Lee Child, "Tapamaja", tõlkinud Allan Eichenbaum,Varrak.

Jack Reacher ehk siis Lee Childi raamatute kangelane, üksildane uitaja, on jõudnud algusse. Ta hakkab tulema. Vähemalt eesti keeli. See tähendab: pärast kaht eelmist Reacheri-raamatut - "Külaline" ja "Lõõmav Echo" - tõlgiti ära ka Childi esimene teos.

Mõnd ühe-tegelase-sarja sa ei saa keskelt alata, sest tegevus ja areng käib kindlat rada. Reacheriga pole probleeme. Pigem vastupidi. Takkajärgi mõeldes, oli "Külalise" esitlus enne teisi õige, sest üllataval kombel antakse ses raamatus Reacherist parem pilt kui tema esmailmumisel. Olgu lisatud, et Õhtuleht valis "Külalise" 2007. aasta parimaks krimkaks-actionromaaniks.

Et siis Reacher. Suur ja turd ja karm mees, kelle süda õiges kohas. Endine sõjavälenane. Tark, kaval ja osav. Inimene, kes peab olema aina liikumises. Kel pole kodu ega homset. Ja kes satub alati sinna, kuhu pole vaja sattuda. Kuidagi väga eestlaslik tüüp. Kuigi, jah, meie lahendame suuri probleeme lauluga. Reacher poleks meie asemel leelot ama hakanud, kuigi muusika on vaat et ta suurim sõber (tal on ka hea muusikaline maitse, hindab näiteks Stevie Ray Vaguhan'i), vaid vabaduse kätte võidelnud, nagu ikka teeb.

Reacheri-raamatuis pritsib küll kohati ehk verd, kuid vägivalda on tasandatud intellektiga. Võit ei tule pelgalt võimu, vaid pigem vaimu kaasabil.

Mis "Tapamajast" rääkida, siis see teos on pisut brutaalsem kui järgnevad. Aga ei hullu. Reacher satub teel eikuhugi väikelinna ja nabitakse kinni kui mõrvar. Selgub, et tapetu on Reacheri vend. Seega ei lahku uitaja enne, kui lahendus majas ja õiglus võidul.

Tiit Aleksejev, „Palveränd", Varrak

Unustage elulooraamatud eesotsas Porise Näoga. „Palveränd" on parim mullu ilmavalgust näinud Eesti raamat. Ajalooline põnevusromaan, mis põhineb neljal Esimese ristisõja (1096 -1099) kroonikal, mille autorid kirjeldatud sündmustes ka vahetult osalesid.

Huvitaval kombel oskavad põhjamaalased toonastesse sündmustesse filosoofiliselt suhtuda. Kõik ei ole nii lihtne ja selge, kui pealtnäha paistab, mis puudutab ristisõdu. Võtame või seni parima eesti keeli ilmunud antudteemalise teose, Jan Guillou triloogia teise osa „Templirüütel" (ei tahaks hoobilt väita, et "Palveränd on sest parem, aga samaväärne kindlasti) - sügavamõttelised dialoogid kristlaste ja saratseenide vahel ja järeldus, et üks usk ei ole teisest parem jne, jne... Ühesõnaga põnev, kuid mitte pealiskaudne.

Kindlasti eristab "Palverändu" "Templirüütlitest" huumor. Ei-ei, mitte midagi labast. Huumor kui kaitserefleks ja tõekuulutaja. Peategelase Dieteri õpetaja, kogenud rüütel Dieter vabastab oma vaba keelekasutusega pingest nii enda kui teised ning neis naljades on teinekord rohkem elutõtt kui viiest piibli psalmis. Paraku Dieter hukkub ja noorsõdur, kes on ses omal kombel süüdi, võtab endale semu nime. Dieter.

Muide, härra autor, miks te tapsite Dieteri? Seda võib aimata, kuid kindlust pole. Kindel on vaid see, et raamat kaotas pisu elujaatust. Dieter võinuks teise väeossa minna ja aeg-ajalt külla tulla. Aga see selleks. Elab üle.

Ühesõnaga ristisõdade olemus ja olu, tulemus ja tulu on heaste kahti kirjutet. Siin võib veel sest raamatust palju pajatada, aga ühte võib kindlalt väita - "Palveränd" on teos, misa tuelb paari aasta pärast taas lugeda. Seal on varjatud nüansse, mida esimese korraga ei tuvasta.

Arne Dahl, "Misterioso", tõlkinud Katrin Planhof Skott, Eesti Raamat.

Misterioso on kuulsa jazzmuusiku Thelonious Monki sama kuulsa albumi kuulus nimilugu. Aga mitte sellest ei räägi raamat. Kuigi Monki ja "Misterioso" - ühendus nii udust (mist) kui müstikast (mystery) - olemus saavad hästi selgeks. Loomulikult tekib tahtmine pala, mille ümber asjad raamatus keerlevad, kuulata. Näiteks siit.

Niisiis, järjekordne Rootsi krimikirjanik on jõudnud Eesti lettidele. Vaat nüüd saab kenasti võrrelda põhjamaa ja ookeanitagust värki, sest antud raamatus luuakse Rootsi niinimetatud A-rühm, mis karme kuritegusid lahendama hakkab. Ja olgem ausad, rühma liikmed - kõik väikese kiiksuga, aga kes meist ei oleks - on märksa sümpaatsemad kui ameeriklaste samalaadse jõugu esindajad.

Ja kogu raamat on intellektuaalsem, kasvõi Monki ja "Misterioso" tõttu, kui üht actionkrimkat võib intellektuaalseks pidada.

Rootsis on mainitud A-rühma tegemistest ilmunud 11 raamatut. Eesti keelde võiks need tõlkida kõik.  

Harri Nykänen, "Raid ja palgamõrvarid", tõlkinud Lauri Haljamaa, Koolibri.

Soomlastel on eriline oskus inimese suurtele ja väikestele pahedele läbi sõrmede vaadata. Nii loomulik ju, et eradetektiivid, näiteks Jussi Valtteri Vares(Raijo Mäki raamatute tegelane) istub suurema osa ajast õllekates ja on hommikuti pohmellis.

Samavõrd loomulik on see, et kaakidele peab jahti ja omakohut palgamõrvar Raid. Kusjuures koos parajatest sulidest sõpradega. Aga igatahes jätavad kõik need soomlased inimliku mulje. Erinevalt näiteks vene miilitsatest ja detektiividest, kes on aegade algusest saati olnud jumaluse võrdkujud.

Seekord on pornokaupmees Sundman ja Co teinud tühjaks ühe seifi ja sattunud jamasse ning talle tuleb appi palgamõrvar Raid. Ei-ei, et saite valesti aru - need tegelased on head. Pahad on Boliivia narkojõugu sellid, kes häid mättasse tahavad lüüa.

Komissar Janssonil jääb üle vaid tõdeda, et head posid töötavad hästi ja teevad pahadega 1:0.

Raidi raamatud kuuluvad sektsiooni: kvaliteetkrimkad.

Dick Francis, "Kiire lõpp", tõlkinud Katrin Toomel ja Kaja Toomel, Varrak.

Mullust võiks pidada Francise aastaks - Varrak tõlkis eesti keelde kolm džokikirjaniku (või kirjadžoki?) raamatut. Tänavu, kui jaanuar ekvaatorit ületas, oli taas uus Francis lettidel. Kuusteist võiduajamiskrimkat on nüüd maakeeles olemas, veerandsada veel tõlkimata. Kahjuks on esimesed Francised kirjastatud erinevate kirjastuste poolt ja formaadis ning nende kokkuajamine polegi nii lihtne. Aga see selleks.

Kui vahepeal tõlgiti riburada pidi Francise kuulsaima tegelase - džoki Sid Halley - juhtumisi, muutus järeleandmatu tüüp nõnda omaseks, et kirjaniku teiste raamatute peategelased tundusid kraad lahjemad. Aga ei ole. Lihtsalt tundusid harjumatud.

Antud teos on Francise varasemast perioodist, aga see pole patt. Francis ei ole patu nägugi. Peategeleb üks rikkuri võsuke, kes otsustab inimeseks saada ja tööd tegema hakata. Kusjuures lihttööd. Töö kõrvalt tuleb tal aga ka detektiivi mängida, sest hobuste transportimisel kaovad toredad inimesed.

Sõnaga, Francis nagu Francis ikka. See on kiituseks, mitte irooniaks.

Robert A. Heinlein. "Kuu on karm armuke", tõlkinud Lauri Saaber, Eesti Raamat.

Ütlus "Tasuta lõunaid ei ole" - TLEO - olla maailma vallutanud just antud raamatu kaasabil. Nojah, lõunatega ongi nõnda, nagu näitab ajalugu. Tulevikuajalugu, sest aastal 2075 tõuseb Kuu ühiskond emaplaneedi vastu üles. Ei taheta enam olla asumaa, kuhu on sajandi jooksu saadetud kurjategijaid (tohoh, sajandi jooksul... on või?), nagu omal ajal saatsid britid omi kaake Austraaliasse.

Ei vist ole Kuul ühtegi kurjategijat, kuigi Heinlein, kes kirjutas raamatu aastal 1966 ehk enne, kui inimese jalg meie kollase kaaslase pinnale astus, arvas toona, et peaks juba olema. Ent tont sellega, no pani sajandiga mööda. Palju huvitavam on kogu ülekuuilmse revolutsiooni ettevalmistamine, käik ja sõda, mida juhib... arvuti.

Ühesõnaga, tegu on klassikalise ulmelooga, kus ei seikle miskid draakonid ja kääbikud. Huvitav on jälgida toonast mõttemaailma ja arvamust tulevikust. Heinlein pakub, et inimkonna võimsamal superarvutil läheb vaja kõiki resursse, et produtseerida videopilti ning telefonid on ka saja aasta pärast ühendatud juhtmega.

Lugemisnaudingule lisaks andis raamat kolm väärt õpetust:

* Ka seadusteta on võimalik ühiskonnal eksisteerida, ja isegi paremini kui demokraatia viljastavates tingimustes.

* Ütle arvutile hommikul viisakalt tere, äkki vastab: "No terekest, säga!"

* TLEO.