõni varasem kirjutaja on pillanud mürgise märkuse: kui olete end sellest läbi närinud, siis on käemusklid sama toekad nagu jõusaalis käies.

See raamat on Jacki lugu. Tema kasvamine näitlejaks pikal teel isa otsinguil ja vanemate naiste voodis. Või ka teistpidi: lugu sellest, kuidas Jack avastab oma tätoveerijast ema Alice`i saladused ja lõpuks ka isa leiab. Siis selgubki, et ema polnudki selline nagu lapsele näis.

Ja veel - nagu sibul või kapsapea on see raamat. Mida rohkem koorid (loed), seda enam uusi saladusi avastad. Algul, Põhja-Euroopa linnades, kus Jack poisina ema poolt kaasa veetuna ringi tolgendab, ei mõista ta suuremat midagi, mis sünnib. Hiljem seletatakse kõik ära, kui ta vanemaks saanud. Aga enamasti toimub seal kõik ühe malli järgi.

Emal jääb Jacki orelikunstikust isa leidmisest ikka sammuke puudu, müüb veidi oma ihu, tätoveerib kedagi või õpib ameti uusi nippe ja siirdub järgmisesse paika. Kus kõik kordub väikeste variatsioonidega. Nii tulevadki poeg ja ema Kanadasse tagasi, ema paneb poisi tütarlastekooli, kus too harjub vanemate naiste (tüdrukutega), kes ta peenist hellalt hoiavad.

Edasi on Hollywood, kirjanikuks saanud sõbratar ja lõpuks ka isaleidmine. Kus ja kuidas, seda ma ära ei ütle. Tänapäeva kiire elutempo jaoks on Irving (see on tema 11. romaan) kirjutanud kohati igavaks muutuva raamatukolossi, millest läbi närides mõni lugeja kindlasti kipub lehekülgi vahele jätma. Hiljem avastab, et tuleb ikkagi tagasi lehitseda ja needki läbi lugeda. Arvan, et suvel, kui vihmastel päevadel rohkem aega raamatu seltsis veeta, võiks Irvin küll käepärast olla.

Vikas Swarup, „Rentslimiljonär", tõlkinud Riina Jesmin, Varrak.

Tihtipuhku maksab idee rohkem kui teostus. Või vähemalt sama palju. Milline hämmastav mõte - kirjutada raamat noormehest, kes läheb super-hüper miljonimängu, kus tosinale küsimusele vastanu võidab miljard... antud juhul ruupiat, sest tegevus toimub Indias.

Ärge uskuge pealispinda, ei ole see Ram Mohammad Thomas nii rumal midagi, kui pealtnäha paistab ja välja paista laseb. Aga ikkagi, vastuseid ta ei teaks, ei teaks valdav enamus meist, kui just...

Nojah, politsei ega mängu korraldajad ei taha loomulikult seda uskuda ning pistavad Thomase pokri, kuid, nagu selgub, on noormees hämmastaval kombel oma 18aastase eksistentsi jooksul sattunud olukordadesse, kus elu ja juhtumised talle õiged vastused ette ütlesid.

- - -

„Härra Thomas, kui hästi te tunnete pealinnu? Näiteks kas te teate, mis on India pealinn?"

„New Dehli."

„Väga hea. Ja mis on Ameerika Ühendriikide pealinn?"

„New York."

Prem Kumar naerab. „Ei. Vale. Olgu, mis on Prantsusmaa pealinn?"

„Ma ei tea."

„Jaapani pealinn?"

„Ei tea."

„Kuidas on Itaalia pealinnaga? Kas te seda teate?"

„Ei."

„Noh, siis ma ei tea, kuidas te suudate järgmise küsimuse ära vastata, ilma, et mõnda õlekõrt pruugiksite. Kohe kuuletegi küsimust number kuus, mille hind on sada tuhat ruupiat. Mis on Paapua Uus-Guinea pealinn? Kas a) Port Louis, b) Port-au-Prince, c) Port Moresby või d) Port Adelaide?"

Pinev muusika hakkab mängima.

„Kas teil õigest vastusest üldse mingit aimu on, härra Thomas?"

„Jah, ma tean, millised vastused on valed."

„Tõesti?" küsib Prem Kumar uskumatult. Publik hakkab isekeskis sosistama.

„Jah. Ma tean, et see ei ole Port-au-Prince, mis on Haiti pealinn, ega Port Louis, mis asub Mauritiusel. Samuti ei ole see Port Adelaide, sest Adelaide on Austraalias. Niisiis peab see olema C. Port Moresby."

- - -

Lugeja käib koos Thomasega läbi kogu India, ühes selle maa hea ja halvaga. Enamasti küll halvaga, sest Thomas kuulub madalamasse kasti ehk nagu öeldakse - rikkad elavad hästi, keskmised halvasti, temasugused vaid eksisteerivad.

Ent samas on Thomas nipernaadilik tüüp, kes naudib seda, mis elu talle pakub ega mõtle liiga sügavalt kogu olemuse üle. Ta tegutseb südame ja instinktide ja kogemuste põhjal, mitte mõistuse järgi ning üritab elada - ütleme siinkohal meile mõistetavas keeles - kristlike põhimõtete järgi.

Jah, me võime raamatut pidada tänapäeva muinasjutuks, kuid võime sealt leida muudki. Nojah, eks see kõik ole pealtnäha muinasjutt - et kui oled vaeslaps, siis keeruta käsikivi, tee ausalt tööd ja aita hädasolijaid, küll siis saabub ka õnn õuele. Kuid samas, miks seda mitte uskuda.

* * *

Lõpetuseks ka ideest. Olnuks antud raamat niisama India noormehe jutustus olnust, jäänuks ta kraad lahjemaks. Aga suunata tegevus miljonimängu ja sealt minevikumeenutustesse... Olgem ausad, antud idee põhjal saanuks hää sõnameister ka Eestist vinge romaani valmis vihtuda. Kuigi, jah, eks tegelikult ole „Rentslimiljonäris" üllatavaid käändeid lõpuni välja, mis on justkui kirsid tordil. Nii, et liiga lihtne seda lihtsat ideed teostada kah pole.

* * *

Ning kõige lõpuks: miljard ruupiat on Eesti rahas 226 613 000 krooni. Pole paha, ütleks selle peale suusatreener Mati Alaver.

* * *

Ning kõige kõige lõpuks - „Rentslimiljonäri" põhjal on vändatud film, mis siinmail kinodes jookseb. Film olla hea, räägitakse. Ent raamat on parem. Sel lihtsal põhjusel, et raamat on alati parem.

Andrei Makine, "Ühe elu muusika", tõlkinud Triinu Tamm, Varrak

Andrei Makine on Siberis sündinud ja kasvanud mees, õpetaja, kes 1987. aastal Prantsusmaal poliitilist varjupaika palus ja sai. Oma mälestustes meenutab ta, kuidas elas koos eluheidikutega kuulsal Pere Lachaise kalmistul (ja jälgis muu hulgas, kuidas viljastuda ihaldavad naised öö läbi jalad harkis vägeva meheliku varustusega ülemöödunud sajandi ajakirjaniku Victor Noir`i hauamonumendil lebasid).

Prantsuse prantsuskeelne kirjanik sai temast kiiresti - juba kolmas raamat äratas tähelepanu ja auhinnasaju. Makine ütleb ise oma keeleandekuse kohta, et laske tal paar aastat Londonis elada ja ta kirjutab heas inglise keeles). Tema raamatud on valdavalt prantslaste jaoks eksootilisel N. Liidu teemal ning erandiks pole "Ühe elu muusika".

See on pianisti lugu, räägituna suures osas Siberi raudteejaamas, kus rahvas kannatlikult rongi väljumist ootab. Lugu mehest, kelle pere vangilaagrisse saadeti,kes ise pääses, kellel oma elulugu õnnestus muuta ja mis sellest kõigestdasi sai. Läbilõige N. Liidu elust nagu see oma koleduses oli.

Nick Hornby, "Maoli", tõlkinud Kristjan Jaak Kangur, Varrak

Meil on siin napilt valimisikka jõudmas noormees Sam, kes kõneleb oma elust ja isakssaamisest paar aastat tagasi (16, nagu ta emagi, kui Sam sündis). Et asi oleks keerulisem, siis sünnitab ka ema vaid paar kuud Sami tüdrukust hiljem lapse.

Lapsestootamatult meheks saamise lugu niisiis. Teisalt - Sami Alicia on tugevast keskklassiperest, Sam ise ammu ta ema maha jätnud lukksepa poeg (meie perekond komistab juba enne, kui esimese (karjääri)astme juure jõuab, tunnistab noormees ise). Perede tausta vastuolu ei lase niisiis samuti Sami ja Alicia õnnetut ühepäevasuhet, mis tüdruku raseduseni viib areneda (ja mida ikka oodata lapsmehelt, kes peab isadusega enne rinda pistma, kui kooligi lõpetada jõuab).

Et raamat moodsam oleks, on seal veel üks oluline tegelane - superrulataja TH ehk Tony Hawki poster, millega Sam nõu peab ja kes (mis?) laseb Samil ajuti tulevikku vaadata. Kuivõrd Hornby on ka rokikriitik, siis on muusikalgi raamatus on koht ja tema poeg saab nime sünnituse ajal kõlanud laulu esitanud artisti järgi.

Lõpeb lugu tulevikuvaatega, kus Sam üllatusega avastab, et tal on uus superilus tüdruk, kellega koos Alicia ja tema uue noormehega kohtama sõidab. Oleks noorele inimesele vääriline lugemine, kuigi lugedes on kerge kõhklus, kas esimese juubelini jõudnud autor ikkagi oskab end teismelise mõtteisse asetada. Kokkuvõtteks: mitte kuigi sügav lugemine.

Dick Francis, "Tagasitulek", tõlkinud Piret Usin, Varrak.

Francise hobusekrimkade vallutusretk jätkub vaibumatu hooga. Sai just eelmine loetud, järgmine juba lettidel. Eelmine on see, millest jutt, järgmine aga... jou-jou - üle pika aja tippdžoki Sid Halley tegemistest. Aga sellest nädalakese pärast.

Kohati saab Francist võrrelda Arthur Haileyga. Vanem põlvkond teab Haileyt legendaarse "Lennujaama" autorina. Toda raamatut sai osta vanapabrei ja kaltsude eest. Nii Hailey kui Francis selgitavad oma teostes toimumispaiga olemuse, eksistentsi alused ning seal toimiva füüsika ja keemia üsna põhjalikult lahti. Hailey "Lennujaamas" käib jutt lennujaamast. Francise "Tagasitulekus" veterinaarkliinikust.

Paraku pole see, kes kuritegu lahendab - Francis on ju krimikirjanik - loomaarst vaid Jaapani lähetusest naasnud diplomaat, kes kistakse saatuse poolt sündmuste keerisesse. Ta satub lapsepõlvemaale ja läheb appi andekale hobustetohtrile, kelle käes kallid võidusõiduloomad ootamatult hinge heidavad. Kõige tipuks pannakse moodne kliinik põlema.

Sellest, kuidas üks hobu(ja muu looma)haigla töötab, saab korraliku pildi. Nii et too diplomaat, kel on vahe mõistus ja raudsed närvid, mis aitavad pahateo sooritajale jälile jõuda, võiks raamatu lõpus vähemalt õe paberid kätte saada. Ja hoolas lugeja samuti. 

Aleksandra Marinina, "Üksildaste penide ulg I ja II", tõlkinud Anne Rosin, Ersen.

Alustame eeldusest, et vene kirjandus on loetav ja meile ehk paremini mõistetav kui muule maailmale. Vähemalt meie sellele põlvkonnale, kes punalippude all maiparaadi pidas.

Marinina on paberite järgi krimikirjanik, üks loetavamaid sealpool Narva jõge. Miks paberite järgi? Sest üha enam hakkavad tema raamatud kaugenema tavakrimkadest ja meenutama pigem perekondade saagat, kus mängus mõningane kriminaalne seik. Nõnda on ka värskeima eesti keelde tõlgitud Marininaga.

Peategelane, analüütik Anastassia Kamenskaja, kes tegutseb valdavas osas Marinina raamatutes, on seegi kord kohal kui viis kopikat. Paraku on tal justkui kõrvaltvaataja roll inimlikus tragöödias. Jah, on kaheksa laipa ja just Natsja (Kamenskaja siis) viib kõik tapetud ühise nimetaja alla, kuid see on vaid osa loost. Jutt põrkleb mitme teema ehk inimsaatuse vahel, mis lõpuks kokku sõlmitakse. Saab vastuse kes, mis ja kuidas.

Samal ajal läheb edasi ka Kamenskaja elu kõigi oma murede ja rõõmudega, kuid ta ei etenda, erinevalt Marinina loomingu esimesest poolest, peaosa vaid on just otste kokkusõlmija. Kogu oma talendi juures ei suuda Kamenskaja kaagi jälile jõuda muidu, kui appi peab tulema sügav juhus. Nojah, ta ise suunas juhust pisut, aga ikkagi. Omal ajal polnud juhusel kurjategijate tabamise juures mingit rolli.

Sestap tuleb antud teost võtta kui poolkrimkat ning nautida ehtvenelikku mängu inimsaatustega.

Klassikalised lood. Alfred de Musset "Tiziani poeg. Iludusmärk.", tõlkinud Sirje Keevallik, Eesti Raamat.

Alguses on Veneetsia, tulekahi ja kuulsa kunstniku Tiziani elupõletajast teine poeg. Lõpul on Versailles, de Pompadour ja ševaljee Vauvert.

Prantsuse romantismi suuri mehi de Musset on meile kirjutanud lood armastuse otsimisest ja leidmisest - mõlemad ei ole lihtsad nagu de Musset ise suurepäraselt oma elust teadis.

Kuid tahtsin öelda lõpetuseks hoopis muud, kui hakata neid nappe lugusid ümber jutustama. "Klassikalised lood" väärivad tähelepanu - kuigi ma arvan, et tänapäevalgi nõutakse filoloogiatudengeil nende lugemist, mis võib mõningast vastuseisu äratada. Kuid harituse poole püüdelevale inimesele, olgu noor või vana, on neid hea käepärast hoida. Hinne viis on sellest lähtuvalt antud.

Anne Robillard, "Smaragdi rüütlid", tõlkinud Ethel Lillemägi, Varrak.

Raske on lugeda raamatut, mille sisu juba algusest peale tuttav näib. Kui olete sinasõber George Lucase "Tähesõdade" või Christopher Paolini loodud maailmaga, kogete Anne Robillardi "Smaragdi rüütleid" lugedes päris korralikku deja vud.

Ei taha päris kohatult öelda, kuid arvan, et autori võrdlemisel J.K. Rowlinguga - raamatu tutvustuses - minnakse küll liiale, sest erinevalt Harry Potteri loojast, ei paku Robillard lugejale küll midagi originaalset. Lisaks ei saa eitada, et antud teos oma äärmiselt lihtsakoelise ülesehitusega sobib parimal juhul vaid nooremale koolieale.

Väljamõeldud maa Enkidiev koosneb tervest hulgast väärismetalli või -kivi nimega pisikestest kuningriikidest. Pikki inimpõlvi kestnud rahu hakkab lõppema, sest mere tagant ähvardab taas oht. Õnneks leidub ka ettenägelikke inimesi, kes juba varakult otsivad rahva hulgast üleloomulike võimetega noori, et neist smaragdi rüütlite nimelised korravalvurid treenida. Viimased on lausa üks ühele Lucase jedirüütlite või Paolini loheratsanike omaduste ning kommetega. Ainsaks erinevuseks näibki see, et nad ratsutavad hobuste seljas ning ei kasuta lasermõõku.

Smaragdi rüütlitele antakse ülesandeks hoiatada saabuva ohu eest kõiki kuningriike. Siinkohal laseb autor käest hea võimaluse oma maailma kirjeldada, sest ta teeb seda sedavõrd pealiskaudselt ja kiirelt, et lugejale näib kogu raamatu jooksul läbitav maa-ala vaevalt Eesti suurune. Mis iseenesest on parajalt koomiline, kuna kuningriigid erinevad teineteisest nagu tuli ja vesi, varieerudes igilumest, metsast ja stepist, kuni kõrbeni.

Kõigele vaatamata on seda raamatut tõlgitud juba 15 keelde

Pierre Boileau ja Thomas Narcejac, "Vertigo", tõlkinud Maarja Villandi ja Urmas Tõnisson, Ilmamaa

Teinekord on kirjastused, mis krimkade väljaandmisse üldiselt ei süüvi, toonud turule vinget värki. Esmahetkel meenub Leena Lehtolaineni sotsiaalpornokrimka "Varastatud elu" Odamehelt (Miks ei tule lisa?), Guillermo Martinezi kõrgmatemaatiline "Märkamatud mõrvad" Pegasuselt (Otsige analooge, kindlasti leiate!), Donna Leoni komissar Guido Brunetti lood (Kus on järgmised Brunettid?). Kõik need raamatud kuuluvad vääramatult parimate Eestis välja antud krimkade kilda.

Ilmamaa andis oma panuse maailma krimi- või õudus- või actionpärandi tutvustamisse, tõlkides maakeelde legendaarse "Vertigo", mis kirjutati spetsiaalselt legendaarsele Alfred Hitchcockile filmi loomiseks.

Tihtipeale tekib vaidlus, kasvõi sisemine, kui mujalt oponenti ei leia, kumb on parem, kas raamat või selle põhjal vändatud film. Enamasti võidab raamat. Näiteid ei saa tuua ookeani tagant, sest ameeriklastel on suurepärane oskus parimgi raamat totaalselt ära käkkida. On vaid mõni erand, mille hulka kuulub ka "Vertigo". Ent britid pole eriti paremad. Midsomeri mõrvalood on raamatuna kordi etemad kui filmina, näiteks.

"Vertigo", nagu öeldud, on raamatuna kui film. Tundub, et põhjus peitub Hitchcocki geniaalsuses. Sest võtkem ta "Linnud" - ka see teos mõjub ekraanil sama võimsalt kui paberil.

Tõsi, "Vertigo" raamatuna on sügavam, film (äkki seepärast, et on nähtud enne lugemist) meelierutavam. Hääd mõlemad.

Erik Tohvri, "Kodutute küla II. Sulasest sai peremees", Varrak

Raudiku küla elu ladus kirjeldus nõukogude aastate algusest. Võõras võim on siinsed sulased peremeesteks kuulutanud ja õiged peremehed Siberisse pagendanud või omal maal sulasteks teinud. Peremeest on väevõimuga lihtne sulaseks muuta, aga sulasesse õiget peremehetunnet istutada on raske, kui mitte päris võimatu.

Püütakse oludega kohaneda, ja kummalisel kombel see õnnestubki. Tasapisi läheb elu edasi. Tohvri pajatus liigub Raudikul perest peresse ning tarest taresse. Nagu kõikjal Eestis tollal, on siingi nii neid, kes suudavad endale truuks jääda, kui ka neid, kes kergesti uue võimu järgi painduvad.

Erik Tohvril on kena omadus ladusale jutustamisoskusele lisaks mitte kedagi päriselt hukka mõista. Nii on raamatu üks liigutavamaid lugusid venelasest piirivalveülema armastuse ja naisevõtu lugu.

Veronique Ovalde, "Üldiselt mulle mehed meeldivad", prantsuse keelest Pille Kruus, Pegasus

See on lugu noorest abielus naisest, kes kohe esimestel lehekülgedel ütleb meile, et vastupidi pealkirjas kinnitatule on ta oma mees teda üksjagu ära tüüdanud. Või ei ole ta õieti mõistnudki, miks ülepea peab ta kellegagi koos elama, kes ometi süües nii ebameeldiv on ja voodis tühi kest omi unistusi läbi elava naise kõrval.

Tegelikult on peategelane pisut hull kõigis oma mõtetes ja tegudes. Hull on ka tema lugu noorpõlvearmastuse Yoimiga, kes näib ootamatult tagasi pöördunud olevat, pannes naise kõikuma mingi õndsuse ja enesetapusoovide vahel. Kusjuures pole päris selge, kumb neist õigem oleks.

Pealkiri tõotaks nagu meile ajaviiteromaani, kuid Ovalde on oma raamatule ehtsas postmodernistlikus vaimus vindi peale keeranud. Kuid millegipärast mulle tundub, et vindi, millest naised - vähemat nii mõnigi neist - meist meestest paremini aru saavad.

Robert Van Gulik "Hiina kellamõrvad", tõlkinud Kersti Unt, Tänapäev

Kellamõrvu peetakse Guliku parimaks. Raske nõustuda, raske vastu väita. Üks parematest kohtunik Di krimilugudest kindlasti. Hääd on kõik. Kusjuures Kellamõrvade puhul on tegu kronoloogiliselt esimeste juhtumitega, mida väärikas Hiina detektiiv, kui nii võib öelda, lahendab.

Neile, kes on Di fännid, ja neid on loodetavsti palju, tausta selgitama ei pea. Teistele: kohtunik Di, täisnimega Di Renije, on ajalooline persoon, kes elas aastatel 630-700 pKr. Ja ka juhtumid on osaliselt kopeeritud toonastest kohtusaagadest ja krimilugudest.

Kusjuures, nagu varemgi on tõdetud, annab ajalooline täpsus - Gulik hoiab tolleagsest Hiina süsteemist, tavadest ja eluolust kirglikult kinni - annab tema raamatutele lisamõõtme.

Ses teoses saabub kohtunik Di talle määratud Puyangi, linna, mida tegelikuses olemas ei ole. Ning asub müsteeriume lahendama. Nagu Hiina krimilugude mall ette näeb, lahendab kohtunik Di (lihtsalt Di'ks on austet kohtunikku pärast hulga temast kirjutet raamatute läbilugemist kuidagi vääritu nimetada) kolm juhtumit, kasutades kõiki seadusega lubatdu võtteid, abiliste abi, kavalust ja tarkust. Ta saab teada, kes mõrvas lihuniku tütre Rikkumata Nefriidi, milles peitub budistliku templi saladus ja kellest on järele jäänud mõistatuslik luukere.

Kui nüüd üdini aus olla, siis kohati jätab kohtunik Di deduktsioonimeetodit ehk järelduste tegemist kasutades varju kuulsa Sherlock Holmesigi, kuid paneb aina täppi - süüdlased tunnistavad lõpuks patu üles. Aga noh, eks me tõlgenda kõik fakte omal moel ja mõnikord paneme isegi täppi.

Kohtunik Di'st on Gulik kirjutanud 17 raamatut, Tänapäev on neist ilmutanud seitse. Kümme on seega ees. On, mida oodata.    

Katharina Hagena, "Õunaseemnete maitse", Tõlkinud Tiiu Loogus, Varrak. 

Tuleb tunnistada, et Varraku Ajaviitesarja valik on läinud viimasel ajal mitmekesisemaks ja huvitavamaks. Üha sagedamini satub hulka teoseid, mis mahuvad ainult tinglikult mõiste "ajaviide" alla.

Nii on ka "Õunaseemnete maitse" äärmiselt huvitav, sugugi mitte lihtne (tähenduses „lihtsustatud") raamat, tekitades lugejas assotsioatsioone väga mitmel tasandil.

Sest kõigil meil on omad paigad, millesse oleme kiindunud olnud, lapsepõlve kohad ja majad, kuhu tagasitulek on ühtaegu nii õnnestav kui ka valutegev kogemus.

Nii on ka "Õunaseemnete maitse" peategelase Irisega. Pärinud oma vanaemalt maja, kus ta on veetnud palju lapsepõlve õnnelikke tunde, näiteks koos täditütre Rosmariega kostümeerimismänge mängides, mattub ta mälestustetulva alla. Mida osaliselt kannab vana maja ise, selles tänini olevad ammused kleidid ja mõtted, aga ka inimesed, kes tulevad käima.

Oma osa on muidugi ka lahkunuil, nemadki ei kao meie mälestustest kuhugi. Huvitavalt üles ehitatud romaani, mis algab justkui passiivse meenutusloona, kruvivad pingeid saladused, mis kiht-kihi haaval paljastuvad. Mälu valikulisuse ja tegelikkuse vahel heideldes mõistab Iris, et unustamisel on erinevaid väljundeid ja mäletamine on ainult üks nendest.

Romaanis on ka omamoodi müstiline või energeetiline element. Või kuidas käsitleda naist, kes on olnud sündimisest peale nii elektriseeritud, et tema sõrmedest lendab sädemeid ning kellesse armuvad kõik mehed? Või mida arvata paigast, kus lookas sõstrapõõsaste punased marjad üleöö leinast valgeks tõmbuvad ning valgeteks nende põõsaste saak jääbki, kandes nii läbi aastakümnete selle pere naiste pisarasaaki? Või mida arvata kohast, kus õunapuud õitsevad kaks korda järjest ja külad lihtsalt kaovad.

"Õunaseemnete maitse" on äärmiselt poeetiline ja võluv, samas ülimalt isiklikuna mõjuv pajatus.

Ellis Peters, "Varblane pühakojas", tõlkinud Maarja Kaplinski, Elmatar.

Kerge lugemine, kui oleks vaja antud raamatut kuhugi liigitada. Ei mingit sügavust, vaid puhas ja lihtne meelelahutus. Pisut vanamoelist armastust, pisut ajalootundi, natuke krimkat. Just paras raamat raske tööpäeva õhtul, kui ajud niigi vaevatud, pihku võtta.

Benediktiini munk vend Cadfael, uelslane, saab taevalt järjekordse korralduse (seda pole küll otse öeldud, et taevalt, aga kes neid saatuse käike munkadele ja meile ikka konstrueerib, kui mitte taevaisa) lahendadaüks kuritegu ja päästa noor, kaunis ning armunud moosekant. Kõik see toimub issanda aastal 1140.

Kes mäletab Fenimor Cpperi nahksuka jutte, kus... see oli vist Natty Bumppo, kes alati hädas appi tuli ja noored kokku viis. Vaat see Bumppo oli vist vend Cadfaeli kauge järeltulija. Ühesõnaga Cadfael uurib siit ja uurib sealt, jätab mõndagi kõrva taha ning paljastab kurjategija, mispeale moosekant ja temasse armunud teenijatüdruk saavad rahus alustada reisi karmil elumerel. (Oh kui melanhoolne, aga käib antud raamatu hingega kokku).

Raamatul on pisut ka lisaväärtust. Nimet on kenasti lahti seletatud - Peters on hariduselt ajaloolane - tolleagne elukorraldus Inglismaa maakohas. Asjad olid paigas: mees tegi tööd ja teenis raha, naine pidas maja. Võtmed olid tema vööl ehk siis naine oli tänapäeva mõistes boss. Ning keegi ei kurtnud. 

Colum McGann "Tantsija", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, Eesti Raamat

Kui Nõukogude Liidust Läände karanud Rudolf Nurejev esimest hooaega Pariisis esines, visati peale lillesülemite ja 18 paari naiste aluspesu tema ette lavale ka klaasikilde, naaritsanahkne kasukas ning Juri Gagarini foto, millele oli kirjutatud «Lenda, Rudi, lenda!». On see kõik tõsi? Tont seda teab.

Kuid iiri päritolu kirjaniku Colum McCanni romaan «Tantsija», mis on aluseks võtnud Nurejevi eluloofaktid ja koob nende ümber ilukirjandusliku kanga, on lõpmata kaasahaarav.

See on ilukirjanduslik teos. Kui välja arvata mõned avaliku elu tegelased, kelle pärisnimesid on kasutatud, on raamatus kujutatud inimesed, sündmused ja nende nimed autori kujutlusvõime vili, annab Kätlin Kaldmaa tõlgitud «Tantsija» kohe alguses teada. Ning autor Colum McCann lisab motoks Ameerika kirjaniku William Maxwelli sõnad: «Millele meie, või vähemalt mina, veendunult osutame kui mälestusele, mõeldes selle all hetke, stseeni, fakti, mis on mälusse kinnistunud ja seeläbi kaduvikust päästetud, on tegelikult jutustamise vorm, mis mõttes lakkamatult edasi käib ja jutustamise käigus sageli muutub.»

Selle manitsusega - et mälestused on nagunii meelevaldsed ning igas mõttes kõrgelennulise ja tapvalt šarmantse Rudi Nurejevi faktipurust biograafiat võib vabalt asendada ka romaan - varustatuna leiab lugeja eest meisterliku eluloo. Tõsi, tatari päritolu skandaalse balletilegendi CVga võiks end eelnevalt kurssi viia. McCann suudab sisendusjõuliselt kirjeldada nii külmunud ja nälginud sõdurite virelemist Suure Isamaasõja ajal, Ufa kolkakülas võrsuva tantsuhimulise poisi vastuolusid isaga, Leningradi koreograafiakooli pääsenud teismelise Rudi ekstaatilist sukeldumist intellektuaalide ringkonda ning hullutavat edu ja vabadusjanu.

Arrogantse tatarlase hullutav sarm

McCann vahetab vaatevinkleid: kord on jutustajaks Rudi esimese tantsuõpetaja tütar, kord õde, kord staažikas balletisussimeister - igaühel oma kõne- ja mõtteviis, igaühel oma hoiak noore tantsugeeniuse suhtes. Noore Nurejevi fiktiivsed päevikukatked on oma hakituses hüpnootilised. «Noodilehed, Bach ja Schumann. Klaveritund, Malaja Opera. Räägi Šelkoviga sõjaväeteenistusest. Erisool jalavanni jaoks. Isale sünnipäevakaart. Räägi välja kaasaskantav raadio. Lõunatunni ajal poomi juurde sirutusi harjutama. Mine tühja klassi. Saša: Täiuslikkus on kohustus. Töötada, töötada, töötada. Raskuste ületamises peitub võlu.»

23aastaselt Kirovi teatri staarina Euroopa turneel ära putkanud Nurejevi tohutust menust Pariisi laval annavad aimu tekstikatked: «Grace Kelly kirjake rippus peegli kohal pirni küljes. Edith Piaf vaatas verandalt. Jean Cocteau naeratas varjude keskelt. Marlene Dietrich oli diivanile pikali heitnud.

Räägiti, et Leonard Bernstein oli hotellist tulema hakanud, ja isegi Picasso võib läbi astuda. Keegi hakkas Prousti tsiteerima. Kõik minu auks! « Arrogantne tatarlane hullutas oma sarmiga nii mehi kui naisi, lasi end rikastel prouadel ülal pidada ning viskus samal ajal ohjeldamatutesse geiafääridesse. Liigutavalt on kujutatud Nurejevi hella vahekorda oma kauase tantsupartneri, briti prima ballerina assoluta Margot Fonteyniga.

Andis viimse etenduse aidsist laastatuna

«Siin on mees, kes tantsib nii kaua kui suudab, lõpuni, viimase veretilgani,» ütles Jacqueline Kennedy Onassis 1980. aastal Nurejevi kohta.

Kaks aastat hiljem nähvas homoseksualistina tuntud menukirjanik Truman Capote: «Mis asja? Kas see poiss veab ikka veel oma konte mööda linna ringi?» Kui aids 1982. aasta paiku Prantsusmaale jõudis, ei lasknud Nurejev kuuldustel homosid laastavast tõvest oma elukombeid häirida. Mitu aastat keeldus ta möönmast, et tal midagi viga on.

Balletilegend katsetas eksperimentaalravidega, kuid tervise allakäigule need punkti panna ei suutnud. Kuid lavale ilmus ta veel hinge vaakuvanagi. Viimse etenduse andis Nurejev 1992. aastal Pariisis Palais Garnier's «Bajadeeri» tantsides tohutute ovatsioonide saatel. Ta suri paar kuud hiljem. Kirgliku vaibakollektsionäärina tuntud Nurejevi hauakivi ehib türgi vaiba sarnane mosaiik.

Carlos Ruiz Zafon, "Tuule vari", tõlkinud Kai Aareleid, Varrak

Pisut sentimentaalmagus suurepärane romaan kirjandusest ja Barcelonast ning ajaloost nagu see pärast kodusõda ja Franco võimuletulekut Hispaanias kujunes. Kui internetist otsida, siis leiab Barcelona-sõber sealt ka kaardi, mis lubab Zafoni poolsajasse keelde tõlgitud miljonitetiraažilise teose jalajälgedes rännelda.

Muidugi pole too Franco-aja alguse Barcelona tänapäevane õitsev linn, pigem kuulijälgede ja varemetega pikitud hirmunud ja piinatud inimeste varjupaik, kus võimutsevad sadistid nagu inspektor Fumero (vastukaaluks santšopansalik Femin). Pisut nagu matrjoška on see raamat, kus üks lugusisaldab teist, üks elamus teist. Olen tähele pannud, et kriitikud võrdlevad Zafoni enamikus Umberto Eco raamatutega. Mõneti on meetodis ühist tõesti. Kuid Zafon, olgu ka minu meelest mulluseid parimaid lugemisi siin Eestimaal, ei tungi nii sügavale, kui Eco.

Peategelane on Daniel, raamatuantikvariaadi omaniku poeg, kelle isa viib Barcelona vanalinnas Unustatud Raamatute Surnuaiale. Poiss tohib endale valida ununud teose. Selleks osutub Julian Caraxi "Tuule vari". Danieli kasvamine meheks ongi seotud Caraxi otsingutega, noormehe ena armastuseigatsus, mis puruneb temast vanema, pimeda, aga kauni tüdruku puhul ja täitub samuti kauni (sõbra õe) Bea`ga.

Pinget jagub tüseda romaani lõpuni. See on hea ajaviitekirjandus viidetega sügavamale inimloomusesse, mida ma ümber jutustama ei hakka, et lubada teil endil "Tuule varju" süveneda.

Väidetakse, et Daniel on Carlos Ruiz ise. Ma ei kinnita seda mingil juhul. Aga ei lükka ka ümber. Tänavu peaks ilmuma Ruizi raamatsündmusist enne "Tuule varju" algust. Jään huviga ootama, kas ka see eesti keelde tõlgitakse.

Täheaeg 5: Süütalastepäev, ulmeantoloogia koostaja Raul Sulbi, Fantaasia.

Imetlusväärne, kuidas mõni suudab vaatamata kõigele, aastast-aastasse niššikaupa toota. Misioonitundest? Fänlusest? Õigupoolest olgu põhjus, milline tahes, ulmelugejad on tänulikud.

Kiidusõnad pole suusoojaks öeldud vaid kartuses, et vastasel korral saab äkki Fantaasia jaks otsa. Loodetavasti ei saa, sest viimasel ajal on sealtkandist tulnud hääd kraami. "Süütalastepäev" kuulub hää sekka.

Antud raamatus on kahe suure staari - Robert Charles Wilsoni ja Nat Schachneri - ning kolme kohaliku kirjamehe lood. Olgem ausad, meie tase ei jää neile millegagi alla. On ideed ja puänti, korralikku sõnavara ja sujuvust.

Tuleb tunnistada, et siinkirjutaja, kes on fantaasiakirjandust lugenud "Sannikovi maast", "Insener Garini hüperboloidist" ja "Marsi kroonikatest" alates, ei tunne ulme liigitamise terminoloogiat. Ju on see tõsifännide pärusmaa. Tegelikult on liigitamine lihtne - meeldib või ei meeldi. Sestap ei oskagi kirjeldada, mistap need lood on. Teaduslik ulme igatahes mitte, pigem tulevikunägemus läbi mineviku ja minevikunägemus läbi oleviku. Et mis meist saab homme ja millised me olime eile. Soetage ja lugege ja te ei kahetse.

Tony Parsons, "Mu kallile", tõlkinud Tiiu Loog, Varrak.

"Mu kallile" ei ole päris tavaline Ajaviitesarja romaan. Esiteks on selle autor mees, kes jutustab kaotatud armastuse loo väga mehelikult ning mehe seisukohast. Teiseks tundub hetketi, et "Minu kallile" on nii hea raamat, et märge "ajaviite-" tundub asjatu sildistamisena.

Peategelane Alfie Budd õpetab võõramaalastele inglise keelt. Ent ta kõnnib ringi omalaadses unes või apaatias. Tema minevikus on imeline linn Hong Kong ning täiuslik naine Rosa. Seesugune, keda kohatakse vaid kord elus.

Rosa hukkub, nii nagu kaob hukatusse ka Hong Kong sellisena, nagu ta oli briti võimu ajal. Alfie ei suuda toibuda kummastki kaotusest. Ta ei usu, et elus on võimalik kohata uut õnne ning põletab oma elu alkoholis ning lühisuhetes oma õpilastega.
Nagu me kõik, klammerdub Alfie väljastpoolt tulevasse pääsemisideesse, ta püüab õppida vanalt hiinlaselt tai chi´d. Kogu oma armastuse varu suunab vanaemale, kes märgib veel viimast usaldusväärset kantsi... Kuid ka vanaema ei ole igavene. Samal ajal toimub Alfie isaga, ühe romaaniga kuulsaks ja rikkaks saanud kirjamehega, kurb allakäigu lugu.

Suutmata kirjutada teist romaani, hakkab isa tegelema aktiivselt hoopis oma välimuse eest hoolitsemisega, armub nooresse naisesse, lahkub kodunt, jäetakse selle naise poolt taas maha... Isa lugu on otsekui Alfie enda võimalik tulevik. Kuni tema ellu tuleb esmapilgul täiesti sobimatu naine.

Tony Parsons on ajalehe The Mirror veerukirjutaja ning esinenud kuus aastat regulaarselt BBC telesaates Late Review. Tema romaan "Mees ja poiss" (e. k 2002) kujunes kirjandussündmuseks - tänaseks on seda müüdud juba üle miljoni eksemplari, see on võitnud Ühendkuningriigi Aasta Raamatu auhinna ja seda on tõlgitud kolmekümnesse keelde.

Raamatu tõlge on küll kohati kohmakas. Enamasti on ju võluv, kui tõlkija on suutnud säilitada midagi originaalkeele kõlast, kuid antud juhul see hetketi lausa häirib. Tundub, et tõlkija ei oska eriti eesti keelt. Lausa naeruväärne on aga "Chicken Kiev´i" tõlkimine "Kiievi kanapraeks". See maailmakuulus ning Eestiski armastatud roog on ometi Kiievi kotlett! Võib ju tõlkida kultusfilmi "Saturday Night Fever" pealkirja "Laupäevaõhtuseks palavikuks", aga nii kõlab see justkui odav haiglasari.

Angela Hofbergi nimi ilmus lugejate orbiiti 2006.a. romaanivõistlusega, kus tema esikromaan "Päev nagu elu" pälvis äramärkimist. End kiivalt selle kauni pseudonüümi taha varjav autor on hakanud kirjutama küpses eas ning nii elukogemus kui ka tagasihoidlikkus ainult kaunistavad tema loomingut. Vahelduseks ka keegi, kes ei näe vaeva vaid selle nimel, et end kirjanikuks nimetada, vaid lihtsalt kirjutab. Teeb seda haaravalt ja hästi.

Intrigeeriva žanrimääratlusega - religioosne kireromaan - „Ikkagi" on ülimaltpaeluv pajatus - terviklik, kergesti loetav ning samal ajal üllatav. Igal naisel on seda lugedes võimalik küllap ära tunda krestomaatilisi hetki oma elust. Kuidas mõjutab meid vahel käituma hullumeelne armumine, kuidas suunab me elu lapse haigus, mehe lahkumine (olgugi tühise), üksindus, vajadus olla tugev...

Raamatu kangelanna Rutt juhtub lootusetult haigele pojale abi lootes kokku sensitiivide ja vaimse maailmaga. Sealt edasi, lootes, et ime suudab lapse siiski päästa, kohtub Rutt vaimulikuga, kes lapse ristib. Poeg terveneb, kuid Ruti elu keerab sassi ülepeakaela armumine. Tagaplaanil varitsevad Rutti pingelised suhted emaga, sõbranna enesetapp ning süütundest varjutatud armastus poja vastu.

"Ikkagi" saavutas kirjastuse Tänapäev 2008. aasta romaanivõistlusel esikoha.

Garri Kasparov, "Male kui elu mudel", tõlkinud Peedu Haaslava, Tänapäev

Loodad üht, saad teise. Mis pole halvem esimesest, vaid teistsugune. Ei, raamat pole läbi aegade maailma ühe parima (kumb on parim, Kasparov või Robert Fischer?) maletaja elulugu, kuigi Kasparov käib episoodiliselt läbi oma maletee, peatub MM-matšidel, annab maailmameistrite ning pretendentide, ka Paul Kerese, lühiiseloomustuse... Aga see pole peamine, vaid raamatu siduv osa. Õigupoolest ei oskagi teost kuhugi liigitada. Eneseabi õpik oleks liiga labane, eluõpik sobiks rohkem.

Kohati triviaalsed tõed, kohati üllatavad õpetused-selgitused-ideed, kõik kenasti illustreeritud maleliste probleemide, süsteemide, olukordade... ühesõnaga kõigega, mis puutub malemängu. Või õigemini võitlust. Või sporti. Või elu.

Raske siinkohal öelda, kuidas nooremad, kuid valdav osa kuuekümnendate-seitsmekümnendate põlvkonnast oskab malet mängida. Paul Keres, Iivo Nei telemaletunnid, Spasski - Fischeri ja Kortšnoi - Karpovi matšid olid osa elust. Samas võib öelda, et Kasparovi raamatu lugejale pole male mõistmine esmatähtis, kuigi võiks.

Strateegia ja taktika, MAK (materjal-aeg-kvaliteet) põhimõte, muutused-uuendused, kriis, võitmise ja otamise psühholoogia ja metoodika, intuitsoon... Seda kõike ja palju muud seletab Kasparov lahti nii maleliste kui eluliste näidetega.

Näiteks kriisist, mis nii päevakohane: "Valdav enamik praegustest poliitilistest tegelastest juhindub lühiajalistest eesmärkidest ja kitsastest huvidest. eelarved saadakse täis tänu niisugustele projektidele, mis tagavad väikesearvuliste, kuid mõjukate ühiskonnarühmade toetuse küll täna, aga majanduse homse pankroti hinnaga."

Või nii üllatav ja täpne tähelepanek, kuidas me üldtuntud mõtet oleme valesti tõlgendanud: "Vanemad rahustavad tihti last, kui too on mingis mängus kaotajaks jäänud: "Sa ju tegid kõik, mis suutsid!" Küllap arvavad, et lapsel hakkab kergem teadmisest, et ta poleks niikuinii võimeline paremt tulemust saavutama. Kas see on ikka alati lohutus? Inimesel, kellel on esimeseks saamise ambitsioon, ei soovi kuulda, et ta tegi kõik, mis võimalik, aga kaotas ometi. Tõepoolest, kas üldse ükski teadmine võib olla halvem kui see?"

Raamat sobib lugemiseks kõigile. Sportlastele kohustuslik.