Rex Stout, "Lõplik järeldus", tõlkinud Taivo Varjo, Elmatar

Mõnikord võiks Stouti raamatut ehk Nero Wolfe'i stoorit hinnata ka kõrgeima hindega. Näiteks nüüd. Igatahes neil, kes ekstsentrikust mõrvadeuurija hingeeluga kursis, on huvitav näha Wolfe'i uues valguses - hämmastavalt ülbena.

Ta nimelt arvab, et ainuüksi tema (õigemini TEMA) kuulutus ajalehes võib mõrva ära hoida, kuid see arvamus osutub ekslikuks. Nii satubki mugavustega harjunud Wolfe probleemide kütkesse ja peab päevaks isegi kodust põgenema.

Aga lõpp hea, kõik hea.

Hinne: 5

Adam Thorpe, "Kahe hingetõmbe vahel", tõlkinud Sirle Parsley, Varrak

Kas pole liigutav, et paradiislikul Lõuna-Prantsusmaal elav briti kirjanik armub Jaan Kaplinski luulesse ja Arvo Pärdi muusikasse ning tuleb neist inspireerituna Eestisse? Tallinn ja Saaremaa jätsid Adam Thorpe'ile nii võimsa mulje, et ta otsustas oma uue romaani tegevuse osalt siia kanda. (Õhtulehe artiklit kirjanikust ning tema hiljutisest teisest Eesti-visiidist saab lugeda siit.) "Kahe hingetõmbe vahel" räägib komeedina muusikataevasse tõusnud, kuid seal siis leigelt hingitsema jäänud briti heliloojast, kelle väike armuseiklus Eestis vallandab saatusliku sündmusteahela.

Abielludes tööliklassist kõrgkihti sattunud peategelane Jack võimaldab Thorpe'il kritiseerida Blairi-aegse Suurbritannia rahahimu ja pealiskaudsust ning vastandada neile värskelt vaba Eesti ühtaegu elutarka ja noorusvärsket palet. See, et 1980ndatel aastatel rahvalaulude laulmise eest Siberisse saatmisega ähvardati ning jalgrattaid poes müüa ei lubatud, on siiski väike liialdus. Ent kuna Thorpe on nimetanud Saaremaa ümber Haaremaaks, siis pole Eesti lugejal oma kriitikaga kuskilt kinni napsata.

Autor on üsna terava pilgu ja keelega, kõrvalhüppe tagajärgedega silmitsi sattunud Jacki vassimised on grotesksed, nagu ka briti kõrvaltegelaste ring. Kuid banaalsevõitu süžeepöörded ei pruugi hinge minna. Ja Jacki ja noorukese eestlanna Kaja seksistseen väärib kurikuulsat halva seksi auhinda, mida Briti kirjanduskriitikud igal aastal jagavad. "Ma olin surunud seemet temasse nagu pehmet lödi läbi marli, samal moel, kui Milly moosi valmistas. Pigem oli see tundunud kui välja pigistamine, mitte purskumine, sest see oli kestnud meeldivalt kaua."

Hinne: 4

Robert Ludlum, „Matarese stardiloendus", tõlkinud Matti Piirimaa, Hotger

Ludlum nagu Ludlum ikka. Kamp rikkaid ja võimukaid tahab maailma vallutada, aga leidu üks tüüp, kes suudab kaakidele vastu seista. Olgem ausad, väheste Ludlumi raamatute puhul julgeb arvata: jah mingil määral võib asi nii ollagi.

Antud teose puhul ei teki tõeefekti kordagi. Jõuk, kellel on raha nagu muda ja sidemed üle maailma ja rahvast jalaga segada, ei suuda üht ameeriklast maha nottida. Naeruväärne. Aga noh, kellele meeldib action ja salasepitsused, saab elamuse kahtlemata kätte.

Hinne: 3+

Boris Reitschuster, „Dmitri Medvedjev, kas Kremli uus peremees?", tõlkinud Vladimir Beekman ja Arne Nielsen, Olion

Ega sest Venemaa uuest presidendist pole muhvigi maailmale teada. Pärast raamatu läbimist avaneb üht-teist, et kes ta on ja miks ta on ja kust lapsepõlvest tuleb, ent vastust see ei anna. Ega vist saagi anda, sest Venemaa on müstiline ja vaevalt sealsed isegi teavad, kes riiki juhib.

Samas on mahu suurendamiseks kirjutet palju ka suurriigi endisest valitsejast Vladimir Putinist, et saaks uue tsaarida tõmmata võrdlusjooni ja peegeldada nende vahelist suhet. Kuidas Venemaa ajalugu tegelikult kujuneb ja mis mees on Medvedjev, selgub tulevikus.

Frank C. Tribbe, „Kas Jeesuse portree?", tõlkinud Ann Kivikangur, Olion

Põhjalik raamat, kus kirjeldatakse kuulsa Torino surilina päritolu, ajalugu ja olemust. Käiakse läbi kõik surilina uurimised, teooriad, kahtlused ning jõutakse järeldusele, et tegu on riidepalakaga, mille sisse mähiti ristilt alla võetud Jeesus Kristus. Samas ei oska keegi seni öelda, kuidas inimese kujutis riidele tekkis, teaduslikku põhjendust sellel pole.

Muidugi võimas pildimaterjal, kuid ka see, kuidas selgitatakse toonast ajajärku, kohtuprotsesse ja ristilöömise protseduure, teeb raamatu heaks. Paraku on palju kordamisi, mis hinnet kahandab.

Hinne: 4.

Edwin Alexander, „Mees, kes varastas Kristuse", tõlkinud Anne Kahk, Varrak

Esmapilgul tundus raamatu ainuke väärtus peituvat selles, et sündmused algavad Eestis ja toimuvad osaliselt Eestis. Ehk siis ameeriklaste arvates kusagil maailma äärel, kus puudub tsivilisatsioon.

Tegelikult pole actionromaanil, kus aetakse taga natside peidetud varandust ja antiikset Jeesus Kristuse kuju, mis valmistati keskajal Eesti kirikule kinkimiseks. Ajujaht käib mööda maailma ja teosele annab tegelikult õige jume hästi sümpaatne eradetektiiv Al Hershey.

Hinne: 4-

Sue Monk Kidd, "Mesilaste salajane elu", tõlkinud Johanna Ross, Varrak

Eks see üks muinasjutt ole - ematuks jäänud teismeline valge tüdruk Lily põgeneb 1960ndate aastate keskel koos oma mustanahalise majapidajannaga, sest too on solvanud linna kolme tuliseimat rassisti, kes nüüd kättemaksu ihuvad. Sihiks võtab Lily Tiburoni linna, kust loodab leida vastuseid ema puudutavatele küsimustele.

Tandemi võtab ulualla mustanahaliste sõsarate trio, kes kasvatab mesilasi ja kummardab musta Maarjat. Filmilik (samanimeline film koos praeguste tõmmude esidiivade Queen Latifah', Jennifer Hudsoni ja Alicia Keysiga on õigupoolest juba valmis, Lilyt kehastab neiuks sirgunud lapstäht Dakota Fanning) raamat suudab imalusest hoiduda ning mõjub helgelt.

Arvestades, et tegu on autori esikromaaniga, mis ilmus tema 54. eluaastal, on "Mesilaste salajane elu" ilmselgelt tubli saavutus. Igaühele see raamat mõeldud pole, eks ta naiste lugemislauale sihi ning nõua teatavat arvestamist muinasjuttude ja moraalilugude reeglitega, kuid noruses novembris mõjub "Mesilaste salajane elu" kena kuldse killuna. Seda enam, et Johanna Rossi tõlke kohta saab öelda ainult head.

Hinne: 5

Guillermo Martinez, „Märkamatud mõrvad", tõlkinud Maria Kall, Pegasus

Teinekord võib üllatus peituda seal, kus seda oodatagi ei oska. Tundmatu Martinez, ja ühtäkki nõnda hea raamat, mis pretendeerib täie tõsidusega aasta parima krimka tiitlile.

Argentiinlasest matemaatikatudeng saabub aastase stipendiumiga Oxfordi. Ta üürib tuba põneva minevikuga vanaproua Eagletoni juures, kes leitakse mõne aja pärast oma kodust mõrvatuna. Samal ajal saab matemaatikaprofessor Arthur Seldom sõnumi, kuhu on kirjutatud „Jada esimene" ning matemaatilise jada sümbol.

Ääretult lahedad on matemaatilised dialoogid ja matemaatika kandmine ellu, mistõttu on raamat täiega hariv. Vaikne uurimiskäik, mis toimub justkui kõrvalist liini mööda ja muidugi lõpplahendus on hunnitu.

Hinne: 5+

Antiikmütoloogia- ja kultuur", Varrak

Kas soetada peotäis pisemaid antiikmütoloogia raamatuid või üks põhjalik ja mahukas, vaat selles on küsimus. Igatahes antud telliskivile - ligi kolmveerandtuhat lehekülge ja paar kilo - info vähesuse kohta süüdistust esitada ei saa.

Sõnaga, ülipõhjalik teatmeteos, mis kirjeldab põhjalikult vanu müüte ja kultuure alates egiptlastest, roomlastest, keltidest ja viikingitest. Raamat hõlmab ka rikast ja mitmekihilist hiina, india ja jaapani mütoloogiat.

Seega annab raamat meile aimu, kus me tuleme ja kuhu läheme, sest müütides peitub rohkem tõde, kui me arvame.

Hinne: 5

Karin Alvtegen, "Vari", tõlkinud Mari Jesmin, Eesti Raamat

Alvtegenilt taaskord väärt eluteos, mida ei saa otseselt krimkade sekka liigitada, kuigi see ilmus sarjas „Mirabilia". Lugu kerib põhjamaaliku aegluse, kuid vääramatu järjekindlusega traagilise lõpu poole, puistates lugejale killukesi toimunu mõistmiseks.

Suur kirjanik, Nobeli preemia laureaat, rahva palava armastusega soojendatu, varjab endas õõvastavaid saladusi, reetlikust ja surma, mis tasapisi maailmale avanevad. Ta ise saab aga elada ainult hingematvates mälestustes, sest on halvatud. Seega karistatud kõige karmimal kombel.

Hinne: 5-

David Perrin, „Doktor Dave laudas ja tallis", tõlkinud Jaagup Alaots, Eesti Raamat

Järg kaks aastat tagasi ilmunud raamatule „Maaloomaarsti juhtumused", mille pealkiri ütleb kõik. Ehk siis tants ja trall käib lehmade, hobuste lammaste ja muude meile kasulike ning sõbralike ja mitte nii sõbralike elukate ümber.

Linnarahvas, kes raamatu pihku võtab, saab lõpuks teada, kust tuleb piim ja vill ning et hobused pole müütilised loomad, kes elasid koos dinosaurustega. Maarahval on aga kindlasti iga loo juurde oma värvikas võrdlus tuua. Ehk siis, kui kokku võtta, easy reading.

Hinne: 4