Robert Shea, Robert Anton Wilson, „Illuminatus! Silm püramiidis", tõlkinud Mart Kalvet, Kirjastuskeskus

Kõik head asjad saabuvad hilja. Saanuks antud romaani, triloogia esimest osa, mis kirjutatud nii-öelda hipipõlvkonnale arusaadavas keeles, lugeda kolm kümnendit tagasi, mil see ilmus... Kõigi „Da Vinci koodide" ja „X-failide" ema.

Seks uimastid, rock, mäss, valgustumine, varivalitsused, kvantfüüsika, gängsterid, anarhistid, hipid, Kennedy mõrv... Kohati läheb raamat täiesti grazyks kätte, nagu bändi Lynyrd Skynyrd laulu „Free bird" soolo - vaata-kuula siit.

Tundub, et kaks meest on kirjutanud raamatut sõltumatult teineteisest. Et kes trükimasina juurde juhtus, toksis sisse uut teksti, palju viitsis. Kusjuures üleminekud hoopis uuele teemale võivad toimuda samas lõigus. Samuti jääb kohati mulje, et ega nad suurt mäletanud, mida eelmisel päeval paberile kandsid. Kui kokkuvõttes saavad otsad kenasti kokku sõlmitud, et peagi taas lahku minna.

Rääkivad delfiinid ja kaasaegne kapten Nemo... Huh, hullumeelsus. Aga selline meie maailm ükskord on.

Narkootikumidest... Huvitaval kombel veab see hull su raamat enda sisse. Andke järgmine osa!!!!

Viimatiseks. Kes suutis Lynyrd Skynyrdi (hääldatakse lɛnɚdˈskɪnɝd/) lõpuni kuulata võib ka raamatu lõpuni saada, kes Lynyrd Skynyrdi nautis, peaks nautima ka Illuminatust!

Thomas McShane, Varastatud meistriteoste jäljekütt, tõlkinud Marja Liidja, Sinisukk

Kas on võimalik, et mõni FBI mees (sealmail G-man) kirjutaks avameelse raamatu, kuidas käib kaakide jälitamine, operatsioonid, millist tehnikat ja süsteeme kasutatakse?

On. Kui see kõik juhtus paar kümnendit tagasi ning jutustaja töötas peamise, õigupoolest ainsa kunstivarguste salaagendina.

Seega suuri saladusi raamat endas ei peida ja Robert Kennedy mõrvar jääb ikka veel saladuseks, kuid üht-teist avaneb raamatus siiski. Esmalt on põnev teada saada, kuidas multimiljonilised kunstiteosed - autoreiks Rafael, Monet, Picasso jne - kaovad ning üles leitaks. Salaoperatsioonid, ümberriietumised, kõnede pealtkuulamised, naha üle kõrvade vedamised, paar püssipauku... Kõik see kuulub FBI arsenali ja sellest kirjutatakse üllatavalt vabalt. Igatahes on võimalik pisut piiluda ukse vahelt, mis FBIs toimub.

Ja kõik need lahedad detailid... Näiteks kuidas N.Liit saatis FBI vastasmajja rinnaka blondiini, kes aknal igal keskpäeval striptiisi tegi. Ehk lägeb mõni G-man õnge. Ja muud säärast.

Ian Rankin, "Õhk välja", tõlkinud Anne Kahk, Varrak

Hoog, millega kaks keha kuningliku ristleja "Descanti" terasest tekile langesid, oli muutnud inimese millekski, mis meenutas ehk kõige rohkem karvast moosi. Osa oli laotatud lahkamislauale, ülejäänu seisis läikivates terasämbrites.

"Lapikud, vaat nii me neid nimetame," seletas professor Gates. "Lockerbies nägime palju selliseid. Kaapisime maa küljest lahti ja viisime kohalikule liuväljale."

Sama küüniliselt, kuid tõhusalt, nagu kõrgelt kukkunud inimesi labidaga maa küljest lahti kraabitakse, töötab ka Edinburghi politseiinspektor John Rebus. Kui tuleb valida inimlikkuse ja tulemuse vahel, valib ta viimase. Kuid õnneks on tal balanseerimisruumi piisavalt ning ta ei pea sügavates hingepiinades vinstsklema. Või mis hingepiinad tema puhul ikka nii väga...

Antud raamat on poole öö raamat. Ehk siis raatsid selle läbilugemiseks kulutada pool ööd. (Üheöö raamatuid, mida ene lõppu käest ei pane, on vähe - Grishamid, "Da Vinci kood", mõni üksik briti, põhjamaa või vene krimka).

Seekord pistab Rebus rinda Šotimaa võimuladvikuga. Kusjuures skeemid, mis ta lahti harutab, on piisavalt huvitavad. Võiks ehk Eestigi politsei antud raamatu läbi lugeda, äkki saaks inspiratsiooni. Või puudub siinmail korruptsioon?

Barbara Vine, "Minotaurus", tõlkinud Katri Ezzoubi, Eesti Raamat

Kui oleks olemas määratlus kvaliteetnaistekas - aga miks ei võiks olla - siis kuuluks "Minotaurus" kahtlemata antud liigi parimate näidete sekka.

Barbara Vine on teadagi ühe parima briti krimikirjaniku Ruth Rendelli (peaispektor Wexfordi looja) varjunimi. Seega ei pääse seski raamatus kuritööst, kuid see ei tõuse mingil määral esile ega ole peamine. Või siiski. Kuritöö on tagajärg.

Tegu on eelkõige psühholoogilise romaaniga, kus lahatakse meid endit, küll õnneks Briti matriarhaatse perekonna läbi. Alla surutakse kõik - autistist perepoeg, keda mürgitatakse tablettidega, tütred, lõpuks isegi hooldajaks tulnud rootslanna, kelle pilgu ja väärtushinnangute läbi juhtunut kirjeldatakse.

Õnneks ei ole meie niisugused. Niisugused on nemad.

Ah et miks naistekas? Sest eelkõige lahatakse raamatutes naiste elu ja olu ning näidatakse karmilt nende tegelikku palet. Meestel, kes veidi sügavamale viitsivad vaadata, tasuks kahtlemata raamatusse tungida. Võib näha peeglist sinu enda kõrval seisjat. Loodetavasti siiki mitte.

Neil Reed, „Pruuni paberi karu", tõlkinud Kaidi Roots, Varrak

Lugu vanast mängukarust. Lastele. Aga ka täiskasvanutele mõtisklemiseks. Kas tasub kuhjata lapsele kõiksugu karvaseid loomi kokku, kuni need muutuvad anonüümseteks objektideks, kellel pole isegi nime.

Ehk on parem (telikult ongi) üks ja armas mängukaru või mõni muu elukas, kellest saab sõber igaveseks. Raamatu abiga, seda ette lugedes, on võimalik laste mõttemaailma pisutki muuta. Teinekord on see tõesti vajalik, eriti meie materiaalses maailmas.

Muide, lapselapsed - kolmeseks ja viieseks saavad tirtsud - on karuraamatu uskumatult hästi vastu võtnud. Mitmendat korda juba, kui vanaema külla tuleb, tiritakse raamat riiulist välja ja palutakse karujuttu lugeda. Ju sealt leitakse üht-teist hääd.

Hinne: 5

Alison Maloney, „Haldjad", tõlkinud Mari-Kelve Liivsoo, Varrak

Plikad on ikka imelikud. Vaatas abikaasa seda haldjaraamatut ja õhkas, et miks tema ajal midagi säärast polnud. Kõksugu head ja kurjad haldjad ja aknakesed, mis avanevad ja miskid majad ja sillerdust siin-seal. Ühesõnaga naiste värk.

Aga asjalikku on kah - haldjate (no milline tirts ei tahaks haldjas olla) käitumisreeglid, mis on äärmiselt inimlikud ja muud õpetlikku. Äkki võtavad plikad õpetussõnadest kinnigi.

Igatahes äge võlumaailm on neile garanteeritud.

Hinne: 5

Osho, "Armastus. Vabadus. Üksindus", tõlkinud Kai Kits, Pilgrim.

Esiti tahaks nii mõnigi kindlasti väita, et antud raamat kuulub luulude ja udujutu kategooriasse, kuid julgen vastu väita.

Osho filosoofiat on tutvustatud laialt üle maailma ning autor on hinnatud ka psühholoogia-alastes ringkondades. Raamat ilmus küll eelmise aasta keskel, kuid praeguste olukordade valguses tasuks see taas ette võtta. Miks see raamat siis nii eriline on?

Osho on lihtne. Ta räägib inimeselt inimesele, seletab kõik suhteliselt arusaadavalt lahti. Raamatust saab ka kõige tavalisem inimene aru, mida öelda on tahetud. Kuigi, peaks mainima, on raamatus kohati ka arusaamatuid lõike, kuid need harutavad end raamatu lõpuks ise lahti.

21. sajand on inimese jaoks alanud üsna enesekeskselt, ihatakse kõrgemale ja kaugemale, eesmärgid lükatakse teelt, ligidastest ei hoolita. Ka raamat on jaotatud kolme peatükki: armastus, üksindus ja vabadus. Igas peatükis seletatakse näidetega nii minevikust kui olevikust, kuidas sündmused maailmas inimesi muutnud on ning milline oleks meie tulevik, kui sarnaselt edasi jätkaksime. 

"Maailmas on miljoneid inimesi, kes pole kunagi üles vaadanud. Nende pilgud on kleebitud maa külge, otsekui kardaksid nad, et mõni täht võib neile pähe sadada. On väga vähe neid, kes tahaksid tähistaeva all magada - nad kardavad üksiolekut, pimedust, taevalaotuse hirmutavat suurust."

Hinne: 5-

Frederick Taylor, „Berliini müür", tõlkinud Karin Kull, Pegasus.

Esmalt muidugi teema. Eesti keeli pole Berliini müürist ligilähedaseltki nii põhjalikku teost ilmunud. Teisalt teema käsitlus. Põhjalik. Selge. Mitmekülgne. Tasakaalustatud. Faktidel põhinev. Et kuidas Berliini müürini jõuti, mida see endaga kaasa tõi ning mil moel see lõpuks maha lõhuti.

Mitmed ajalookirjutajad on teinud oma teosed antud ajahetked läbielanute silme läbi üliemotsionaalseks. „Berliini müür" tundub nende kõrval kiretu, kuid peidab endas sootuks rohkem pinget, sest seletab üksipulgi lahti toonased telgitagused ja võimumängud. Ütleme, kolmas maailmasõda polnud kaugel. Tegu oleks justkui poliitikaõpikuga, kust tänapäevasedki tegijad võiks mõndagi ammutada. Samas on lehekülgedel piisavalt inimlikku draamat - kõik need üle müüri põgenemised, mis kas õnnestusid või lõppesid mortaalselt.

Sõnaga, viimaste aastate parimaid ajalooraamatuid.

Hinne: 5+

Johan Jans. Mälestusi ja vaatlusi. Ilmamaa.

Johan Jans (1880-1941) kuulus esimese iseseisvusaja tähtsamate sotsialistide hulka. Rikkaliku elukogemusega (sõjaväeteenistus Vene armees, töö telegrafisti ja ajakirjanikuna) ning alles 31-aastaselt ülikooliõpinguid alustanud ja 1915. aastal TÜ juristina lõpetanud Jans osales aktiivselt omaaegses poliitilises melus.

Kevadel 1917 sai Jansist Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei üks asutajaid ja juhatuse liige. Esimesel iseseisvusajal jõudis Johan Jans olla riigikoguliige, advokaat, Eesti Maapanga direktor. Käesolev raamat on koostatud esimese trüki (1940) ja autori käsikirja põhjal.

Taastatud on lõike, mis eelmine kord tsensuurist läbi ei pääsenud või toimetajate poliitilistele vaadetele ei vastanud. Nagu paljude tolleaegsete autorite puhul, jäid Jansi mälestused lõpetamata.

Hinne: 5

Mart Kivastik. Kurb raamat. Väike Öömuusika.

Raamat sisaldab kümme kurba ja vähem kurba lugu, mis räägivad armastusest ja surmast ning näitavad suurepäraselt, kui hästi või halvasti Kivastik kahekümne aasta jooksul kirjutama on õppinud. Raamat on meestest, naistest ja nendevahelistest asjadest. Lisaks paar ägedat lugu poistest, millest mõni lõpeb hästi ja mõni sandisti. 

Mis raamat on „Kurb raamat"? 

Seal on koos jutud, mis ma viimase nelja aasta jooksul olen kirjutanud. Täpsemalt on siis tegemist novellikogumikuga. Tegemist ei ole väga paksu raamatuga, vaid sellisega, nagu tavaliselt neid jutukogumikke tehakse.

Hinne: 4